Külastusaeg laatsaretis, tööd kah

Milline nädal.
Esmaspäeval ja teisipäeval olid külas Vilepid. Kondasime õhtul isegi ringi, nii palju kui ilm lubas. Käisime meres ja jõime kohvi imeliste vaadetega ilusates paikades. Keskpäevakuumuses peitusime toas, kus Heiki õpetas mind ise oma kodukat ehitama. Loodetavasti saab must asja. No siiamaani olen suutnud edukal uuendada “raamatud” “Aidi Vallik” ja “Lugu-Loo”. Eesoleval nädalal on kavas hakata meisterdama seda Anni-lehekülge. Aga seniseid uuendusi võib vabalt juba vaatama minna. Laadisin üles tohutu posu igasuguseid kirjutisi, meediakajastusi, arvustusi ja muud kraami, korrigeerisin vananenud infot ja… noh, hakkab juba nagu looma.
Kolmapäeval laekusid Eva ja Janno ühe tütrega, neljapäeval lisandus nende noorem poeg. Ikka vanamuusikafestivalile (poeg küll Megadethile). Minu plaanid noid kontserte kuulda aga jooksid liiva puha (peale tänase Vivaldi), möll ja madin käis põhiliselt Intsu ümber ja aega oli vaja ju ka külalistega niisama koos olemiseks ja jutustamiseks, eks. Peale muu on nüüd see kuu kulunud Intsu ravimisele päris märkimisväärne summa meie eelarvest.
Hea muidugi, et see on tulemuslikult kulutatud raha. Ints paraneb tasapisi. Väga aeglaselt küll, aga siiski. Laupäeval, st eile käisime taas Valdekus, andsime uue vere ja tegime ultraheli, millest selgus, et neerud näevad siiski päris ilusad välja ja nendega elaks veel küll. Ka vereproov on mõnevõrra paranenud. Saime uue kanüüli käpa sisse ja jätkame tilgutirežiimil ning süstidega veel ühe nädala. Seejärel taas uus visiit ja vereproov.
Vähemalt on see elukas taas sotsiaalseks muutunud ega püüa end suremiseks kuhugi peitu sokutada. On hakanud tasapisi jälle ise sööma ja jooma. Tuleb kaissu tuttu, sõtkub ja nurrub. Näitab iseloomu. Peaaegu juba nagu päris.
See tilgutiga jahmerdamine võtab jubeda aja, iga päev mingi 3-4 tundi. Alguses ta jäi vähemalt magama seal tilguti all, sain kõrvalt raamatut lugeda. Nüüd on ta tervem ja ega ta taha küll mingi vooliku küljes kinni olla, üks käpp välja sirutatud. Nii et see tema hoidmine vagurana tilgutikõlblikus asendis 3-4 tunni vältel on… mnjah. Aga iga järgmise päevaga on Ints natuke tervem ja see kompenseerib kogu vaeva.
Aga minu ja Oti reedese töö panen taas üle hulga aja jälle üles.
Selline nädal oli meil siin Läänemaal:

Ning selline Lullamilla:

SISALIK

VÄIKE VÄLE SISALIK,
VIISTEIST SENTIMEETRIT PIKK,
NELI KÄPPA, LIIVAKARVA,
NAHA PEAL EI OLE KARVA,
SABA PIKK JA KEEL ON PIKK –
NIISUGUNE SISALIK

ROOMAS KIVIL, IMESTAS
JA VAAT ET MAHA MINESTAS.
KUHU KADUNUD ON TEISED?
INIMESED, KOERAD, VEISED?
MIKS ON AINULT SISALIK,
VIISTEIST SENTIMEETRIT PIKK,
ULJALT ÕUES UITAMAS
JA ÜKSI TEISI HUIKAMAS?

ILM ON OMETI NII ILUS!
KOLM JA KÜMMEND KRAADI VILUS!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: