Iloni Imedemaast sai sõjatanner?!

Uskumatu lugu. Ma olen täiesti jahmunud.
Olen Iloni Imedemaa rajamisele ja arengule südamest kaasa elanud ja pöialt hoidnud. Olen teinud koostööd kõikide selle asutuse juhatajatega, algusest peale. Olen avalikult sel teemal mõtteid jaganud, nt 2005. aastal ilmus Lääne Elus mult pealkirjaga “Mõnda Wiklandia teemadel” selline arvamuslugu (klikka viimasele pealkirjale) või loe siitsamast blogist selle vana teema alt.
Pean ütlema, et järgnevatel aastatel on mu rõõm suur olnud, nähes, kuidas see teemakeskus loodigi, kui pühendunult töötasid selle nimel kõik asjaosalised, kui visalt muudkui aeti ja aeti seda asja rahanappuse ja takistuste kiuste, kuidas nuputati ja leiutati, kuidas olemasolevate võimaluste juures üha paremini saaks ja…
Ja kui nüüd kogu see asi teist aastat lõpuks ladusalt ja toredasti toimib, siis tuleb välja, et..
asi on hoopis nii
ja nii
ja siis veel nii ka.

Neid inimesi, neid muuseumidirektoreid tundes, kes Iloni Imedemaa asja on ajanud, ei usu ma hetkekski, et Ilon Wiklandi soove oleks ignoreeritud või temast milleski mööda mindud. Nii Talis Vare, kes oli Läänemaa Muuseumi direktor 2008. aastani, kui Rea Raus, kes on direktor alates 2008. aastast, on kõnelnud Ilon Wiklandist alati suurima respektiga, ja igasugu ideede läbirääkimise ja arutamise juures on alati olnud teemaks ka sellelt suurelt inimeselt arvamuse küsimine.
Veelgi enam, Läänemaa Muuseum on oma kokkulepetes ja lepingutes minuga alati olnud väga korrektne, põhjalik, selgepiiriline ja konkreetne. Ei tundu lihtsalt olevat võimalik, et minust kordi olulisema tegelase Ilon Wiklandiga on kuidagi teisiti talitatud! Kui nad sõlmivad nii põhjalikud lepingud suvalise artikli või lastenäidendi autoriga, siis no mismoodi saab selle mõtteviisi juures mööda minna Iloni Imedemaa põhilisest figuurist, Ilonist endast?
Ma olen isiklikult ja sügavalt veendunud, et need kokkulepped on olemas. Või olid. Sest teisiti ma ei kujuta ette. Nii Rea Raus kui Talis Vare on ausad ja sirgjoonelised inimesed ja eluaeg oma autoriõigustega toimetanud Ilon Wikland ei ole (või ei olnud seni?) päris ilmselt selles asjas kah naiivitar, vastupidi, rahvusvahelise autoriõigusega jahmerdamine on ilmselt olnud ta elu pidev osa.
No ei ole võimalik.
Ja nagu ma aru saan, pahandus on puhkenud 2009. aastal Läänemaa Muuseumi poolt välja antud artiklikogumiku “Ilon. Pikk tee koju” ümber, sest see sisaldab Ilon Wiklandi illustratsioone, mille kasutamise kohta autori nõusolekut pole küsitud.
Taas, ma ei suuda uskuda. Aga teoreetiliselt see on võimalik.
Iseasi, kas see saab olla vallandamise põhjus, sest 2000-ndate alguses loovutas Ilon Wikland kinkelepinguga suure portsu oma töid Läänemaa Muuseumile. Mida too leping täpselt sisaldab, seda ma paraku ei tea, pole oma silmaga näinud… aga maailmas üldlevinud tava autoriõigusega kaitstavate objektide muuseumile loovutamise juures on (mis kirjutatakse ka lepingusse sisse), et muuseum omandab koos sellega õiguse noid töid eksponeerida ning reprodutseerida (ära trükkida) muuseumi enda kogumikes ja kataloogides. Nimelt seda jutuks olnud kogumik “Ilon. Pikk tee koju” just tegigi. Tegemist on muuseumi enda väljaandega.
Ja ma olen nõus oma mütsi (talvise, karvase ja voodriga) ära sööma, kui see konkreetne kinkeleping oli teistmoodi tehtud.
See artiklikogumik, selle ettevalmistustööd ja kooskõlastusperiood olid ju juba 2006. aastal. Otsisin üles oma lepingu, sest ka minult on tolles kogumikus üks tükk sees (kui tahad lugeda, vali siit, klikates pealkirja “Ilon Wiklandist Iloni Imedemaa kogumikku”). Ja minuga on sõlmitud leping tolle artikli avaldamiseks juba 2006. a maikuus. Käe on alla pannud muuseumi toonane direktor Talis Vare. On üsna usutav, et ka raamatu pildimaterjal valiti välja ja sõlmiti nende kohta kokkulepped just siis, umbes sel ajal, sest edasi juba pidi projekt minema kulkale rahataotlusesse, n.ö rahastamisringile. Rahastamise otsimine aga venis pikale ja trükist ilmus see raamatuke nõnda alles 2009. aastal.
Hea raamatuke sai. Peale minu kirjutavad seal Staffan Carlen (endine I.W. näituste kuraator), Viive Noor ja Krista Kumberg, samuti on tükike Astrid Lindgreni enda 1986. a kirjutatud kirjast. Mis loogika alusel sõlmiti lepingud ja kokkulepped kõigi nende teistega, aga mitte Ilon Wiklandi endaga, kes selles olukorras oli kõige olulisem ja tähtsam isik?
See peab olema mingi jänese loogika… Aga näe, ei ole, sest Enno Tammer väidab Ilon Wiklandi väitvat, et kokkuleppeid pole. Ilon Wikland pole ajakirjandusele aga ise veel midagi väitnud. Paras armeenia raadio… Võib-olla lähipäevil siiski võtab ta ka ise sõna ning ehk saab siis rohkem aimu, kuidas need lood õigupoolest on. Mida keegi siin nüüd väidab ja kas muuseumi direktorile ka ikka mingi võimalus antakse ennast kaitsta, kui ikkagi äkki on, millega kaitsta. Ma kipun arvama, et need dokumendid siiski on olemas.
Iseasi on see, kas neid üldse näha tahetakse.
Elasin siin ise vaikselt kaasa maakonnamuuseumide direktorite üritusele vältida muuseumide sundliitmist, eks kuulsin raadiost ja lugesin lehest mõndagi. Rea Raus kuulus nende direktorite n.ö initsiatiivgruppi, võttis sagedasti ja kõva selge häälega sõna, argumenteeris hästi… ja ma hoidsin neile pöialt. Rõõmustasin, kui maakonnamuuseumid liitmandumisest seekord säästeti.
Ja ma ei saa mööda mõttest, et see muuseumide sundliitmise asi on praeguse sündmustiku oluline taustategur. Mitte küll Wiklandi poolelt, jah. Aga Mahtra muuseumi direktor (kah tolles grupis) olevat juba suve hakul oma kohalt lahkunud.
Võimalik, et vanainimese mälu pole enam see. Võimalik, et Ilon Wiklandi on nimme Rausi vastu üles keeratud, talle valetatud, temaga manipuleeritud. Võimalik, et kultuuriministeerium soovib kas või üle laipade minemise hinnaga vabaneda nendest muuseumidirektoritest, kes kevadel muuseumide sundliitmise kavale kõige sirgjoonelisemalt vastu seisid. Ja on ka võimalik, et suurkirjastaja ja sõber, kes väidab Ilon Wiklandi midagi väitvat, mängib hoopis tema loomingu esindamise õiguste peale, ja mis seal salata, selle mängu panused on suured.
Eks järgnevad päevad näitavad, kui ehk Ilon Wikland ja Rea Raus võimaluse saavad ajakirjanduses midagi öelda.
Muide, Iloni Imedemaal on praegu Jüri Mildebergi illustratsioonide näitus üleval. Minge vaadake, väga hea näitus on.

Advertisements

129 kommentaari

  1. Hundi ulg said,

    20. juuli 2010 kell 09:12

    Vastava uudise lugemisel oli mul ainult üks emotsioon – kurb ja vastik.

  2. aidivallik said,

    20. juuli 2010 kell 09:50

    Jah, tunnen sama. Võrdselt kahju on Rea Rausist ja Ilon Wiklandist.

  3. Rea Raus said,

    20. juuli 2010 kell 21:53

    jah, ka minul on täpselt sama tunne, kurb ja vastik. Tunnen ennast selles intriigis samasuguse ohvrina nagu näen Ilon Wiklandit, kellest ma absoluutselt ja ka praegu sügavalt lugu pean.
    Mu advokaat on kokku pannud juba kogu paki tõendusmaterjali, kirjavahetused, needsamad kataloogi koostamise lepingud, KULKA aruande aastast 2007, mis kinnitab, et kataloog on valmis, kooskõlastatud, kujundatud, küljendatud, trükifailid valmis.Olen rääkinud ka kataloogi otseste tegijate ja selle eest vastutajatega tol ajal. Mina olin sel ajal koolis, klassi ees õpetaja. Vabandage. Minu “süü” oli selles, et 2009 aasta lõpuks tekkis mingi raha millest see vana võlg Iloni ees, raamatu valmistrükkimine, lõpule viia. Kui mina 2008 muuseumisse tulin olid mu laual needsamad trükifailid ja pakkumised erinevatelt trükikodadelt. Eelmine juht ütles, et kohe kui võimalik tuleks ära trükkida, sest see on ka võlg Kulka ees, et pole ära trükitud. Ei ole võimalik oodata, et iga järgnev riigiasutuse juht kontrolliks üle ja vastutaks täie rauaga kõigi eelmiste juhtide töö eest. Ja nende tõendusmaterjalide alusel näen, et ka eelmised juhid selles osas vigu ei teinud.
    Olen ise pakkunud neid doke ministeeriumile. Nad ei tunne nende vastu huvi.
    Kulmini kommentaar, et nii mina kui Ilon Wikland on käinud ministeeriumis asja selgitamas nägi minu puhul välja nii, et 5.juulil kutsuti välja ja kästi lahkumisavaldus kirjutada. “Ise saad aru miks, ja polegi mõtet midagi arutada kui niivõrd oluline inimene ei usalda sind”. Kõik.
    Väga loodan et ministeerium näeb lünki selle asja selgitamises.

    • sigrid saarep said,

      24. juuli 2010 kell 23:54

      Jõudu!

      Loodan, et jõupoliitikalt rääkijaile näidatakse koht kätte.

  4. aidivallik said,

    20. juuli 2010 kell 22:50

    Aitäh, Rea, et ise siin asja selgitad.
    Ma pean tunnistama, et peale sündinud ülekohtu olen ma mures ühtlasi ka Iloni Imedemaa tuleviku pärast. Põhjus 1: kes saab olema siis see uus direktor? Haapsalu on väga väike linn ja võimekate inimeste ressurss on siin seetõttu paraku piiratud. Pealegi on sündmuste põhjal alust kahtlustada, et uue juhina eelistatakse mitte kuigi initsiatiivikaid isiksusi – direktori kinnitab ametisse ju seesama praegune kultuuriministeerium.
    Põhjus 2: kui, ja tõesti KUI, Enno Tammeril on selle konflikti vallandamisel põhiliseks motiiviks isiklik ärihuvi, siis läheb pärast uue direktori ametisse astumist lahti sekeldamine I.W. loomingu vahendamis- ja reprodutseerimisõiguste ümber. Sellisel juhul on Tammerraamat arvatavasti huvitatud, et nende osa oleks võimalikult suur ja isetegemist ning -otsustamist võimaldav ning et Iloni Imedemaa koos Läänemaa muuseumiga neil võimalikult vähe oma õigustega jalus oleks ja see võib viia ka juba Läänemaa Muuseumi ja I.W. vahel sõlmitud lepingute ülevaatamise ning muutmiseni – kui Enno Tammer on I.W usaldusväärne sõber, nagu eilsetest lehekirjutistest ilmnes, nii et I.W. talitab tema nõuandeid mööda. Eriti lihtne saab olema Tammerraamatul, kui Läänemaa Muuseumi (ja ühtlasi Iloni Imedemaa) juht kuulub nende sõprade ringi ja tegutseb oma ametis ka nende kirjastuse huvides.
    See on, mida pelgan. Et Iloni Imedemaa tervikuna saab kabelimatsu. Aga muidugi on see mõttekäik praegusel hetkel puhas spekulatsioon ja ilmselt tingitud minu enda suurkirjastustega suhtlemisel kujunenud paranoiast. Loodetavasti.

  5. Rea Raus said,

    21. juuli 2010 kell 00:38

    jah, ka minu mure puudutab tegelikult asju hoopis laiemalt ja just Eesti Riigi ja Läänemaa Muuseumit silmas pidades. Ma pole ennast kunagi sellel ametikohal eraisikuna tundnud ega käsitlenud- kui nii võib öelda. Loodan, et kafkaliku unenäo järgmises lõigus ei teatata, et ka muuseumi peavarahoidja ei sobi- sest see inimene on äärmiselt korrektne ja muuseumi huve silmas pidav inimene.ja vastutav otseselt kõikide museaalide, sh.ka I.Wiklandi tööde eest. See oleks ju tõepoolest kummastav…aga seda on minu arvamuse kohaselt ka praegune olukord.
    Lisaks veel- ministeerium teatab mitmel tasandil kuidas minul puudub soov nimetatud segadust lahendada. Ometi-ja taas nagu kõigi “süütegude” puhul- on mul kirjavahetus olemas, kus selgitan nii Ilonile kui tema advokaadile kõiki asju mida nad iganes mu käest küsinud on-juuni kuust viimased kirjad. Niiet kustkohast see väide, et mul puuduv soov nendega suhelda?
    ah, praegu tuleb iga päev ministeeriumist ühe kummastavamaid selgitusi….ja need kõik põhinevad ainult emotsioonidel, millest põhiline on see, et kui kuulus kunstnik (kellest ma sügavalt lugu pean) midagi ütleb, siis pole midagi vaja uurida, nii tulebki teha. Päris nii ikka ka ei saa, kas kogu mu töö ja selle head tulemused on siis null seal kõrval…minu arvates näitaks tõelist lugupidamist hoopis see, kui kunstniku kaebuse peale reageeritaks tõsiselt, hakataks asja põhjalikult uurima ja selgitatataks välja tõde. Mina ei usu, et Ilon tahaks teadlikult ebaõiglane olla. Ta lihtsalt ei ela Eestis ja tal puudub väga palju infot. ja ma ei tea kes ja kuidas talle millist infot edastab.

    Riik Tööandjana nii ikka päris käituda ei tohiks- mõelgem edasi, kui selline stiil saabki tänu pretsedendile valdavaks?

  6. Virgo Kruve said,

    21. juuli 2010 kell 00:43

    Lugesin pealiskaudselt läbi selle postituse ja tervenisti PM ja Õhtulehe kajastuse, samuti siinsed kommentaarid ja mulle tundub, et eksimus on liiga väike, et selle pärast inimest vallandada.

    Autoriõiguse seaduse järgi on autoril õigus tasule. Seda saab ju maksta ka praegu, kuigi ilusam oleks olnud selle suurus kokku leppida enne tööle asumist.

    Minu arvates on praegu Rea Rausi kõige parem kaitse see kui ta avalikustab enda käsutuses olevad materjalid. Niikaua kui need on “juristi käes”, siis on need sama palju väärt kui Laine Jänese tsitaadid.
    Ühtlasi soovitan edaspidi vältida sõna jurist ja kasutada “minu esindaja” või midagi taolist, sest mulle seostub jurist sellise olukorraga kui on vaja midagi väga õigeks rääkida. Näiteks ma ise pidin ka oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduma aga tegin seda ise, sest juristi töötundi mina küll maksta ei jõua. Muidugi, minu juhtum oli vaidlus paari tuhandene vaidlus ja mitte oht alusetuks vallandamiseks (plekk jääb külge, isegi kui juriidiliselt saad õiguse).

  7. Rea Raus said,

    21. juuli 2010 kell 22:13

    hea mõte! kahjuks ei saa ma absoluutselt kõiki materjale enne järgmist nädalat avalikustada, siis läheb asi vaidlusesse ja materjalid muutuvad avalikuks. Kuna minu jaoks on asi palju suurem ja olulisem, siis see tähendab ka seda, et juriidiliselt pean väga täpselt teadma, millal ja mida võib avalikustada. Muidu võib ministeerium veel midagi ümber käänata või väänata. Need ajakirjanikud, kes minuga rääkimas on käinud, on neid materjale ka näinud. Seda on seni teinud see sõnumilehe ajakirjanik ja lääne elu. Ma arvan, et ka ajakirjanikul lasub kohustus oma lugu tehes teine pool ära kuulata. Ekspress.ee ja Delfis täna ilmunud artiklite autorid ei ole minnult midagi küsinud ega üldse muul viisil kontakti püüdnud saada.

  8. aidivallik said,

    21. juuli 2010 kell 22:52

    Tuleb uut infot:
    http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=387632
    Ja Eesti Ekspress ootamatult ühekülgselt:
    http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/ilon-wiklandi-solvati-haapsalus-hingepohjani.d?id=32243139
    Mis mind viimases artiklis häirib: taas kategooriliselt väited, et Raus on teinud ja Raus on avaldanud asju nõusolekut küsimata. Kust nad seda võtavad? Kas Ilon Wiklandi enda või Enno Tammeri ütluste alusel? Aga asjaosaline Rea Raus ise? Madal, Ekspress, madal. Nõrk sooritus seekord.

  9. Ülla said,

    22. juuli 2010 kell 11:22

    Kustutasin selle kommentaari autori palvel.

    Aidi

    • Rea Raus said,

      23. juuli 2010 kell 00:12

      Vastan sellele kommetaarile. Seda, et Ilon ei luba nimetatud trükist müüa, ei ole kellelegi Läänemaa Muuseumis küll väga “ammu “teada. See, et Ilonile trükis siiski ei meeldinud, sai mulle teatavaks 31.märtsil ja otsekohe, Iloni juuresolekul,samal hetkel, helistasin meie peavarahoidjale, kes ka otsekohe, selle trükise letist ära võttis. Ta võib minu sõnu kinnitada. Hakkasin otsekohe uurima, mis asjalood türkisega on. Seega- ei vasta ka tõele “et ikkagi müüdi..” Sellest hetkest, kui ilmnesid arusaamatused, olen kogu aeg suhelnud nii Iloni kui tema advokaadiga, kõik kirjad on mul ilusti selle tõestuseks olemas, kes tahab tõde teada, tulge tutvuma.
      Ilon Wikland pöördus ise minu poole (kiri sellekohane ka olemas), et otsiksin juriidilist abi lepingu koostamiseks, mis puudutab NÄITUSTE KORRALDAMISE AINUÕIGUSE ANDMIST MUUSEUMILE. See, et kultuuriministeeriumi ametnik pidas vajalikuks alustada autoriõiguste küsimuste selgitamisega, enne lepingu projekti koostamist, näitab minu arvates tema professionaalsust kõikide asjaolude eelnevaks selgekstegemiseks. Muud ei osanud mina sellest küll midagi välja lugeda, sest seda teemat ei jaga ma niikuinii.Selle jaoks ongi olemas spetsialistid. Täpselt nagu Ilonile lubasin, tõlkisin need küsimused inglise keelde, et oleks samamoodi ülevaadatavad tema advokaadi poolt (kes siis veel Iloni õiguste eest kõige paremini seisaks?), et mingil juhul Iloni huvid ei saaks kahjustatud. Kui ma oleks salatsev ja pahatahtlik kurjategija, kas oleksin kohe kõik esimesed (igasuguste lepingute eelsete arutelude eelsed) sammud (ja ka järgnevad)Iloni advokaadile ette ladunud,ülevaatamiseks ja aruteludeks?
      Minu jaoks ongi Ilon maailmakuulus ja lugupeetud inimene, on seda alati olnud,on praegu täpselt samamoodi. Ma pole mitte kunagi temaga tüli kiskunud ega kavatse seda ka tulevikus teha. Samuti ei ole ma tüli kiskunud ei Tammerite ega ministeeriumiga. Minu jaoks oli see, mis 05.juulist algas, paras shokk. Ja üllatus, kui jõuliselt Tammerid seda teemat ise meedias kajastama asusid. Niiet küsimus tüli kiskumisest võiks siiski ümber mõelda.

      Oma kirjas, mille saatsin nimetatud süüdistuse osas oma kolleegidele, oli viimases lõigus kirjas, et AKTIIVSE koostöö vähenemises võib olla põhjus kunstniku eakuses. Olen kogu aeg tundud süümepiinu, et pean Ilonit pidevalt meie tööasjadega “tüütama” (kui nii võib öelda), sest ta on ise öelnud et tal on praegu tööd rohkem kui iial enne ja ta ei soovi muud kui rahulikult joonistada. Samas, kuna oleme alati tahtnud teha kõike Iloni soovide kohaselt, siis oleme pidanud talle väga palju kirju kirjutama, helistama ja suhtlema, neid küsimusi lisandub Iloni Imedemaa tegevuse laienemisel aina juurde ja juurde. Ja see on alati olnud väga suurepärane koostöö. Ma arvan, et niivõrd suurel kunstnikul on ikkagi õigus edasi oma loominguga tegeleda, ilma intriigideta. Sellest, et tal jätkuks ka piisavalt aega uute joonistustega tegeleda, oligi ilmselt ajendatud tema enda poolt algatatud mõte, täpsemalt tema tööde kasutamise temapoolsed soovid ka juriidilisse vormi valada.

  10. Maire said,

    21. juuli 2010 kell 23:58

    Eesti Ekspress on viimasel ajal muutunud kollasemast kollasemaks. Vanast heast EE-st pole enam midagi järel. Ühekülgsus ja faktide ebapiisav kontrollimine ja kajastus on saanud juba tavaks. Traagiline selle juures on asjaolu, et EE-d saadab väärtajakirjanduse maine, mis tänaseks on saanud müüdiks, aga mida inimesed, kellel endal EE kallutatud lugudega otsest kokkupuudet pole, pimesi usuvad. Need, kellele on saanud osaks olla sellesama kallutatuse ohver, saavad aru ja muutuvad tulevikus avaldatu suhtes skeptiliseks, teised usuvad edasi. Ajakirjanikud tunduvad arvavat, et kui nad on mõlema poolega ühendust võtnud, siis on juba kõik ok. Aga paljudel juhtudel ei ole ühel poolel võimalik kommentaare anda, kuna asi on näiteks kohtus ja iga sinu väljaütlemist võidaks kasutada sinu vastu. Vaikimist tõlgendatakse aga väga ühekülgselt – järelikult ongi süüdi, järelikult ongi midagi varjata! Nii juhtubki, et suurema kajastuse saab see pool, kes on süüdistava poolel ja kes tegelikult faktidest ja tõenditest ei hooli. See aga, kes peab end valesüüdistuste eest kaitsma, peab ootama kuni juriidilised protsessid on lõpetatud.
    Nagu tänasest loost aru saan, pole EE Rea Rausiga isegi rääkinud mitte. Nii madalale on siis tänaseks juba langetud. Kas järgmine tase on see, et EE hakkab artikleid avaldama vaid kuulujuttude põhjal? Kirjutab Delfi ja Õhtulehe lugude alusel midagi kokku?
    Kogu see lugu on aga nii kurb, et paneb lausa ahastama.

  11. aidivallik said,

    22. juuli 2010 kell 00:05

    Kaarel Tarandi artikkel Mahtra talurahvamuuseumi direktori lahtikangutamisest (oli kah üks aktiivne muuseumireformi vastane):
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10528:lintikohus-adra-mihkli-kase-all-&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3295

  12. part24 said,

    22. juuli 2010 kell 00:42

    Vaat tahaks ütelda sedasi, et kui üks ministeeriuminõunik kirjutab kirja, milles soovitab kunstnikku loobuda varalistest õigustest ühe muuseumi (või selle juhataja) kasuks, viimane selle ilukirja kirjutab ja edasi saadab, ilmselt siiras lootuses, et 80-aastane kunstnik on piisavalt seniilne, et ei mõista, millest jutt käib, siis on mul südamest kahju, et selle asja kohta ei ole veel algatatud kriminaalasja kelmuse katse tunnustel!

    • Rea Raus said,

      22. juuli 2010 kell 01:49

      Lugupeetud part,
      Kuna te räägite minust, siis võin täpsustada. Ministeeriumi ametnik koostas küsimused, mida ma olin lubanud saata Ilon Wiklandile muutmatult kujul, vaid ära tõlkides inglise keelde, et oleks täielikult ka arusaadav tema advokaadile. tema advokaat on ometi inimene, kelle suhtes pole mõtet kahelda, et ta tegutseb I.W huvides? Selle kirja tõlkimise ja saatmise mõte oligi, et advokaat saaks üle vaadata ega midagi valesti ei ole, midagi varjamata ja muutmata. Sest mina ei tea ei autoriõigustest ega juriidikast suurt midagi. Selle jaoks ongi spetsialistid kellelt nõu küsida. ja sellepärast peavadki spetsialistid nendes küsimustes otse suhtlema. Minul puudus igasugune õigus ja pädevus ministeeriumi spetsialisti küsimusi oma suva järgi muutma hakata.
      Muud ei oska lisada, kui et kõik vastavad tõestusmaterjalid, kirjadena on mul olemas.
      Mina pole kunagi Ilon Wiklandist lugupidamatult mõelnud, vastupidi. Tegemist on superkunstnikuga, kellel tema enda sõnade kohaselt on praegu vaat et kõige rohkem tööd kui kunagi enne. ma arvan, et me kõik soovime, et ta saaks rahulikult ja ilma selliste intriigide keskmesse sattumata seda tööd jätkata. Nii minu kui kogu Iloni Imedemaa kollektiivi eesmärk on saavutada parimaid töötulemusi, et Ilon meiega maksimaalselt rahul oleks ja tema soovide kohaselt talitada. Seda olemegi alati ja heauskselt teinud, püüdes Ilonile ikka positiivseid sõnumeid saata.ja neid on tegelikult olnud palju.
      ma arvan ka, et kui usaldatakse inimesi, siis mitte kunagi ei ole see, kes usaldab, süüdi. Ikka need, kes usaldust kuritarvitavad, pahatahtlikult, võtavad patu oma hingele. Minul seda pattu hingel tõesti ei ole.

      • Virgo Kruve said,

        22. juuli 2010 kell 03:20

        Kas see mustand kirja koostamiseks tuli ministeeriumist pärast maakondlike muusemite reformi? Kui jah, siis mina näen siin ministeeriumi lavastust, et anname püssi ja padrunid ning kui pauk on käinud, siis ütleme kõige kõvemini: süüdi on see, kelle käes on püss.

  13. aidivallik said,

    22. juuli 2010 kell 01:07

    Nüüd on ka Lääne Elu artikkel sellest aktiivne:
    http://www.le.ee/?a=uudised&h=2010/7/22
    Kõlab seniilmunuist kõige rohkem uuriva ajakirjanduse moodi.

  14. Tiina Aro said,

    22. juuli 2010 kell 23:29

    Loen seda vahtu ja kära juba mitmendat ringi ja hirmus tahtmine tuli tulla ja kah sõnake poetada. Olgugi, et ma mitte kui midagi niikuinii ei tea, noh, igasugu juriidika poole pealt.
    Reale igatahes jõudu – äkki on hea, kui sa tead, et vähemalt need, kes sind tunnevad, need sind ka usuvad. Ma olen sada protsenti kindel, et kõik, mis sa teed, on südamest, ja rahanumbrid sul silmanägemist nüüd küll ei varjuta. Kui ongi mingeid eksimusi kuskil, siis esiteks kes meist ei eksi ja teiseks, teiste eksimuste ärakasutamine on minu hinnangul ALATI kindel märk kellegi karmist omakasupüüust kuskil.
    Ole tugev, Rea!

    Tere sulle ka, Ats! :))) Loen su blogi ikka pisteliselt. Hea, et võtsid Rea asja siia arutada. Üks teatud kirjastus on minuga küll igati korrekt olnud alati, aga see ei tähenda, nagu ma ei usuks seda, teist või kolmandat isikute plaanis …

    • Rea Raus said,

      23. juuli 2010 kell 02:40

      tere, kallis Tiina üle hulga aja
      ja suur tänu heade sõnade eest! neid on sõpradelt praegu tõesti vaja. Sa ei pea minus kahtlema, näen, et ei teegi seda, mu tõestusmaterjaliks ei ole ainult mu sõnad, vaid ka teod ja paberimajandus. Tahad, tule, näitan sulle ka või saadan olulisemad asjad. ma ei soovigi, et sõbrad,kolleegid ja endised kolleegid jne.jne puhtast lojaalsusest ja sõprusest minu poole hoiaks vaid et nad oma silmaga näeks fakte ja dokumente.
      Kirjuta mulle otse

      • Tiina Aro said,

        23. juuli 2010 kell 08:49

        Oh, Rea, ei viitsi ma neid papreid küll sobrada, tehku seda need, kes PEAVAD, kui see asi juba kord nii laes on. Nagu öeldud, usun niigi, ega ma muidu polekski hakanud seda siin manifesteerima. Isegi kui hagijakari mingi lünga leiab sealt paberitest (ja miks ta ei peaks leidma, kui ikka kõvasti vaja, eks), siis minu arvamist sinust ei kõiguta see sentigi.
        Eriti Ekspressi sopakas ajas hinge lõplikult täis. Õhtulehe kirjutis kaugelt asjalikum kui EE oma! Niikaugel siis oleme juba oma kunstieluga 🙂 Ja siis ma mõtsingi, et kui juba soliidne leht – arvan seda EE-st siiralt – lubab endale nihukest b.. .sh…ta, siis peab poliitiline tellimus ikke eriti kõva olema. Ja kui on ärilis-sugulas-sõbrannalis-poliitiline tellimus, siis ei takista vallid ega kraav. Ja siis ma mõtlesingi, et tulen ütlen sulle, et mina olen sinu poolt! Et äkki sulle kulub praegu ära “iga hääl”, olgu või tühise minu oma.
        Ja Aidile ka aitäh!

  15. Rea Raus said,

    22. juuli 2010 kell 23:49

    Esiteks- loodan, et nimetatud Ülla ei ole see Ülla, keda ma tunnen, sest tema kindlasti pole ilma minuga rääkimata selliseid asju siia kirja pannud 🙂
    Lisan sirbi artikli lingi
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10945:kes-peaks-esimesena-asjad-pakkima&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3305

  16. mõtiskleja said,

    23. juuli 2010 kell 00:11

    Teemas tundub olevat kolm osapoolt: perekond Tammerid, Ilon Wikland ja kultuuriministeerium-Rea Raus . Tegelikult on isegi kaks osapoolt : Tammer-Wiklandid ja kultuuriministeerium-Rea Raus .

    Jättes kõrvale selle asjaolu, et Tammerid süüdistavad Rea Rausi ning Rea Raus omakorda kultuuriministeeriumi, mis ka omakorda teda, siis ma teeksin ettepaneku Wiklandia või Iloni Imedemaa, mis ta on, üldse Rootsi kolida ning seega oleks Haapsalu ja üldse Eesti sellest jamast puhas .

    Nagunii võib oletada meeletut külastajate arvu kukkumist, mis seoses selle Wiklandi jamaga nüüd tulnud on . Olenemata sellest, kas süüdi on Rea Raus, Ilon Wikland, keegi kultuuriministeeriumist või perekond Tammerid – jääb suur plekk ikkagi Iloni Imedemaa kaela – samuti ka suur rahatüli, kes kui palju teenis . Omaette küsimus on muidugi siinkohal ka see, et milline osa on selles loos perekond Tammeritel, kas on tegu heatahtlike kodanikega, kes altruistlikel eesmärkidel Ilon Wiklandi eest asju ajavad või soovivad perekond Tammerid ise Wiklandi tööde autoriõigusi omastada .

    Kuigi süüdistatakse ju Rea Rausi nagu oleks tema vanaprouat seniilseks nimetanud , siis perekond Tammerite jutust jääb taoline mulje nagu peaksid nemad ka Ilon Wiklandi seniilseks . Miks siis huvitav pole Tammerid ajakirjanduses volikirjadest või mingitest muudest juriidilistest dokumentidest rääkinud, mis tõestaks nende õigusi Ilon Wiklandi perekonna eest rääkida .

    mõtlJääb mulje nagu oleks mingisuguse suulise õiguse alusel Tammerid hakanud esindama Wiklandide huve ehk siis kui Ilon Wikland ütleks, et perekond Tammerid on temast valesti aru saanud või et ta pole üldse Tammeritel palunud või käskinud enda eest seista . Mis siis saab, kes siis süüdi on ?

    • aidivallik said,

      23. juuli 2010 kell 02:33

      Mis Iloni Imedemaa külastatavusse puutub, siis see võib veel augustis hoopistükkis tõusta, sest ka negatiivne reklaam on reklaam ja mõningail väiteil isegi tõhusaim. Kuigi muidugi 100% ennustatavad ei ole need asjad kunagi.

      • Tiina Aro said,

        23. juuli 2010 kell 08:51

        Arvan sama. Külastatavus tõuseb, sest esiteks kardetakse, et see imedemaa läheb kinni ja teiseks loodetakse ehk oma silmaga kurikuulsat Read näha.
        Nii et edu.

  17. aidivallik said,

    23. juuli 2010 kell 00:59

    Aitäh asjalikele küsijatele-kommenteerijatele, aitäh Reale oma vaatenurka seletamast – minu meelest on väga hea, et siin on arenenud selline otse inimeste vahel toimuv, ilma vahenduslülideta mõttevahetus.

    Selguse huvides teatan, et kustutasin siit eile õhtul ühe laekunud postituse, sest see sisaldas väga inetuid väljendeid ega oleks siinsele arutelule midagi juurde andnud. Palun sõna sekka öeljail hoida ikka viisakat ja ka teistmoodi arvajaid austavat joont.

    Tänane Delfi:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/muuseumi-direktor-asi-lahenegu-ilon-wiklandi-soovide-jargi.d?id=32247425

  18. Rea Raus said,

    23. juuli 2010 kell 01:05

    panen ka lingi muuseumi kodulehele, kust on nähtav Läänemaa Muuseumi töötajate avalik pöördumine minu toetuseks

    http://www.muuseum.haapsalu.ee/index.php?option=com_content&view=category&layout=blog&id=34&Itemid=58

  19. aidivallik said,

    23. juuli 2010 kell 01:19

    Aitäh, olen uudishimulikult tahtnud juba paar päeva seda näha, kuid kultuuriministeeriumi leheküljel see vähemalt eileõhtuse seisuga veel ei avanenud.

    • Rea Raus said,

      23. juuli 2010 kell 02:42

      see pole sealt avanenud juba üle nädala, kindlasti on mingi väike tehniline apsakas. aga kuna dokument ka kulmini märkega “avalik” siis saab seda nüüd ikkagi lugeda.

  20. Rea Raus said,

    23. juuli 2010 kell 02:56

    ..neile kes soovivad asjaga lähemalt kursis olla. Hakkas silma, nii paljude muude üha lisanduvate süüdistuste hulgas,et mul puuduvat soov Ilon Wiklandiga suhelda või temaga segadust arutada. Kui ühtepidi on üldse kummastav, et mõned ametnikud näivad istuvat minu peas ja südames ja näevad seal, mida ma mõtlen, soovin või tunnen, siis teistpidi on mul olemas ka kolme kuu pikkune kirjavahetus (viimased kirjad juulist) I. Wiklandi ja tema advokaadiga, kus minult on erinevaid küsimusi küsitud ja olen neile otsekohe (tavaliselt samal päeval) ka pikalt ja enda arvates ammendavalt vastanud. Pole vähematki põhjust olnud arvata, et need selgitused ei oleks viinud asjade selginemise või muu positiivse lahendini. Ka selle kuu lõpus sõidab Ilon Wikland Jaapanisse, kus meie ja Jaapani muuseumi poolt organiseerituna toimub tema tööde näitus ( osana suuremast Astrid Lindgreni näitusest).
    Saan aru, et mõnel inimesel on paha meel, et mul selline dokumentatsioon kõik alles on ja on ka inimesi, kes lihtsalt on seda tüüpi, et alati ja võimalikult kõiges ja kõigi juures ikka halba näha. Aga sinna ei saa ma midagi parata.
    Usun ka, et Ilon ei ole meelega ülekohtune, olen tema suhtes endiselt täielikult lugupidav, sest mulle tundub, et talle on esitatud palju asju teises valguses.

    ei tea, Aidi, kas linki sinu blogile võib ka ajalehte kommentaaridesse panna?

    • aidivallik said,

      23. juuli 2010 kell 03:01

      Võib muidugi.

  21. aidivallik said,

    23. juuli 2010 kell 03:24

    Tarmo Õuemaa uues blogis on selle teemaga puutes olev postitus:
    http://ouemaa.tumblr.com/post/848660889/meedia-efektid-ja-efektiivsus

    • Rea Raus said,

      23. juuli 2010 kell 03:50

      jah, meedia keerab asju ju ikka rohkem skandaali poole…küll aga on tõepoolest mõni ametnik minu käest ise küsinud, kohe alguses kui minult lahkumisavaldust oodati, et kas ma arvan, et Ilon Wikland on…noh, tõesti see sõna mida üritatakse nüüd mulle suhu panna. Juba siis vastasin talle, et ma pole kunagi nii arvanud ega arva ka edaspidi.
      Seesama sõna on aga mõnes kommentaaris taas kasutusel ja seda sõna kasutavad kogu aeg ainult teatud ring inimesi.
      Nii nagu ülalpool ise ennast juba tsiteerisin, on minu kolleegidele kirjutatud kirja lõpus mõte, et AKTIIVSES töös Iloni Imedemaa tegemistes (mille jaoks on ju spetsiaalne struktuur loodud ja inimesed töötavad igapäevaselt koos eraldi juhatajaga) ei peagi Ilon Wiklandit nõudma või ootama suurt panust tema vanuse tõttu. See poleks ma arvan viisakas. Aga ta on alati nii, nagu ta aeg ja energia seda on võimaldanud, ka meiega koostöös olnud.

      Lihtsalt ere näide taas-kuid asja taga on lihtsalt puhas tahe lausa vägisi inimesele omistada sõnu ja mõtteid, mida ta kunagi pole öelnud ega mõelnud. Ainult ühel eesmärgil….avalik laim. Sest faktide ja dokumentide vastu ju ei saa.

  22. tiiu said,

    23. juuli 2010 kell 11:15

    jõudu sulle.
    võitluse suund ja vaatenurk ja lähenemine on õiged.
    Ega see vist kerge saa olema.
    Hoian pöialt parima võimaliku lahendini jõudmiseks, mis iganes see ka saab olema.
    t

  23. E. said,

    24. juuli 2010 kell 01:37

    Siinne blogi ja kommentaarid on seni loetud aruteludest kõige selgesõnalisemad. Tänud Aidi Vallikule teema ülesvõtmise ja Reale vastuste eest!

    Elu on üldse imelik. Sidemuuseumis märkasin suve hakul käsikirja, milles detailselt kirjeldatakse ühe XIX sajandil Haapsalus elanud postülema lahtikangutamist ametist. Mõtlesin, no on alles uskumatu lugu! Kuid elu Eesti Vabariigis pakub veel vastuolulisemaid ja ebaloogilisemaid lugusid. Hakka või tsaariaegset õigusriiki taga igatsema!

    Toona püüti Haapsalus vabaneda ilmselgest intrigandist, loodrist ja joodikust. ‘Lambist’ vallandamine nagu tänases Eesti Vabariigis ei tulnud aga kõne allagi. Sestap häirib mind eriti tänase kultuurimisteeriumi käitumise robustsus. Teisest küljest väärib tähelepanu, et erinevalt kunagise postiülema laokil asutusest on elu Iloni teemakeskuses kindlalt kosunud. Keskus ehitati üles ju nullist (kui ideed, Ilon Wikland isiklikult ja majakarp v.a.)! Kuid üks asi on genereerida ideid, seada üles galerii, teine asi luua toimiv inimkooslus, kes kogu Imedemaad IGA PÄEV käigus hoiab ja uut-põnevat juurde nuputab. Närvesööva ehitusperioodi ja kõikvõimaliku ‘paikaloksutamise’ järel võinuks ka Rea’le järgneda märksa lõbusam, loomingulisem aeg.

  24. aidivallik said,

    24. juuli 2010 kell 08:03

    Tänased arengud:
    mingil põhjusel on Õhtulehe kommentaaride keskkonnast ära kadunud postitused linkidega siia blogisse ja uued sedasama linki sisaldavad postitused ei ilmu nähtavale.
    Ilmselt on taas tegemist ajutise tehnilise rikkega, nagu streikis ka kultuuriministeeriumi kodulehel olev dokument Läänemaa Muuseumi töötajate pöördumisega. Küllap hakkavad ühel hetkel need võimalused jälle funktsioneerima, nii et võib jätkuvalt proovida.

  25. aidivallik said,

    24. juuli 2010 kell 22:45

    Täna Delfis Urmo Soonvaldi kokkuvõte Kaarel Tarandi Sirbi-artiklist:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kaarel-tarand-eestit-on-karistatud-erakordselt-oppimisvoimetu-kultuuriministriga.d?id=32287383

  26. aidivallik said,

    25. juuli 2010 kell 15:12

    Täna hakkasid Delfist kaduma kommentaarid, mis sisaldasid linki Läänemaa muuseumi koduleheküljele, millel teadupärast muuseumitöötajate avalik pöördumine kirjas oli.
    Kui Delfi selle lingiga kommentaare taas lubama hakkas, selgus, et Läänemaa Muuseumi kodulehte ei olegi – st on täielikuna koostamisel.
    Rea, mis teil seal muuseumis toimub? Kas IT-mehele puhkepäeval töötamise eest lisatasu maksate?

  27. Mall said,

    25. juuli 2010 kell 16:34

    Jälgin kogu segadust ja püüan aru saada, mis toimub.
    Väga huvitav oleks lugeda ka muuseumitöötajate toetuskirja, mis näikse olevat väga ohtlik materjal, et selle levimist kellegi karvane käsi üritab takistada…
    Eks huvi on muidugi seda suurem :))

    Kas oleks äkki võimalik siia (kui arukasse ja neutraalsesse keskkonda) seda kirja riputada?
    Lugeja oleks tänulik!

    • aidivallik said,

      25. juuli 2010 kell 16:41

      Olen juba kahetsenud, et ma eile seda teksti ära ei kopeerinud – kahjuks ei ole mul seda. Rea, kui loed, siis palun lisa see tekst siia eraldi kommentaarina!

      • Mall said,

        25. juuli 2010 kell 16:52

        Tänud ette, loodetavasti saavad kõik huvilised seda peagi SIIT lugeda!
        Ja hämmastus on ikka väga suur, kuidas meil kultuuripoliitikat aetakse!
        Loodetavasti võtab keegi usin ajakirjanik uurida, kuidas ikkagi just keset kaunist suvist pühapäeva hakkab 1 muuseum kodulehte uuendama… et kas korraldus selleks tuli Tallinnast 1-st Suur-Karja tänava kabinetist…?

        Lugu lõhnab fäga fastikult (ja kahjuks tuttavalt-fastikult!)

  28. Mall said,

    25. juuli 2010 kell 17:07

    Haa, hetkel on see pöördumine (veel?) Delfi artikli kommentaariumis üleval!
    Lp. Aidi, ehk oleks see nüüd tõesti mõttekas siia kopida, silmas pidades delfi kustutamisjanu lähiminevikus!?

    • aidivallik said,

      25. juuli 2010 kell 17:50

      Aitäh teatamast, tegin koopia oma arvutisse. Avaldamiseks ootan vaid Rea nõusolekut.

  29. Rea Raus said,

    25. juuli 2010 kell 20:12

    Minu nõusolekut pole vaja, sest see on töötajate kiri ja kulmini otsusel on see avalik dokument.Mul endal on ainult pdf.fail, mida töötajad mulle saatsid.
    Proovisin siia panna, kuidagi ei õnnestunud…. kas saata su meilile, Aidi, või saad ise siia üles panna?

  30. aidivallik said,

    25. juuli 2010 kell 23:15

    Läänemaa Muuseumi kollektiivi pöördumine

    Pöördumine

    Avalikkus on teada saanud, et Läänemaa Muuseumi direktorile on tehtud ettepanek öelda üles temaga sõlmitud tööleping. Selle mitte tegemisel direktori poolt ütleb Tööandja Kultuuriministeerium üles direktoriga sõlmitud töölepingu usalduse kaotamise tõttu.

    Eelmärgitu tuleneb põhjusest, et Kultuuriministeeriumi poolt süüdistatakse Läänemaa Muuseumi direktorit alusetult:

    – soovis ära võtta Ilon Wiklandi autoriõigused
    – et ta andis välja Ilon Wiklandile mittemeeldiva kujundusega trükise
    – et Iloni Imedemaa ei tööta ja seal ei toimu midagi

    Tegemist on meile arusaamatute süüdistustega, sest muuseumi senine tegevus on olnud suunatud Ilon Wiklandi loomingu ja Iloni Imedemaa tutvustamisele.
    Külastajatele paremaks teenindamiseks on kogu aeg uusi võimalusi otsitud ja leitud.

    Sama eesmärki kandis ka avaldatud trükis, mis valmistati ette direktori eelkäijate poolt. Direktori tegevus seisnes selles, et ta usaldas oma eelkäijaid ja ei kontrollinud nende tegevust üle.

    Autoriõiguste küsimus tuli esile vaid seoses plaanitava näitusetegevusega ning Rea Raus oli vaid vahendaja talle Kultuuriministeeriumist saadetud tekstile, mis ei olnud suunatud Ilon Wiklandi loomingu autoriõiguse äravõtmisele.

    Direktori vastu suunatu laieneb ka vaieldamatult kogu muuseumi töötajate kollektiivile ja loob Läänemaa Muuseumist avalikkuse silmis kallutatud kuvandi.

    Käesoleva ajani ei ole Muuseumi direktorile antud vaatamata Läänemaa Muuseumi muuseuminõukogu märgukirjale võimalust ennast kaitsta ja oma töökollektiivi mainet kaitsta, vaid on nõutud lahkumisavalduse esitamist.

    Samuti ei ole olnud näha, milliseid samme on Kultuuriministeerium ette võtnud, et tekkinud olukorda lahendada toomata esile mitte ühtegi pretensiooni ja puudust muuseumi töös.

    Tekib küsimus, kas autoriõiguste küsimuses tekkinud arusaamatuses on Ilon Wiklandile selgitatud, et direktor edastas vaid Kultuuriministeeriumi töötaja tõstatatud küsimused, millised seondusid autori autoriõigustega ja ei enamat.

    Kultuuriministeeriumi poolt ei ole arvestatud, et trükise tellis eelmine direktor, et makett sai valmis vahepealse direktori kohusetäitja ajal ning trükiti alles praeguse direktori ajal. Sellist pikka ja segast ahelat ei oleks saanud ka tekkida, kui oleks Kultuuriministeeriumi poolt leitud 11 kuu jooksul muuseumile direktor aastatel 2007-2008.

    Paikapidamatu on arusaam, et Iloni Imedemaal ei toimu midagi. See iseloomustab kõiki muuseumitöötajaid negatiivselt – ebapädevate ning võimetutena oma töös, kes samal ajal on terve aasta töötanud ja paljude külastajate poolt ainult kiitust pälvinud.

    Tekkinud olukorras jääb mulje, et Kultuuriministeerium on sihilikult lasknud tekkida olukorral, kus üks nende allasutuse juhtidest on avalikult sattunud olukorda, mis muudab tema koostöö Ilon Wiklandiga võimatuks.

    Vaadates tagasi lähiminevikku, kui oli päevakorras ühendmuuseumi loomine, siis kerkib paratamatult esile küsimus, kas kõnealune olukord pole mitte kättemaks direktorile ühend/liitmuuseumi aktiivse mittetoetamise eest.

    Kõige selle kõrval on äärmiselt kahju, et sellesse “sisemisse” konflikti on haaratud lugupeetud ja väärikas kunstnik. Sellega rikutakse elatanud inimese rahu, tekkinud arusaamatused võivad kahjustada nii tema kui ka Eesti riigi mainet.

  31. Tarmo Õuemaa said,

    26. juuli 2010 kell 10:12

    See kodulehekülje mahavõtmine on ikka täitsa uskumatu lugu, millest peab küll kirjutama. Kui Lääne Elu esimese loo juures ei jätkunud toetusavalduse avaldamiseks ruumi, siis nüüd, kui keegi nähtamatu jõud on teinud nii palju pingutusi kirja varjamiseks, paneme selle lehte ka ära.

  32. Rea Raus said,

    26. juuli 2010 kell 11:39

    kodulehega on nii, et tegime uue kodulehe mitu nädalat tagasi. ja rippus juba ilusti üleval ka. Aga eelmise nädala lõpus läks koduleht korra maha, ilmus uuesti ja nädalavahetusel läks taas maha. Aru ei saa, mis toimub , kuna pole IT inimene, aga spetsialistid töötavad ja loodame asja kiiremas korras korda saada. Vabandan nende ees, kes sealt praegu infot ei saa- helistage otse muuseumisse 47 37 065.

  33. aidivallik said,

    26. juuli 2010 kell 16:56

    Meedias on täna kõik rahulik ja selguse huvides teeks ma nüüd sündmustest väikese kokkuvõtte.
    Juuni lõpp – Ilon Wikland saadab kultuuriministeeriumile kirja, milles väidab, et Rea Raus on kaotanud tema usalduse ja et ta näe koostööks Rausiga mingit võimalust. (ÕL 20.07)
    05.07 teeb kultuuriministeerium Rea Rausile ettepaneku lahkuda Läänemaa Muuseumi direktori kohalt. Rea Raus keeldub ettepanekust, sest ei näe endal süüd.
    ?.07 kirjutavad Läänemaa muuseumi töötajad Rea Rausi toetuseks avaliku pöördumise. Kultuuriministeerium märgistab selle avaliku dokumendina, kuid erinevalt teistest avalikest dokumentidest see ministeeriumi kodulehel ei avane.
    12. 07 Läänemaa muuseumi nõukogu peab erakorralise koosoleku ja saadab kultuuriministeeriumile palve korraldada ühine nõupidamine, mille käigus saaks ära kuulata kõik eriarvamustel olevad asjaosalised. Ministeerium seda nõupidamist kokku ei kutsu.
    15.07 Laine Jänes saadab Rausile vallandamisteate, süüdistades teda kolmanda isiku usaldamatuse põhjustamises tööandja vastu.
    ?. 07 Rea Raus saadab ringkirja teistele Eesti muuseumijuhtidele, milles püüab selgitada juhtunut ka oma vaatenurgast.
    20.07 Kolmes meediakanalis avaldatakse Rausi vabastamisest rääkivad uudislood, mis rajanevad Enno Tammeri ja kultuuriministeeriumi esindajate ütlustele ja väidetele. Rea Raus polevat väidetavalt küsinud Ilon Wiklandi luba tema teoste kasutamiseks muuseumi trükises. Samuti olevat Rea Raus kultuuriministeeriumi eksitanud, väites, et I.W on nõus andma oma autoriõigused muuseumile. Süüdistatava osapoole Rea Rausi enda poole ei ole selles asjas ütluste või kommentaaride saamiseks pöördunud eelnevalt ei Postimees ega Delfi.
    Mina teen oma blogipostituse. Varsti vastab sellele kommentaari vormis ka Rea ise.
    21. 07 Rea Rausi jutul käidakse Lääne Elust, Õhtulehest ja Sirbist.
    22.07. Ilmub juba tasakaalustatud lugu Õhtulehes, kuhu on saadud ka I.W seni ainsaks jäänud kommentaar: “”Olen teinud suure kingi ja Eesti on teinud suurepärase ilusa muuseumi, mille üle olen väga-väga tänulik ja rõõmus. Loodan, et kõik läheb hästi!” Eesti Ekspressis ilmub seevastu äärmiselt ühekülgne uudislugu, mis rajaneb vaid kultuuriministeeriumi teadetele ning I.W poolt kultuuriministeeriumisse saadetud kirjale. Loo autor Pekka Erelt ei ole pidanud vajalikuks pöörduda ka süüdistatava osapoole poole.
    Ilmub ka tasakaalustatud lugu Lääne Elus, kus on ära toodud nii kultuuriministeeriumi esindaja Anton Pärna, Enno Tammeri kui Rea Rausi seisukohad. Senistele süüdistustele on lisandunud veel, et Iloni Imedemaad olevat halvasti juhitud.
    23. 07. Sirbis ilmub artikkel, mis mõistab teravalt hukka kultuuriministeeriumi tegevuse antud juhtumi juures.
    Delfis ilmub Rea Rausi selgitusi edastav artikkel, milles Raus ütleb ka, et asi lahenegu I.W soovide järgi.
    Et kultuuriministeeriumi kodulehel tehniline viperus kestab ja muuseumitöötajate pöördumist pole avalikkusel võimalik mujalt leida, paneb Läänemaa muuseum selle üles oma kodulehele.
    24.07 kaovad Õhtulehe kommentaariumist postitused, mis sisaldavad linki mu blogile.
    25. 07. Delfis refereerib Urmo Soonvald Sirbi artiklit. Pärastlõunal kaovad selle artikli kommentaariumist postitused, mis sisaldasid linki Läänemaa muuseumi kodulehel oleva pöördumise juurde. Kui mõne tunni pärast on taas võimalik sinna neid linke panna, selgub, et Läänemaa muuseumi koduleht on maas, selgitava kirjaga: koostamisel.
    Hilisõhtul panen pöördumise teksti oma blogisse.
    26. 07 ennelõunal on Läänemaa muuseumi koduleht taas töötav, kuid ei sisalda enam muuseumitöötajate avalikku pöördumist. Muuseumi koduleheküljega tegelev spetsialist ei oska seda lugu omalt poolt kuidagi seletada.

    Niisugune lugu siis. Aga minu tagasihoidlikust isikust niipalju, et mulle helistati täna ja juhiti tähelepanu, et ühe raamatu kirjastamisaruande juurest on kaks kuludokumenti puudu. Likvideerisin selle võlgnevuse viie minutiga, sest taevake, need asjad olid ju mul ometi olemas. Ja hea, et tähelepanu juhiti ning see lõpuks korda sai.

    • aidivallik said,

      26. juuli 2010 kell 18:37

      Veel äratab kogu selle teema meedikäsitluse kohapealt huvi asjaolu, et meie vaba ajakirjanduse lipulaevad, väärtajalehed Eesti Päevaleht ja Postimees, on nii suures asjas ootamatult sõnaahtrad. Postimees ongi piirdunud selle esialgse 20. juuli uudislooga ja Päevaleht ei ole piiksugi teinud. Eesti Ekspress avaldas eelmises lehes tolle kirjeldatud ülimalt tendentsliku artikli, tuginedes ainult kultuuriministeeriumi materjalidele.
      Mis on lahti meie suurte tõsiste lehtedega? Mis neid kammitseb? Kogu see saaga minu arust lausa kisendab uuriva ajakirjanduse järele, aga nemad… on sootuks vait, nagu suu oleks kinni topitud ja käed-jalad kinni seotud.
      Olen meie suures ajakirjanduses tõsiselt pettunud. Ning samas on tõusnud mu arvamus Delfi ning Õhtulehe osas oluliselt. Lääne Elust olen ma nagunii kogu aeg hästi arvanud, ja nüüd seda õigustatumalt.

    • Rea Raus said,

      27. juuli 2010 kell 10:18

      muidugi on hea, kui õigel ajal tähelepanu juhitakse.

  34. Tiina Aro said,

    26. juuli 2010 kell 23:33

    Muide, Aidi, ma olen juba mitu aega tähelepanekuid teinud, et ÕL on vist üks sõltumatumaid lehti. Tahad teada, kuidas asjad veel on, mine Õhtulehte. Hakkan tellima seda vist varsti, kui nii edasi läheb. Respekt sealsetele tegijatele, vähemalt mõnele. Praegune EE lugu ja ÕL lugu on kõrvutades väga hea näide, mis on kvaliteetajakirjandus ja mis seda mitte ei ole. Ohjah.
    Vaat nii võib ka veel olla.

  35. aidivallik said,

    27. juuli 2010 kell 00:29

    Tänase õhtu jooksul on Läänemaa muuseumi kodulehele tagasi pandud muuseumitöötajate pöördumine. Ja Eesti Ekspressist käidi lõpuks Reaga vestlemas.

  36. aidivallik said,

    27. juuli 2010 kell 18:44

    Täna ilmus Lääne Elu paberlehes ära see kurikuulus muuseumitöötajate pöördumine.

    Ja veel, seoses sellega, mida siin väikeses Haapsalus linnukesed oksa peal vidistavad ja millest Hobulaiu hüljes pajatab, Rea, mul sulle nüüd mõned väga konkreetsed küsimused.
    1) Kas oled kohtunud selle juulikuu jooksul linnapea Urmas Suklesega?
    2) Kas oled esinenud palvega või teinud ettepaneku paigutada sind aselinnapea ametikohale?
    3) Kas oled teinud ettepaneku panna too aselinnapea sinu asemel muuseumi juhtima?
    4) Kas muuseumitöötajate pöördumine on sinu enda poolt kirjutatud?

  37. Rea Raus said,

    27. juuli 2010 kell 21:10

    Kõigepealt tahan öelda seda, et see siin on praegu ainuke kord üldse, kus ma mistahes “kõlakaid” enda suunas kommenteerin. Nimelt olen ma täielikult veendunud, et kõlakad võetakse kasutusele ainult inimese laimamiseks, tema isiku alandamiseks ja solvamiseks ja ainult põhjusel, et muid argumente lihtsalt pole. nagu näha, põhjustab teatud ringkondades ootamatult suur toetus mulle (mis ei olnud ju nii planeeritud ometigi nende poolt) viha ja ründevalmidust selliste “tühjade” relvadega nagu on kõlakad. Ma ei kavatse mitte kuskil mitte kellegagi sellistesse teemadesse süveneda, sest mind on juba niikuinii ähvardatud, et minu suunas pannakse asjad nii käima, et mu maine saaks kahjustatud ja et mul oleks raske tulevikus tööd leida.
    Ei, mina ei ole juulikuu (ega ka juunikuu) jooksul kohtunud Urmas Suklesega ja ega ole teinud talle ettepanekut panna mind mistahes ametikohale.

    Kui mul on käsil oma põhiseaduslike õiguste kaitse, kui ma pean kaitsma ennast arusaamatute süüdistuste vastu nii meedia ees, sõprade ja tuttavate ees, kohtu jms. mis instantside ees veel, siis ma arvan, et ühe inimese jaoks sellest piisab. Palun ärge unustage, et ma olen üksainuke inimene ja mul on üksainuke elu. Vastaspool ei hooli sellest niikuinii ja talle pole ükski piir püha.

    Olen kogu selle asja peale väga palju mõelnud, enne kui otsustasin lahkumisavaldust mitte esitada- teadsin, et pean lisaks juriidikale ja meediale arvestama, et minu vastu suunatakse ka täiesti alusetute kõlakate laviin. Ise ei saa ma selle vastu midagi ette võtta ja kõik kes neid kõlakaid kuulavad, saavad ise otsustada, kas need puutuvad üldse Iloni Imedemaa teemasse, miks neid tegelikult levitatakse või on need hoopis mõeldud tähelepanu kõrvalejuhtimiseks. Mõnes mõttes ootan huviga, millal saan kutse autodafeele. Päev, kellaaeg ja esimese kivi viskaja vist ei ole paika pandud, aga näen kelle käes on tuleriida tõrvik.
    Ah jaa, muuseumitöötajate pöördumine on kirjutatud muuseumitöötajate poolt, allkirjastatud ka kõigi töötajate poolt- palun küsige neilt otse, eks. Kõige lihtsam on muuseumisse helistada ja esimeselt ettejuhtuvalt muuseumitöötajalt küsida.
    Minu teemaks on kuidas ametkonnad käituvad inimestega- mitte see kas mul on jalas rohelised või sinised sokid.
    Rohkem ei ole mul midagi lisada kõlakate kohta aga teema enda kohta kindlasti tuleb veel infot.

    • aidivallik said,

      27. juuli 2010 kell 21:29

      Aitäh. Ja ühtlasi palun südamest vabandust, et ma niimoodi otse avalikult küsisin seda, mida muidu sel nädalal küsitakse kolmandas isikus ja kolmandate-neljandate isikute vahel. Ehk sa vastasid ammendavalt ka kõigi teiste jaoks.

  38. Maire said,

    27. juuli 2010 kell 23:50

    Ma tahaksin väga, et Ilon Wikland neid kommentaare siin loeks. Ja kui ta pärast nende lugemist Rea Rausi eest välja ei astu, siis ei oska mina temast enam midagi arvata. Üks asi on joonistamisanne ja kuulsus, hoopis teine aga inimlikkus ja õigluse eest seismine. Kas Ilon Wikland üldse teab, kuidas Reaga praegu käitutakse? Kas tema arvates on see eetiline? Kas ta kiidab selle heaks? Kui see nii on, siis on minu jaoks tema pildid devalveerunud. Pildid, mis on minu lapsepõlve lahutamatu osa, on minult sellega ära võetud, sest need pole enam puhtad.

  39. aidivallik said,

    28. juuli 2010 kell 00:34

    Ma olen sisimas sügavalt veendunud, et ta ei tea. Või kui teab, siis poolt pilti. Seda poolt, mida talle tahetakse näidata. Minu arvamus on, et Ilon Wikland on selles mängus samuti vaid mutrike, tegelik mäng käib üle tema pea. Ma arvan, et ta ei kujutaks endale niisuguse skeemi võtmeisikuks sattumist ettegi, KUI nüüd tõesti on tegemist skeemiga. Me ju tegelikult ei tea veel tõde. Fakte on endiselt vähe. Lõplikud faktid tulevad avalikuks ilmselt alles pika kohtutee käigus, kui Rea seda teed läheb. Ja isegi siis ei pruugi päris kõik veel üheseltmõistetavalt selgeks saada, nt Tammerite võimalik seotus, mis samuti vajab enda tõestamiseks midagi muud kui järeldused, oletused ja väited.
    Ilon Wikland pole meie meelekibedust ära teeninud. Rootsi pole Eesti, kindlasti ei oodanud ega ootagi ta asjade niisugust “kordaajamist.”
    Loomeinimesed pole enamasti väga lihtsad isiksused, teatud aspektide juures võivad nad olla liigagi usaldavad, samas jälle paranoiliselt tundlikud. Liita siia juurde veel emotsionaalsus ja paljude võõristus juriidiliste ning majandusasjade suhtes… nad on ideede, mitte praktilise elu inimesed, tormakad, paljude nendega on lihtne manipuleerida. Kas ma siis enda nahas olles seda ei tea 🙂 Ka tee kommunistlikule riigipöördele enne ilmasõda sillutati osalt meie kirjanike ja kunstnike manipuleerimise abil. Ega Vares ilmaasjata omale kuuli pähe ei lasknud.
    See on, mis ma loodan – et Ilon Wikland ei saa ka kunagi teada, mis möll tema avaldusele järgnes. Tema aastad siiski tähendavad midagi… just tervise mõttes on talle kindlasti kasulikum sellest eemal olla. Kui Rea kohtuteed läheb, siis ilmselt ikka oma (seni veel) tööandja vastu – ja tema tööandja on praeguses situatsioonis minu arvamust mööda suurim eksija.

  40. mõtiskleja said,

    28. juuli 2010 kell 09:22

    Kõige tobedam ehk selle loo juures ongi ehk see, et Läänemaa muuseum on paisunud liiga suureks, hallates endaga nii raudteemuuseumi, Iloni Imedemaa kui ehk veel mõned teised asutused, mis vähemalt minu arvates võiksid olla eraldiseisvad, mitte aga üks kompott .

    Küllap oleks nüüd vist kõige mõistlikum Iloni Imedemaa ja Läänemaa muuseum üksteisest lahti ühendada . Imedemaa võiks omakorda liituda näiteks ühendraamatukogudega, andes selliselt juurde lisaväärtust keskraamatukogule ja lasteraamatukogule . Iloni Imedemaa ja läänemaa muuseum võiksid olla kaksikud vaid peale Iloni surma – loomulikult ei ole see nüd kindlasti põhjuseks, miks Rea Rausi kangutama hakati .

    Nii et lühidalt öeldes siis ei kõlba minu arvates Imedemaa küll muuseumiga kokku, sest muuseum rajatakse enamasti alles peale kellegi surma, mitte aga eluajal .

    • Rea Raus said,

      28. juuli 2010 kell 10:26

      Raudteemuuseum ei ole Läänemaa muuseumi struktuuriüksus.

  41. tiiu said,

    28. juuli 2010 kell 09:40

    Kahjuks ei ole see tehniliselt praegu võimalik.
    Iloni Imedemaa ehitati EASi toetusega, kus on nõue, et viie aasta jooksul peale projekti lõppu peab loodud põhivara või selle parendus kuuluma taotlejale (ehk praegu Läänemaa Muuseumile)

  42. aidivallik said,

    28. juuli 2010 kell 14:22

    Ei saa mitte vaiki olla. Mind tegelikult huvitavad seoses Ilon Wiklandi kirjaga mõned aspektid, millele vaevalt et keegi blogilugejatestki oskab seletust anda… aga vesi on sogane ja peas keerlevad niisugused küsimused.
    1) Miks ei ole kultuuriministeeriumist ka Reale endale saadetud Ilon Wiklandi kirja koopiat, kuigi ta on seda küsinud? Ptüi, nagu oleks tegemist salakaebusega… ausõna. Mida põrgu päralt seal veel varjata on, kui meedia on väidetavalt kirjast pärit ütlusi täis?
    2) Kuidas oskas aastates ning teises riigis elav Ilon Wikland sõnastada kirja nii kooskõlaliselt meie eelmisel suvel jõustunud töölepinguseadusega, mille järgi: ” § 88
    (1) Tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja:…/- – – /6) on põhjustanud kolmanda isiku usaldamatuse tööandja vastu;…”

  43. sehkendaja said,

    28. juuli 2010 kell 16:17

    Tartu Ülikooli skandinavistika osakonna juures sihtasutusena tegutsev Nordistica Tartuensia (trükistekogu, http://www.fl.ut.ee/104052) andis samuti 2000.-te alguses välja ühe artiklikogu, mille kaanel ilutseb Pikk tee koju kaanepilt: http://www.fl.ut.ee/?class=image&action=show_big&id=104056
    Toona küsiti ka Ilonilt selle kaanepildi kasutamiseks luba.

    Ma ei ole lähemalt kursis Läänemaa Muuseumi trükisega, mis põhjustas sellist tormi, vbolla oli seal ka palju teisi Iloni pilte sees. Sellegipoolest tuleb mulle kogu aeg see TÜ NT kogumik meelde, kui jutt käib Pikk tee koju pildi kasutamisest.

    Aidi – see on väga hea, et sa oled siin teemat valgustanud, andnud sõna ka Rea Rausile ja vahepeal andnud sündmustekäigu kronoloogilise ülevaate. Kui LM tõesti oleks kõiges selles süüdi, mis ette heidetakse, ei oleks sellist kära tõusnud. Järelikult on miski viga ikka kuskil sees.

  44. Rea Raus said,

    28. juuli 2010 kell 16:46

    täpsustan- olen kogu aeg rääkinud, et mulle seda kirja korraks näidati, aga ei enamat.

    • aidivallik said,

      28. juuli 2010 kell 19:05

      Selge, parandasin oma kommentaaris selle vea ära.

  45. Rea Raus said,

    29. juuli 2010 kell 10:42

    Täna on EE-s minuga tehtud intervjuu sellel teemal. Kummalisel kombel kadus see aga hommikul netiversioonist. Mitu tuttavat helistas, et varahommikustes KUKU uudistes kuulsid nad netiartiklite ülevaadet kus see EE artikli ülevaade samuti sees oli, järgmistes uudistes ei mainitud enam ja siis oli ka netist kadunud.
    Ilmselt on see tavapärane artiklitevahetus protsess.

  46. aidivallik said,

    29. juuli 2010 kell 11:33

    Tead, ahastus hakkab juba peale tulema. Mulle meeldiks mõelda, et need riigid, kus sellised asjad juhtuvad, on hoopis teised riigid… nagu Valgevene või Türkmenistan või Põhja-Korea või Venemaa – aga ei, siin reformikate juhitud Eestis ja meie “sõltumatus meedias” juhtub see kõik.

  47. aidivallik said,

    29. juuli 2010 kell 11:36

    Muidugi Eesti Ekspressil on olemas ju ka paberlehe e-lugeja, millega paberlehe versiooni vaadata. Lihtsalt registreerima peab ennast.
    http://ajaleht.ekspress.ee/
    Madis Jürgen, “Rea Raus: “Ilon on minu jaoks väga armas inimene”. Segadust Läänemaa muuseumi ja Ilon Wiklandi vahele külvasid perekond Tammerid ja kultuuriministeerium vaatas ükskõikselt pealt”.
    Võib-olla, et Delfi või Õhtuleht teevad edaspidi sellest artiklist veebi mingi kokkuvõtte? Elame, näeme.

  48. tiiu said,

    29. juuli 2010 kell 11:45

    paerlehes on kirjutis, lk19
    saab lugeda tasuta otse internetist peale sisselogimist

  49. aidivallik said,

    29. juuli 2010 kell 11:55

    Muide, Madis Jürgen on omal ajal teinud intervjuu ka Enno Tammeriga… see kõlab üsna õpetlikult… mis puutub oskusse inimesi ametitest maha võtta.
    http://paber.ekspress.ee/viewdoc/38AE9F0E84CD0B01C2256CD200401829
    Ja googeldades tuli teise Tammeri kohta välja selline segadus:
    http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=130029
    http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=217732

  50. kõrvaltvaataja said,

    29. juuli 2010 kell 16:37

    Milleks ajada asja keeruliseks?
    Kõrvalt vaadates tundub, et hetkekski pole asi autoriõigustes või mingi loa hankimises või hankimata jätmises. Kõik viitab sellele, et eesmärk on olnud Rea Rausi vallandamine. Selleks on tehtud eeltööd, tekitatud situatsioon ja leitud ettekääne. M.o.t.t.

    Suurepärane oli koostatud kronoloogia, kuid asja selgemaks saamiseks peaks see olema pikem – kuidas kulges muuseumireform, millal keegi ja kuidas sõna võttis, millal muutus Ilon Wiklandi suhtumine Rea Rausi suhtes negatiivseks (ja mille peale), millal vallandati Mahtra muuseumi direktor (ja kelle soovituse peale), jne, jne ….
    Ja kes on järgmine?

    Mina isiklikult arvan, et Eestit Valgevenega või Põhja-Koreaga võrrelda pole mõtet. Seal lihtsalt kõrvaldatakse ebasoovitav element. Eestis tuleb natuke ikka vaeva ka näha – tekitada situatsioon, leida ettekääne, manipuleerida inimestega, jne, kuni eesmärk saavutatakse. Manipuleerida on ju lihtne. Tühja sest eetikast!

    Siiski, mina usun, et augukaevamise ja sissekukkumise vanasõna kehtib. Ei usu hetkekski, et õigusemõistjate jaoks on käesolev IW kiri piisavaks põhjuseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kuigi kohtutee on tüütu ja ruineeriv, tuleb see ette võtta. Ning ma ei usu, et selline inimeste lahtikangutamine pelgalt kättemaksuhimust Laine Jänese poliitikukarjäärile kasu toob.
    Loodan, et leidub ajakirjanikke, kes teemasse põhjalikumalt süüvivad ning kindel on see, et manipuleeritavate inimeste kõrval leidub siiski alati ka põhimõttekindlaid ja eetilisi.
    Käesolevat blogi tasuks levitada niipalju kui võimalik.
    Jõudu!

    • aidivallik said,

      29. juuli 2010 kell 22:34

      Väga nõus kronoloogia osas! Kuid siin jääb minu teadmisteks väheks, sest toda poleemikat ma nii järjekindlalt ei jälginud. Võib-olla keegi headest blogilugejatest, kes selle asjaga paremini joone peal püsis, tekitaks siia tõesti ka vastava rea, st muuseumireformikampaania kulg, meediakajastused (ehk isegi koos linkidega?) ja järeltulemid?

      Ja kolmanda rea ehk paneks Rea ise püsti, st asjaajamised Iloni ja Tammeritega?

      Aga see minu emotsionaalne võrdlus Põhja-Korea ja Venemaaga… ei ole õnneks päris nii jah, lihtsalt väga abitu tunne on näha niisugust rafineeritud inimesehävitamise kampaaniat, milles mingitel põhjustel osaleb peaaegu kogu meie meedia (või Päevalehe näitel ignoreerib seda). Kui ka inimene oleks süüdi, ei oleks niisugune asi õigustatud enne süüdimõistvat kohtuotsust. Ja isegi kohtus on süüalusel advokaat, kes tema kaitseks kõneleb.

      Sellel meediarünnakul, mis Rea vastu 20. juulil toimus, ei saa minu meelest olla adekvaatset põhjendust. Kolmes väljaandes korraga selgesõnaliselt süüdi mõistvad artiklid, ja ainult üks neist võttis enne loo väljapaiskamist süüdistatava käest mõningaid ütlusi.
      Iga päev vallandatakse inimesi töölt. Selleks ei ole vaja meediasse vastavat uudist paisata. Laine Jänes väljastas teate Rea töölt vabastamise kohta, hea küll, muuseumitöötajad kirjutasid oma pöördumise kultuuriministeeriumile, aga milleks veel ajakirjandus? Pressiteateid kultuuriministri otsusest ju ometi saatis keegi? Teadvalt korraldada ootamatu meediarünnak olukorras nõrgima vastu (no mis meediakontakte või mõjukaid sõpru on provintsilinnakese muuseumidirektoril)? Milleks seda vaja oli? Ainus põhjus – inimese maine määrimiseks.

  51. Rea Raus said,

    30. juuli 2010 kell 09:21

    Täpsustuseks – jah, ajakirjanikud on ise öelnud, et said asja kohta esmase info kulminilt. Seega, meediasse saadeti teema täiesti teadlikult ja täpselt nende ähvarduste kohaselt, mis mulle öeldi. Et kui lahkumisavaldust ei kirjuta, siis läheb maine määrimiseks…

    Kronoloogiast- otsus liitmuuseumi ärajäämise kohta tuli märtsis, märtsi teisest poolest alates ilmnes Iloni suhtumises muuseumisse väga suur ja negatiivne pööre, mis jäi meile mõneks ajaks lausa mõistetamatuks. Seniks kuni siis selgus, miks see nii on.
    Märtsi lõpus kirjutati Mahtra talurahvamuuseumi 3 töötaja poolt kaebekiri ministeeriumile, milles muu hulgas öeldi, et direktor on halb kuna 30 aasta jooksul on vahetunud 7 varahoidjat. See kiri on olemas kulmini dokregistris, saab lugeda.Niiet…
    Lisaks sellele on olemas asitõendid, mis ütlevad, et need asjad siiski omavad seoseid. Inglise keeles “hard evidence”.
    Sellest ehk siis järgmise nädala meedias, mõni ajakirjanik juba tunneb materjali vastu huvi.

    • kõrvaltvaataja said,

      30. juuli 2010 kell 12:27

      Huvitav-huvitav – Mahtra talurahvamuuseumi töötajate kaebekirja ministeeriumi dokumendiregistrist ei leia. Kas ma ei oska otsida või kaovad asitõendid iseenesest tont teab kuhu?
      Huvitav ja oluline on inimeste ring, kes reformi kestel ja selle järgselt asja ümber toimetavad ja ministeeriumi abistavad.

  52. Tiina Aro said,

    30. juuli 2010 kell 11:50

    Ats, veel kord, sa oled ülitubli, et sa seda värki siin pead ja vead ja rohid ja kastad. Paistab olema ainus adekvaatse info auk kogu pressipahnas.
    Aitäh sulle!
    Ükskord ikka tõde tõuseb.
    Jälgin kõik aeg 🙂

  53. Ülla said,

    30. juuli 2010 kell 12:17

    Ääremärkus:
    Mõni päev tagasi avaldasin antud teema kohta oma siin oma kommentaari, aga palusin Aidil selle kustutada, sest kogu see lugu on kiskunud väga inetuks ja ma ei näe siin kommentaarides, et otsitaks lahendust kuidas Ilon Wikland Haapsallu tagasi tuua, vaid teravik on küsimusel kas Rea on süüdi või mitte. Ma üldse ei imesta kui sellest loost üritatakse välja imeda poliitilist keissi. Mina poliitikaga ei tegele ja seepärast ei taha, et kunagi keegi võiks minu arvamust kasutada mingitel poliitilistel eesmärkidel. Aga oma arvamust ma antud loo suhtes muutnud ei ole. Kes lugesid, need teavad ja kes ei ole lugenud, pole ka millestki olulisest ilma jäänud.

    • aidivallik said,

      30. juuli 2010 kell 12:32

      Ma ütleks paar sõna lahenduse leidmise kohta, kuidas I.W Haapsallu tagasi tuua.
      Tema kirja tsitaatidest, mis lehtedes ilmunud, selgub, et Ilon Wikland ei näe Haapsallu tulekuks võimalust nimelt Rea Rausi tõttu, sest usaldust ei ole.
      Rea Raus ei tööta alates 1. augustist enam Läänemaa muuseumis, seda ei muuda enam miski. See on kindel asi. Ta on juba vallandatud, seega nähtav takistus Iloni Haapsallu naasmiseks on kõrvaldatud. See on ainuke selge asi kogu loo juures. Mida siin selles küsimuses veel arutada? Ehk kui, siis minu meelest jõuaksime absurdsustesse, näiteks…
      Kas tuleks nõuda Rea ärakolimist Läänemaalt üldse?
      Kas Haapsalu kodanikud peaksid koostama Ilon Wiklandile palvekirja Haapsallu naasmiseks?
      Kas Rea Raus peaks loobuma oma õiguste kaitsest, st loobuma pöördumisest õiguskaitseorganite poole, kui ta ise ega tema jurist ei leia tal olevat süüd? Miks peab inimene end süüdi tunnistama, kui ta on veendunud, et ta pole süüdi? Mis õigus on meil seda nõuda?

      • Tiina Aro said,

        30. juuli 2010 kell 15:23

        Ma arvan aga, et õiglus ongi tähtsam kui Ilon Wiklandi tagasitoomine. Minu pärast võib mind lintšida. Kultuuri “iga hinna eest” mina isiklikult ei tarbiks. Õnneks ei ole need kaks asja – Rea hea nime hoidmine ja Wiklandi kunsti nautimine – loodetavasti ühendamatud. Loodetavasti. Kui mu kodulinn vahetaks ühe oma aktiivse ja ausa kodaniku ükskõik kui kuulsa väljamaa kunstniku piltide vastu, siis ma oleksin pettunud. Haapsalu peabki võitlema Rea Rausi eest.
        Aga nagu öeldud, üks ei pea välistama teist, lihtsalt prioriteedi küsimus.

  54. Hmm said,

    30. juuli 2010 kell 13:21

    teie arutlusi oli siin huvitav lugeda. tundes juhtumi erinevaid osapooli, siis ilmselt on õige järeldada, et suurem osa initsiatiivist asja suureks puhuda tuli tammeritelt. kunstnikule raamat ei meeldinud, mainis seda tammeritele ja need puhusid asja suureks, et ilmselt ka kasutada võimalust “konkurenti kõrvaldada”.

  55. aidivallik said,

    30. juuli 2010 kell 14:02

    Tänane Delfi, “Tammer muuseumitüli ei kommenteeri”:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tammer-muuseumituli-ei-kommenteeri.d?id=32369987

  56. kõrvaltvaataja said,

    30. juuli 2010 kell 14:04

    Ma ei ole nõus, et asi kisub poliitiliseks.
    Inimestega manipuleerimine on väga inetu asi, kuid seda tehakse ikka ja jälle. Selge on see, et suur eesmärk peab olema suhete kordaseadmine Ilon Wiklandiga. Kõigest aga kumab läbi, et Rea Rausi vastu “usalduse kadumine” on kellegi poolt inetult manipuleeritud. Ministeeriumi kirjas LM nõukogule seletatakse pikalt kuidas IW kohtus kultuuriministriga ning väitis, et ta ei näe mingeid võimalusi edasiseks koostööks RR-iga. Keegi väljastpoolt ju ei tea, kuidas toimus kokkusaamine ja mis seal räägiti ning kas otsiti lahendusi või hoopis õhutati pingeid. Elementaarne juhtimisloogika ütleb, et kui sa tahad lahendada kellegi vahel tekkinud pingeid, siis kutsutakse mõlemad konflikti osapooled ühe laua taha, mitte ei räägita nendega eraldi. Seda aga ei tehtud ning samuti ei nõustunud ministeerium kokku saama LM nõukoguga.

    Kui see ei ole pahatahtlik käitumine, siis mis see on??? Ikka jääb õhku küsimus, kas ministri eesmärgiks on olnud IW ja muuseumi suhete kordaseadmine või hoopis Rea Rausi vallandamine. Minu loogika annab sellele küsimusele vastuse, mis mulle paraku üldse ei meeldi.

    Ma ei usu, et ministeeriumi kritiseeritakse siin sellepärast, et seda juhib reformierakondlasest minister, vaid sellepärast, et ministeerium on käitunud valesti ning pahatahtlikult. Seega ei kisu asi poliitiliseks.

  57. Rea Raus said,

    30. juuli 2010 kell 15:15

    poliitikutel on tihtipeale ütlus varnast võtta, kui pind jalge alt kaob “no ärge ajage asja poliitiliseks”. Mina ajan asja kindlasti juriidiliseks, sest muud võimalust mul polegi.
    Kuna kulmini dokument on avalik, siis:
    http://dokreg.kul.ee/public/_0412131240_001.214290.pdf

    • kõrvaltvaataja said,

      30. juuli 2010 kell 16:06

      OK. Olemas tõesti.
      Huvitav on see, et küllaltki arenenud ühiskonnas ikka keegi aeg-ajalt üritab minna mallide juurde, mis olid kasutusel 70 aastat tagasi. Ja need ju tegelikult ka töötavad. Mõnda aega. Pealekaebamised, intriigid, ebasoovitavate inimeste kõrvaldamine, “omade” pukkiupitamine … Niimoodi on üles ehitatud terveid riigikordi. Võimuhullus on inimkonna igivana probleem. Lohutuseks olgu see, et sellised ühiskonnakorraldused varisevad kõik ühel hetkel kokku. Aga suur hulk inimesi jääb rataste vahele ja kannatavad.

      See nurgake siin on kahjuks vaid üks “õis”. Samasugune mäng samasuguste reeglitega käib sama ministeeriumi haldusalas hoopis laiemalt. Tabuks ei ole ka väga teenekate inimestega manipuleerimine ning sellega kultuurile kahju tekitamine. Omaenese võimuambitsioonidest võib inimene pimestuda sõgeduseni. Kriminalistid ütlevad, et sarimõrvarid saadakse kätte, sest nad tegutsevad pidevalt ühe ja sama mustri järgi. See muster viibki nad lõpuks sissekukkumisele.

      Loodan, et ka kulminis variseb peagi kokku süsteem, mis meie ühiskonnas ei ole tegelikult aktsepteeritav.

  58. aidivallik said,

    30. juuli 2010 kell 16:54

    Leidsin praegu, et Päevaleht on siiski teinud siin arutlusel olevatest sündmustest juba üleeile, 28. juulil niisuguse loo: http://www.epl.ee/artikkel/580857
    Kahetsen väga, et ma ei leidnud seda kohe samal päeval ja vabandan Päevalehe kohta tehtud alusetuks osutunud väljaütlemiste pärast.

  59. aidivallik said,

    31. juuli 2010 kell 01:18

    Kirjavahetus Läänemaa muuseumi nõukogu, Läänemaa maavanema ja kultuuriministeeriumi esindaja vahel, mille täna tänu ühele viitele kultuuriministeeriumi kodulehelt üles leidsin:
    http://dokreg.kul.ee/index.php?id=10319&t_id=&asutus_id=1&dok_id=15037%29

  60. Kenn said,

    31. juuli 2010 kell 11:57

    Rea! Rõvedused ja roppused on juba ammu kasvule pööratud!
    Kui seda kõke teevad inimesed n.ö. tava-elus,siis on ju loomulik,et oma töödes ka! TEGEVUSE TEGIJATE HULK EI MÄÄRA! TEGEVUSE ÕIGSUST!!! ©
    Ole Tugev!
    KÕIK läheb mööda!

  61. mõtiskleja said,

    31. juuli 2010 kell 13:52

    Nojah eks siin on mitmeid asju, mis ei puuduta tegelikult ei perekond Tammereid, Rea Rausi ega ka Iloni Imedemaad . Mis puudutab seda väidetavalt ebaõnnestunud muuseumireformi ja seega väidetavat kättemaksu, siis kas võiks keegi öelda, mis konkreetselt oleks olnud selle liitmuuseumi plussideks ja miinusteks .

    Mis konkreetselt Rea Rausi puudutab, siis eks suur tükk ajab ikka suu lõhki . Küllap on endine muuseumidirektor suurepärane teadlane, paraku aga mitte niivõrd hea turundaja ja asjade korraldaja . Oleks Läänemaa muuseumis korraldatud pidevalt igasuguseid vahvaid üritusi, kas mingile kindlale valdkonnale või kogu perele mõeldud üritusi, poleks saanud mingisuguse liitmuuseumi ideed tekkidagi . Või siis vähemalt Läänemaale poleks seda ideed hakatud pähe määrima . Üheks peamiseks põhjuseks nende liitmuuseumide tekitamisel oligi ju esiteks rahaline kokkuhoid haldus – ja juhtimiskuludes ning teiseks suurenev omatulu ja isegi kasum . Mis teoreetiliselt võiks isegi piisavalt stabiilse rahavoo juures viia selleni, et riik ei peakski finantseerima .

    Nojah Tammerite süüdistus on ka vaid neilt endilt tähelepanu eemalejuhtimiseks mõeldud . Kui süüdistatakse nagu Rea Raus oleks tahtnud mingeid miljoneid kroone enda taskusse ajada, siis sellel süüdistusel poleks ju ilmselt mingitki alust . Muidugi võib arutleda selle üle, miks seda Iloni Imedemaad oli ikka Läänemaa Muuseumile vaja kui tegelikult kuuluvad igasuguste muinasjututegelastega seotud asjad siiski raamtukogudele . Ma pole muidugi ise seal Iloni Imedemaal käinud ja seega vabandan, kuid mulle on jäänud ajakirjanduse ning tuttavate jutu põhjal mulje nagu oleks seal imedemaal üsna vähe Wiklandi endaga seotud asju ning põhiline osatähtsus on igasugustel raamatujoonistustel, mis ta kuulsaks tegid .

    Kuigi võib ju lõputult arutleda selle üle , kas ja kui palju peavad mingid kultuuriasutused omatulu ning kasumit teenima ( ehk siis muutuksid muuseumid mitte rahvapärandi hoidjateks , vaid ärideks riikliku toetusega ) . Kipub paraku olema sedasi, et lihtsalt midagi vaikselt nokitseda pole nagu erilist mõtet, sest paraku ongi mitte ainult meie riigis sedasi, et asju vaadatase tasuvuse järgi . Ehk siis kui muuseumides rahvast ei käi, siis antakse ka raha vähem .

    Heaks näiteks on siinkohal kirikud, millele antakse igal aastal riigi poolt järjest vähem raha ( põhjuseks see, et kirikud ei viitsi oma teenuseid müüa ja ühiskond ei saa aru, mida kirikutes tehakse) . Samas aga ei suuda ka kirikuvihkajad suurt midagi korda saata, sest kogu tegevus ongi aegajalt internetis möliseda sellest, et Eesti pole kristlik riik, meeil pole oma riigikirikut jne . Mitte aga ei paku maausulised huvitavat seltskonda jne, sest kui maausulised saavutaksid suurema liitujate arvu kui kristlikud kogudused, siis kuivaks kogudustele antav raha veelgi kokku .

  62. aidivallik said,

    31. juuli 2010 kell 15:38

    Muuseumireformiga seoses on väga asjalik lingikogu siin: http://www.muuseum.ee/et/kuum/uudised?news_id=1582
    Oleks tõesti hea, kui keegi suudaks selle protsessi sündmustiku kuidagi lühemalt siin blogis kokku võtta. Ma ise ei julge seda teha, sest pole selle teemaga nii palju kursis, kui tarvis oleks.

  63. mõtiskleja said,

    31. juuli 2010 kell 17:40

    Muidugi mis mind ennast kogu see asja juures ehk kõige rohkem häirib, polegi ehk see, kas Rea Raus oleks pidanud ikkagi ametisse jääma või siis oleks tulnud õigetele argumentidele viidates muuseumijuhi ametist vabastama . Mitte aga hakkama mingitele anonüümsetele kaebustele, kuulujuttudele jne reageerides kedagi sisuliselt hakata tagaselja vallandama .

    Mis muidugi tegelikult enamvähem kõiki meie riigis asuvaid muuseume vaevab ongi see, et ei osata oma teenuseid ( kui nii võtta ) edukalt sihtgruppideni viia, rahvamassidest rääkimata . Ainsaks erandiks võiks ehk pidada Eesti Rahva Muuseumi, mänguasjamuuseumi Tartus ja ehk on mõni veel . Mille puhul teeb asja juba eriliseks see, et näiteks kunstimuuseum on spetsialiseerunud kunstile, sidemuuseum erinevatele side- ja kommunikatsioonivahenditele ning taolisi näiteid võib lõputult tuua . Kurb aga tõsi on paraku see, et selliste suvaliste konservmuuseumide, mis näitavad ühes nurgas väikselt muinasaega, teises nurgas mingeid vanu kartulikorve ja rehepeksumasinat, sekka ka natuke naiste töid käsitlevaid ja laste mänguasju ei ole tänasel päeval enam väga jätkusuutlikud .

    Pealegi elan ma ise Haapsalus ja ausalt öeldes ei teagi,millisel tänaval see kurikuulus Läänemaa Muuseum üldse asub . Iloni Imedemaa on vana kiriku lähedal, seda ma tean ja politseijaoskonnaga samal tänavapoolel, aga edasi . Noh ja kui ma ei tea seda, kus Läänemaa Muuseum asub, siis järelikult ei saa ma seda ise külastada ega ka soovitada võimalikel turistidel või enda külalistel sinna asutusse oma raha jätta, sest esiteks ma ei tea selle asukohta ning teiseks ei tea ka lahtioleku kellaaegu . Muidugi võib ju tänasel arvutiajastul kõike seda ka netist vaadata teoreetiliselt, aga see ei õigusta seda, et müügitöö ja turundusega on asjad kehvasti .

  64. aidivallik said,

    31. juuli 2010 kell 18:09

    Ma ei tea, kui suur muuseumide külastaja te olete? Minu jaoks on muuseumid ikka olnud huvitavad kohad, ka siis, kui seal parasjagu midagi erilist ei toimugi. Ekspositsioonid muutuvad tänapäeva muuseumides päris tihti ning muuseumides toimub ju ka üritusi, mida edasi, seda rohkem.
    Kuid muuseume ei saa ja ei hakkagi saama võrrelda ärilise meelelahutusasutusega, sest neil on eelkõige kohustus hankida, säilitada ja eksponeerida meie rahva esemelist ajalugu, alal hoida rahvuslikku mälu – ja nende üritused on samuti selle eesmärgi teenistuses. Väga sõltub konkreetse muuseumi museaalifondide eripärast, kas ning kui atraktiivsed on need ekspositsioonid ja üritused.
    Kultuuripärandi kogumisele ja säilitamisele maksavad peale kõik riigid. Puhtärilistel alustel saavad arvatavasti tegutseda vaid üksikud muuseumid, mis keskenduvad mõnele masse rohkem huvitavale teemale – kuulsustest tehtud vahakujude muuseumid vmt, aga nende puhul on minu meelest vaieldav, kas on tegu rahvusliku kultuuripärandi või mõne konkreetse fenomeni eksponeerimisega.

  65. Tiina Aro said,

    2. aug. 2010 kell 10:19

    Lugesin Ekspressi loo läbi. Nii hoolega kui ma seda ka uurisin, loen sealt välja ikkagi ainult nii palju, et jah, Rea oleks pidanud süvenema paremini sellesse, tollesse ja kolmandasse nüanssi ja mitte usaldama üldse mitte kedagi.
    Ei tea, kuidas niimoodi küll elada peaks saama?
    Aga äkki lihtsad ja ausad hinged tulebki lahti kangutada juhtivatelt kohtadelt, olgu nad muidu kuitahes targad ja töökad? Kui nii, siis on kõik õige, pole midagi öelda.

  66. Rea Raus said,

    2. aug. 2010 kell 13:24

    Teema on endiselt õhus ja mitte ainult siin blogis. Ilmselt on liiga palju selge pilguga inimesi ka juhtivatel kohtadel, kes sõna on hakanud võtma.
    Minu jaoks on suurem osa teekonnast alles käia ja ma jätaksin omaenda isiku isegi mõnevõrra kõrvale. Minu arvates, ei tohiks seda, mis minuga praegu toimetati, küll mitte kunagi kellegagi juhtuda. Kui inimene teeb oma tööd heas usus ja kogu energiat panustades, kui ta saab alatihti kiidusõnu kuulda erinevatelt instantsidelt ja üksikisikutelt- siis peab olema tagatud vähemalt heatahtlik suhtumine temasse kui töötajasse. Isegi kui eksitakse.
    Eriti küüniline on selline pahatahtlik suhtumine selliste ametnike puhul, kes peaks esindama riiki, kui neutraalset, ise igal sammul seadusi järgivat üksust. Inimene võib ikka eksida, riik teadupärast mitte. Sest eksimine on inimlik, aga riigi eksimused maksavad kinni maksumaksjad- sina ja mina ka.
    Kui mõni ametnik arvab, et tema ise ongi riik ja see peab tähendama, et sellele ametnikule on kõik (ka ebainimlikud sõnad ja teod) lubatud- siis on kuri karjas. Mina arvan, et selle vastu tuleb kindlasti sõna võtta, sest meil on vaba demokraatlik riik? Kiirelt arenev kodanikuühiskond? Kaasamise head tava rakendav süsteem?
    Kes siis veel kui mitte igaüks meist peaks oma riigi arengule kaasa aitama- sinna hulka kuulub ka oma seisukohtade eest seismine kui on põhjust arvata, et on õigus. Kuidas seda keegi oskab või tahab teha on ju igaühe oma südametunnistuse asi. Mõni inimene on otsustanud peituda paksu metsa sisse, mõni võtab rohkem sõna, sest loodab et kõik pole kadunud ja koos suudetakse mõnest halvast asjast midagi head teha.Vahel õnnestub ka. Eriti kui palju inimesi su vaateid jagavad ja toetavad. Niiet selle eest suur kummardus ka siia blogisse ::))

  67. aidivallik said,

    2. aug. 2010 kell 15:50

    Postimehest lugesin, et sotsid riigikogu kultuurikomisjoni esimees Kreitzbergiga eesotsas esitasid Laine Jänesele arupärimise: http://www.postimees.ee/?id=294735

    Veidi hiljem: Delfis ja Õhtulehes kah sama asi üleval, arvatavasti on see SDE pressiteade. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/sotsid-nouavad-janeselt-aru-laanemaa-muuseumi-juhi-vallandamise-kohta.d?id=32412413
    http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=389025

  68. kirjutis said,

    3. aug. 2010 kell 00:05

    Siia on kogunenud väga huvitav ja samaaegselt ka päris vastuoluline lugemismaterjal. Peateema kõrvale on tekkinud juba suur hulk passaaže, mis probleemide ivas selgusele jõudmisele eriti kaasa ei aita.
    Mina olen ajakirjandusest aru saanud, et Ilon Wikland on öelnud (kirjutanud?) selgelt, et temal on proua Rausi vastu usaldus kadunud ja koostöö pole enam võimalik, sest Rea Raus andis välja ühe raamatu ilma temaga kooskõlastamata ja olid ka mingid arusaamatused autoriõigustega seoses. Euroopa rahadega valmis tehtud Iloni Imedemaa (Läänemaa muuseumi edukaim osakond?) ju ainult Ilon Wiklandi loomingul (ja isikul) põhinebki. Selge, et sellist suhet tuleb siidkinnastes hoida. Kui paistis, et midagi on hakanud arusaamatul kombel viltu minema (nagu Ekspressi intervjuust selgus), oleks ilmselt tulnud vaadata ka endale otsa ja hinnata, ega ise midagi valesti või mitmetimõistetavalt pole tehtud. Vahel on lihtsam suruda oma uhkus alla ja paluda algatuseks omalt poolt vabandust, et siis juba rahulikult pinnalt suhete sasipundart harutama hakata. See on vähemalt mind isiklikult elus keerulistest olukordadest läbi aidanud.
    Tunnistan, et minule meeldib põhimõte: üks asi korraga. Seepärast ma ei kiirusta siduma Imedemaa lugu muuseumide reformimisega. See ajab pildi ainult sogasemaks ja ei aita kuidagi Läänemaa segaduste selgitamisele kaasa.

    • Rea Raus said,

      3. aug. 2010 kell 13:51

      Nagu ma ka ajakirjanduses olen öelnud, peab veelkord ilmselt toonitama, et kõnealune broshüür valmis aastatel 2006 -2007, kui mina ei olnud LM juht. Eelmiste direktorite, töötajate ja broshüüri tegijate sõnul oli ka pr. Wiklandi kooskõlastus olemas, kogu materjal oli valmis trükifailideni. Kes vähegi trükiste väljaandmisega kokku on puutunud, peaks teadma, et peale seda enam midagi topelt kellegi käest üle ei küsita. Asi on valmis. Trükkimine on kõige viimane etapp, PEALE kooskõlastusi jne. Kui keegi kahtleb, et ma Läänemaa Muuseumi nimel ei ole vabandanud või selgitanud, siis seda olen ma korduvalt teinud, nagu ka muuseumi suhet Ilon Wiklandiga alati “siidkinnastes” hoidnud, nagu ülalkirjutaja ütleb. Seda kinnitavad kõik muuseumi töötajad, seda kinnitab ka minu kirjavahetus nii Ilon Wiklandi kui tema advokaadiga. Olen alati, ka praegu, Ilon Wiklandisse suurima lugupidamisega suhtunud.
      Kahjuks oli tõesti asja selliseks kujunemine ka minule suuresti mõistetamatu. Kui kuskil tekib probleem, siis tuleb uurida kõigepealt, miks probleem tekkis, kes tekitas, millised on põhjused,ja eelkõige- kuidas asja lahendada tänapäevasel, demokraatlikule ühiskonnale õigel moel. Minu puhul ei peetud seda absoluutselt oluliseks ega antud võimalustki omalt poolt olukorda selgitada või põhjendada. Kui kantsler küsib kogu selle kolmese süüdistuspaki kohta minu käest ainult trükise eksemplaride arvu, siis see vist selgituse alla ei kvalifitseeru.
      Tiina Aro ütles ülalpool selle situatsiooni kohta ühe arvamuse, mida ma ka õigeks peaksin, kui oleksin kõrvaltvaataja.

    • kõrvaltvaataja said,

      3. aug. 2010 kell 14:33

      “Üks asi korraga” kõlab mõistlikult, kuid ei päde ilmselt antud olukorras. Mistahes probleemi lehendamisele ei tule laialivalgumine kasuks, kuid asjade tegelikke põhjuseid tuleb ikka otsida sealt, kus nad on. Kontsentreeruda on sageli kasulik konkreetsele lõigule, kuid suur pilt ei tohi silmist kaduda. Muuseumide reformikatse on äsja toimunud reaalsus ning selle käigus tekkinud inimestevahelised suhted ja hoiakud kuuluvad lahutamatu koostisosana kogu käesolevasse pilti.

      Ning ei ole Rea Raus kaugeltki mitte ainuke, kes on pidanud omal nahal tunda saama kultuuriministri “karmi kätt” selle eest, et ei jaganud viimase seisukohti ja vaateid ning julges toetuda omaenese mõistusele ja elukogemusele.

  69. kõrvaltvaataja said,

    3. aug. 2010 kell 12:09

    Vastuoluline lugu on see tõepoolest. Puhtformaalselt on ilmselt õigus, et vettpidav leping oli tegemata ning väga võimalik, et Ilon Wikland väljendunud just nii nagu ajakirjanduses öeldud. Kirja olemasolus pole ka mõtet kahelda.

    Enamasti aga tehakse sellist tööd heas usus ning ei fikseerita iga liigutust ametliku lepingu vormis. Ma ei näe mingit põhjust kahelda Rea Rausi sõnades, kus ta väidab, et kööstöö IW-ga oli igati suurepärane kuni toimus äkiline ja ootamatu meelemuutus. Mille peale? Keegi kohtus kellegagi, rääkis midagi ning äkki oli kõik hoopis teistmoodi …

    Mina jään endiselt oma arvamuse juurde, et kui kultuuriministril oleks olnud soov olukorda lahendada, siis oleks ta RR-i ja IW kutsunud koos ühe laua taha ja suud puhtaks rääkinud. See on elementaarne.

    Aga mis siis, kui vastuolu lahendamine ei olnudki eesmärk vaid pigem oli eesmärk vastuolu lõkkelepuhumise teel RR-i vallandamine? Sündmuste kronoloogia räägib kahjuks just selle versiooni poolt. Kahjuks peab tunnistama veel sedagi, et just selline intriigide punumine on olnud praeguse kultuuriministri käekiri ka väga paljudel muudel juhtudel.

    Vana tõde ütleb, et võim muudab inimesi …..

    • Tiina Aro said,

      3. aug. 2010 kell 19:54

      Ma loodan, et Real jätkub kannatlikkust see asi vedada lõpuni. Mina olen valmis raja ääres poolehoidu kiljuma ja hoogu andma. 🙂
      Heas usus tehakse paljugi ja nii peakski olema. Aga et kultminn siin heas usus tegutseb – et teeme paha Rea Rausi lahti, Ilon naaseb Haapsallu ja elu on jälle lill -, vaata seda tõdemust ma ei suuda heas usus vastu võtta küll.
      Jah, otsida tuleb ikka sealt, kus midagi paistab leiduvat. Siitpoolt vaadates nii öelda. Ja sellepärast ongi asjatu otsida Rea viga, mis ka tegelikult viga oleks. Ma arvan, et oleks Rea asemel selles olukorras olnud keegi teine, oleks temaga samamoodi tehtud.
      Ikka jõudu valgetele!

  70. Ave Proos said,

    4. aug. 2010 kell 09:35

    Jõudu Sulle Rea!

    • Rea Raus said,

      4. aug. 2010 kell 09:49

      Tänud tõesti ja südamest, Tiina ja Ave, ja teised ka.Jõudu valgetele on alati vaja!

  71. Kannatanu said,

    4. aug. 2010 kell 16:11

    Ka mina olen üks neist, kes on lähiajal kult.ministri julma ja karmi kätt omal nahal tunda saanud.Täpselt sama käitumismall, mis Rea puhul. Kaebekirjad ministeeriumisse, nende kohaletoimetamise ja kokkukirjutamise eest kannab hoolt ministri sõbranna SE. Mind kaebekirjast ei teavitatud, vaid vastupidi hoiti seda suures saladuses. Ei küsitud mingeid kommentaare, ega vastuseid kaebekirjas esitatud absurdsetele süüdistustele. Siis väljakutse kantsleri juurde, ettepanek tööleping kokkuleppel lõpetada, mis sisuliselt tähendas sama, mis on omal soovil lahkumine. Kui ei lahku, siis ähvardused ja hirmutamised edaspidiste sanktsioonide näol.
    Arvan, et see on kult.mini kättemaks nurjunud muuseumireformi eest nii mulle kui Reale ja hirmutamisaktsioon teistele. Sellest faktist lihtsalt ei saa mööda minna.
    Reale jõudu ja tervist vastu pidada, ükskord peab ülekohus ka karistatud saama. Pea vastu Rea!

  72. kõrvaltvaataja said,

    5. aug. 2010 kell 16:49

    Üks asi on ebaõiglus ja inimestest mittehoolimine. Mina usun ikka siiralt augu kaevamise ja sisse kukkumise vahelistesse seostesse. Teame ka, et ülekohus ei seisa kotis.

    Kuskilt maalt veel hullemad on aga vildakad eesmärgid ja nende läbi tekitatud segadus, mida järgmis(t)el ministri(te)l tuleb klaarima hakata. Ning reeglina võtab asjade uuesti kordaseadmine rohkem aega kui segaduse tekitamine. Kui IW-ga tõepoolest manipuleeriti sel eesmärgil, et Rea Rausist lahti saada, siis võib sellega olla tekitatud kultuurile korvamatu kahju. Kui SE tõepoolest mõjutas Mahtra muuseumi töötajaid pealekaebamisele, siis töösuhteid selles kollektiivis annab hulk aega jälle uuesti korda seada.

    Mis üldse oli muuseumide reformi eesmärk?
    Mis oli muusikaasutuste reformi eesmärk? Ja mis seal üldse toimub? Ka seal käivad väga kummaliselt läbi viidud juhtide vahetused.
    Miks on selle kõige ümber nii palju häma?

    Vägisi meenuvad ajad, kus räägiti üht, aga iga lahtiste silmadega inimene sai aru, et tegelikult tehti hoopis midagi muud. Oh kuidas ei taha uuesti seda manipuleerimise ja valetamise kultuuri.

  73. Mati Mandel said,

    5. aug. 2010 kell 17:12

    Kui kedagi pekstakse, on reeglina tegu tegijaga. Pekstakse ikka tegijaid, põhjuseks rahahimu, kadedus või kättemaksusoov. Olen seda ise kogenud! Läänemaa muuseum on mulle alati positiivse mulje jätnud, ka tema direktorid, ka Rea Raus. Kui keegi siinkirjutaja, ise Haapsalu elanik, väidab, et Eesti muuseumides on vaid väikselt muinasaega, teises nurgas vaid kartlulikorve ning rehepeksumasinaid ning samas tunnistab, et ta ise ei teagi, kus Läänemaa muuseum asub, siis, on mul küll sellest inimesest siiralt kahju! Ilmselt on kirjutajal teadmata ka paljudes teiste Eesti muuseumide asukohad.
    Arvan, et Läänemaa muuseum on oma asjadega küllaltki hästi hakkama saanud. Muidugi, keegi ei väida, et kõik on absoluutselt õigesti ja et pole võimalik veelgi paremini! Leidmata aega antud konflikti põhjalikult süveneda, olen kindel, et tõde võidab! See on antud juhul ja arvestades inimesi, kõige tähtsam! Tõe ja õiguse eest on mõtet alati võidelda!

  74. aidivallik said,

    6. aug. 2010 kell 20:24

    Homme ja teisipäeval tasub osta paberil ajaleht Nädaline, sest kahes numbris järjest pidi ilmuma väga üksikasjalik ja dokumentide väljavõtteid sisaldav käsitlus kogu selle suure intriigi kohta. Internetti üles pandavat see kaheosaline artikkel teisipäeva õhtupoolikul.

  75. aidivallik said,

    7. aug. 2010 kell 21:52

    Täna Delfis: ka Keskerakond tahab kultuuriministrile küsimusi esitada.
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ka-keskerakond-lubab-laine-janeselt-vastuseid-nouda.d?id=32481855

  76. juhan said,

    8. aug. 2010 kell 13:42

    Olen jälginud hoolega Reaga juhtunut ning ega lugu kahtepidi selgitada
    anna küll.Isegi kui endine muuseumidirektor on süüdi seitsmes surma-
    patus on arusaamatu ministeeriumipoolne tegevus.

  77. juhan said,

    8. aug. 2010 kell 13:51

    Reale soovin edu võitluses tuuleveskitega.Pr.Jänes vist on tõesti
    jõudnud ebakompetentsuse tasandile.Kurb,inimestes pettuda ,arvasin,et
    mõningasele ametialasele küündimatusele vaatamata on tegemist meeldiva
    ja toreda inimesega.

    • Rea Raus said,

      9. aug. 2010 kell 21:56

      Tänan edu soovide eest.Süüdi olen kindlasti liiga kange kohvi joomises,lillepeenarde rohimatajätmises viimaste nädalate jooksul ja veel mõnes asjas- aga päris kindlasti mitte nendes asjades, mida mulle süüks pannakse praegu. Niiet unega ja südametunnistusega on asjad korras. Ma arvan, et see vast ongi kõige tähtsam.
      Usun, et meie riigis peaksid ikkagi asjad käima seaduse järgi ja töösuhetes peaks esikohal olema töö ja selle tulemused. Kui sotsiaalne intelligentsus puudlikuks osutub, siis ei ole miskit teha. Eks juhtide hulgas esineb ka nartsissistlikke tüüpe, kes ennast muul moel ei oskagi kehtestada, kui absoluutselt sõnakuulmist ja pugemist nõudes,muretult professionaalsuse arvelt kasvõi.
      Kurb kui küündimatu eneseimetlus ja teiste inimeste alaväärtustamine haarab kaasa karjakaupa alluvaid ametnikke. Elu ongi ebaõiglane aga ka valikute tegemise küsimus-inimesed ei pea ebaõiglust vaikides alla neelama. Inimesed ei pea südametunnistust ja empaatiavõimet maha müües endast ise koletisi vormima. Ometi selliseid inimesi on, oleme kõik ajalugu õppinud ja teame, et sellised inimtüübid on ja jäävad vist igaveseks. Ikka jääb ju hea ja kurja võitlus…Kui aga sigadused ületavad teatud kriitilise piiri, siis nagu ma tähele pannud olen, võtavad selle vastu sõna mitte ainult asjassepuutuvad inimesed, vaid kaugelt-kaugelt rohkem. Olen saanud toetavaid kõnesid ja kirju isegi välismaalt :), praeguseks kaugeim tuli Iirimaalt. Ilus.Vabadusvõitlejate riik 🙂 Julgeid ja häid ja mõistvaid inimesi on eestlaste hulgas ikkagi palju, kuigi meile vahel meeldib eesti rahvast orjameelseks sõnada.
      Asi läheb edasi ja üha huvitavamaks.

      • Tiina Aro said,

        10. aug. 2010 kell 10:06

        Ohoh! Revolutsioon ei ole enam kaugel! :)))
        Rea juhtum ei ole muidugi Austria-Ungari kroonprintsi juhtum, aga ei tea midagi ka.
        Igatahes on meil Aidi ja tema blogi, kus vähemasti uudiseid kuuleb. Päevalehed muidugi ei saa pidevalt just seda pulssi lugeda.
        Edu 🙂

  78. aidivallik said,

    10. aug. 2010 kell 00:57

    Olen vahepeal maha maganud 6. augusti Nädalise arvamusloo: http://www.nadaline.ee/index.php3?teema=arvamus&lookup=rubriik

  79. Maire said,

    10. aug. 2010 kell 11:32

    Soovitan kõigil huvilistel kindlasti lugeda 7. ja 10. augusti Nädalist, väike maakonnaleht teeb igasugustele Eesti Ekspressidele pika puuga ära. Tõnis Tõnisson on suure töö ära teinud, faktid kenasti reas ja kahe muuseumijuhi vallandamise lood loogiliselt kõrvutatud. Lihtne ja selge. Hea ajakirjandus ei ole Eestimaalt veel kadunud.
    P.S. Nädalist saab tellida pdf-variandina, 10.- kr/tk. Eile tellisin ja täna juba lugesin mõnuga 🙂 Aitäh Aidile, et sellele lehele viitas, muidu poleks teadnudki tahta.

  80. aidivallik said,

    10. aug. 2010 kell 13:07

    Nädalise pika loo esimese osa veebis nähtav jupp (7.8.): http://www.nadaline.ee/index.php3?teema=artikkel&lookup=rubriik&ID=512594
    Ja selle loo teine osa (10.8.): http://www.nadaline.ee/index.php3?teema=artikkel&lookup=rubriik&ID=512601

  81. kõrvaltvaataja said,

    10. aug. 2010 kell 13:32

    Väga hea lugu ja igati loogilised järeldused. Kahjuks!

  82. ege said,

    10. aug. 2010 kell 16:36

    Aitäh!

  83. Rea Raus said,

    11. aug. 2010 kell 11:12

    http://nadaline.ee/index.php3?teema=artikkel&lookup=rubriik

    et see siis kogu lugu ühes. Tean, et peatoimetaja tegi väga suure uurimistöö ära, tutvus dokumentide ja pöördumiste jms. põhjalikult. Niiet kes tahab võib seda linki levitada neile, kes asja vastu huvi tunnevad.

    • Tiina Aro said,

      11. aug. 2010 kell 19:34

      Lugesin kõik hoolega läbi. Tõesti suur töö tehtud. Väga hea. Ära anna alla, Rea, isegi kui keegi enam ei viitsi sellega lõpuks tegelda või kaasa mõelda, sina võitle ikka lõpuni. Mind isiklikult väga huvitab, mis sellest saab. Hea oleks, kui kas või ükski inimene saaks masinale vastu.

  84. Rea Raus said,

    12. aug. 2010 kell 14:39

    Absoluutselt võitlen lõpuni, shansid on enam kui head selleks. Ajakirjandus loomulikult ei kirjuta ju ainult sellest, aga septembris tuleb jälle kindlasti teema üles RK arupärimiste voorus.

  85. Maire said,

    13. aug. 2010 kell 00:00

    Ma ei saa päris hästi aru, kus te veebis Nädalise loo tervikteksti näete? Mul on küll terve lugu pdf-ina olemas, aga siit saan aru, justkui saaks veebist ka nüüd lugeda? Kui klikkasin Rea antud lingil, siis tuli vaid lühike tutvustus, mitte terviktekst. Hea meelega jagaks seda linki isegi kui see kusagil oleks.
    Või sain ma valesti aru?

  86. Rea Raus said,

    13. aug. 2010 kell 09:11

    http://nadaline.ee/index.php3?teema=artikkel&lookup=rubriik&ID=512601

    see peaks olema õige link, kus kogu artikkel näha, eelmine äkki sattus tõesti see kokkuvõte.

  87. Maire said,

    13. aug. 2010 kell 11:23

    Aitäh, Rea! Nüüd oli tõesti pikk lugu.

  88. Rea Raus said,

    22. aug. 2010 kell 13:13

    Panen siia väljavõtte meie presidendi viimasest 20.augusti kõnest:

    Meie iseolemise ja elukeskkonna juurde kuulub lahutamatult vaimne atmosfäär. Muu hulgas seegi, kas ja kuidas ja mil määral me oma tagasi saadud vabadust tunnetame ja kui vabalt me oma valikuid teeme. Ma olen mures, et meie sageli rentslisse kalduv poliitiline väitluskultuur, sallimatus ja vastandumine on laienemas ka kultuurisfääri. Eriti murelikuks teeb mind nende rünnakute keskne sõnum, et kultuuriinimesed ei tohi oma arvamust avaldada.

    See hirmutab, sest paljud ongi juba õppinud, et targem on vait olla. Targem on justkui vaguralt vaikida, taluda nõmedat diktaati, minna südametunnistuse vastu, aga samas kaitsta iseenda või oma loomingulise ühenduse majanduslikku heaolu.

    Kui raha ja parteipoliitilise võimu tandem võidavad vaba sõna ja loomingu; kui erimeelsed sunnitakse vaikima, siis lülitab see Eesti hinge ja mõtte tasa. Seda ma presidendina rahulikult pealt vaadata ei saa, nagu ei saa ükski demokraatlikku Eestit toetav kodanik.

  89. kõrvaltvaataja said,

    23. aug. 2010 kell 11:09

    Millal jõuab asi töövaidluskomisjoni?

  90. Rea Raus said,

    24. aug. 2010 kell 11:06

    Asi on juba töövaidluskomisjonis.

  91. kõrvaltvaataja said,

    25. aug. 2010 kell 09:45

    Ma mõtlen, et millal istung toimub?
    Tulemuses ma olen millegipärast juba ette kindel, aga ikka on huvitav …

  92. Kristina said,

    7. sept. 2010 kell 15:50

    Sama sõjatanner asub muusikamaastikul: http://www.postimees.ee/?id=309655
    Kas on veel lootust terve mõistuse võidule kultuurimaastikul?
    Jõudu ja vastupidavust nii muuseumidele kui muusikutele selles lahingus!

  93. aidivallik said,

    7. sept. 2010 kell 16:49

    Tõesti. See mürgel kultuuriministeeriumi haldusalades on juba täiesti uskumatu.
    Millal Laine Jänes riigikogu ette astub, et sotside arupärimistele vastata? ERSO teema jääb arupärimisest küll välja, kahjuks. Kuigi ka see tekitab mitmeid teravaid küsimusi. Meie praeguse kultuuriministeeriumi töö on minu arvamust mööda üle paljude aastate kõige ebastabiilsem, ebademokraatlikum ja ebaadekvaatsem. Või jätab ta endast vähemalt sihukese mulje, nagu vägisi sooviks tõestada kõnekäändu “Liigne agarus on ogarus”.

  94. 7. sept. 2010 kell 22:41

    […] sept 2010 kell 22:36 (Asjatamised) Ei ole kaht kuudki, kui mu blogis hargnes pikk teema Läänemaa Muuseumi direktori “lahtitegemise” ümber. Ausõna, ma tegelikult ei taha üldse kultuuriministeeriumist enam kirjutada. Aga nad teevad […]

    PS: Nagu nägite, viisin teemapöörde uude postitusse. Pääsete sinna selle kommentaari pealkirja kaudu. Las lähevad sinna ka uued võimalikud kommentaarid, mille üle ma jätkuvalt tänulik olen.

  95. 7. okt. 2010 kell 15:53

    […] jälle seda kultuuriministeeriumi tegemiste-toimetamiste saagat ( mille 1. osa oli selles postituses 20. 07.2010 – 7.09.2010 ja 2., ERSOga seotud osa hargnes 7.09.2010 – 29. 09.2010) […]

  96. 19. nov. 2010 kell 00:26

    […] iseenesest juba eraldi teema veidike teiste taustajõududega ja kellel huvi, saab infot mu blogist vastava teema alt.
 Septembris puhkeb skandaal sellest, kui Andres Siitan väsib püüdlustest kuude kaupa […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: