Ja uus lasteraamat ongi ilmumas!

23. juulil tuleb trükikojast soojana otse müüki minu ja Oti kaua tehtud kaunikene – lasteluulekogu “Mina, kana, lehm ja kratt!

Eile kell 16 läks see saavutus trükikojas trükimasinasse. Ja enne seda rügasime terve nädalavahetuse, et kõik saaks hästi ja viimase peal.
Raamatus on 55 luuletust ja 88 lehekülge. Raamat on üleni värviline, igal pool on pildid! Pildid on luuletuste juures (nende piltide peal on paarisleheküljed, st raamat on nagu lahti)…

… ja vahelehtedel:

Ja mulle nii õudselt meeldib Oti illustreerimise juures, et ta alati topib raamatusse mingi oma läbiva tegelase. Heiki “Une-Mati udujuttudes” oli see üks ogar rulaga lammas, kes peaaegu iga pildi peal kuskil väikse detailina ringi asjatas. Minu raamatusse on selliseks sagedaseks “külalisesinejaks” päike. Niisugune on ta nimelt lendavana (sest mis ta muud ikka seal taevas teeb kui lendab, eks ole):

Raamatut esitleme 10. augustil Haapsalus Iloni Imedemaal. Olete aga oodatud! Mis me seal esitlusel kõik ära teeme, seda ma veel ei tea. Küll ma mõtlen välja. Ja kellaaega ma kah veel ei tea. Igatahes ühel hetkel panen blogisse korraliku plagu selle ürituse kohta kah üles ja siis saab kõik selgeks.
“Mina, kana, lehm ja kratt” hakkab poodides tõenäoliselt maksma ca 180 krooni. Aga nagu ikka saab osta ka otse minu poole pöördudes märksa odavamalt: käest kätte on see kõige-kõigem ale, 125 krooni. Kui saadan raamatu soovijale maksikirjaga, siis müün mõistetaval põhjusel tavapärase hulgihinnaga 142 krooni. Mõlemas hinnas on juba sees ka käibemaks. Ja raamatu asjus saab mulle meilida aadressidel:
luguloo@adisain.ee
aidi.vallik@mail.ee.
Ühel hetkel tekitan ka kodukale selle raamatu otsetellimisvõimaluse, aga praegu pole veel lihtsalt jõudnud.
Seniks ootusärevust!

Kui enne oli üle ja nüüd on puudu…?

…. vihma.
Surkisin kühvliga, ca 15 cm sügavuselgi on juba kõik kuiv. Ja meil siin täna ei sadanud.
Ega ma imesta. Krundi all on meetrite kaupa lagedat kollast liiva. Kogu must kiht on aastakümnete jooksul peale kantud. Aga pinnas selle all on ikkagi liiv: nii vesi kui toitained jooksevad kolinal läbi. Ja siis istu, näri küüsi ja mõtle, et kui harva siis õigupoolest neid püsikuid kastma peaks. Peaks nagu harva, et areneks sügavam juurestik, aga kui allpool tuleb aina liiva ja liiva… mõni aasta tagasi naabruses miskit sügavat objekti maasse puurinud meeste väitel koguni 15 meetrit liiva…
Et mul vist ikka ei pea närv vastu ja ma lähen kerin selle vooliku kohe välja.
Panen vahepeal ühe pildi ka. Siis on postitus justkui ilusam. Pildi peal on siberi iiris “Cambridge” koos tema taga paistva aasia kullerkupuga mu lõunapeenras istumiskoha juures.

Ma eelmisel suvel otsustasin kuulata Muhediku nõuandeid ühes kommentaaris ja ei väetanudki enam lillepiirdeid teist korda. Ei väetanud ka sel kevadel muud peale muru, sest see läks ikka haledaks. Eks ma jälgin ja vaatan. Kui kõik aiaraamatud ja žurnaalid muudkui õpetavad, et väeta-väeta, siis tundub see püsikute üldse mitte väetamine jube julge eksperimendina. Aga muidugi on mitteväetamine odavam. Roosid ja elulõngad ja muud ronikad ikkagi said sõnnikut maikuus, aga teised ei saanud midagi, ainult silitusi ja sidumist. Sest ümber vajuvad need kõrged siinsete tuultega ikkagi, väeta või ära väeta. Tuul viis mul juuni algul kasvuhoone katuseluugi ka minema. Mees tõi tagasi, puuris auke ja pani kruve juurde.

Teeme, et jälle on pildi koht. Pildi peal on puukuuri ja tara vahelisest nurgast üks tükike. Õitsejad on roosa metssalvei kunagisest seemnesegust, püstine purpurne elulõng (Clematis recta purpurea), mille lehestik suve arenedes järjest oma purpursust on kaotanud, nende ees madal padi on suureõieline kivimünt ehk calamintha grandiflora “Elfin Purple” ja madal purpurne asi tema kõrval on kolmetine jänesekapsas, oxalis triangularis…. miski. Heleroosad õied on tal lahti ainult päikese käes, ja neid on palju, aga pilt sai tehtud hommikul vara, kui päike veel aia taga peidus luuras.

Aga muidu on elu täitsa kirju. Idapeenras eriti. Aga muidu ka.

Seda et, ma olen muidu täna olnud täitsa tegutsemisvõimetu. Juba hommik algas väga halvasti. Ülejärgmiste naabrite koer alustas hommikul pool seitse non-stop haukumissessiooni, Otil olid unetabletid otsas ja minul pole neid kunagi olnudki, aga uuesti uinuda enam ei suutnud, sest see kile kisa kostis isegi pärast akna kinnipanekut selgesti tuppa. On üks sihuke väike must koerake, kellel valdava osa ajast on vist jube igav ja siis ta haugub kõige peale, mis ellu vähegi vaheldust toob. Et vares lendab üle krundi või. Või kõrvalaias läheb naabrinaine oma peenart rohima. Siis on kisa kõik kohad täis, lausa uskumatu, millised häälepaelad emake loodus väikestele koertele nende kasvu korvamiseks loonud on. Kui vahe meie aknast selle koerani üle naaberkrundi on ca 20 m, siis on ikka jube küll.
Aga et me Otiga pole üldse varased magaminejad, siis äratuse hetkeks olin mina saanud magada nii neli ja pool tundi ning Ott kolm tundi. See määras päeva.
Sest pärast seda, kui Ott oli lehe ära toonud, läks kõik veel palju halvemini. Aga see on pikk jutt. Vahepeal kosutame meeli.
Tutike idapeenras kaljukadaka kõrval:

Newer entries »