Pahad natsid 2000-ndate lastekirjanduses

Tassisin hiljuti raamatukogust koju terve virna välisautorite uuemat lastekirjandust, ja elu ähvardab kohe seisma jääda. Muudkui loeks aga. Ja selle käigus sain tõesti veidra elamuse. Õigemini Eva Ibbotson, kelle “Reisi merejõele” ja “Kaasani tähte” ma väga hindan, pakkus oma uusima eesti keelde tõlgitud raamatuga “Kiilivõrendik” täitsa ootamatu ja kummastava elamuse. Nii et lõpetasin raamatu üsna vastuoluliste meeleoludega.
Ega ma ütle, et paha raamat. Seda ta ei olnud. See on väga osavalt ja hästi üles ehitatud romantiliste nüanssidega seikluslugu ajaloolisel taustal, nagu nad Ibbotsonil kõik. Ja kindlasti tuleb minu võõristus hoopis sellest, et ma loen seda n.ö rikutud eelistustega, st ma vaatan lastekirjanduse juures teisi asju, kui vaatab raamatu sihtgrupp, 9 – 12-aastane tviin. Sihtgrupis see raamat kindlasti taolisi segaseid meeleolusid ei põhjusta, vastupidi, ma arvan, et see meeldib neile üsna hästi.
Minule tundus, et vana hea Ibbotson on selle raamatu juures justkui sutsuke maha käinud. Konflikti lahendused olid naiivsed, ebaelulised, usutamatud. Kuigi ma saan aru, miks kirjanik need just sellistena lõi. Sõpruse ja ühistegutsemise mõte oli ju selles raamatus prevaleeriv. Demokraatia alustalad. Igaühe õigus oma valikutele ja olla selline, nagu ta loomuldasa on. Ühine väljaastumine paha vastu. Konkurentsitult paha oli selles raamatus natsirežiim, mis pettuste, ultimaatumite ja lõpuks mõrva abil otsustas alistada väikese, kuid moraalselt kindla Bergaania monarhia. See väljamõeldud Kesk-Euroopa väikeriik võttis mul igatahes suu lahti. Sellega on raske kaasa minna, sest me kõik, ka 10-aastane laps, teame, et Euroopas niisugust riiki ei ole. No tühja tost, eks, see on ju kirjandus, seal võib terveid maailmaid välja mõelda, aga kui raamatus kõik ülejäänu on siiski realistlik ning päris ajalugu, siis minu arust tekitas see Bergaania-värk seal tõeliselt totaka nihke, mis jäigi raamatu lõpuni häirima. Kui tahtis monarhiat, võtnud siis Monaco või Taani või… ja luuletanud sinna need mõrvad ja muu juurde. Siis ei oleks see loo loogikat ja lummust katkestanud.
Natsid olid siis see olemuslik paha. Ka minu lapsepõlveaegsetes lasteraamatutes oli palju pahasid natse, nii et see ei oleks pidanud mind üllatusena tabama, aga tabas küll – see raamat on kirjutatud aastal 2008! Ja võrreldes nõuka-aja propaganda natsidega, olid selle raamatu natsid kujutatud grotesksemate, karikeersemate, naeruväärsemate ja seetõttu märksa vähem ohtlikuna tunduvatena… mis samuti minu silme läbi tegi kogu iseenesest nutika loo napakalt naiivseks.
Ja tegelikult on vähe puudu, et nimetada seda raamatut uuema aja Euroopa propagandateoseks, kuivõrd mõrvatud kuninga poeg unistab troonist loobumisest, saab põhjalikult ahistatud oma aristokraatlike sinivereliste sugulaste poolt, kes vägisi ihalevad oma suguvõsa jätkamist Bergaania troonil, kuid lõpuks õnnestub tal siiski põgeneda oma süngete sugulaste juurest, liituda demokraatlikke isikuvabadusi edendava Deldertoni kooli lastega, loobuda troonist ja kehtestada Bergaanias vabariik.
Minu lemmiktegelane selles raamatus oli Välis-Mongoolia troonikoera tõugu väike vorstikujuline Pom-Pom, kelle juhtiv instinkt oli soojendada inimeste jalgu, mille sunnil ta ennast igal ootamatul hetkel Bergaania eksiilvalitsuse likmete jalgadele heitis ja nad pikali kukutas.
Raamat muidu näeb välja selline.

Voolik, kes tahab madu olla

KURB AIAVOOLIK

KURB ON, KURB ON AIAVOOLIK.
LEBAB MURUL JUSTKUI SOOLIK,
ELU TÜHINE JA POOLIK!
EI SAA OTSA AIAST VÄLJA,
EI SAA SEIKLUST EGA NALJA.

VOOLIK TAHAKS OLLA MADU,
VONGELDA KESK VÕÕRAID RADU,
KÜLASTADA SUGULASI,
KEDA TEINUD POLE MASIN,
KÕRBES, MÄGEDES JA DžUNGLIS
OLLA OMADEGA PUNDIS.

AGA TEMA, VAENE VOOLIK,
LEBAB MURUL JUSTKUI SOOLIK.

“Mina, kana, lehm ja kratt” saab nüüd ka esitletud!

Et siis juba neljapäeval:

Ja kõik on väga teretulnud!
Suur rõõm on ka see, et lõpuks on Haapsalus taas raamatupood.

Nädalavahetus oli nii tegus ja väsitav, et eile ei jaksanudki eriti midagi teha. Ajasin lihtsalt natuke neid esitluse asju, vastasin mõnele kirjale… aga muidu magasin ja magasin.
Otepääl see kirjandushuviliste noorte suvekool oli suurepärane kogemus, väga hea oli seal rääkida, see seltskond oli nagu õpetaja unistus. Viisakad, head, targad, huvitatud, erudeeritud ja andekad noored, kes esitavad ainult asjakohaseid küsimusi. Ma soovin neile südamest, et neil elus ja kirjanduses hästi läheks. Mõnikord on hea näha selliseid nii suurel hulgal üheskoos, see on nii lootustandev. Ma ikka ju jätkuvalt tahan väga uskuda, et iga uus põlvkond on parem ja targem eelnevast.
Aga see sõit, jah, see sama päeva sees Haapsalu-Otepää-Haapsalu, see on kole pikk. Sõitude mõttes oleks jube kasulik elada hoopis Paides või seal kandis – siis oleks igale poole enam-vähem sama mõistlikult maad, mitte ei sõidaks end ühe päevaga lolliks. Nagu see laupäeval oli: neli ja pool tundi sinna, neli tundi tagasi.

Jalaraamat edeneb tohutu hooga

Elina on üle mõistuse usin! Kui nii edasi panna, siis põhimõtteliselt saaks järgmisel nädalal selle asja juba trükikoja serverisse üles laadida ja trükki anda.
Igatahes panen siiagi mõned leheküljed meie “titaraamatust”, mille päris pealkiri on “Minu jalad”.

Lehekülg 10:

Lehekülg 19:

Lehekülg 32:

Homme aga kell 14.00 esinen koos Jüri Aarma ja Sirje Kaasiku laululastega Haapsalus Rootsituru laval: vanalinnas, suure käsitöölaada keskmes ja Valge Daami aja sündmuste peaaegu et keskpunktis! Mina ja Jüri Aarma loeme minu lasteluuletusi ette ning laululapsed laulavad minu tekstide viisistusi. Ja muu hulgas müüb Ott samas kõrval meie uut raamatut (võib-olla näpuotsaga vanemaid ka), millele pärast esinemist saan ka autogramme ja pühendusi sisse kirjutada. Ning juba mõne tunni pärast (kell 18.00) on sealsamas laval Ott oma Klotsi-bändiga esitamas folgilikke lugusid ja laule. Tulge aga!

Muidu ka on Valge Daami festival suur ja äge, siit saab näha kogu ürituse kolmepäevast ajakava.

Ja sündmuste nael nagu ikka on öine vabaõhuetendus linnuses:

… ning etenduse koduleht on ka olemas.

Õhtul loeme jubedaid luuletusi

Täna õhtul kell 8 on Haapsalu Loomekeskuse keldris Jaani 2 “Keldrikakandite klubiõhtu”. Punkarid orgunnisid koos raamatukoguga, kauplesid mind ka luuletusi lugema. Aga nad tahavad kurbi ja süngeid luuletusi, sest ilmselt teiste esinejate luuletused on niisugused. Ma usun, et midagi nii eriti jubedat mul viimasest 10 aastast välja panna ei olegi, aga eks ma lihtsalt otsin siis sahtlitest midagi tõsisemat kui lullamillad ja loodan, et jäädakse rahule.
Ja siis ma mõtlen, et kohati need punkarid on lausa tüütult agarad. Muudkui teeks igasuguseid asju. Mina nagu enam hästi ei viitsigi võimelda, nagunii on tegutsemist kogu aeg üle pea. Aga punkarid meeldivad mulle, noh, ja eks ma olen nende tähelepanust meelitatud kah (see keskealiste värk ilmselt) ja tegelikult on nad tublid ja ägedad. Ja siis ma ikka mõtlen selle peale, kui me kunagi vana aja punkaritega 1988. aastal Haapsalus praeguse Evald Okase majamuuseumi aias performance’it tegime, vanust kah tookod 17 – 19, minu ülesanne oli ronida suure pappkastitäie paberilehtedega kastani otsa ja sealt neid lehti peotäite kaupa alla loopida. Milles teiste roll maapinnal seisnes, ma enam ei mäleta. Aga kadunud Gunnar Meyer (tollal keskealine) oli ürituse oluline tugi, sest sõitis taksoga mööda linna ja karjus ruuporiga aknast välja, et kunstikooli õue peal toimub noorte performance, minge vaatama (Okase majas oli siis kunstikool).
Ja siis mul on meeles veel üks performance umbes aastast 90 ja see toimus tollal veel lagunenud ja mahajäetud Kuursaali terrassil, mille käigus me oleks kogemata kuursaali peaaegu põlema pannud, aga õnneks nii ei läinud ja 6-7 aasta pärast ikka oli alles, mida renoveerida ja kus praegu udupeeni üritusi korraldada.
Aga täna õhtuks ma seadsin oma esinemise ainsaks tingimuseks, et sealt keldrist olgu viimane kui ämblik välja koristatud, sest kui kasvõi üks kaheksakoibne mu vahetus läheduses peaks ennast ilmutama, siis ma puhtfüüsiliselt pole enam võimeline silpigi ette lugema.

Eile sain päris kokku Kulka taotluse “Mannikese loo” peale, mida Piret Mildeberg praegu joonistab.

Erilist ootust mul toetuse peale tegelikult ei ole, sest alles eelmise, “Kana ja krati” peale me ju saime natuke. Aga küsima peab ikka, sest alguses see trükiarve jaoks raha kokku kraapimine on ikka ränk.

Ja siis ma asusin jälle uue hooga “Saladuste” kallale. Eile õhtul kell pool kümme lõpetasin võidukalt stsenaariumi loole, milles üks tõeline noor kiidukukk ja enesehinnangusõltlane vaeselt jobult ja räpakollilt pruudi üle lööb. Meelega. Sest ega sellisest jobust ei ole ju vastast, aga enesehinnangut kergitab kõvasti.

Täna hakkan tööle minu jaoks täitsa kohutava loo kallal, milles naise uus mees põhimõtteliselt naise eelmisest kooselust sündinud poega ülal ei pea. Naine ise on väiksepalgaline ja hiljem lausa töötu, ja uuest abielust sünnib kah poeg. Nii elavad samas kodus vaene vanem vend ja rikas noorem vend. Mehe rahast ostetakse süüa, riideid ja mänguasju ainult nooremale. Vanem on ainult töötu naise “pidada”, laps on lausa eraldi leivas, talle naine ostab eraldi odavamat süüa, et mehel jumalapärast ütlemist ei oleks. Reisile minnakse nii, et vanem vend jääb maha, kui naisel endal selle poja reisikulu maksmiseks raha pole. Ja vanema poja isa mõistagi on üks neist paljudest isadest, kes last ei toeta, alimente ei maksa ning üleüldse on kadunud teadmata suunas. Niisugune lugu. Mul tõusevad juuksed püsti, kui ma mõtlen, milliseid tagajärgi selline kasvatus hakkab andma mõlema poisi tulevikus. Ja ma jätkuvalt ei mõista, kuidas mõned lapsevanemad absoluutselt ei oska vaadata oma tegevuste tagajärgi kasvõi 5 aastat ette. Kuidas nad ei näe, et rikutakse mõlema lapse psüühikat mingite tobedate põhimõtete pärast ja kuidas see ema oma vanema poja eest ei seisa! 6-7 aasta pärast on neil suured probleemid majas ja siis laiutatakse käsi ega saada aru, kuidas nii juhtus. Vaesed lapsed, mõlemad.

Niisugune töö ootab mind täna. Ja õhtul need jubedad luuletused.

Kiired liigutused kuumas augustis

Terve eelmine nädal on möödunud nii kiiresti, et pole nagu arugi saanud. Ei tea, kuidas augustis see tempo ennast nii üle kruvib. Üleeile ja eile olin igatahes juba väsinud nagu laip, hirm ka sees, kuidas selleks nädalaks “ornungisse” saada, sest ega see nädal ju kergem tule. See kuumus ka väsitab omakorda. Aga eelmise nädala tegude hulka läks noortemuusikali sünopsise ja stseenide sisukirjelduse tegemine, lullamilla sai juba kolmapäeval valmis tehtud, sest neljapäeval-reedel pidime olema sõidus.
Neljapäeval esinesime Otiga Nelijärvel Emakeeleõpetajate Seltsi suvekoolis. Pikk sõit taas, aga emakeeleõpetajad on väga tore auditoorium. Huviline, motiveeritud, sõbralik ja toetav publik. Neile rääkida on alati rõõm. Ja uut raamatut müüsime ka, nii et tolmas. Hea, et otsustasime õpetajate jaoks ikka kaks kasti kaasa võtta, mitte ühe. Suurt vahet nagunii ei olnud, sest pagasiruum oli igal juhul raskes lastis: hulgimüügifirmad Tallinnas tellisid juba raamatud juurde, kümne päevaga oli esialgne ports otsa saanud!
Nelijärvelt läksime edasi Mildebergide poole Läsnasse, Piret teeb praegu ühte mu raamatut ja tahtis pilte näidata ning muidu täpsemat plaani pidada selle “Mannikese loo” väljaandmise osas.
Mildebergide juures oli muinasmaa. Uskumatu, milliseks võib kunstnikepaar oma maakodu rajada, kui nii pintsel kui kellu mõlemad ühtviisi hästi kätte passivad. Tõesti uskumatu. Ja Piretil on talveaed. Väga vähesed asjad võtavad mu sõnatuks, aga see elamine tegi seda küll. Kohe jupiks ajaks.
Ja kui viimase valge varal oli kõik ära vaadatud, hakkasin oma kõnevõimet tagasi saama alles nende suveköögis juustu ja veiniklaasi taga. Öö oli soe ja ilus, istusime peaaegu varahommikuni – kui harva näeb, siis on ikka palju juttu.
Järgmisel hommikul põhimõtteliselt algaski kohe äraminek, aga no ei saanud kuidagi ega kuidagi kohalt minema. Ikka need jutud ja uued kohvid ja siis oli veel kindlasti vaja Jüri pilte vaadata ja Otil oli vaja näidata, kuidas arvutis otse maketile joonistamine käib ja siis oli meil vaja hädasti võtta Pireti pelargoonikollektsioonist mulle ca 18 pistikut ja… Niisuke lugu siis. Ja kohapeal sai telefoni teel paika pandud Augustibluusile laekuvate külaliste logistikat, sest üsna selge oli, et me ei jõua tartlaste saabumise ajaks koju. Õnneks oli plika seal olemas, rivis ja teenistusvalmis.
Meie jõudsime tegeliku stardini alles veidi pärast keskpäeva, siis Tallinna, Tallinnas hulgiladudesse – ei läinud ladusalt, sest alguses panime kogemata Ehitajate tee laost mööda ja siis ringitasime ja otsisime kohta, kust tagasi saaks. Ja pärast selgus, et Pärnu mnt ülesõit on üles kaevatud ja kinni pandud ja siis me kolistasime läbi Laagri, otsides teed linnast välja Apollo uue lao juurde. Lõpuks sai seegi ülesanne sooritatud ja siis uhasime küll ühe valuga koju, külalisi tervitama ja bluusile.
Heiki bluusiprojekt jäi meil aga kuulmata, ei jõudnud piisavalt õigeks ajaks. Ja üleüldse pärast seda, kui kodus kõik olnud ja saabunud oli üle loetud, tekid kottidesse topitud ja toitlustusküsimustega tegeletud, mina kustusin ära. Väsimus murdis mu jalalt ja ega Ottki kaua jaksanud. See oli reede.
Laupäeva hommik käivitus raskustega, aga siiski, ei jäänud muud üle, sest meid oli kutsutud ja registreeritud Rannarootsi koolilaadale raamatuid müüma. Ei olnudki nii suur laat, kui arvasin. Aga seal läks ikkagi kella viieni ja siis koju ja toitlustus ja väike uni ja õhtusele bluusikontserdile lossiparki. Oli hea kontsert, väga hea… aga ma oleksin ikkagi tahtnud olla pisut rohkem puhanum. Nii ma siis edasi öisesse bluusiklubisse ei läinudki, kõmpisin koju ja nautisin mälestusi bluusiklubidest, kui olin noorem, uljam ja puhanum ja tervitasin kultuurimaja fassaaditrepil päikesetõusu ka hommikul kell seitse, kui vaja. No ei ole enam kahekümne viiene. Ei ole enam ka kolmekümnene, mis teha. Ei ole enam niisugust vunki.
Eilne päev läks täiemahuliseks puhkamiseks – koos teadmisega, et seda pole kauaks antud. Täna juba märkmikus kollitab terve tegevuste nimekiri ees, nii ka homme ja ülehomme, ülehomme õhtul kell 8 on mul taas esinemine, nagu ka reedel ja laupäeval. Et ma vahepeal veel blogida jõuan, pole üldsegi kindel. Väga võimalik, et järgmisel esmaspäeval suudan siin blogis oma elumärke kinnitada vaid paari hädise tähemärgiga.

32. nädal pildis ja lasteluules

KIIRE AUGUST

PURKI JA POTTI,
SALVE JA KOTTI,
JÄÄSSE JA KELDRISSE,
PUNNE JA VISSE.
KAPSAST JA KURKI
PÜTTI JA PURKI,
TOMATIT, PLOOME
VIIME JA TOOME,
HERNEID JA KIRSSE
TEEME ME SISSE,
ÕUNU JA MARJU
KAPPI SAAB VARJU.
PORGANDIT, PEETI
VÕETI JA VEETI,
KEEDETI MOOSI,
PAJAD JA TOOSID,
PUDELID, PAKID,
ET KÜLMIK ON PAKIL,
KELDER SAAB TÄIS
JA TALVEL SIIS NÄIS!

Nädal mujal ja meil:

Selle nimi ongi vist aktiivne puhkus

See “see” on siis nüüd homsega lõppev nädal, mil ma n.ö puhkuse võtta otsustasin, et ETV võttegrupi saabumiseks aed jälle korda teha, Oti sünnipäeva pidada ja võib-olla teha veel ära midagi majapidamises ligadi-logadi olevat. Kõik tuli aga välja nii, et laupäeval vehkisin kui sõge “Saladusi” kirjutada hilisõhtuni. Pühapäeval rohisin, lõikasin, sidusin, kärpisin, niitsin – sain korda maja eest kuni keskpeenrani, õhtul maale sauna, esmaspäeval samad tegevused, v.a saunaskäik, korda sai keskpeenar, kirdenurk ja pool idapeenart. Pesin ja triikisin pesu. Teisipäeval samad tegevused, korda sai teine pool idapeenrast, lõunapeenar, läänepeenar, kiviktaimla… Koristasime ära maja. Õhtul tulid külalised ja toimus tootmisnõupidamine, sest Haapsalu G muusikateater tahab lavale tuua noortemuusikali, mille tekstid teen mina. Tootmisnõupidamine algas aias ja kolis äikese puhkedes tuppa ning pärast südaööd muutus sujuvalt juba proovide tegemiseks klaveri saatel… khm. Kolmapäev, 4. august, Oti sünnipäev. Ma ei jõudnud sel aastal küpsetada ühtainustki väikest pirukanirakat, nii et kasutasime Teele Pagari abi. Hommikul varusime sünnipäevasööki, käisime poes, nipet-näpet… lõuna ajal saabus ETV võttegrupp, aia ja minu ülesvõtmise ning intervjueerimisega läks kella neljani, siis kohe tulid esimesed külalised, siis teised, siis kolmandad, panime lauad aeda, illumineerisime õunapuud, lõkkeasemesse grillisüte saamiseks puud põlema, toidud-värgid, neljandad külalised, viiendad, oeh. Ja siis vahepeal oli ilus ja tore. Need augustiööd on täiesti imelised.

Öösel veidi pärast kahte puksisin aiast välja viimased külalised, Oti parimad sõbrad Mäksu, Anto ja Intsu, kes olid väga hoos ja täis jätkuvat teotahet ning läksid arvatavasti kuhugi edasi jõmisema. Kella kolmeks sain aia koristatud, nõud masinasse ja tuttu kah.
Eile oli vaja tütrega arstil käia kõnniroboti tulemuste analüüsi ning ravigraafiku asjus. Kastsin ja kõbisin kasvuhoones, õhtul oli nõupidamine Epp-Maria galeriis väikese seltskonnaga, kes tahab minult oktoobriks laste jõulunäidendi teksti. Ja hiljem õhtul istusin küla peal, kodutänaval kolm maja edasi, nautides pererahva suurepärast kokakunsti.
Ja täna tegin lullamilla, saatsin kultuurimajale portsu luuletusi, mis nüüd Valge Daami Ajal lähevad lasteüritusel Jüri Aarma poolt ettelugemiseks… ja siis läksin tagasi magama. See puhkusenädal on siiski olnud kuidagi väsitav, ma ütleks.
Homme hommikul laome raamatukastid autosse ja sõidame Lihula kultuuripäevade laadale.

Laupäevane luuletus ja pilt sobib ka teisipäevaks

Näe, on jäänud üles panemata läinud laupäevane lullamilla ja Nädal4.
Lullamilla sai selline jalgrattateemaline… ei tea, kust see tuli. Lihtsalt tuli, esimesed read hakkasid peas kõlisema ja edasi läks nagu iseenesest.

JALGRATTAD

LAPSEL KOLME RATTAGA
ON LIHTNE RATTAMATKATA:
ÜMBER KERGESTI EI LÄHE,
KIIVRIT VAJA POLE PÄHE,
AINULT KIIRUST NAGU VÄHE…?

KADEDAKS TEEB NÄHA, KUIDAS
SUUREM POISS TAST MÖÖDA SÕIDAB
KAHE KÕRGE RATTA PEAL,
UHKE KIIVER KAH VEEL PEAS.

KUKUKS MA VÕI SADA KORDA,
KUI SEE KORD MUL LÄHEKS KORDA,
MÕTLEB KOLMEL RATTAL LAPS…
KUNI KASVAB SUUREMAKS,
SÕIDAB KAHE RATTA PEAL,
UHKE KIIVER KAH VEEL PEAS!

Ja Oti tehtud Nädal4: