Aidi Vallik avalikult

Terve eelmine nädal on möödunud nii kiiresti, et pole nagu arugi saanud. Ei tea, kuidas augustis see tempo ennast nii üle kruvib. Üleeile ja eile olin igatahes juba väsinud nagu laip, hirm ka sees, kuidas selleks nädalaks “ornungisse” saada, sest ega see nädal ju kergem tule. See kuumus ka väsitab omakorda. Aga eelmise nädala tegude hulka läks noortemuusikali sünopsise ja stseenide sisukirjelduse tegemine, lullamilla sai juba kolmapäeval valmis tehtud, sest neljapäeval-reedel pidime olema sõidus.
Neljapäeval esinesime Otiga Nelijärvel Emakeeleõpetajate Seltsi suvekoolis. Pikk sõit taas, aga emakeeleõpetajad on väga tore auditoorium. Huviline, motiveeritud, sõbralik ja toetav publik. Neile rääkida on alati rõõm. Ja uut raamatut müüsime ka, nii et tolmas. Hea, et otsustasime õpetajate jaoks ikka kaks kasti kaasa võtta, mitte ühe. Suurt vahet nagunii ei olnud, sest pagasiruum oli igal juhul raskes lastis: hulgimüügifirmad Tallinnas tellisid juba raamatud juurde, kümne päevaga oli esialgne ports otsa saanud!
Nelijärvelt läksime edasi Mildebergide poole Läsnasse, Piret teeb praegu ühte mu raamatut ja tahtis pilte näidata ning muidu täpsemat plaani pidada selle “Mannikese loo” väljaandmise osas.
Mildebergide juures oli muinasmaa. Uskumatu, milliseks võib kunstnikepaar oma maakodu rajada, kui nii pintsel kui kellu mõlemad ühtviisi hästi kätte passivad. Tõesti uskumatu. Ja Piretil on talveaed. Väga vähesed asjad võtavad mu sõnatuks, aga see elamine tegi seda küll. Kohe jupiks ajaks.
Ja kui viimase valge varal oli kõik ära vaadatud, hakkasin oma kõnevõimet tagasi saama alles nende suveköögis juustu ja veiniklaasi taga. Öö oli soe ja ilus, istusime peaaegu varahommikuni – kui harva näeb, siis on ikka palju juttu.
Järgmisel hommikul põhimõtteliselt algaski kohe äraminek, aga no ei saanud kuidagi ega kuidagi kohalt minema. Ikka need jutud ja uued kohvid ja siis oli veel kindlasti vaja Jüri pilte vaadata ja Otil oli vaja näidata, kuidas arvutis otse maketile joonistamine käib ja siis oli meil vaja hädasti võtta Pireti pelargoonikollektsioonist mulle ca 18 pistikut ja… Niisuke lugu siis. Ja kohapeal sai telefoni teel paika pandud Augustibluusile laekuvate külaliste logistikat, sest üsna selge oli, et me ei jõua tartlaste saabumise ajaks koju. Õnneks oli plika seal olemas, rivis ja teenistusvalmis.
Meie jõudsime tegeliku stardini alles veidi pärast keskpäeva, siis Tallinna, Tallinnas hulgiladudesse – ei läinud ladusalt, sest alguses panime kogemata Ehitajate tee laost mööda ja siis ringitasime ja otsisime kohta, kust tagasi saaks. Ja pärast selgus, et Pärnu mnt ülesõit on üles kaevatud ja kinni pandud ja siis me kolistasime läbi Laagri, otsides teed linnast välja Apollo uue lao juurde. Lõpuks sai seegi ülesanne sooritatud ja siis uhasime küll ühe valuga koju, külalisi tervitama ja bluusile.
Heiki bluusiprojekt jäi meil aga kuulmata, ei jõudnud piisavalt õigeks ajaks. Ja üleüldse pärast seda, kui kodus kõik olnud ja saabunud oli üle loetud, tekid kottidesse topitud ja toitlustusküsimustega tegeletud, mina kustusin ära. Väsimus murdis mu jalalt ja ega Ottki kaua jaksanud. See oli reede.
Laupäeva hommik käivitus raskustega, aga siiski, ei jäänud muud üle, sest meid oli kutsutud ja registreeritud Rannarootsi koolilaadale raamatuid müüma. Ei olnudki nii suur laat, kui arvasin. Aga seal läks ikkagi kella viieni ja siis koju ja toitlustus ja väike uni ja õhtusele bluusikontserdile lossiparki. Oli hea kontsert, väga hea… aga ma oleksin ikkagi tahtnud olla pisut rohkem puhanum. Nii ma siis edasi öisesse bluusiklubisse ei läinudki, kõmpisin koju ja nautisin mälestusi bluusiklubidest, kui olin noorem, uljam ja puhanum ja tervitasin kultuurimaja fassaaditrepil päikesetõusu ka hommikul kell seitse, kui vaja. No ei ole enam kahekümne viiene. Ei ole enam ka kolmekümnene, mis teha. Ei ole enam niisugust vunki.
Eilne päev läks täiemahuliseks puhkamiseks – koos teadmisega, et seda pole kauaks antud. Täna juba märkmikus kollitab terve tegevuste nimekiri ees, nii ka homme ja ülehomme, ülehomme õhtul kell 8 on mul taas esinemine, nagu ka reedel ja laupäeval. Et ma vahepeal veel blogida jõuan, pole üldsegi kindel. Väga võimalik, et järgmisel esmaspäeval suudan siin blogis oma elumärke kinnitada vaid paari hädise tähemärgiga.