Õhtul loeme jubedaid luuletusi

Täna õhtul kell 8 on Haapsalu Loomekeskuse keldris Jaani 2 “Keldrikakandite klubiõhtu”. Punkarid orgunnisid koos raamatukoguga, kauplesid mind ka luuletusi lugema. Aga nad tahavad kurbi ja süngeid luuletusi, sest ilmselt teiste esinejate luuletused on niisugused. Ma usun, et midagi nii eriti jubedat mul viimasest 10 aastast välja panna ei olegi, aga eks ma lihtsalt otsin siis sahtlitest midagi tõsisemat kui lullamillad ja loodan, et jäädakse rahule.
Ja siis ma mõtlen, et kohati need punkarid on lausa tüütult agarad. Muudkui teeks igasuguseid asju. Mina nagu enam hästi ei viitsigi võimelda, nagunii on tegutsemist kogu aeg üle pea. Aga punkarid meeldivad mulle, noh, ja eks ma olen nende tähelepanust meelitatud kah (see keskealiste värk ilmselt) ja tegelikult on nad tublid ja ägedad. Ja siis ma ikka mõtlen selle peale, kui me kunagi vana aja punkaritega 1988. aastal Haapsalus praeguse Evald Okase majamuuseumi aias performance’it tegime, vanust kah tookod 17 – 19, minu ülesanne oli ronida suure pappkastitäie paberilehtedega kastani otsa ja sealt neid lehti peotäite kaupa alla loopida. Milles teiste roll maapinnal seisnes, ma enam ei mäleta. Aga kadunud Gunnar Meyer (tollal keskealine) oli ürituse oluline tugi, sest sõitis taksoga mööda linna ja karjus ruuporiga aknast välja, et kunstikooli õue peal toimub noorte performance, minge vaatama (Okase majas oli siis kunstikool).
Ja siis mul on meeles veel üks performance umbes aastast 90 ja see toimus tollal veel lagunenud ja mahajäetud Kuursaali terrassil, mille käigus me oleks kogemata kuursaali peaaegu põlema pannud, aga õnneks nii ei läinud ja 6-7 aasta pärast ikka oli alles, mida renoveerida ja kus praegu udupeeni üritusi korraldada.
Aga täna õhtuks ma seadsin oma esinemise ainsaks tingimuseks, et sealt keldrist olgu viimane kui ämblik välja koristatud, sest kui kasvõi üks kaheksakoibne mu vahetus läheduses peaks ennast ilmutama, siis ma puhtfüüsiliselt pole enam võimeline silpigi ette lugema.

Eile sain päris kokku Kulka taotluse “Mannikese loo” peale, mida Piret Mildeberg praegu joonistab.

Erilist ootust mul toetuse peale tegelikult ei ole, sest alles eelmise, “Kana ja krati” peale me ju saime natuke. Aga küsima peab ikka, sest alguses see trükiarve jaoks raha kokku kraapimine on ikka ränk.

Ja siis ma asusin jälle uue hooga “Saladuste” kallale. Eile õhtul kell pool kümme lõpetasin võidukalt stsenaariumi loole, milles üks tõeline noor kiidukukk ja enesehinnangusõltlane vaeselt jobult ja räpakollilt pruudi üle lööb. Meelega. Sest ega sellisest jobust ei ole ju vastast, aga enesehinnangut kergitab kõvasti.

Täna hakkan tööle minu jaoks täitsa kohutava loo kallal, milles naise uus mees põhimõtteliselt naise eelmisest kooselust sündinud poega ülal ei pea. Naine ise on väiksepalgaline ja hiljem lausa töötu, ja uuest abielust sünnib kah poeg. Nii elavad samas kodus vaene vanem vend ja rikas noorem vend. Mehe rahast ostetakse süüa, riideid ja mänguasju ainult nooremale. Vanem on ainult töötu naise “pidada”, laps on lausa eraldi leivas, talle naine ostab eraldi odavamat süüa, et mehel jumalapärast ütlemist ei oleks. Reisile minnakse nii, et vanem vend jääb maha, kui naisel endal selle poja reisikulu maksmiseks raha pole. Ja vanema poja isa mõistagi on üks neist paljudest isadest, kes last ei toeta, alimente ei maksa ning üleüldse on kadunud teadmata suunas. Niisugune lugu. Mul tõusevad juuksed püsti, kui ma mõtlen, milliseid tagajärgi selline kasvatus hakkab andma mõlema poisi tulevikus. Ja ma jätkuvalt ei mõista, kuidas mõned lapsevanemad absoluutselt ei oska vaadata oma tegevuste tagajärgi kasvõi 5 aastat ette. Kuidas nad ei näe, et rikutakse mõlema lapse psüühikat mingite tobedate põhimõtete pärast ja kuidas see ema oma vanema poja eest ei seisa! 6-7 aasta pärast on neil suured probleemid majas ja siis laiutatakse käsi ega saada aru, kuidas nii juhtus. Vaesed lapsed, mõlemad.

Niisugune töö ootab mind täna. Ja õhtul need jubedad luuletused.

1 kommentaar

  1. Maire said,

    18. aug. 2010 kell 21:48

    Selle postituse ämblike osa ajas mind õudselt itsitama. Käes ju soe ja niiske august ja mul täpselt samad probleemid. Kirjutasin just näoraamatusse oma hommikusest seigast kui äkki õla peal midagi musta nägin. Lükkasin maha ja alles siis nägin, et ämblik, mitte kärbes. Õudus kuubis! Kohe hakkas fantaasia tööle, et kas see tegelane oli mul juba öösel juustes ja käisin sellega hommikul pahaaimamatult ringi või oli ta selle tuunika peal, mille hommikul selga ajasin. Kui oleks mingigi võimalus ämblikehirmust üle saada, siis ma haaraksin sellest kinni, aga sellist ei paista olevat. Kunagi kui paastusin, siis seal paastulaagris kahte ämblikku oma voodi kõrval seinal nähes ma suhtusin neisse juba üsna rahulikult, aga see oli paastu mitmes päev juba ja ma polnud arvatavasti päris mina ise. Nii kui paast läbi sai, olid kõik ämblikud jälle sama jubedad kui ennegi. Tüütu värk 😦 Õnneks on mul mees, kes kõik jubedikud mitmejalgsed alati minu kisa peale välja tassib. Ma muidugi alati pärast usutlen, et kas viis ikka välisuksest piisavalt kaugele, et äkki tuleb muidu tuppa tagasi. Elu mehega, kes mind ämblike käest ei päästaks, poleks meie majas lihtsalt võimalik 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: