Pahad natsid 2000-ndate lastekirjanduses

Tassisin hiljuti raamatukogust koju terve virna välisautorite uuemat lastekirjandust, ja elu ähvardab kohe seisma jääda. Muudkui loeks aga. Ja selle käigus sain tõesti veidra elamuse. Õigemini Eva Ibbotson, kelle “Reisi merejõele” ja “Kaasani tähte” ma väga hindan, pakkus oma uusima eesti keelde tõlgitud raamatuga “Kiilivõrendik” täitsa ootamatu ja kummastava elamuse. Nii et lõpetasin raamatu üsna vastuoluliste meeleoludega.
Ega ma ütle, et paha raamat. Seda ta ei olnud. See on väga osavalt ja hästi üles ehitatud romantiliste nüanssidega seikluslugu ajaloolisel taustal, nagu nad Ibbotsonil kõik. Ja kindlasti tuleb minu võõristus hoopis sellest, et ma loen seda n.ö rikutud eelistustega, st ma vaatan lastekirjanduse juures teisi asju, kui vaatab raamatu sihtgrupp, 9 – 12-aastane tviin. Sihtgrupis see raamat kindlasti taolisi segaseid meeleolusid ei põhjusta, vastupidi, ma arvan, et see meeldib neile üsna hästi.
Minule tundus, et vana hea Ibbotson on selle raamatu juures justkui sutsuke maha käinud. Konflikti lahendused olid naiivsed, ebaelulised, usutamatud. Kuigi ma saan aru, miks kirjanik need just sellistena lõi. Sõpruse ja ühistegutsemise mõte oli ju selles raamatus prevaleeriv. Demokraatia alustalad. Igaühe õigus oma valikutele ja olla selline, nagu ta loomuldasa on. Ühine väljaastumine paha vastu. Konkurentsitult paha oli selles raamatus natsirežiim, mis pettuste, ultimaatumite ja lõpuks mõrva abil otsustas alistada väikese, kuid moraalselt kindla Bergaania monarhia. See väljamõeldud Kesk-Euroopa väikeriik võttis mul igatahes suu lahti. Sellega on raske kaasa minna, sest me kõik, ka 10-aastane laps, teame, et Euroopas niisugust riiki ei ole. No tühja tost, eks, see on ju kirjandus, seal võib terveid maailmaid välja mõelda, aga kui raamatus kõik ülejäänu on siiski realistlik ning päris ajalugu, siis minu arust tekitas see Bergaania-värk seal tõeliselt totaka nihke, mis jäigi raamatu lõpuni häirima. Kui tahtis monarhiat, võtnud siis Monaco või Taani või… ja luuletanud sinna need mõrvad ja muu juurde. Siis ei oleks see loo loogikat ja lummust katkestanud.
Natsid olid siis see olemuslik paha. Ka minu lapsepõlveaegsetes lasteraamatutes oli palju pahasid natse, nii et see ei oleks pidanud mind üllatusena tabama, aga tabas küll – see raamat on kirjutatud aastal 2008! Ja võrreldes nõuka-aja propaganda natsidega, olid selle raamatu natsid kujutatud grotesksemate, karikeersemate, naeruväärsemate ja seetõttu märksa vähem ohtlikuna tunduvatena… mis samuti minu silme läbi tegi kogu iseenesest nutika loo napakalt naiivseks.
Ja tegelikult on vähe puudu, et nimetada seda raamatut uuema aja Euroopa propagandateoseks, kuivõrd mõrvatud kuninga poeg unistab troonist loobumisest, saab põhjalikult ahistatud oma aristokraatlike sinivereliste sugulaste poolt, kes vägisi ihalevad oma suguvõsa jätkamist Bergaania troonil, kuid lõpuks õnnestub tal siiski põgeneda oma süngete sugulaste juurest, liituda demokraatlikke isikuvabadusi edendava Deldertoni kooli lastega, loobuda troonist ja kehtestada Bergaanias vabariik.
Minu lemmiktegelane selles raamatus oli Välis-Mongoolia troonikoera tõugu väike vorstikujuline Pom-Pom, kelle juhtiv instinkt oli soojendada inimeste jalgu, mille sunnil ta ennast igal ootamatul hetkel Bergaania eksiilvalitsuse likmete jalgadele heitis ja nad pikali kukutas.
Raamat muidu näeb välja selline.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: