Sada ja seened

Nõnda võinuks kõlada olnud nädalavahetuse egiid, sest neljapäevast saadik mässan seentega ja laupäeva õhtul oli kõva pidu – Haapsalus Nostalgiapäevad ning ansambel Klotsi 1. sünnipäeva auks korraldatud kontsert.
Neljapäevane seenelkäik – tohutu hunnik lehter-kukeseeni, kupatatavaid pilvikuid, pihkaseid ja männiliimikuid, ning natuke noori kuuseriisikanöpse, võiseeni, erinevaid puravikke ja kaseriisikahakatisi. Suur korv kuhjaga täis (ja mu seenelkäima-korv on ikka tõesti suur, sisse mahub seeni ca 10 kg), neli tundi metsas. Seejuures esimesed kaks tundi uitasin põhimõtteliselt tühja, püüdes teest mitte väga kaugele metsa minna… (…sest ilma kindla maamärgita kaotan orienteerumisvõime õige pea ja mul ei olnud koera ka kaasas. Hermanni ma ei julge ta vanuse ja tervise tõttu enam väga metsas vaevata… aga vanasti, kui ta minuga koos käis, oli ikka lihtne küll, ütlesid koerale: “Lähme nüüd koju!” ja ta pani ees auto poole sörkima. Hoia ainult tuulde.) Aga metsaserv oli ikka väga tühjaks korjatud, ainult jalaköndid paistsid samblast. Seened ootasid mind teest tublisti kaugemal metsas. Ühest hetkest polnudki enam muud, kui lase käpuli ja lõika järjest. Ainult kirusin ennast, et mis ma tola seal servas aega raiskasin, kohe oleks võinud teele selja keerata ja hakatuseks 300-400 m metsa sisse marssida.
Laupäevane käimine oli hoopis teine lugu, see oli algusest peale kohe nagu kartulivõtt. Olime Otiga kahekesi, poolteist tundi, minul suur korv kuhjaga ja tema suur korv ka kuhjaga: põhiliselt kitsemamplid, aga ka erinevad mahedamaitselised pilvikud, võitatikud ja puravikud. Purgijao marineerimiseks sain ka noori männiiriisikaid. Ja siis veel üksikud nuijalg-lehtrikud, männiliimikud ning roosad liimikud. Seguna omleti sisse – nämma.
Timpnarmikuid tahaks. Ei ole minu meelest paremat marineerimisseent. Aga sel aastal pole ma neid veel leidnud, va paar-kolm tükki. Võib-olla on nad veidike hilisemad ja nende aeg pole lihtsalt veel käes?

Igatahes laupäeva õhtuni puhastasin seeni. Kell üheksa lõpetasin, kell kümme hakkas kultuurimajas Klotsi kontsert. Esimese tegevusaasta kaheteistkümnes kontsert. Nii head kontserti pole nad minu meelest veel andnud. Ise olid seal lava peal nii hoos, neid lausa kumas välja, kuidas neile endale meeldib. Ja siis muidugi tõmbab see publiku ka käima. Surnud konnade staadium on neil loodetavasti igaveseks ületatud. Rahvast oli midagi sada viiskümmend või umbes nii, pärast südaööd vajus küll tublisti vähemaks, suur osa vanemaid inimesi läks minema. Asi ise kestis kella üheni. Ja siis me jaurasime veel tunnikese seal kultuurimaja kohvikus, nii et miski kahe ajal jõudsim Otiga koju kah.

Advertisements

19 kommentaari

  1. Köögikata said,

    13. sept. 2010 kell 12:51

    Ohh, küll Sa tunned ikka rohkelt neid seeni. Mina pean piirduma kukeseente, puravike-tatikate, sirmikute ja mõne riisikaga, no muru- ja hiidmunad, mürklid ja kärbseseened tunnen ikka ka ära. Ja pilvikud kupatan kõik ära, kui neid korjan.

    • aidivallik said,

      13. sept. 2010 kell 16:23

      Seenetundmine tuleb, kui iga kord korjata metsast kaasa ka mõned huvipakkuvad tundmatud seened ja kodus kiirustamata ära määrata!
      Ma muidu seenetundmise osas olen pärit sellisest perekonnast, kus korjati:
      1) männiriisikaid
      2) kuuseriisikaid
      3) võiseeni
      4) vahel ka sirmikuid.
      Kümmekond aastat elu koos erinevate seenemäärajatega on seda listi tublisti rikastanud.

  2. Helen said,

    13. sept. 2010 kell 14:03

    Timpnarmikuid oli sel nädalavahetusel Peraküla kandis juba korralikult saada. Korjasime seal oma korvid kuhjaga head-paremat täis ja marineerimine käis poole ööni. Oh seda seeneuputust sel aastal….
    Marinaadi tegin sinu soovitusel, ikka maitse järgi:)

  3. aidivallik said,

    13. sept. 2010 kell 16:10

    Nonii, siis tuleb Perakülla minna! Mida seal veel oli peale timpnarmikute ja männiriisikate?
    Olen Nõva kandis tavaliselt hiljem käinud: sept teises pooles ja isegi okt. algul, siis on hobuheinikud neis rannaäärsetes männinoorendikes välja tulnud. Need on ka ülimaitsvad seened, kuigi koos alkoholiga manustatuna pidavat põhjustama kopriini-alkoholimürgistuse. Aga peab siis alati jooma, ma küsin? Hobuheinikute nimel ma olen nõus tilgatumalt kaine ka olema.

    • Helen said,

      13. sept. 2010 kell 16:42

      Ega ma suurem asi seenetundja pole, aga ära määratlesin veel kuuseriisikad, kaseriisikad, tuhmuvad pilvikud (Kaiuse abiga), paar võiseent ja tume riisikat. “konkurentide” korvides tuvastasin ka hulgaliselt puravikke ja kukeseeni. Männiriisikaid oli aga jah niipalju, et ühel hetkel ei viitsind enam kummardada, istusin maha ja korjasin enda ümbert korvi enam-vähem täis:D

    • Kalju said,

      9. okt. 2010 kell 17:36

      Peraküla üks minu põhilisi seenekohti. korjan sealt hulgaliselt porgandriisikaid, liivtatikuid, kitsemampleid, erinevaid pilvikuid muidugi, leian ka kivipuravikke, võitatikaid, kase ja sametpuravikke jne. Kui viitsin kupatamisega tegeleda, siis on seal ka hulgaliselt männiriisikaid, kaseriisikaid, tõmmuriisikaid, kollariisikaid jne. Timpnarmikut ei ole kahjuks veel tundma õppinud, aga kuna Helen ütles, et neid seal on, siis järgmine aasta üritan nad enda jaoks avastada (pruunjat narmikut olen sealt igatahes leidnud).
      Aga mul on üks küsimus kuna sa tundud seeni hästi tundvat ja käid perakülas hobuheinikuid korjamas (mina muide ka). Peale hobuheinikute kasvab seal liiva peal ka massiliselt sellist pruuni kübaraga heinikut, millel see pruun värv kübara äärtes lõhenenud on ning jalg on tal selline kergelt porgandit meenutav alt ahenev ja oranžikas pruun ülevalt vatja krae jäänustega. Soome seeneraamatutes on sellele väga sarnane männiheinik, aga kuna see peaks Eestis üsna haruldane olema ning eestlaste kirjutatud raamatus “400 seent” teda üldse ei eksisteeri, siis kas sina oled seal käies selle seene tuvastanud? Kas tõesti võib see olla männiheinik, mis on põhimõtteliselt see ülihea jaapanlaste lemmikseen matsutake?

      • aidivallik said,

        9. okt. 2010 kell 19:06

        Jah, ma arvan, et olen ka seda seent vaadanud ja määramiseks koju vedanud, aga määramise tulemuseks mäletamist mööda sain mingi söödamatu heiniku või lihtsalt ei olnud endas kindel, eks nende heinikute seas on ka palju mürgiseid liike. Ma praegu huvi pärast vaatasin raamatutest järele jah: Mauri Korhoneni “Tunne seeni” sisaldab männiheinikut täitsa, kuid ütleb ka, et Eestis väga harva. Küllap “400 Eesti seent” seepärast temast ei räägigi. Vaatasin sellest viimasest raamatust veel huvi pärast, millega oleks võimalik teda segi ajada, ja kirjelduse järgi tundub ta väga sarnane olevat sallheinikuga (nr 188), mis esinevat nõmmedel-luidetel sageli ning massiliselt ja on mürgine (mao- ja soolehäired). Muidugi, sallheiniku kirjeldus ütleb, et kübar on limane. Korhonen männiheiniku limasuse või kuivuse kohta ei ütle sõnagi. Ja sallheiniku eoslehed pidavat vajutamisel või vigastamisel oranžikaspruuniks muutuma; kas männiheinik teeb sama või säilitab värvi, sellest Korhonen ei räägi. Ma mõtlen, et siin selguse majja toomiseks on 2 viisi: kas viia see seen mõne mükoloogi kätte või teha enda peal inimkatseid (mida ma muidugi kellelegi ei soovita).

      • Kalju said,

        9. okt. 2010 kell 19:44

        Tänan vastuse eest!
        Jõudsin ise põhimõtteliselt samade järeldusteni 🙂 Ja las need seened siis minu poolt sinna metsa jäävadki, teisi väga maitsvaid on ju külluses. Inimkatseid kohe kindlasti tegema ei hakka 🙂

  4. Rea Raus said,

    15. sept. 2010 kell 13:03

    Kas sa kitsemamplist pilti ei saaks üles panna? Tegelikult vist peaks . googledades ka leidma. See pidi kõikse parem söögiseen olema, aga mina teda kuidagi ära ei tunne.

  5. aidivallik said,

    15. sept. 2010 kell 14:02

  6. Maire said,

    16. sept. 2010 kell 22:09

    Aidi, kas vastab tõele, et timpnarmikutel ei pea narmaid alt ära puhastama ja et neid ei pea kupatama? Olen ise pärit kuuseriisikametsade keskelt, aga siin saarel, kus praegu elan, on just kodu juures palju timpnarmikuid. Eelmisel aastal ma igaks juhuks eemaldasin kõik narmad ja kupatasin ka, aga nüüd netist uurisin ja tundub, et see pole vist vajalik. Kuidas sina neid teed?

  7. aidivallik said,

    16. sept. 2010 kell 22:27

    Ei võta narmaid ära, ei kupata. Kupatamisel hävitame paljude maitsvate söögiseente loomuliku maitse ära. Timpnarmik on maheda maitsega, tugevama viljakehaga, parajalt krõmps seen. Kui nad mustad ei ole, ma isegi ei pese neid, kübemed lihtsalt pühin maha ja lähevad värskelt, nagu on, keeva marinaadi sisse, kus veidi väiksemaks keevad ja marinaadi endale sisse tõmbavad. Lasen neil 3-5 min niimoodi keeda, tõstan koos muu gemüüsega (sibulad-porgandid-loorberilehed-piprad-nelgid) vahukulbi peal marinaadist välja ja kurnan marinaadileeme läbi tiheda sõela (aga kui seened on eriti puhtad olnud, siis isegi ei kurna) – seened marinaadi sisse tagasi ja kuumalt kulbiga purki, purgid kinni ja kogu lugu. Niiviisi marineerin kõiki kupatamist mittevajavaid seeni.
    Olen samamoodi ilma kupatamata timpnarmikuid ka hautanud omas mahlas kuumalt purkidesse panemiseks (maitse järgi soola lisades), ja olen panni peal suurema vee välja aurutanud ja sügavkülmutanud. Head söögiseened on igat moodi, aga marinaadis meie pere maitse järgi kõige paremad (prisked ja veidike krõmpsud). Sügavkülmast sulades muutuvad nagu veidike tuimaks. Omas mahlas neid sisse tehes kipub nende oma mahla nagu vähevõitu välja tulema, olen pidanud lisama ka natuke vett.

  8. Maire said,

    16. sept. 2010 kell 23:30

    Ohh, siis ma jään igal juhul ellu, sest ma just praadisin neid koos kuuseriisikatega ja natuke maitsesin ka, usaldades guugeldamist 🙂 Jube head on tõesti, täielik avastus! Kui olin need sibulaga koos võis ära praadinud, siis olid ikka veel sellised tihked ja tugevad, samas kui kuuseriisikas oli täitsa pehme. Nüüd, siis tean, et kullaauk on otse mu aia taga 🙂 Kusjuures neil pole usse ka eriti, tänastest polnud vist ükski mul ussitanud ja praegu nad just sellised parajad noored ja värsked veel metsas.
    Aitäh, Aidi! Proovin ka nii neid sisse teha, päris põnev 🙂

  9. Köögikata said,

    19. sept. 2010 kell 01:23

    Minagi tänan Sind – julgustasid mind töölt niiduki eest kokku korjama ühed mind ammu huvitanud seened, mis osutusid männiliimikuteks ja maitsesid praetult imehästi!

  10. Rea Raus said,

    22. sept. 2010 kell 09:17

    kas kitsemampel võib värvuselt ka valkjas olla?sinu pandud pildil on nad pruunikad, seal kust mina tahaks neid korjata, on nad valkjad. Aga kindlasti mitte valged kärbseseened, sest eoslehed on pruunikad. Kuju ja muu on kõik kangesti kitsemampli oma muidu. Maitsesin toorelt kaühe tüki, maheda maitse ja hea lõhnaga, kohati ussitanud ka mõni seen. Siis ei tohiks nagu mürgine asi olla…muudkui uurin elu selles vallas, ei tahaks ju katse-eksituse meetodil järgi proovida 😉

  11. aidivallik said,

    22. sept. 2010 kell 09:43

    Ongi valkjad, või õigemini nagu pruunikashelekollased. Eoslehed on tumedamad pruunid kui kübar pealt ja seeneliha. Rõngas jala ümber on üsna lahtine ja tuleb hõlpsasti ära. Eoslehed ei ole mitte otse jala külge kinnitunud, vaid sügava nõoga.

  12. Argo said,

    25. sept. 2010 kell 09:48

    Leidsin võrumaalt timpnarmikute hulgikoha. Korjasin ära suure korvitäie. Aga vähemalt sinna mäeküljele jäi neid veel 2 korvitäita maha. Rääkimata teistest küngastest, kuhu ma veel ei jõudnudki.

  13. Gerli said,

    26. sept. 2010 kell 20:48

    Tere!Käisin seenel ja korjasin selliseid seeni,mis meenutavad kuuseriisikaid,kuid värvus on neil ühtlaselt porgandit meenutav,sellised punakas-oranzid.Seenejalast tuleb ka piima.Ei tea,kas need seened on ikka söödavad või on mürgised?Mõni on küll nimetanud seda porgandiseeneks,mõni aga jällegi piimaseeneks.:)

  14. aidivallik said,

    26. sept. 2010 kell 21:57

    Seent nägemata on raske öelda, aga ega neid oranže riisikaid nii palju olegi: kui on suhteliselt suured seened ja jalg laiguline, siis pakuks porgandriisikat; kui pisikesed, siis väävel- (piimmahla vähe, see on vesijas-hägune ning seistes muutub veidi kollakamaks), sooviku- (piimmahl algul valge, värvub pruunikaks) või oranži (piimmahl püsivalt valge) riisikat, kupatamata söödavad on nad kõik.
    Ma praegu igaks juhuks vaatasin veel järele – ja jah, oranži värvi riisikatest on mittesöödav ainult üks ja see on ka haruldane: lõvipruun riisikas ning leitud ainult Hiiumaalt.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: