Mets tegi terveks

26. sept. 2010 kell 23:05 (Muiduelu, Uncategorized)

Neljapäeva hommikul oli enesetunne veel päris räbal. Aga mu “teine ema” helistas ja kutsus seenele!
Veel autos ma mõtlesin, et olen ikka issanda jumala napakas küll, tatine, köhane, kerges palavikus ja üleni nagu vatist tehtud – et kuidas ma seal metsas vastu pean. Ei jaksa võib-olla sadat meetritki sambla peal käia.
Aga mis juhtus. Spithami männik tegi seda, et halb enesetunne oli veerand tunniga unustatud. Pärast viit õnnelikku tundi naasin koju täiesti tervena ning mitme korvitäie männiriisikate, limavöödikute, liivapuravike ja kitsemamplitega. Ja isegi natukese hobuheinikutega, mis just praegu on vaikselt alustanud liiva alt väljaronimist. Nende kõrgaeg on aga siiski veel ees. Paari nädala pärast ehk võiks suurema saagi lootuses luurele minna.
Limavöödikud muide on kah sellised seened, mille enamik inimesi metsa maha jätab, aga mis on tegelikult väga maitsvad söögiseened ja kupatamist ei vaja. Tegin nad sisse omas mahlas.
Hobuheinikuid peetakse ühe seeneraamatu sõnul isegi kõige maitsvamateks Eestis kasvavateks söögiseenteks üldse, aga neid ei tohiks manustada koos alkoholiga. (Siis nad lubavad kopriini-alkoholimürgistust, mis tähendab ilmselt suuremat sorti pasanteeriat koos elu pohmelliga.) Ma olen tegelikult küll seda teinud ja midagi pole nagu juhtunud peale suurepäraste maitseelamuste, aga… mine sa tea. Ma olen auto alla jäämata vales kohas üle tee ka läinud, ja kogemata punase tule ajal foori alt läbi sõitnud, aga see ei tähenda, et tehke kõik nii ja midagi ei juhtu.
Aga mida ma ei leidnud, need olid timpnarmikud. Kurb. Mitte ühtki ei olnud.
Ja nüüd ma olen kolm päeva seeni sisse teinud. Täna õhtul said purki viimased männiriisikad. Nüüd võib uuesti seenele minna.
Aga reedel käisin Eesti Rahvusvahelises Koolis “kirjanikku jooksmas”.
Ja homme lähen samal eesmärgil Avinurme ja Iisakusse. Ma tahaksin väga käia vaatamas Avinurme kurikuulsat kirikut, kus sõja ajal toimus kole vennatapp ja kuuliaugud pidid siiani kirikuseintes olema. Olen lugenud sellest sündmusest punasel poolel võidelnud eestlaste mälestusi… sest kirikusündmustes osalenud saksa mundris poistest ei pääsenud keegi. Ja siis olen lugenud ühe sündmuste tsiviilisikust tunnistaja (kellamees või köster või keegi) mälestusi või mälestuste vahendust. Ja saksa mundri kandjate mälestusi väljaspool kirikut toimunust. Väga kohutav igal juhul. Ja ma mõtlen, mis ometi toimus nende laskurkorpuslaste peas, kui neil kästi maha lasta kirikutäis samaealisi poisse, kirikusse varjule viidud haavatud rahvuskaaslasi, kes palusid neid nende oma keeles. Olnud enamuses Viljandi- ja Pärnumaa poisid. Vaevu et kahekümnesed.
Laskurkorpuslaste mälestustes ei mainita, et need seal kirikus olid eesti poisid, võitlusvõimetud, haavatud. Räägivad fašistide väeosa kahjutukstegemisest. Oh jah. Inimene ikka hoolitseb, et mälu poleks liiga raske koorem.
Aga ma kardan, et mul ei jää kiriku jaoks aega. 12.30 lõpetan esinemise ja kell 14.00 pean juba Iisakus olema. Kuid… äkki siiski?