Vihmauni

VIHMAUNI

PIKK JA VÕIMAS VIHMAUNI
ÕHTUNI JA HOMMIKUNI
AJAB SUUD KÕIK HAIGUTAMA,
AJAB MÕTTED MAIGUTAMA,
TEEB, ET KOGU AEG ON UNI
ÕHTUNI JA HOMMIKUNI.

KUI KORD VÄLJA TULEKS PÄIKE,
SIIS SAAKS ELU TEISE LÄIKE,
SIIS SAAKS TÖÖDKI SISSE VUNGI,
RAISKU EI LÄEKS ÜHTKI TUNDI!
AGA NÄE – MEIL ON OKTOOBER,
VIHMA TÄIS ON TÜNN JA TOOBER,
VIHMA TÄIS ON VIHMAUNI
ÕHTUNI JA HOMMIKUNI.

Advertisements

Neljapäeva nägu

Lõpetasin äsja töö, see ei olnudki lihtne – avastasin end just nii-öelda pärast tänaste otste kokkutõmbamist juba avatud sodikaustiku tagant järgmist “Saladuste” kirja looks kavandamas. Siis mõtlesin, et ei saa päris lolliks ka ju minna ja see näeb juba töönarkomaania moodi välja – kell juba üheksa läbi. Panin kaustiku kinni tagasi ega teinud sinna enam ühtegi kriipsu.
See on üks kurb perekonnalugu joodikust emast, tema meestest ja samas korteris oma poiss-sõbraga elavast hilisteismelisest tütrest, kellest lõpuks kujuneb nii oma ema kui enda tita lapsehoidja, sellal kui ema meestega edasi pidutseb ja prillab. Kiri on tolle tüdruku poolt kirjutatud. Üsna üldsõnaline, nii et pean sellega homme omajagu vaeva nägema.
Muidu sain täna lõpuks päris valmis oma ammu lubatud jõulunäidendi väiksematele lastele, kus siga soovib jõuluvanalt, et teda jõulude ajal ära ei söödaks; tegelastena figureerivad veel Lehm, Hunt, kes tahab olla hea loom, Päkapikk ja Jõuluvana.
Ja siis ma töötasin ümber ühe augustikuise “Saladuste” stsenaariumi, millega pole siiamaani võttesse mindud, sest stseene sai liiga palju ja fookuse osas oli küsitavusi. Ma usun, et sain täna asja korda. Lugu puudutas varastes 30-ndates abielunaise suurt seksimuret oma õllelembese abikaasaga – no ei suuda olla mehega, kui sel alkolõhnad juures, aga kui ise ka napsi võtab, siis see ei sega ja kõik on väga OK. Mure vaid, et enamuse ajast on naine kas lapseootel või rinnaga toitev ema ja seetõttu kuival režiimil, ja nii kui vahepealsete pauside ajal korra napsi võtab ja oma mehega magab, nii on jälle uus titt tulemas. Ei vea vaesekesel.
Igatahes nüüd on jälle päev otsa kirjutatud.
Ja mis siis veel. Üks hea uudis tuli vahepeal – mind kutsutakse uuesti pikka filmi kirjutama. Tore! Täispika filmi kirjutamine on väga põnev protsess, mille käigus saab uskumatult selgeks, kui kohutavalt palju erinevaid võimalusi ja viise on ühe ja sama loo rääkimiseks. Sest stsenaariumi ju kirjutatakse erinevat moodi ümber kordi ja kordi, kogu aeg muudatusi tehes, tavapärane on 5 – 15 korda. Suurte maailmafilmide puhul onstsenaariume ümber töötatud ka 25 korda. Tegelikult umbes 5. korra pealt hakkab juba kergelt üle viskama, sest täispika filmi stsena on ikkagi ca 90 – 100 A4 pikk: mitu korda ma pean ühte ja sedasama lugu ikka uuesti ja uuesti ja iga kord uutmoodi rääkima? Aga samas on väga põnev kordi ja kordi uusi võimalusi avastada.
Sain vahepeal pihta ka kahele väga heale lasteraamatule: Lauren St Johni “Valge kaelkirjak” ja “Delfiini laul”. Autor on valge Aafrikas üles kasvanud britt, spordi- ja muusikaajakirjanik – ja nagu raamatutest näha, suur loomasõber. Tema kodukal öeldakse, et ta lasteraamatud on ka auhinnatud, aga ma ei leidnud auhinna täpset nimetust siin esimese kiiruga üles.
Raamatute peategelaseks on 11-aastane Martine Allen, kelle sünniga Aafrikas Sawubona looduskaitsealal on käinud kaasas ennustus, et temast kasvab eriliste võimetega sangoma, kellel on võime allutada enda tahtele loomad ja ravitseda inimesi, kuid seetõttu satub ta väga paljudesse ohtudesse ja katsumustesse.
Et ennustust väärata, on vanemad temaga varakult Inglismaale kolinud. Kuid esimese loo tegevustik hakkabki peale sellest, kuidas neil kodus puhkenud tulekahjus jääb Martine orvuks ja suunatakse tagasi Aafrikasse Sawubonasse oma esmapilgul kohutava iseloomuga vanaema juurde.
Head raamatud on mõlemad, süžee on huvitav ja areneb paraja pingega, ilmsiks tuleb saladusi ja kriminaalromaani elemendid kütavad veel kogu lugu takka. Karakterid on omanäolised ja huvitavad – kui “Valges kaelkirjakus” veel võib mõne lapstegelase kujutust mõneti skemaatiliseks hinnata, siis “Delfiini laulus” saavad kõik oma seletuse ja liha luudele. Väga toredad raamatud. Võiksid minna nii 9 – 12-aastastele lastele päris hästi.
N.ö päris raamatutest olid mul viimati käes Sarah Watersi “Osavnäpp”, mis oli ülipõnev tellisepaksune raamat. Huvitavaks tegi selle minu jaoks veel äratundmine, et see on huvitav segu viktoriaanliku kirjanduse ja kelmiromaani tunnustest. Viktoriaanlik, õigemini uus-viktoriaanlik kirjandus on viimasel aastakümnel Inglismaal üldse väga popp asi, aga et selle tavapärane karakterikujutus, -areng ja süžee “kohustuslikud” arengupunktid on “Osavnäpus” mõnusalt ja kummastavalt miksitud kelmiromaani detailidega, oli tõeliselt äge. Karakterid vahetavad mitu korda rolle, toimub mitu uskumatut pööret, ja just enne lõppu keeratakse kogu lugu juba täiesti pea peale. Nagu ameerika mäed kirjandusmaailmas.
Guillermo Martinezi “Märkamatud mõrvad” oli juba märksa vähem värvikas, kuigi hoopis teistlaadi nauditav. Niisugune intellektuaalne krimka matemaatikute maailmast. Ja lõpus selguvat mõrvarit tõepoolest ei oska mitte aimatagi. Ma kahtlustan, et hariduselt matemaatikud suudavad kogu sellest raamatust veel palju sellist välja lugeda, mida mina ei suutnud. Kogu see jahmerdamine jadadega võib-olla peitis endas veel mingit kõrvalinformatsiooni, millele mina pädevuse puudumise tõttu pihta ei saanud.

Peast raamatukogu

Niisiis: pärast intensiivset nädalalõppu neljap. – laup. marsruudil Haapsalu – Mustla – Kriimani küla – Tartu – Palivere – Haapsalu, päevakorraga 1) esinemine Tarvastu raamatukogu 150. aastapäeva konverentsil, 2) rõõmus jällenägemine Inga ja tema koertega, 2) rõõmus jällenägemine Vilepitega, 3) “Mina, kana, lehm ja krati” ning “Minu jalgade” esitlus Tartus, 4) vanaema 92-aastane sünnipäev,
olen tegelenud enese kokkukorjamise ja taas tööle mobiliseerimisega.
See on raske.
Sest kohe esmapäeval oli meil raamatukogu nõukogu istung, mille eesmärgiks oli teha raamatukogu huvidest lähtuvad muudatusettepanekud reedel volikogus arutlusele tulevasse eelnõusse “Haapsalu linna arengukava 2010 – 2015”. Ma säästan teid muudatusettepanekute täpsest sõnastusest ja vormistusest, sest nagu ikka, eelnõude ja muutmisettepanekute juures pole huvitav mitte see, vaid hoopis sisu, ja sisu annab edasi vormistuse juurde kuuluv seletuskiri, millest selgub, mis rida me seal ajame, ja üldse.
Igatahes ma vormistasin ja sõnastasin ja kooskõlastasin ja kirjutasin ja pidasin teistega muudkui aru ja üks kell öösel sõitis kogu dokument pidulikult ka linnavolikogu meili peale.
Ma ei tea, kas sellest tõuseb miskit tulu. Vat kui kuu aega tagasi saabusid need CO2 kvoodirahad ja neid raamatukogude hüvanguks jagati, siis see möll käis ka tegelikult sama eesmärgi nimel, aga tookord läks asi tühja, linn ei tulnud taha. Ma kirjutasin sellest “õngeloopimisest” ju siin ja siin viiendas lõigus ka.
Kui selle asja vähemalt arengukavasse sisse saaks, siis on vähemalt see teadmine, et ükskord aastal 2020 või 2025 on ometi Haapsalul taas pärast 1940. aastat uuesti päris oma raamatukogumaja.
Aga muudatusettepanekute seletuskiri ja asja uba on selline:

“Seletuskiri.

Lääne Maakonna Keskraamatukogu nõukogu on korduvalt arutanud raamatukogu asukoha ja ruumidega seotud probleeme, mis on alates 2008. aastast ka nõukogu koosolekute protokollides kajastatud.
2010. aasta jooksul kolib Lääne Maakonna Keskraamatukogu tagasi Haapsalu Kultuurikeskuse renoveeritud ruumidesse, kuid käsitleme seda siiski taas ajutise lahendusena, mis 10 aastast pikemas perspektiivis poleks ei jätkusuutlik ega otstarbekas. Samuti ei vasta Kultuurikeskuse renoveerimise käigus tehtud muudatused ikkagi raamatukogu vajadustele. Oleme kirjutanud sellega seonduva problemaatika lahti oma 1. oktoobri pöördumises Haapsalu Linnavalitsuse poole. (Vt lisa 1)
Lühidalt:
* Kaasaegse maakonnaraamatukogu elementaarseks ruumivajaduseks peetakse tänapäeval põrandapinda 2000 – 4000 m2. Kultuurikeskuses on raamatukogu käsutuses 861 m2.
* Kultuurikeskuses ei paikne raamatukogu ruumid ühise blokina, vaid laiali maja eri otstes, mis teeb keerukaks asutuse töökorralduse ja raamatute transpordi.
* Kultuurikeskus asub raamatukogu lasteosakonnast küllalt kaugel, mis takistab ühiste ürituste korraldamist, suhtlemist osakondade vahel ning tingib osaliselt fondide kuluka dubleerimise (samad audio- ja visuaalteavikud ning perioodikaväljaanded mõlemasse kogusse).
* Kultuurikeskuses raamatukogu kogu perega külastada ei saa, sest lastele pole seal midagi.
* Kultuurikeskuses paiknev lugemissaal peab samal ajal pakkuma ka paljundus- ja internetipunkti teenust, mis muudab võimatuks seal tehtava vaikust nõudva teadustöö.
* Kultuurikeskuses pole ka renoveerimise järel võimalik avariiulitel ruumipuuduse tõttu eksponeerida suurt osa fondide võimalustest.
* Kui Haapsalu eesmärk on tuua siia elama ja puhkama kultuuriinimesi üle Eesti, siis nende ootuseks on üsna kindlasti siin asuv kaasaaja nõuetele vastav raamatukogu. Võrreldes viimastel aastatel uue elu saanud Rakvere, Pärnu, Jõhvi, Viljandi ja Kuressaare raamatukoguga, ei ole Haapsalu ses osas konkurentsivõimeline.
* Kui majandussurutise lõppedes Eesti ülikoolid taas kolledžitesse laienemist hakkavad planeerima, on nende Haapsallu toomiseks teadustöö võimalusi pakkuv korralik raamatukogu hädavajalik.

Raamatukogu ajutise paiknemise käigus aadressil Wiedemanni 14 on ilmsiks tulnud selle asukoha olulised plussid raamatukogu toimimiseks:
* Hüppeliselt tõusis raamatukogu laenutuste ja külastuste arv.
* Paranes töökorraldus ja osakondadevaheline kommunikatsioon, lugejateenindus muutus logistiliselt sujuvamaks ja mugavamaks.
* Ürituste korraldamiseks avanesid uued võimalused lasteosakonna renoveeritud maja ja selle kõrval oleva lastepargi kasutamise kaudu.
* Tekkisid uued võimalused koostööks raamatukogu ja linna koolide vahel, sagenesid klasside ühiskülastused raamatukokku ja hõlmasid ka täiskasvanutele mõeldud osakonda.
* Puudus vajadus teavikuid ja teatud halduskulusid kahe eraldiasuva maja jaoks dubleerida, seega muutus raamatukogu ülalpidamine odavamaks.
* Raamatukogu paiknemine lasteaia ja kahe kooli naabruses tõi raamatukogu külastajate hulka juurde palju lapsevanemaid.
* 2009. aastal läbi viidud lugejaküsitlus Lääne Maakonna Keskraamatukogus näitas, et lugejate eelistus oleks juurdeehituse korral tunduvalt Wiedemanni 14 kasuks kultuurikeskuse ees.

Kõige eelloetletu tõttu teeme ettepaneku väga tõsiselt kaaluda raamatukogukompleksi rajamist tulevikus Wiedemanni tänavasse. Renoveeritud lasteosakonnahoone on juba praegu Eesti lasteraamatukogude hulgas tõeline pärl, mille võimalusi imetlevad paljud külalised mujalt. Kui samas üle tee renoveerida kaunis miljööväärtuslik vana maja koos uusehitisest juurdeehitusosaga (kinnistu võimalused lubavad seda), oleks tulemuseks laitmatult funktsioneeriv, otstarbekas, võimalusterohke ja erakordselt ilus raamatukogukompleks koos lastepargiga Wiedemanni 11 kinnistul.
Parkimise osas on väga sobivalt linn juba eelnevalt kavandanud suure parkla ehitamise paar maja edasi, Wiedemanni tn Ehte tn poolsesse otsa lasteaia kõrvale.
Lääne Maavalitsus on teinud lähiminevikus Riikliku Kinnisvara AS-le ettepaneku võtta üle Wiedemanni 14 kinnistu, samas vastust ettepanekule veel pole. Seega oleks õige hetk taotleda kinnistu linnale, perspektiiviga tulevikus renoveerida vana miljööväärtuslik hoone ja rajada juurdeehitis tulevase raamatukogukompleksi tarbeks.
Juhime tähelepanu, et raamatukogukompleksi rajamine Wiedemanni tänavasse ei ole kindlasti kiireloomuline asi, sest raamatukogu jaoks on alates novembrist taas olemas ruumid Haapsalu Kultuurikeskuses. Kuid samal ajal tuleks siiski astuda ettevalmistavaid samme selleks, et ca 10 a pärast saaks Lääne Maakonna Keskraamatukogu asuda ümber päris oma hoonesse soodsaimas võimalikus asukohas Wiedemanni tänavas.

Kõigest sellest tulenevalt palume Haapsalu Linnavalitsusel, Haapsalu Linna Volikogul ja Haapsalu Linna Volikogu kultuurikomisjonil toetada meie täiendusettepanekuid eelnõule “Haapsalu linna arengukava 2010 – 2015”.

Lääne Maakonna Keskraamatukogu nõukogu
koosseisus: (nimed)
Lääne Maakonna Keskraamatukogu direktor

Mittehaapsallastele seletuseks: kõnealune Wiedemanni 14 hoone on ilus kahekorruseline vana valge maja täpselt renoveeritud lasteraamatukoguhoonest (Wiedemanni 11) üle kitsa tänava. Aastaid tegutses seal pensioniamet, pärast selle väljakolimist jäi maja tühjaks, kuni kultuurikeskuse remondi ajaks 2008 koliti sinna ajutiselt raamatukogu fondid, kontor, täiskasvanute laenutusosakond ja lugemissaal. Ja raamatukogu efektiivsus tõusis täiesti pööraselt. Raamatukogu uue hoone tarvidusest on juttu olnud juba umbes aastast 2003 või nii, aga jutuks see ongi kogu aeg jäänud. Mingi hetk jõudsime välja selleni, et eelmise linnavalitsuse ametnikega sai vaadatud juba vakantseid kinnistuid päris uue hoone jaoks. Aga see “ajutine lahendus” Wiedemanni 14… see näitas väga elavalt ette, kuskohas peaks raamatukogu paiknema.

Tänasest olemas: “Minu jalad”!


Annotatsioon ka:
“Minu jalad”
Aidi Vallik
Pildid: Elina Sildre

“Minu jalad” on natuke teistmoodi ettelugemisraamat, mis arendab 2 – 3aastase lapse arusaamist iseenda kehast ja sellega seotud sõnavara. Avastab ju väikelaps maailma iseendast ja oma lähimast ümbrusest alustades. Nii teksti kui piltide juures on keskmisest enam arvestatud ka väikelapse vastuvõtuvõimet ja ealist eripära.

ISBN 978-9985-9774-7-7
Väljaandja: MTÜ Lugu-Loo
Illustratsioonid: täismahus värviliselt illustreeritud
Formaat: 15 x 15 cm, 36 lk, kõva köide

Hulgihind otse minu kaudu: 85.- (Soovidest palun teatada: aidi.vallik@mail.ee või luguloo@adisain.ee, sest kodukale pole ma hetkel veel jõudnud seda raamatut tellimisblanketile kanda. Arvan, et see viimane tegevus peabki jääma uueks nädalaks, sest see blanketi php-progemine on minu jaoks väga aeganõudev ja keeruline asi ning mul füüsiliselt pole enne järgmist nädalat sellega jahmerdamiseks aega.)

Aga seda müüb täna juba ka Apollo ja Raamatukoi
Rahva Raamat pole seda hetkel veel oma veebipoodi üles saanud. Kui see juhtub, muudan siingi andmeid.


Ja veel: kutsun kõiki selle raamatu ning “Mina, kana, lehm ja krati” esitlusele (vali ülevalt menüüribast: järgmine lastehommik) Tartu Kirjanike majas Vanemuise 19, sel laupäeval kell 12.00!

Hermannil oli vist algav maokeerd

Eile õhtul elasime Otiga üle väga suure hirmu. Hermann elas üle maolaienemise e maokeerueelse seisundi. Täielik üleelamine ühesõnaga.
Kes maokeeru kui koerte haigusega kursis, see teab, et tegemist on äkki tekkiva ja kiiresti areneva haigusseisundiga, mis ühe ööpäeva jooksul looma hauda viib, eranditeta, kui üsna kiiresti jaole ei saada. Ohustatud on sügava rinnakorviga koeratõugude keskealised või vanemad esindajad, konkurentsitult esimese koha riskigrupiks on dogid. Järgnevad ka teatud teised sarnase konstitutsiooniga tõud, nt dobermannid, iiri hundikoerad jne.
Hermann on meil varsti 10-aastaseks saav segavereline dogiline, kehatüüp päritud dogist vanemalt.
Poolteist tundi pärast tavapärases koguses tavapärast õhtusööki (Orijen Senior krõbinad) ärkas seltsimees ja sõber oma tavapärasest õhtuuinakust meie töötoa diivanil suure virisemisega ja kaebas samas laua taga istuvale papale, et tal on valus ja paha. Papa vaatas Hermanni üle ja ehmatas, sest koera kõht oli suur ja punnis, nagu oleks jalgpalli alla neelanud. Papa hüüdis mind, tulin vaatasin ka. Punnkõht oli kivikõva, Hermann ilastas kui meeletu ega leidnud kuskil asu. Käis muudkui köögis vett larpimas, pöörastes kogustes. Hoidis ligi ja otsekui küsis abi.
Pallina paisuv kõht on maolaienemise ja edasi areneva maokeeru kõige olulisem tunnus, seda ma teadsin.
Käisid papaga koos õues, kus Hermann püüdis väga, aga kuidagi ei suutnud suurt häda teha. Tuli tuppa, jõi veel, püüdis lamada diivanil, ei sobinud, ila voolas, vahtis kordamööda abipaluva pilguga mulle ja papale otsa ning kurtis.
Internet loetles maokeeru tunnustena ka suurenenud joogijanu ja ilavoolu.
Kell oli pool üksteist. Saatsin sõnumi meie Tallinna vetarstile, et kas võin nii hilja helistada. Vastust ei tulnud. Peas jooksis variant, et kui asi hullemaks läheb, pakime koera autosse ja sõidame öösel Tallinna, kus töötab 24h loomade kiirabi. Ja et ema käest saab võib-olla vajaliku operatsiooni jaoks raha juurde laenata. Igasugused sellised mõtted olid.
Vetarstilt ei tulnud ikka vastust. Mulle tuli meelde, et kui mu lapsel titana olid gaasid, siis aitas natuke kõhu masseerimine. Ma ei teadnud, kas koertele ka aitab. Igatahes ma masseerisin siis Hermanni kõhtu, mis, nagu selgus, oli õige otsus, sest kurgust pääsesid välja suured krooksud, päris palju sisselahmitud vett ja natuke õhtusöögikrõbinaid.
Masseerisin veel. Ott loputas õues voolikust meie all olnud töötoa vaipa. Kell hakkas pool kaksteist saama. Hermann muutus nagu natuke rahulikumaks, lõpetasin ta punu mudimise ja helistasin meie Haapsalu pere-loomaarstile… kes aga ütles, et ta pole isiklikult kunagi maokeeruga kokku puutunud, kuid teab, et süstitakse No-špad ja tal on seda kodus.
Ott sõitis loomaarsti juurde koju ravimiampulli järele. Hermann jõi jälle ja siirdus magamistuppa, ronis meie voodisse ohkima ja kurtma. Ei saanud rahulikult olla, kogu aeg vahetas asendit, vahtis mulle kurvalt otsa ja tahtis, et ma teeks midagi.
Helistasin meie Tallinna-loomaarstile, Kärdile. Ei võetud vastu (täna sain teada, et ta oli telefoni ööseks autosse unustanud). Helistasin Virvele, kellel on palju dogisid olnud ja mulle teadaolevalt ühel oli kunagi ka maokeerd. Virve oli olemas. Koos kõigi nii hädavajalike nõuannetega:
1) No-špa lihaste lõdvestamiseks ja pingete leevendamiseks.
2) Ei tohi lasta koeral pikutama või magama, st edasi paisuma jääda, vaid tuleb sundida teda liikuma, et gaasid maost kergemini välja pääseksid.
3) Masseerimine on hea.
4) Kui gaasid õnnestuks välja saada, siis võib-olla magu ei keeraks ennast edasi.
Ott naases, tegi poisile süsti. Ja siis ta viis Hermanni paariks tunniks jalutama, siiasamma lossiparki.
Miski kell üks läbi või pool kaks jõudsid nad tagasi. Hermanni kõhupunn oli väiksemaks jäänud ja pehmemaks muutunud. Masseerisin veel. Hermann jõi veel vett, aga mitte enam nii palju kui enne.
Istusime köögis ega lasknud Hermannil veel jupp aega pikali minna, kutsusime teda ikka ühe juurest teise juurde, silitasime ja lohutasime.
Kõht jäi järjest väiksemaks ja pehmemaks.
Poole kolme paiku oli Hermannil juba üsna stabiilne ja lõõgastunud väljanägemine, kõht oli enam-vähem normaalsuurusse tagasi tõmbunud. Ja ta oli nii väsinud, et jäi meie juurde köögivaibale magama.
Ja siis me julgesime ise ka voodisse minna. Ta tuli meiega koos magamistuppa ning heitis väga kergendatud ohkega oma asemele.
Hommikul helistas Virve, ja meil oli Hermann alles. Aitäh talle!
Täna rääkisin arstitädi Kärdiga pikalt telefonis. Ta oli täitsa kindel, et see oli vähemalt maolaienemine, kui mitte isegi juba algusjärgus maokeerd. Kurja juureks peab ta kuivatatud naharulli, mille me kella kuue ajal õhtul Hermannile andsime ja mille viimane jupp tervelt kugistatuna tõenäoliselt võis moodustada mao “väljalasketoru” ette tõhusa prundi. Paari tunniga ei seedunud see ära ja hakkas omakorda takistama õhtusöögi seedimisel tekkivate gaaside loomulikku liikumist soolestikku. Ja paisumine võis alata.
Ma olen tänulik ja väga rõõmus, et see niimoodi õnnelikult lõppes.
Maolaienemise ja -keeru kohta on kiretumalt ja täpsemalt kirjutatud veel siin. Ja mõnes mõttes olen ma oma ja Hermanni õnne teadvustamisest päris oimetu.

Aga täna tegin ma oimetusest hoolimata palju asju: hommikul kirjutasin kirja linnavalitsusele Krahviaia renoveerimisprojekti kohta (nägin seda eile ja see tekitas kohe koledat tahtmist öelda, mis ma asjast arvan – kuid leidsin, et konstruktiivsem oleks oma kirjutis suunata siiski pigem linnavalitsuse vastavatesse instantsidesse kui ajalehekolumniks); siis koristasin maja; kastsin lilli; vahetasin trükikojaga paar kirja uue raamatu laialiveo asjus; kolmest viieni olin koos Otiga lasteraamatukogu üritusel leti taga; koju jõudnult hakkasin kohe kooki küpsetama, sest kuuest umbes pidid Urmas ja Angela tulema meile puid tooma ja pärast pidime natuke kohvitama; vahepeal aga tuli üks murelik telefonikõne, kus inimene lootis minu kui sellist olukorda kogenu nõuannet… aga ma ei tea üldse, kuivõrd ma suutsin teda aidata; ja siis oli just jahu küpsetuspulbriga kokku segatud, kui puudeauto saabus värava taha.
Nii et kohvi juurde tõi Ott poest kiiruga hoopis rosinapärja.
Eks ma pärast puude kuuri tassimist segasin taigna lõpuni ja küpsetasin koogi valmis kah, muu söögitegemise vahepeal.
Õige, ja siis pärast seda ma tegin valmis hulgimüüjate jaoks veel mõne saatelehe. Täna sai ju trükikojas valmis “Minu jalad” ning viis ja poolsada raamatut umbes veeti alguseks ka kenasti laiali. Ainult ma pidin ju siit omalt poolt need saatelehed tegema, et hulgid neid homsest alates juba müüma saaksid hakata.
Pidulikult teatan uue raamatu välja homme. Koos piltide ja kaanega ja puha. Ma pean tunnistama, et ma täna enam ei jaksa nagu.

Tutvusin uue maitsva söögiseenega

Eile soetasin sõpruse ühe sellise seenega, mida ma varem korjanud ega söönud ei olnud. Olime koertega metsaringil, üldse mitte tegelikult seenejahil, kuid sealsamas metsaraja ääres tegi silma trobikond kenasid priskeid kollaseid seeni. Tundusid kuidagi tuttavad, seeneraamatu piltide järgi. Oletasin, et mingid kollanutid. Meeles oli, et mõni neid ka söödav on.
Koeraomanikud nagu ikka, jopetaskus alati mõned tühjad “kakakotid” varuks… võtsin seened kaasa. Eemal oli selliseid veel. Ja siis veel. Kodus ära visata jõuab ju alati, kui nad süüa ei sünni.
Õhtul neid põhjalikult määrama asudes tuli välja, et olime korjanud lausa kaht liiki kollanutte: suits-kollanutte ja sälk-kollanutte. Silmaga metsas peale vaadates olid nad küll praktiliselt eristamatud! Mõlemal kübarad kollased ja ilma limata, suurus sama, eoslehed hallid ja nõgusalt jala küljes, peenike jalg ülalt kollakam ja altpoolt pruunikam. Üks neist aga kibe ja söödamatu, teine mahe ja mõnus.
Kodus näpuga määrajast rida ajades ja noaga seeni pooleks lõikudes, kohati ka sutsuke maitstes (alla neelamata, nagu neid maitstakse), sain siiski põhimõttelistele erinevustele pihta:
Söödav suits-kollanutt: hallikad või hallid (sõltuvalt seene vanusest) eoslehed ei asetse kuigi tihedalt, kuid on märksa paksemad seeneliha kihist.
Mittesöödav sälk-kollanutt: hallikad või hallid eoslehed paiknevad tihedasti, kuid on seeneliha kihist kitsamad või sama kitsad.
Nii et metsas neid edaspidi korjates tuleks kohe seen pooleks lõigata, et kindel olla.
Sälk-kollanutid läksid solgipange, suits-kollanutid panni peale koos või ja soola-pipraga. Ning täna hommikul hakkisime need peeneks, segasime ühe muna ning ohtra riivjuustuga, paigutasime lapiti pooleks lõigatud gruusia leiva vahele ning küpsetasime sutike praeahjus.
Järeldus – suits-kollanutt on ülimaitsev hilissügisene seen, mis ei jää oma hääduselt alla ei kitsemamplitele, lehter-kukeseentele ega hobuheinikutele. Maitse on kohe selline magus.
Nüüd tahaks kohe veel neid. See ahnus on jube asi, ma ütlen.
Nii et kui metsas kõndides näete kändude ümbruses puntide kaupa peenejalgseid kollaseid hallide eoslehtedega seeni, siis suhtuge neisse lootusrikka uudishimuga, murdke pooleks ja tuvastage 1) kas eoslehed on nõgusalt jala külge kinnitunud ; 2) eoslehed on paksemad kui seeneliha.
Õnnestumise korral saate väga maitsva toidu.
Kontrollimiseks “400 Eesti seent”: suits-kollanutt nr 301; sälk-kollanutt nr 302. Muide, nad väidavad seal, et sälk-kollanuti kübar on keskelt punakam, ja suits-kollanuti eoslehed ei ole pildil just eriti hallid – kuid tegelikkuses, metsas, näevad nad ikka jumala ühtemoodi välja. Lõigake pooleks, et näeksite pikilõiget, siis on tuvastamine kindel.

Vajaliku näidendi asemel sai valmis hoopis teine näidend

Ma ju kirjutasin, et selle nädala jooksul pean kindlasti valmis saama laste jõulunäidendi, mida siin Läänemaal üks harrastustrupp lastele mängima tahab hakata. Nüüdsama kohe, detsembris. Teksti üleandmise nädal oli kokku lepitud seesama, mis meil praegu on.
Hästi, õnneks on see tükk mul sisuliselt välja mõeldud, visandatud ja kavandatud, st eeltöö on tehtud. Aga näidendit ikka ei ole. Väga narril põhjusel ei ole.
Sellepärast ei ole, et kolmapäeval tuli mul tuju kirjutada hoopis teisel materjalil põhinev näidend hoopis teisele sihtgrupile. Sündmustikust, mis ammu juba mu peas ennast veeretas – nii aastast 2006. Lihtsalt ma ei suutnud kuidagi piisavalt konkreetseks minna ning aru saada, kas teha sellest juturaamat või midagi muud.
Et ta mul niimoodi kaua kummitanud on, siis mõtlesin: huvitav, kuidas ta näidendina välja näeks.
Ja nii ma kirjutasingi näidendi. Täitsa vale näidendi, sest jõuluteemast pole seal haisugi. Aga taevas tänatud, see on mul nüüd välja valatud.
Mis ma sellega nüüd peale hakkan? Noh, eks ta lesib mõnda aega arvutikaustas… küll kunagi läheb vaja. Neid lastetükke küsitakse mult ikka üksjagu, siis ongi hea valmis asi ette anda, kui teema sobib.
Nädala lõpuni on ikka veel natuke aega ka, ja sisulises mõttes pole ka jõulunäidendiga enam muud, kui võta ja hakka järjest dialooge kirjutama. Tegelikult, kui jookseb ning asja sisu on peas valmis, on see ühe päeva töö.
Siis ma mõtlesin, et kirjutaks veel mõnest raamatust ka, mis viimasel ajal lugenud olen. Aga eile juba ei saanud ma kuidagi mööda Ene Mihkelsoni “Torni” mainimisest ja tsiteerimisest… mis pärast “Raamatuvarast” oligi tegelikult mu järgmine väga ere lugemiselamus.
Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”, mis sattus mu lugemisnimekirja tänu Sehkendaja huviäratavale blogipostitusele, millele ma nüüd olen nõus tõesti kahe käega alla kirjutama. Väga armas, väga südamlik raamat. Staatiline ja mõtlik on see, kiire süžee ootajatele ilmset ei meeldi, aga toob hinge iseäralise hoolimise, leppimise ja rahu tunde. Aga Sehkendaja on sellest niigi pikalt ja ammendavalt kirjutanud, mis mina enam.
Siis haukasin kiire ampsuga alla eelmise suhtes väga kontrastse “Varaste linna”, autoriks David Benioff, punaste vaipade tegelane, st üks Hollywoodi paremini tasustatavaid filmikirjutajaid. Autori stsenaristi taust on tegelikult äärmiselt tuntav, tont võtku, ma tean ka kõiki neid nippe, millega ta karakterite ja süžee arengu juures opereerib. Mulle õpetati noid kah, 2005. – 2006. aastal East of Edeni stenaristikoolituse raames. Nii et ma ei saanud eriti parata, kui Benioffi raamatu lugemise käigus lõi aeg-ajalt jälle siksakiline süžeeliin oma actidega silme ees plinkima ja ma leidsin end kogu aeg analüüsivatelt mõtetelt, et ahah, see on nüüd peategelase want ja näe, see on tema need. Aga muidu on raamat tõeline põnevik ja action, sündmustik areneb nii tihedalt ja sellise hooga, et tõesti, aega hingata ka ei ole. Mulle meeldis see kerge absurdielement, mis kohe alguses sisse tuuakse ja mis hakkab vedama kõike järgnevat: kaks mahalaskmisele määratud noormeest saavad NKVD komissarilt võimaluse ellu jääda, kui toovad ta tütre pulmatordi jaoks 12 kanamuna. 1942. aasta jaanuaris, blokeeritud Leningradis, kus inimesed surevad tänavail kui kärbsed ja terves linnas pole enam ka kanu mitte, munadest rääkimata. Mu lemmikliin oli aga mitte peategelase oma ise, vaid see tema uue sõbra Kolja oma, koos tema väljamõeldud romaaniga “Hoovi jahikoer”, mida ta pidevalt surematu klassika sildi all kõigile tsiteerib. Lõbus. Tore. Valner Valme on Postimehes kah seda arvustanud, sealt saab juba rohkem infot, kui mina viitsin siia toksida.
Ja siis lugesin Ülo Mattheuse artiklikogumikku “Ilusate asjade püha”. Eks seal oli enam-vähem kõigest, nagu kolumnistide ja arvamusliidrite kogumikes ikka, vast rohkem usunditeemadel ja poliitikast. Minu suurema huvi pävis jah see viimane valdkond, need tema analüüsid Eesti poliitikast.
Donald Tombergi “Kazimir, Vladimir ja teised” tõotas esimeste lehekülgede järgi midagi ägedamat, kui tuli. Mind köitis eelkõige see, et too jutt on ennast mõneti haakinud vene XX saj. avangardi külge. Meenuvad kohe Daniil Harms ja teised velled. Umbes selles raamistikus toimivad ka “Kazimir ja Vladimir”, toimivad täitsa nutikalt, võluvalt ja eesti kirjanduse kontekstis originaalselt, aga tahaks nagu sisulises mõttes veel midagi saada… jättis nagu natuke näljaseks. Kuigi võib-olla ma ei hammustanud seda pähklit lihtsalt lahti. Õnneks selles blogipostituses siin valgustatakse seda raamatut justkui teadjamalt.
Lastekirjanduse vallast olen natuke üritanud end kurssi viia noore autoriga, kelle nimi on Reeli Reinaus, võtsin temalt raamatukogus asju päris mitu tükki, et kes ta selline on ja mis kirjutab. Kolmas tema tükk on mul praegu pooleli ja niipalju oskan vast öelda juba, et fabuleerijana on ta tugev. Ilmsed teadmised ja suhe folkloori, usundi- ning pärimusloo valdkonnast. Aga mis puutub sellesse, kuidas ta kirjutab, tehniliselt, siis ma tooks välja sõnaohtruse. Ta ei ole ökonoomne. Heietab ja seletab palju, seletab isegi juba raamatus käsitletud sündmusi üle, nagu muidu äkki keegi ei saaks aru, või ei teaks, misasjad on lihavõtted või hiiemägi. Nii ka muidugi võib, aga see ei oleks minu esimene eelistus ega töövõte. Sellise pika seletamise tagajärjed on lihtsalt sellised, et tegelaskõned hakkavad venima, fookust on raske olulise peal hoida, ja ulatuslikumad midagi seletavad lõigud, kui neid saab palju, kipuvad süžee keritavat pinget maha võtma. Minu arust. Aga eks ma loen ka niisuguse rikutud pilguga, keskendudes ilmselt liialt töö tehnilisele poolele. Kui nii ei oleks, siis ilmselt arvaksin ma ta töödest kah kuidagi teisiti. Igatahes ma tahan teda veel lugeda, siit ja sealt, kas need asjad on tal tõesti üldised või ainult nois kolmes raamatus, mis mul praegu käes olid. Sest sündmustiku loojana, nagu juba ütlesin, on ta tõesti kõva.

Tegin kultuuriministeeriumile oma rubriigi

Nüüdsest on sellel teemal postitused koondatud oma rubriigi alla. No muudkui tuleb ja tuleb neid kultuuriministeeriumiga seotud uudiseid, mis aina ehmatavad ja mida pärast suvist Iloni Imedemaa pauku ma enam lihtsalt ignoreerida ei saa.

Eesti Etendusasutuste Liit tõstab käed selle viimatise jabura rahajagamise ees püsti, tagasi astub selle juht Rein Oja ja kaks juhatuse liiget, nagu Eesti Päevaleht täna teatab: “Jänese valikulised rahasüstid võtsid teatrite liidult juhatuse.”
Õige tegu ja õige žest õigel kohal, pealegi… mis jäänuks neil üle? Vastutavad ju need inimesed oma allasutuste ees, kellest mõni sai raha ja mõni ei saanud ja põhjendusi netu. Ja kui väga valjusti oleks hüüdma hakanud, oleks kultuuriministeeriumi senist praktikat eeldades tulemuseks kah vastastikune meediasõda, kaebekirjad ja ministeeriumiametnikest komisjoni audit. Nii et tark tegu.
Kuigi mul on kahju, tõesti on kahju, ja ma ei oskagi kohe öelda, KUI südamest kahju mul on, et kultuuriministeeriumi tegevuse tulemusena langevad nagu loogu võimekad, andekad kultuuriprofessionaalid.

Teate, ja ometi, lugege Ene Mihkelsoni “Torni“. Ma just eile tegin seda, ja no tõesti. Kananahk tuleb selga ja pisar silma ja hing väriseb veel tükk aega. Ja nüüd mul on pool märkmikku tsitaate täis kirjutatud. Sealt kogust:

“- – –
Las lepivad nemad Igaüks on kellegi suhtes
meie Kelle järglaste hulka sa kuulud
kelle au on autuse ajastul tähtsam
Et luuletaja ei peaks kummardama tühjade läve-
pakkude ees vaimses näljas ja leinas “

Käimised, olemised ja seeneteod

Selle nädala jooksul pean valmis saama lubatud jõulunäidendi lastele. Esmaspäev läks Tallinnas – peale riigikogu istungil käimise viisime Rahva Raamatusse ära viimased 20 raamatut “Pintsu ja Tutsiku” II osa, nii et kellel esimene osa on olemas ja teist nüüd veel ikka juurde saada tahaks, see jooksku. Viimased eksemplarid on poodides laiali, mu enda käes ka veel paar tükki, ja siis on sellega kõik.
Uue aasta alguses, kui elu on armuline, tahaks teha liidetud kordustrüki, panna samade kaante vahele kokku esimese ja teise osa, sest nõudlust nagu on ja rahvas kogu aeg küsib ja koolides ringi käies näen ka, et lapsed tohutult loevad seda. Päris mitmes koolis on see ka nn kohustusliku kirjanduse nimekirja pandud.
Esmaspäeva õhtul vaaritasin veel poole ööni oma pühapäevaseid hobuheinikuid. Neid oli palju! Jah, me käisime Otiga pühapäeval täiesti ettekavatsematult seenel. Nimelt laupäeva õhtul oli Klotsi kontsert ja kõva järelpidu, mistõttu pühapäeva hommik koitis kurnatud ja loid. Ning umbes lõuna paiku otsustasime, et lähme loodusesse. Tegin hunniku võileibu ja termosesse teed, ning põrutasimegi Peraküla randa vaatama, mis need hobuheinikud ka teevad. Tagasi tulime kahe täiskuhjatud korviga. Ja ööseks jõudsin ma nad ainult ära puhastada. Sissetegemine jäi esmaspäevaks. Lõppkokkuvõttes saime 8 liitrist purgitäit hobuheinikuid omas mahlas, kaks pooleliitrist purki marineeritud liiva- ja võipuravikke ning veel kaks pooleliitrist purki limavöödikuid marinaadis. Pluss veel suur pannitäis neid erinevaid seeni, mida liikide kaupa purgitäite jaoks vähe oli, aga mis kõik kokku koos natukese keeduriisi ja sibulaga moodustasid suurepärase plaadipirukatäidise (hobuheiniku jäägid, osa limavöödikuid, paar porgandriisikat ja peotäis pilvikuid) kohupiima-muretaigna põhja peal koos muna-hapukoore kattega. See tuli nii košmaarselt maitsev, et praeguseks hetkeks on juba peaaegu otsas.
Ja eile esinesin Nissi Põhikoolis. Teate, kui ilus uus apelsinikarva koolimaja neil on! Ja väga toredad rahulikud ning huvilised lapsed. Ja samamoodi hästi mõnusad rahulikud õpetajad. Üldse mulle nii meeldis see rahulik, no tõesti, rahulik ja ärevusvaba atmosfäär seal koolis üldse: keegi ei rabele, keegi ei pabista, keegi ei tõesta midagi kellelegi, lihtsalt nii… rahulik ja mõnus, noh. Lapsed olid ka sedamoodi olekuga, et neil on seal koolis hea olla ning inimestevahelised suhted on korras.
Tore on.

Kultuuriminister vastab riigikogus arupärimistele

Kergitan jälle seda kultuuriministeeriumi tegemiste-toimetamiste saagat ( mille 1. osa oli selles postituses 20. 07.2010 – 7.09.2010 ja 2., ERSOga seotud osa hargnes 7.09.2010 – 29. 09.2010) natuke ülespoole, seda igati asjakohaselt, sest esmaspäeval hakkab Laine Jänes Riigikogu ees aru andma, nagu istungi päevakord näitab. Kui klikite 2. päevakorrapunkti peal, tulevad nähtavale ka konkreetsed küsimused. Ma arvan, et need ei jää siiski ainsateks, sest kohapeal on ka teistel riigikogu liikmetel võimalus esitada uusi küsimusi, mis pole eelnevalt arupärimisena vormistatud, ja ma usun, et seoses vahepealse tormiga ERSO ning Neeme Järvi ümber neid ka esitatakse.

Niisiis esmaspäeval, 11. septembril kell 15.00 on võimalik Laine Jänese selgitusi kuulata ja vaadata veebist otseülekandena.

Ja veel. Eesti Vabariigi kodanikel on õigus isikut tõendavat dokumenti esitades pääseda pealt vaatama/kuulama Riigikogu istungit. Harilikult on Riigikogu istungite saali rõdu küll üsna tühi olnud, aga… Mina seekord kasutan seda õigust, koos mõttekaaslastega.
Nagu kiri, mis mulle postkasti potsatas, ütles:
“Kellel võimalik, tulgem kuulakem, mida on öelda meie kõrgeimal kultuuriametnikul./- – – / See on ettepanek tulla moraalset tuge pakkuma vallandatud või ära heidutatud muuseumijuhtidele, solvatud tippmuusikutele ja Kultuurile (mäletate ju, kes see on?) teatud väiklaste ja ohtlike nähtuste vastu Eesti kultuurielu juhtimisel.”
Mina muidugi lisaks siia vahele veel omalt poolt: “… ja meie tippraamatukunstniku alatu manipuleerimise vastu”. Sest mida muud tegelikult Ilon Wiklandiga tehti. Kui me praegu lepime sellega, et eraettevõtluse ja riigivõimu kokkumängus kasutatakse ära ja lükatakse tanki meie kultuuri suurimaid nimesid, suurimaid isiksusi, siis ei ole tulevikus maailmanimeks (või lihtsalt piisavalt suureks) saades sellise manipuleerimise eest kaitstud ükski autor.
Mina olen seal. 11.oktoobril kell 15. Mis siis, et seal ei ole võimalik küsimusi esitada või oma seisukohta sõnaliselt avaldada, aga on olukordi, kus pole vajagi rääkida, kus ka kohaolu on sõnum.

Ma paneks kirja veel mõne rea Iloni Imedemaa arengute kohta. Noh, 31. juulil k.a sai Rea Raus Läänemaa Muuseumi direktori kohalt priiks vallandamise paragrahviga usaldamatuse põhjustamise pärast – see tähendab, et ilma ühegi hüvitiseta, samuti ilma õiguseta töötukindlustusele. Vallandamisega seotud sündmustiku käivitas kultuuriministeeriumi teateil Ilon Wiklandi kaebekiri, milles ta kurdab, et Iloni Imedemaa direktor on tema usalduse kaotanud.
Alates 1. augustist on Läänemaa Muuseumi direktori KT-na tööl uus, väärika taustaga inimene, kes samal ajal juhib ka Rannarootsi muuseumi ja kellel on päris kindlasti Rootsiga suhtlemise kogemuspagas suur. Välja on kuulutatud konkurss uue direktori ametikoha täitmiseks, viimaste teadete järgi olevat sellele laekunud 4 avaldust.
15. septembril toimus töövaidluskomisjoni istung. Kahju, et kohal viibinud ajakirjanikule Lääne Elust ei antud luba seda lindistada, sest istungil viibinud isikute sõnul oli seal kõlanud väga huvitavaid väiteid.
Samuti selgus selles TVK istungil, et Ilon Wikland on nüüd tõepoolest ootamatult, pärast Rea vallandamist, katkestanud suhtlemise Eesti riigiga, st ei vasta ei Läänemaa Muuseumi direktori KT ega nüüd mitte ka kultuuriministeeriumi kontaktipüüdudele, ja kultuuriministeerium näeb selle süüdlasena vallandatud Rea Rausi.
22. septembril tuli TVK otsus Rea Rausi kaebust mitte rahuldada. Otsuse põhjendustest kirjutas Rea varasemates postitustes: “Põhjendus – ei peeta oluliseks õiguslikult süveneda Ilon Wiklandi kaebekirjas esitatud pretensioonidesse…/ – – -/Otsuses olid otsesed vead, mis kõik kummalisel kombel minu kahjuks olid tehtud.”
Rea kas juba esitas või on esitamas hagi kohtusse, sest kohtul on kohustus tutvuda kõikide tõenditega. TVK-l sellist kohustust ei ole.
24. septembril moodustas kultuuriministeerium ERSO rahalist juhtimist ning eelarve täitmist uuriva komisjoni. Loomulikult moodustati komisjon kultuuriministeeriumi enda ametnikest, mitte ei tellitud erapooletut auditit mõnest audiitorfirmast. Kokkuvõte auditi tulemustest pidi tehtama ebaharilikult kiiresti – juba 8. oktoobriks, see on homme. Ma arvan, et siis on jälle uusi uudiseid oodata.

« Older entries