Vajaliku näidendi asemel sai valmis hoopis teine näidend

15. okt. 2010 kell 11:36 (Muiduelu, Töised asjad)

Ma ju kirjutasin, et selle nädala jooksul pean kindlasti valmis saama laste jõulunäidendi, mida siin Läänemaal üks harrastustrupp lastele mängima tahab hakata. Nüüdsama kohe, detsembris. Teksti üleandmise nädal oli kokku lepitud seesama, mis meil praegu on.
Hästi, õnneks on see tükk mul sisuliselt välja mõeldud, visandatud ja kavandatud, st eeltöö on tehtud. Aga näidendit ikka ei ole. Väga narril põhjusel ei ole.
Sellepärast ei ole, et kolmapäeval tuli mul tuju kirjutada hoopis teisel materjalil põhinev näidend hoopis teisele sihtgrupile. Sündmustikust, mis ammu juba mu peas ennast veeretas – nii aastast 2006. Lihtsalt ma ei suutnud kuidagi piisavalt konkreetseks minna ning aru saada, kas teha sellest juturaamat või midagi muud.
Et ta mul niimoodi kaua kummitanud on, siis mõtlesin: huvitav, kuidas ta näidendina välja näeks.
Ja nii ma kirjutasingi näidendi. Täitsa vale näidendi, sest jõuluteemast pole seal haisugi. Aga taevas tänatud, see on mul nüüd välja valatud.
Mis ma sellega nüüd peale hakkan? Noh, eks ta lesib mõnda aega arvutikaustas… küll kunagi läheb vaja. Neid lastetükke küsitakse mult ikka üksjagu, siis ongi hea valmis asi ette anda, kui teema sobib.
Nädala lõpuni on ikka veel natuke aega ka, ja sisulises mõttes pole ka jõulunäidendiga enam muud, kui võta ja hakka järjest dialooge kirjutama. Tegelikult, kui jookseb ning asja sisu on peas valmis, on see ühe päeva töö.
Siis ma mõtlesin, et kirjutaks veel mõnest raamatust ka, mis viimasel ajal lugenud olen. Aga eile juba ei saanud ma kuidagi mööda Ene Mihkelsoni “Torni” mainimisest ja tsiteerimisest… mis pärast “Raamatuvarast” oligi tegelikult mu järgmine väga ere lugemiselamus.
Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”, mis sattus mu lugemisnimekirja tänu Sehkendaja huviäratavale blogipostitusele, millele ma nüüd olen nõus tõesti kahe käega alla kirjutama. Väga armas, väga südamlik raamat. Staatiline ja mõtlik on see, kiire süžee ootajatele ilmset ei meeldi, aga toob hinge iseäralise hoolimise, leppimise ja rahu tunde. Aga Sehkendaja on sellest niigi pikalt ja ammendavalt kirjutanud, mis mina enam.
Siis haukasin kiire ampsuga alla eelmise suhtes väga kontrastse “Varaste linna”, autoriks David Benioff, punaste vaipade tegelane, st üks Hollywoodi paremini tasustatavaid filmikirjutajaid. Autori stsenaristi taust on tegelikult äärmiselt tuntav, tont võtku, ma tean ka kõiki neid nippe, millega ta karakterite ja süžee arengu juures opereerib. Mulle õpetati noid kah, 2005. – 2006. aastal East of Edeni stenaristikoolituse raames. Nii et ma ei saanud eriti parata, kui Benioffi raamatu lugemise käigus lõi aeg-ajalt jälle siksakiline süžeeliin oma actidega silme ees plinkima ja ma leidsin end kogu aeg analüüsivatelt mõtetelt, et ahah, see on nüüd peategelase want ja näe, see on tema need. Aga muidu on raamat tõeline põnevik ja action, sündmustik areneb nii tihedalt ja sellise hooga, et tõesti, aega hingata ka ei ole. Mulle meeldis see kerge absurdielement, mis kohe alguses sisse tuuakse ja mis hakkab vedama kõike järgnevat: kaks mahalaskmisele määratud noormeest saavad NKVD komissarilt võimaluse ellu jääda, kui toovad ta tütre pulmatordi jaoks 12 kanamuna. 1942. aasta jaanuaris, blokeeritud Leningradis, kus inimesed surevad tänavail kui kärbsed ja terves linnas pole enam ka kanu mitte, munadest rääkimata. Mu lemmikliin oli aga mitte peategelase oma ise, vaid see tema uue sõbra Kolja oma, koos tema väljamõeldud romaaniga “Hoovi jahikoer”, mida ta pidevalt surematu klassika sildi all kõigile tsiteerib. Lõbus. Tore. Valner Valme on Postimehes kah seda arvustanud, sealt saab juba rohkem infot, kui mina viitsin siia toksida.
Ja siis lugesin Ülo Mattheuse artiklikogumikku “Ilusate asjade püha”. Eks seal oli enam-vähem kõigest, nagu kolumnistide ja arvamusliidrite kogumikes ikka, vast rohkem usunditeemadel ja poliitikast. Minu suurema huvi pävis jah see viimane valdkond, need tema analüüsid Eesti poliitikast.
Donald Tombergi “Kazimir, Vladimir ja teised” tõotas esimeste lehekülgede järgi midagi ägedamat, kui tuli. Mind köitis eelkõige see, et too jutt on ennast mõneti haakinud vene XX saj. avangardi külge. Meenuvad kohe Daniil Harms ja teised velled. Umbes selles raamistikus toimivad ka “Kazimir ja Vladimir”, toimivad täitsa nutikalt, võluvalt ja eesti kirjanduse kontekstis originaalselt, aga tahaks nagu sisulises mõttes veel midagi saada… jättis nagu natuke näljaseks. Kuigi võib-olla ma ei hammustanud seda pähklit lihtsalt lahti. Õnneks selles blogipostituses siin valgustatakse seda raamatut justkui teadjamalt.
Lastekirjanduse vallast olen natuke üritanud end kurssi viia noore autoriga, kelle nimi on Reeli Reinaus, võtsin temalt raamatukogus asju päris mitu tükki, et kes ta selline on ja mis kirjutab. Kolmas tema tükk on mul praegu pooleli ja niipalju oskan vast öelda juba, et fabuleerijana on ta tugev. Ilmsed teadmised ja suhe folkloori, usundi- ning pärimusloo valdkonnast. Aga mis puutub sellesse, kuidas ta kirjutab, tehniliselt, siis ma tooks välja sõnaohtruse. Ta ei ole ökonoomne. Heietab ja seletab palju, seletab isegi juba raamatus käsitletud sündmusi üle, nagu muidu äkki keegi ei saaks aru, või ei teaks, misasjad on lihavõtted või hiiemägi. Nii ka muidugi võib, aga see ei oleks minu esimene eelistus ega töövõte. Sellise pika seletamise tagajärjed on lihtsalt sellised, et tegelaskõned hakkavad venima, fookust on raske olulise peal hoida, ja ulatuslikumad midagi seletavad lõigud, kui neid saab palju, kipuvad süžee keritavat pinget maha võtma. Minu arust. Aga eks ma loen ka niisuguse rikutud pilguga, keskendudes ilmselt liialt töö tehnilisele poolele. Kui nii ei oleks, siis ilmselt arvaksin ma ta töödest kah kuidagi teisiti. Igatahes ma tahan teda veel lugeda, siit ja sealt, kas need asjad on tal tõesti üldised või ainult nois kolmes raamatus, mis mul praegu käes olid. Sest sündmustiku loojana, nagu juba ütlesin, on ta tõesti kõva.