Hermannil oli vist algav maokeerd

19. okt. 2010 kell 22:33 (Asjatamised, Kallid loomad, Töised asjad)

Eile õhtul elasime Otiga üle väga suure hirmu. Hermann elas üle maolaienemise e maokeerueelse seisundi. Täielik üleelamine ühesõnaga.
Kes maokeeru kui koerte haigusega kursis, see teab, et tegemist on äkki tekkiva ja kiiresti areneva haigusseisundiga, mis ühe ööpäeva jooksul looma hauda viib, eranditeta, kui üsna kiiresti jaole ei saada. Ohustatud on sügava rinnakorviga koeratõugude keskealised või vanemad esindajad, konkurentsitult esimese koha riskigrupiks on dogid. Järgnevad ka teatud teised sarnase konstitutsiooniga tõud, nt dobermannid, iiri hundikoerad jne.
Hermann on meil varsti 10-aastaseks saav segavereline dogiline, kehatüüp päritud dogist vanemalt.
Poolteist tundi pärast tavapärases koguses tavapärast õhtusööki (Orijen Senior krõbinad) ärkas seltsimees ja sõber oma tavapärasest õhtuuinakust meie töötoa diivanil suure virisemisega ja kaebas samas laua taga istuvale papale, et tal on valus ja paha. Papa vaatas Hermanni üle ja ehmatas, sest koera kõht oli suur ja punnis, nagu oleks jalgpalli alla neelanud. Papa hüüdis mind, tulin vaatasin ka. Punnkõht oli kivikõva, Hermann ilastas kui meeletu ega leidnud kuskil asu. Käis muudkui köögis vett larpimas, pöörastes kogustes. Hoidis ligi ja otsekui küsis abi.
Pallina paisuv kõht on maolaienemise ja edasi areneva maokeeru kõige olulisem tunnus, seda ma teadsin.
Käisid papaga koos õues, kus Hermann püüdis väga, aga kuidagi ei suutnud suurt häda teha. Tuli tuppa, jõi veel, püüdis lamada diivanil, ei sobinud, ila voolas, vahtis kordamööda abipaluva pilguga mulle ja papale otsa ning kurtis.
Internet loetles maokeeru tunnustena ka suurenenud joogijanu ja ilavoolu.
Kell oli pool üksteist. Saatsin sõnumi meie Tallinna vetarstile, et kas võin nii hilja helistada. Vastust ei tulnud. Peas jooksis variant, et kui asi hullemaks läheb, pakime koera autosse ja sõidame öösel Tallinna, kus töötab 24h loomade kiirabi. Ja et ema käest saab võib-olla vajaliku operatsiooni jaoks raha juurde laenata. Igasugused sellised mõtted olid.
Vetarstilt ei tulnud ikka vastust. Mulle tuli meelde, et kui mu lapsel titana olid gaasid, siis aitas natuke kõhu masseerimine. Ma ei teadnud, kas koertele ka aitab. Igatahes ma masseerisin siis Hermanni kõhtu, mis, nagu selgus, oli õige otsus, sest kurgust pääsesid välja suured krooksud, päris palju sisselahmitud vett ja natuke õhtusöögikrõbinaid.
Masseerisin veel. Ott loputas õues voolikust meie all olnud töötoa vaipa. Kell hakkas pool kaksteist saama. Hermann muutus nagu natuke rahulikumaks, lõpetasin ta punu mudimise ja helistasin meie Haapsalu pere-loomaarstile… kes aga ütles, et ta pole isiklikult kunagi maokeeruga kokku puutunud, kuid teab, et süstitakse No-špad ja tal on seda kodus.
Ott sõitis loomaarsti juurde koju ravimiampulli järele. Hermann jõi jälle ja siirdus magamistuppa, ronis meie voodisse ohkima ja kurtma. Ei saanud rahulikult olla, kogu aeg vahetas asendit, vahtis mulle kurvalt otsa ja tahtis, et ma teeks midagi.
Helistasin meie Tallinna-loomaarstile, Kärdile. Ei võetud vastu (täna sain teada, et ta oli telefoni ööseks autosse unustanud). Helistasin Virvele, kellel on palju dogisid olnud ja mulle teadaolevalt ühel oli kunagi ka maokeerd. Virve oli olemas. Koos kõigi nii hädavajalike nõuannetega:
1) No-špa lihaste lõdvestamiseks ja pingete leevendamiseks.
2) Ei tohi lasta koeral pikutama või magama, st edasi paisuma jääda, vaid tuleb sundida teda liikuma, et gaasid maost kergemini välja pääseksid.
3) Masseerimine on hea.
4) Kui gaasid õnnestuks välja saada, siis võib-olla magu ei keeraks ennast edasi.
Ott naases, tegi poisile süsti. Ja siis ta viis Hermanni paariks tunniks jalutama, siiasamma lossiparki.
Miski kell üks läbi või pool kaks jõudsid nad tagasi. Hermanni kõhupunn oli väiksemaks jäänud ja pehmemaks muutunud. Masseerisin veel. Hermann jõi veel vett, aga mitte enam nii palju kui enne.
Istusime köögis ega lasknud Hermannil veel jupp aega pikali minna, kutsusime teda ikka ühe juurest teise juurde, silitasime ja lohutasime.
Kõht jäi järjest väiksemaks ja pehmemaks.
Poole kolme paiku oli Hermannil juba üsna stabiilne ja lõõgastunud väljanägemine, kõht oli enam-vähem normaalsuurusse tagasi tõmbunud. Ja ta oli nii väsinud, et jäi meie juurde köögivaibale magama.
Ja siis me julgesime ise ka voodisse minna. Ta tuli meiega koos magamistuppa ning heitis väga kergendatud ohkega oma asemele.
Hommikul helistas Virve, ja meil oli Hermann alles. Aitäh talle!
Täna rääkisin arstitädi Kärdiga pikalt telefonis. Ta oli täitsa kindel, et see oli vähemalt maolaienemine, kui mitte isegi juba algusjärgus maokeerd. Kurja juureks peab ta kuivatatud naharulli, mille me kella kuue ajal õhtul Hermannile andsime ja mille viimane jupp tervelt kugistatuna tõenäoliselt võis moodustada mao “väljalasketoru” ette tõhusa prundi. Paari tunniga ei seedunud see ära ja hakkas omakorda takistama õhtusöögi seedimisel tekkivate gaaside loomulikku liikumist soolestikku. Ja paisumine võis alata.
Ma olen tänulik ja väga rõõmus, et see niimoodi õnnelikult lõppes.
Maolaienemise ja -keeru kohta on kiretumalt ja täpsemalt kirjutatud veel siin. Ja mõnes mõttes olen ma oma ja Hermanni õnne teadvustamisest päris oimetu.

Aga täna tegin ma oimetusest hoolimata palju asju: hommikul kirjutasin kirja linnavalitsusele Krahviaia renoveerimisprojekti kohta (nägin seda eile ja see tekitas kohe koledat tahtmist öelda, mis ma asjast arvan – kuid leidsin, et konstruktiivsem oleks oma kirjutis suunata siiski pigem linnavalitsuse vastavatesse instantsidesse kui ajalehekolumniks); siis koristasin maja; kastsin lilli; vahetasin trükikojaga paar kirja uue raamatu laialiveo asjus; kolmest viieni olin koos Otiga lasteraamatukogu üritusel leti taga; koju jõudnult hakkasin kohe kooki küpsetama, sest kuuest umbes pidid Urmas ja Angela tulema meile puid tooma ja pärast pidime natuke kohvitama; vahepeal aga tuli üks murelik telefonikõne, kus inimene lootis minu kui sellist olukorda kogenu nõuannet… aga ma ei tea üldse, kuivõrd ma suutsin teda aidata; ja siis oli just jahu küpsetuspulbriga kokku segatud, kui puudeauto saabus värava taha.
Nii et kohvi juurde tõi Ott poest kiiruga hoopis rosinapärja.
Eks ma pärast puude kuuri tassimist segasin taigna lõpuni ja küpsetasin koogi valmis kah, muu söögitegemise vahepeal.
Õige, ja siis pärast seda ma tegin valmis hulgimüüjate jaoks veel mõne saatelehe. Täna sai ju trükikojas valmis “Minu jalad” ning viis ja poolsada raamatut umbes veeti alguseks ka kenasti laiali. Ainult ma pidin ju siit omalt poolt need saatelehed tegema, et hulgid neid homsest alates juba müüma saaksid hakata.
Pidulikult teatan uue raamatu välja homme. Koos piltide ja kaanega ja puha. Ma pean tunnistama, et ma täna enam ei jaksa nagu.