Neljapäeva nägu

Lõpetasin äsja töö, see ei olnudki lihtne – avastasin end just nii-öelda pärast tänaste otste kokkutõmbamist juba avatud sodikaustiku tagant järgmist “Saladuste” kirja looks kavandamas. Siis mõtlesin, et ei saa päris lolliks ka ju minna ja see näeb juba töönarkomaania moodi välja – kell juba üheksa läbi. Panin kaustiku kinni tagasi ega teinud sinna enam ühtegi kriipsu.
See on üks kurb perekonnalugu joodikust emast, tema meestest ja samas korteris oma poiss-sõbraga elavast hilisteismelisest tütrest, kellest lõpuks kujuneb nii oma ema kui enda tita lapsehoidja, sellal kui ema meestega edasi pidutseb ja prillab. Kiri on tolle tüdruku poolt kirjutatud. Üsna üldsõnaline, nii et pean sellega homme omajagu vaeva nägema.
Muidu sain täna lõpuks päris valmis oma ammu lubatud jõulunäidendi väiksematele lastele, kus siga soovib jõuluvanalt, et teda jõulude ajal ära ei söödaks; tegelastena figureerivad veel Lehm, Hunt, kes tahab olla hea loom, Päkapikk ja Jõuluvana.
Ja siis ma töötasin ümber ühe augustikuise “Saladuste” stsenaariumi, millega pole siiamaani võttesse mindud, sest stseene sai liiga palju ja fookuse osas oli küsitavusi. Ma usun, et sain täna asja korda. Lugu puudutas varastes 30-ndates abielunaise suurt seksimuret oma õllelembese abikaasaga – no ei suuda olla mehega, kui sel alkolõhnad juures, aga kui ise ka napsi võtab, siis see ei sega ja kõik on väga OK. Mure vaid, et enamuse ajast on naine kas lapseootel või rinnaga toitev ema ja seetõttu kuival režiimil, ja nii kui vahepealsete pauside ajal korra napsi võtab ja oma mehega magab, nii on jälle uus titt tulemas. Ei vea vaesekesel.
Igatahes nüüd on jälle päev otsa kirjutatud.
Ja mis siis veel. Üks hea uudis tuli vahepeal – mind kutsutakse uuesti pikka filmi kirjutama. Tore! Täispika filmi kirjutamine on väga põnev protsess, mille käigus saab uskumatult selgeks, kui kohutavalt palju erinevaid võimalusi ja viise on ühe ja sama loo rääkimiseks. Sest stsenaariumi ju kirjutatakse erinevat moodi ümber kordi ja kordi, kogu aeg muudatusi tehes, tavapärane on 5 – 15 korda. Suurte maailmafilmide puhul onstsenaariume ümber töötatud ka 25 korda. Tegelikult umbes 5. korra pealt hakkab juba kergelt üle viskama, sest täispika filmi stsena on ikkagi ca 90 – 100 A4 pikk: mitu korda ma pean ühte ja sedasama lugu ikka uuesti ja uuesti ja iga kord uutmoodi rääkima? Aga samas on väga põnev kordi ja kordi uusi võimalusi avastada.
Sain vahepeal pihta ka kahele väga heale lasteraamatule: Lauren St Johni “Valge kaelkirjak” ja “Delfiini laul”. Autor on valge Aafrikas üles kasvanud britt, spordi- ja muusikaajakirjanik – ja nagu raamatutest näha, suur loomasõber. Tema kodukal öeldakse, et ta lasteraamatud on ka auhinnatud, aga ma ei leidnud auhinna täpset nimetust siin esimese kiiruga üles.
Raamatute peategelaseks on 11-aastane Martine Allen, kelle sünniga Aafrikas Sawubona looduskaitsealal on käinud kaasas ennustus, et temast kasvab eriliste võimetega sangoma, kellel on võime allutada enda tahtele loomad ja ravitseda inimesi, kuid seetõttu satub ta väga paljudesse ohtudesse ja katsumustesse.
Et ennustust väärata, on vanemad temaga varakult Inglismaale kolinud. Kuid esimese loo tegevustik hakkabki peale sellest, kuidas neil kodus puhkenud tulekahjus jääb Martine orvuks ja suunatakse tagasi Aafrikasse Sawubonasse oma esmapilgul kohutava iseloomuga vanaema juurde.
Head raamatud on mõlemad, süžee on huvitav ja areneb paraja pingega, ilmsiks tuleb saladusi ja kriminaalromaani elemendid kütavad veel kogu lugu takka. Karakterid on omanäolised ja huvitavad – kui “Valges kaelkirjakus” veel võib mõne lapstegelase kujutust mõneti skemaatiliseks hinnata, siis “Delfiini laulus” saavad kõik oma seletuse ja liha luudele. Väga toredad raamatud. Võiksid minna nii 9 – 12-aastastele lastele päris hästi.
N.ö päris raamatutest olid mul viimati käes Sarah Watersi “Osavnäpp”, mis oli ülipõnev tellisepaksune raamat. Huvitavaks tegi selle minu jaoks veel äratundmine, et see on huvitav segu viktoriaanliku kirjanduse ja kelmiromaani tunnustest. Viktoriaanlik, õigemini uus-viktoriaanlik kirjandus on viimasel aastakümnel Inglismaal üldse väga popp asi, aga et selle tavapärane karakterikujutus, -areng ja süžee “kohustuslikud” arengupunktid on “Osavnäpus” mõnusalt ja kummastavalt miksitud kelmiromaani detailidega, oli tõeliselt äge. Karakterid vahetavad mitu korda rolle, toimub mitu uskumatut pööret, ja just enne lõppu keeratakse kogu lugu juba täiesti pea peale. Nagu ameerika mäed kirjandusmaailmas.
Guillermo Martinezi “Märkamatud mõrvad” oli juba märksa vähem värvikas, kuigi hoopis teistlaadi nauditav. Niisugune intellektuaalne krimka matemaatikute maailmast. Ja lõpus selguvat mõrvarit tõepoolest ei oska mitte aimatagi. Ma kahtlustan, et hariduselt matemaatikud suudavad kogu sellest raamatust veel palju sellist välja lugeda, mida mina ei suutnud. Kogu see jahmerdamine jadadega võib-olla peitis endas veel mingit kõrvalinformatsiooni, millele mina pädevuse puudumise tõttu pihta ei saanud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: