Kultuuriminister Jänese paturegister

Minagi poleks osanud enam konkreetsemalt Jänese kultuuripoliitika olulisi etappe välja tuua.

Advertisements

Karin Hallas-Murula teemagi jätkub

No tõesti – pruukis senisel Arhitektuurimuuseumi direktoril Karin Hallas-Murulal vaid kirja teel Sloveenia kolleegidele oma eesseisvast töölt lahkumisest teatada, kui juba annab kultuuriministeerium teada, et see oli suisa rahvusvahelise näituse omavoliline tühistamine.

Kultuuriinimeste pöördumine kultuuriministri asjus

… asub allkirjastatavana siin.
Allkirjastada saab ID-kaardiga ja meiliaadressi kaudu, soovitan esimest varianti, sest on palju kiirem – meiliga kinnitamiseks tuleb kõigepalt oodata nendepoolset kirja, milles asuva lingiga saab alles oma allkirja ära kinnitada. Ja nad ei vasta meilile mitte just kibekiiresti, näiteks mina olen praegu veel ootel. Helistasin, ja öeldi, et mail.ee ja hot.ee-ga ongi neil mingi vigur, et nendega läheb kauem aega.
Nii et kes tahab allkirjastada, siis saab seda kogemust arvesse võtta.

KKK kultuuriministri ja ERSO asjus

Mitmendat päeva on blogi külastatavus enneolematult suur, ma olen ausalt öeldes täiesti jahmunud. Tundub, et Eesti riigi kultuuripoliitika viimase aja praktika läheb korda väga paljudele inimestele. Üleeile oli külastajate arv tuhande alla, eile ligi 1600, täna praeguse seisuga ligi 1800. Võrdluseks: minu blogi tavapärane läbivool on tagasihoidlik ca 200 inimest päevas. Viited liiguvad igasugustesse foorumitesse ja blogidesse, mõnikord lähen järele ja vaatan, ja vajaduse korral seletan…
Ja niisuguses toredas foorumis nagu Rada7, kus küsiti, mis see Laine Jänese skoor praeguse seisuga ka on, püüdsin sealgi rääkida sellest, mida tean, ja lõpuks tulin mõttele kopeerida seesama jutt siia ka, sest kogu aeg igal pool küsitakse. Lisan ainult mõned lingid ja sätin kiiruga tekkinud kirjavigu. Nii et KKK kultuuriministeeriumi asjus:

“Tere, Aidi Vallik olen, Oti konto pealt. Viide mu blogisse tõi mu siia ja ma tahaks ehk tõesti paari asja kommenteerida, niipalju kui mina neist tean.
Esiteks, vist .p. kell 13.03, et milline on Jänese skoor.
Minu teadlikkus sellest algab puhastustööga Ugala teatris aastal 2008 (parandan siin: õige on 2009), kus teatri juhtkonnast vallandati otsitud põhjustel Peeter Tammearu ja Jaak Allik. (Veel Peeter Tammearust 2010) Kahjuks ma siis ei tulnud selle peale, et seda sündmust linkide kogumisega dokumenteerida, seepärast ei saa ma ka praegu noid sündmusi kajastanud teabele viidata, v.a Jaak Alliku avalik kiri, mis on viidatud kuskil Iloni Imedemaa esimese teema kommentaarides minu blogis.
(Siin blogis täiendus: kogusin kiiruga netist esimesed leitavad lingid nende sündmuste kohta.)
Läinud talvel luhtunud muuseumireformiga seoses sai aprillis korralduse lahkumisavaldus kirjutada 35 aastat oma ametis väga heade näitajatega töötanud Mahtra Talurahvamuuseumi direktor Tiia-Helle Schmitte, kes pidi pensioneeruma selle aasta jooksul ja kes oli muuseumireformile aktiivselt oponeerinud. Vallandamise põhjenduseks asutuse puudulik kaadripoliitika ja suhtlemisraskused töötajaskonnaga. Põhjenduse aluseks Sirje Endre vahendusel kultuuriministeeriumisse jõudnud vastava sisuga kaebekiri Mahtra muuseumi 3 töötajalt. Muuseumil peale direktori oli kokku 8 töötajat. Kaadripoliitika osas süüdistati direktorit suures kaadrivoolavuses ebainimlike suhtlemistingimuste pärast – 35 aasta jooksul oli töölt lahkunud tervelt 7 töötajat. TH Schmitte avaldust ei kirjutanud, vallandati juuli algul.
Selle aasta juunis sai korralduse lahkumisavaldus kirjutada Rea Raus. Selle aluseks oli kultuuriministeeriumile adresseeritud kiri Ilon Wiklandilt, see kiri omakorda oli üsna kindlasti ette kavandatud kultuuriministeeriumi enda esindaja poolt. Miks nii arvan? Olen isiklikult toda kirja näinud, see algab joviaalsete rõõmu- ja tänuavaldustega kultuuriministeeriumi aadressil, kellega koos oli I-W-l mõni päev tagasi olnud äärmiselt südamlik ja tore kokkusaamine. Tolles sissejuhatavas lõigus väljendab I.W ka lootust, et Iloni Imedemaal saavad asjad korda ja et sellega siis saadab ta nüüd ka “selle teise” kirja, mis algab paar rida allpool nagu uue kirjana. Ja selle sisu avalikustati juba ka meedias, sest seal nimelt ütlebki Wikland, et on kaotanud usalduse. Ütleb seda sellises sõnastuses, et see on imehästi kooskõlas meie 2009. aastal vastu võetud uue töölepinguseadusega, ja saabki aluseks Rausi vallandamisele juulikuus.
Ilon Wiklandi ja Iloni Imedemaa konflikt on iseenesest juba eraldi teema veidike teiste taustajõududega ja kellel huvi, saab infot mu blogist vastava teema alt.

Septembris puhkeb skandaal sellest, kui Andres Siitan väsib püüdlustest kuude kaupa kultuuriministeeriumi tähelepanu juhtida ERSO eelarveraskustele ja -puudujääkidele, mis olid kaasnenud aasta I poolel kultuuriministeeriumi poolt läbi viidud edasi-tagasi-reformidega. Ministeerium on neid kontaktipüüde ignoreerinud, kuid kui Siitan lõpuks meediasse selleteemalise avaliku kirja paiskab, algab reaktsioon, mis käesolevaks hetkeks on jõudnud punkti, mida te kõik teate.

Kaarel Tarand teatab k.a novembris oma võimalusest kevadistel riigikogu valimistel kandideerida, ja praktiliselt kohe lendab kultuuriministeeriumist õhku vormiliselt arvamus, sisuliselt ultimaatum, et sellisel juhul peaks Tarand langetama otsuse, kummal kohal ta olla tahab: kas Sirbi peatoimetaja või riigikogu kandidaat.

Karin Hallas Murula tööleping lihtsalt lõppes ja seda otsustati mitte pikendada. 

Mis veel. Usun teadvat, et on ettevalmistamisel kultuuriinimeste ja loovisikute pöördumine valitsuse ja riigikogu poole selliste töömeetoditega ministri ametissesobivuse asjus. See läheb allkirjastamiseks ilmselt kuhugi netti üles, palun siis Otil selle ka siia linkida.

18-11-2010
kell 21:29
Küsin ühe sellise võimalik, et lolli küsimuse, aga: Öelge palun, miks see liigutus Kõõrdsilmale kasulik oli? Millist kasu ta sellest jamast siis sai või tema partei? Et mind päris siiralt huvitab. valgustage mind vaest pimedat : )

18-11-2010
kell 21:35
Jah, Aidi Valliku kirjutatu teeb murelikuks.

ott
18-11-2010
kell 21:56
Aidi Vallik olen, Oti konto pealt.

“Küsin ühe sellise võimalik, et lolli küsimuse, aga: Öelge palun, miks see liigutus Kõõrdsilmale kasulik oli? Millist kasu ta sellest jamast siis sai või tema partei? Et mind päris siiralt huvitab. valgustage mind vaest pimedat : )
”

Konkreetselt ja ausalt – ei tea. Aga üldise poliitikasuuna järgi arvan.
Viimased aastad on Eesti juhtimist iseloomustanud suundumine võimalikult suurema tsentraliseerimise suunas. Seda igas valdkonnas: nt Eesti sotsiaalse teenindussfääri jagamine regioonideks (Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jne regioonid, vastavalt sellele jaotada Päästeameti, haiglate, kodakondsusbüroode, politseijõudude jne ressursse. Samast tsentraliseerimise eesmärgist lähtus muuseumide ühendamise reformikava, nagu ka teatrite reformikava veidi varem. Eesmärk oli luua suuri ühendstruktuure konkreetsete alluvusliinidega, n.ö käsuliinidega ülevalt alla. Aga neis struktuuride allüksuste (teatrid, museumid, muusikaorganisatsioonid) osa juhte hakkas väga kangekaelselt vastu, mingil hetkel kultuuriministeerium võttis oma otsused tagasi, nagu nüüd nt ERSO juhtumi puhulgi, aga pidev arveteõiendamine vastuseisnud inimestega lubab karta, et reformid on lihtsalt ajutiselt katkestatud või edasi lükatud – nt muuseumireformi puhul ongi märgitud selle peatamise ajutine iseloom (viidatud Nädalise artikli andmeil).
 Segajad jalust ära.

Nüüd hiljem blogis: õige, vabandust, ma unustasin Tallinna Kammerorkestri “reorganiseerimise”: siin ja siin ja veel veidi põhjalikumalt siin.

Andres Siitan vallandatigi täna

Oli selge, et see tuleb. Andres Siitan ei juhti enam ERSOt.
On kohutav, kui professionaalsed oskused, teened ja saavutused ei loe enam midagi, kui loeb ainult see, et sa kultuuriministriga ilusti kõiges ühel nõul oled ja teda ta rumaluste juures kõigiti takka kiidad. Aga see ei ole ju võimalik, kui need rumalused ohustavad kõike saavutatut, ohustavad toimimist ja eesmärki, ohustavad eesti kultuuri.
On see võimalik, et Reformierakond kiidabki heaks tippspetsialistide ja kõrgprofessionaalide tasalülitamise, sest mõelgem korraks, milleni see meid viib? Mis juhtub, kui struktuure ja asutusi hakkavad juhtima mitte oma ala parimad asjatundjad, vaid vaiksed, initsiatiivitud, leplikud takkakiitjad?
Mis saab edasi?

Taas avalik kiri, autoriks maestro Neeme Järvi ise

Täna siis selline lugu.
Ma pean tunnistama, et ma kommenteerisin seekord ka ise, postitus nr 59. Sest nii valus on sellist asja lugeda.
Neeme Järvi ei ole millegagi ära teeninud, et nüüd ise nõnda peab ennast “kuulirahe alla” seadma. Sellised otsused tehakse siis, kui muidu enam ei suuda, seada ennast löögi alla, teades samal ajal väga hästi, millise poriloopimise ta enda suunas tõmbab. Ainult sisemiselt väga vapper ja eetiline inimene teeks seda. Selle kaitseks, mis on tõepoolest väga oluline.
Ja avalikkuse reaktsioon… See, et nii palju on mõistmatust, et nii paljude maailmapilt ongi sedavõrd ahtake ja piiratud, on küll kurb näha.
Sellistes olukordades tahaks kultuuriministrit appi hüüda, et kus ometi on ta silmad, kas ta siis ei näe? Aga meil ei ole ju kultuuriministrit. Meil on Laine Jänes.

Nii, ja kas on nüüd järjekord Kaarel Tarandi käes?

“”…Ma loodan, et ta teeb ise selle valiku,” kommenteeris Jänes Delfile Tarandi kandideerimist ja samaaegset tööd peatoimetajana.”
Just. Võib-olla lõpuks Kaarel Tarand ongi see mees, kes nõustub ametikohalt lahkuma omal soovil. Tubli, Jänes!
Kui ei nõustu, kas siis tuleb järgmiseks:
a) viie kuni kümne kultuuriinimese ja Sirbi-lugeja kollektiivkiri kultuuriministeeriumisse, millest selgub, et K.T. on ametisoleku jooksul põhjustanud Sirbi allakäigu;
2) mõne eriti kuulsa ja teeneka kultuuritegelase pöördumine kultuuriministri poole, millest selgub, et K.T. on ametisoleku jooksul põhjustanud ühes Sirbiga kahju tervele eesti kultuurile;
3) tulevad ootamatult ilmsiks suured puudused Sirbi toimetamises, mis nõuavad kultuuriministeeriumi otsustavat sekkumist.

Nagu Ott kunagi oma Fideli-koomiksis küsis: mis vahe on dirigendil ja diktaatoril?
Diktaator dirigeerib jõulisemalt.

Süsimust ja väga kahtlane huumor

Ärge lastele seda näidake, see on väga kole lugu.
Uhh.

Laine Jänes sõidabki järgmisena Siitanist üle

Juba üleeile tuli kultuuriministeeriumi laamendamisest uusi koledaid uudiseid, aga ma pole lihtsalt suutnud nende peale pikemalt mõeldagi, lihtsalt nii vastik on.
Ühesõnaga, kultuuriministril võtab aega 2 – 3 kuud, et vabaneda inimesest, järjekordsest neile mingil mõistetamatul põhjusel sobimatust asutusejuhist. Ma ei kahtle, et kui Andres Siitan ise seda vihjatud (Ligi ja Jänes) enda isikut puudutavat “otsust” ei tee, siis lahkub ka tema oma kohalt usalduse kaotamise paragrahviga, või siis tegelikult tema puhul on vist reaalne ka majandusliku kahju põhjustamine tööandjale. Egas muidu ka seda “auditit” ei tehtud ministeeriumi enda töötajatest moodustatud komisjoni poolt (mitte ei palgatud selleks audiitorfirma spetsialiste), egas muidu ka keelduta auditi tulemusi süüdistatavale endale näitamast.

Kopin siia viimaste päevade mõttevahetuse ühe sama teema vanema käsitluse kommentaaridest:
Kristina ütles,
9. nov 2010 kell 15:57
ERSO saaga jätkub:
http://www.epl.ee/artikkel/586926
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/erso-vajab-uut-juhti-voi-kiireid-ja-karme-karpeid.d?id=34763245
http://www.postimees.ee/?id=338767
Kurb, et siiani pole kultuuriminister leidnud vajadust ERSOga ühe laua taha istuda ning asjadest rääkida. Lisaks kõigele salastati toimunud audit ning süüdistatav ei saa isegi tutvuda enda “süüasjaga”. Tekib vägisi tunne, et ERSO on lihtsalt üle parda lükatud uppuma, sest mis orkester see niisugune on, ei huvita pr ministrit karvavõrdki – erinevalt oma eelkäijatest pole ta vaevunud oma ametiaja jooksul isegi mitte ERSO korraldatud kontserte külastama. Kui president teeb üleskutse “talendid koju”, siis kultuuriministeerium omakorda teeb kõik endast oleneva, et need vähesed kojunaasnud kiiresti laia maailma tagasi läheks ja lisaks nooremad talendid endaga kaasa võtaks.

aidivallik ütles,
9. nov 2010 kell 16:12
Aitäh, Kristina, linkide eest!
Samad emotsioonid valdavad mindki. Ja Reform on nii kindlalt Jänese seljataga, kiites sellega kõik heaks, mis toimub!
Selles ei olnud kahtlust, et kultuuriministeeriumi enda ametnikest moodustatud komisjon leiab just selle, mida on vaja leida. Ometi algusest peale pole ju keegi puudujääki eitanud. Selliselt liidetud-lahutatud ja korduvalt ümberfinantseeritud eelarvega asutuses on päris selge, et puudujääk tekib, ka mitte kõige parem juht ei oskaks finantsdistsipliini tagada oludes, kus reegleid mitu korda muudetakse.
Arvan, et kultuuriministeeriumil on Siitanist vaja lihtsalt lahti saada. Milleks muidu tänased vihjed asutuse juhi enda isikut puudutavate otsuste vajadusele.
Nii masendav.

Kristina ütles,
10. nov 2010 kell 09:31
Tänane delfi: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/siitan-erso-peab-jaama-korgetasemeliseks-orkestriks.d?id=34789631
Laine Jänese seisukoht: http://www.epl.ee/artikkel/587015
Mida muud saakski temalt oodata veel peale vallandamiskäskkirja. Masendust tekitab fakt, et heidetakse ette 2009 aasta lõpus arvutuste tegemata jätmist. No antagu andeks – 2009.a. lõpus olid kavas igasugu reformid pluss lisarahad, mis 2010 keset eelarveaastat täiesti pea peale pöörati. Teerull sõidab ikka suure hooga ja 10 aastat korralikku tööd nullitakse nii kiiresti ära ja igasugune usk õiglusse hakkab vaikselt kaduma.

Andres Siitan ütles,
10. nov 2010 kell 21:49
Tänases Päevalehes on tõesti väga selged ja ühele eesmärgile viitavad seisukohad.
Minister väidab, et 9% kärbe puudutas kõiki asutusi.
Ei vasta tõele! Just ERSO külge liideti kaks kollektiivi, kelle puhul kärpeid ei tehtud ja kellele ka kinnitati, et nende palgad jäävad võrreldes eelmise aastaga puutumata. MIKS?
Kui ministeeriumi haldusalas on asutusi, milledelt kärbitakse nii-ja-naa palju, kuid samal ajal on asutusi, mida kärped ei puuduta, siis ei näe see hea välja. Peab hakkama seletama, miks on niimoodi tehtud.
Kui aga ühes ja samas asutuses on töötajaid, kelle puhul peab kärpima ja on teisi töötajaid, keda kärped ei puuduta, siis on olukord veel absurdsem. Ikka ja jälle kerkib küsimus – milleks niisugune reform tehti ja kellele seda vaja oli?
Teiseks väidab minister, et miinimumpalgaga puhkusel oli loominguline kollektiiv, aga asutuse juht mitte.
Jällegi ei vasta tõele. Pean tunnistama, et ma iseenda miinimumpalgal viibimist ei kooskõlastanud ministeeriumiga, sest lähtusin loogikast, et ma ei tohi iseendale määrata mingeid preemiaid, lisatasusid ega ka töölähetusrahasid ilma ministeeriumiga kooskõlastamata. Enda sissetuleku vähendamiseks ma aga luba küsima ei pea. Tegelikult muidugi pean ja see jäi mul tegemata. Erinevalt loomingulistest töötajatest, kes nö MASU-nädalate ajal tööd ei teinud, käisin mina siiski tööl. Seda peamiselt teiste töötajate motiveerimiseks – et asutuse juht võtabki kehvade aegade koormat pisut rohkem kanda. Ning minister teab seda.
Need asjad peaksid teenistusliku järelvalve raportist välja tulema. Kui mulle seda raportit näidataks, siis saaks ma võib-olla mõnegi väite ümber lükata. Küllap seepärast ongi dokument ainult ministeeriumisiseseks kasutamiseks kuulutatud ning mitte minu silmade jaoks.

aidivallik ütles,
11. nov 2010 kell 00:31
Jälle nii tuttav skeem – dokumente asjaosalistele süüdistatavatele isikutele ei näidata.
Kui Jänese kultuuriministeerium mingil eesmärgil tahab kedagi mutta tampida, siis seda ta ka teeb. Ma täitsa üllatusega lugesin, et ta on Andres Siitani personaalküsimuses andnud terve pika intervjuu! Ja taas need pooltõed ja lausvaled.
Ma ei tea, aga kas see, et Reform parteilises plaanis seisab kindlalt Jänese selja taga kogu tolle jahmerdamise, plähmerdamise ja valetamiste peale, on mingi märk Reformi lõplikust moraalsest mandumisest? Kogu selle jama peale ma tõesti ei suuda enam põhimõttelist vahet näha Keski ja Reformi vahel, samasugune demokraatia põhimõtetest taganemine toimub mõlemal juhul.

Ja sügistööd on lõpuks alanud ka minu aias

Taas jälle see võidujooks talvega – kas jõuab või ei jõua.
Sügised on alati kirjatöös nii kiire aeg… pluss sügisene aiamotivatsioonipuudus.
Ilm on jahe. Kogu aeg tilgub midagi krae vahele. Kurb, nii kurb tunne on lõigata maha lillevarsi ja roose koledateks tüügasteks, kiskuda aia pealt alla elulõngapuhmaid ja kaevata välja külmaõrnu kaunitare.
Need sügistööd on nii kurvad. Ma ei suuda näha kevadet seal eespool tulemas. Pigem on see kõik nagu ettevalmistus matusteks.
Siis ma lükkangi seda kõike edasi ja edasi ja veel edasi… aga novembris pole enam kuhugi lükata. Ei ole enam võimalik saabuva talve ees silmi kinni panna ja selle peale mitte mõelda.
Nii et täna ma siis lõikusin roose ja muldasin nad üles. Ja seadsin talvekorda läänepeenra. Ja kaevasin üles oma daaliad ja begooniad ning tõin nad tuppa laua alla kuivama. Ning siis oligi juba pime ja rohkem ei jõudnudki aias midagi teha.
Siis hoopis kirjutasin, sest homme hommikuks pidi see tükk režissööril käes olema. Muidugi “Saladused”. Tahetakse veel selle hooaja tarbeks ära filmida. Lugu kõneleb 13-aastaset tüdrukust, kes leiab interneti jututoast oma suure armastuse, kes küll paraku elab pooleteistsaja kilomeetri kaugusel. Loomulikult takistab ema noorte õnne ega luba tüdrukul teise linna kalliga kohtuma sõita… aga.
Tegelikult see ongi üks kole lugu. Mul on südamest kahju unistustest, mis nii kohutaval moel hävida võivad.
Ma just praegu lõpetasin selle. Et ma üsna kohe ka tuttu suundun, siis ma loodan südamest, et see lugu kuidagi mu unenägudesse ei roni. Ei ole vaja.

« Older entries