Taas jälle see võidujooks talvega – kas jõuab või ei jõua.
Sügised on alati kirjatöös nii kiire aeg… pluss sügisene aiamotivatsioonipuudus.
Ilm on jahe. Kogu aeg tilgub midagi krae vahele. Kurb, nii kurb tunne on lõigata maha lillevarsi ja roose koledateks tüügasteks, kiskuda aia pealt alla elulõngapuhmaid ja kaevata välja külmaõrnu kaunitare.
Need sügistööd on nii kurvad. Ma ei suuda näha kevadet seal eespool tulemas. Pigem on see kõik nagu ettevalmistus matusteks.
Siis ma lükkangi seda kõike edasi ja edasi ja veel edasi… aga novembris pole enam kuhugi lükata. Ei ole enam võimalik saabuva talve ees silmi kinni panna ja selle peale mitte mõelda.
Nii et täna ma siis lõikusin roose ja muldasin nad üles. Ja seadsin talvekorda läänepeenra. Ja kaevasin üles oma daaliad ja begooniad ning tõin nad tuppa laua alla kuivama. Ning siis oligi juba pime ja rohkem ei jõudnudki aias midagi teha.
Siis hoopis kirjutasin, sest homme hommikuks pidi see tükk režissööril käes olema. Muidugi “Saladused”. Tahetakse veel selle hooaja tarbeks ära filmida. Lugu kõneleb 13-aastaset tüdrukust, kes leiab interneti jututoast oma suure armastuse, kes küll paraku elab pooleteistsaja kilomeetri kaugusel. Loomulikult takistab ema noorte õnne ega luba tüdrukul teise linna kalliga kohtuma sõita… aga.
Tegelikult see ongi üks kole lugu. Mul on südamest kahju unistustest, mis nii kohutaval moel hävida võivad.
Ma just praegu lõpetasin selle. Et ma üsna kohe ka tuttu suundun, siis ma loodan südamest, et see lugu kuidagi mu unenägudesse ei roni. Ei ole vaja.
Ja sügistööd on lõpuks alanud ka minu aias
8. nov. 2010 kell 00:35 (Aed, Töised asjad)
Aidi Vallik avalikult 
thela said,
9. nov. 2010 kell 09:41
Mina jätan juba aastaid sügisel kõik lõikamata, ka roosid. Kevadel tuleb nagunii lõigata ja kõik need püstised varred aitavad lund koguda (Muhedik õpetas). Siiamaani pole lõikamata jätmisest küll roosidega midagi hullu juhtunud.
aidivallik said,
9. nov. 2010 kell 12:39
Tegelikult kunagi Arnold Hannust (kui ma nüüd segi ei aja ja see ikka tema oli) ühel aiandusloengul, kus ma käisin, õpetas ka, et parem on püsililled sügisel maha lõikamata jätta, talvitumine on parem. Ja seda ma täitsa usun. Eks ma pärast seda eksperimenteerisingi. Aga kevadel lume sulades oli see ikka jube laga, mis peenardelt vastu vaatas, ja krookused ei paistnud mulluste lillepussakate seest üldse välja – mis oli kurb. Minu imetillukeses aias, kus kõik on aknast vaadates nagu peopesal.
Suures aias ma ilmselt ka sügisel ei lõikaks, ainult uksele-aknale kõige lähematest peenardest ehk. Muidu nt lumeta talvel on väga masendav aknast iga päev seda pilti näha.
Aga täna on vesine, lörts, rahe ja ilge tuul, täna ma ei saagi aias midagi teha.
Maire said,
9. nov. 2010 kell 22:26
Ma kunagi mingist iluaianduse raamatust lugesin soovitust, et püsikud võiks kõik talveks lõikamata jätta, sest kui talvel nad härma lähevad, siis pidi ilus vaadata olema. Et nii saab talveks aeda lumelilli 🙂
aidivallik said,
9. nov. 2010 kell 22:46
Need olid kindlasti inglased, kes nii arvasid.
Meie talvel, kus on lumi-sula-lumi-sula, vajuvad lillevarred lösakile, vettivad läbi ja kevade lähenedes on need pruunid pussakad esimesed, kes lume alt välja sulades meid tervitavad.
On tegelikult taimi, kes säilitavad oma struktuuri ja vormi ka mõõduka lume-, rahe- ja lörtsikoorma all, ja need ma jätangi ise ka talveks peenrale. Ripptarna näiteks, ja astilbede varred. Ja puishortensia kobarad rippuma. Ja aedmonarda tutid. Ja veel üht-teist. Aga kõik selle, mis lörtsi käes lösakile vajub, lõikan maha, et silmale lumetutel perioodidel vähegi viisakas pilt oleks. Jah, kui ma neid iga kell aknast ei näeks, siis oleks iseasi, sest palju sa talvel aias ikka käid.