KKK kultuuriministri ja ERSO asjus

19. nov. 2010 kell 00:26 (Kultuuriminister)

Mitmendat päeva on blogi külastatavus enneolematult suur, ma olen ausalt öeldes täiesti jahmunud. Tundub, et Eesti riigi kultuuripoliitika viimase aja praktika läheb korda väga paljudele inimestele. Üleeile oli külastajate arv tuhande alla, eile ligi 1600, täna praeguse seisuga ligi 1800. Võrdluseks: minu blogi tavapärane läbivool on tagasihoidlik ca 200 inimest päevas. Viited liiguvad igasugustesse foorumitesse ja blogidesse, mõnikord lähen järele ja vaatan, ja vajaduse korral seletan…
Ja niisuguses toredas foorumis nagu Rada7, kus küsiti, mis see Laine Jänese skoor praeguse seisuga ka on, püüdsin sealgi rääkida sellest, mida tean, ja lõpuks tulin mõttele kopeerida seesama jutt siia ka, sest kogu aeg igal pool küsitakse. Lisan ainult mõned lingid ja sätin kiiruga tekkinud kirjavigu. Nii et KKK kultuuriministeeriumi asjus:

“Tere, Aidi Vallik olen, Oti konto pealt. Viide mu blogisse tõi mu siia ja ma tahaks ehk tõesti paari asja kommenteerida, niipalju kui mina neist tean.
Esiteks, vist .p. kell 13.03, et milline on Jänese skoor.
Minu teadlikkus sellest algab puhastustööga Ugala teatris aastal 2008 (parandan siin: õige on 2009), kus teatri juhtkonnast vallandati otsitud põhjustel Peeter Tammearu ja Jaak Allik. (Veel Peeter Tammearust 2010) Kahjuks ma siis ei tulnud selle peale, et seda sündmust linkide kogumisega dokumenteerida, seepärast ei saa ma ka praegu noid sündmusi kajastanud teabele viidata, v.a Jaak Alliku avalik kiri, mis on viidatud kuskil Iloni Imedemaa esimese teema kommentaarides minu blogis.

(Siin blogis täiendus: kogusin kiiruga netist esimesed leitavad lingid nende sündmuste kohta.)
Läinud talvel luhtunud muuseumireformiga seoses sai aprillis korralduse lahkumisavaldus kirjutada 35 aastat oma ametis väga heade näitajatega töötanud Mahtra Talurahvamuuseumi direktor Tiia-Helle Schmitte, kes pidi pensioneeruma selle aasta jooksul ja kes oli muuseumireformile aktiivselt oponeerinud. Vallandamise põhjenduseks asutuse puudulik kaadripoliitika ja suhtlemisraskused töötajaskonnaga. Põhjenduse aluseks Sirje Endre vahendusel kultuuriministeeriumisse jõudnud vastava sisuga kaebekiri Mahtra muuseumi 3 töötajalt. Muuseumil peale direktori oli kokku 8 töötajat. Kaadripoliitika osas süüdistati direktorit suures kaadrivoolavuses ebainimlike suhtlemistingimuste pärast – 35 aasta jooksul oli töölt lahkunud tervelt 7 töötajat. TH Schmitte avaldust ei kirjutanud, vallandati juuli algul.
Selle aasta juunis sai korralduse lahkumisavaldus kirjutada Rea Raus. Selle aluseks oli kultuuriministeeriumile adresseeritud kiri Ilon Wiklandilt, see kiri omakorda oli üsna kindlasti ette kavandatud kultuuriministeeriumi enda esindaja poolt. Miks nii arvan? Olen isiklikult toda kirja näinud, see algab joviaalsete rõõmu- ja tänuavaldustega kultuuriministeeriumi aadressil, kellega koos oli I-W-l mõni päev tagasi olnud äärmiselt südamlik ja tore kokkusaamine. Tolles sissejuhatavas lõigus väljendab I.W ka lootust, et Iloni Imedemaal saavad asjad korda ja et sellega siis saadab ta nüüd ka “selle teise” kirja, mis algab paar rida allpool nagu uue kirjana. Ja selle sisu avalikustati juba ka meedias, sest seal nimelt ütlebki Wikland, et on kaotanud usalduse. Ütleb seda sellises sõnastuses, et see on imehästi kooskõlas meie 2009. aastal vastu võetud uue töölepinguseadusega, ja saabki aluseks Rausi vallandamisele juulikuus.
Ilon Wiklandi ja Iloni Imedemaa konflikt on iseenesest juba eraldi teema veidike teiste taustajõududega ja kellel huvi, saab infot mu blogist vastava teema alt.

Septembris puhkeb skandaal sellest, kui Andres Siitan väsib püüdlustest kuude kaupa kultuuriministeeriumi tähelepanu juhtida ERSO eelarveraskustele ja -puudujääkidele, mis olid kaasnenud aasta I poolel kultuuriministeeriumi poolt läbi viidud edasi-tagasi-reformidega. Ministeerium on neid kontaktipüüde ignoreerinud, kuid kui Siitan lõpuks meediasse selleteemalise avaliku kirja paiskab, algab reaktsioon, mis käesolevaks hetkeks on jõudnud punkti, mida te kõik teate.

Kaarel Tarand teatab k.a novembris oma võimalusest kevadistel riigikogu valimistel kandideerida, ja praktiliselt kohe lendab kultuuriministeeriumist õhku vormiliselt arvamus, sisuliselt ultimaatum, et sellisel juhul peaks Tarand langetama otsuse, kummal kohal ta olla tahab: kas Sirbi peatoimetaja või riigikogu kandidaat.

Karin Hallas Murula tööleping lihtsalt lõppes ja seda otsustati mitte pikendada. 

Mis veel. Usun teadvat, et on ettevalmistamisel kultuuriinimeste ja loovisikute pöördumine valitsuse ja riigikogu poole selliste töömeetoditega ministri ametissesobivuse asjus. See läheb allkirjastamiseks ilmselt kuhugi netti üles, palun siis Otil selle ka siia linkida.

18-11-2010
kell 21:29
Küsin ühe sellise võimalik, et lolli küsimuse, aga: Öelge palun, miks see liigutus Kõõrdsilmale kasulik oli? Millist kasu ta sellest jamast siis sai või tema partei? Et mind päris siiralt huvitab. valgustage mind vaest pimedat : )

18-11-2010
kell 21:35
Jah, Aidi Valliku kirjutatu teeb murelikuks.

ott
18-11-2010
kell 21:56
Aidi Vallik olen, Oti konto pealt.

“Küsin ühe sellise võimalik, et lolli küsimuse, aga: Öelge palun, miks see liigutus Kõõrdsilmale kasulik oli? Millist kasu ta sellest jamast siis sai või tema partei? Et mind päris siiralt huvitab. valgustage mind vaest pimedat : )
”

Konkreetselt ja ausalt – ei tea. Aga üldise poliitikasuuna järgi arvan.
Viimased aastad on Eesti juhtimist iseloomustanud suundumine võimalikult suurema tsentraliseerimise suunas. Seda igas valdkonnas: nt Eesti sotsiaalse teenindussfääri jagamine regioonideks (Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti jne regioonid, vastavalt sellele jaotada Päästeameti, haiglate, kodakondsusbüroode, politseijõudude jne ressursse. Samast tsentraliseerimise eesmärgist lähtus muuseumide ühendamise reformikava, nagu ka teatrite reformikava veidi varem. Eesmärk oli luua suuri ühendstruktuure konkreetsete alluvusliinidega, n.ö käsuliinidega ülevalt alla. Aga neis struktuuride allüksuste (teatrid, museumid, muusikaorganisatsioonid) osa juhte hakkas väga kangekaelselt vastu, mingil hetkel kultuuriministeerium võttis oma otsused tagasi, nagu nüüd nt ERSO juhtumi puhulgi, aga pidev arveteõiendamine vastuseisnud inimestega lubab karta, et reformid on lihtsalt ajutiselt katkestatud või edasi lükatud – nt muuseumireformi puhul ongi märgitud selle peatamise ajutine iseloom (viidatud Nädalise artikli andmeil).
 Segajad jalust ära.

Nüüd hiljem blogis: õige, vabandust, ma unustasin Tallinna Kammerorkestri “reorganiseerimise”: siin ja siin ja veel veidi põhjalikumalt siin.