“Mannikese lugu” võtab kuju

Nii, kujundajal on “Mannikese lugu” enam-vähem koos, täna lugesin esimese korrektuuri. Meilid lendavad sinna ja tagasi, telefon on kuum ja pinge kruvib ennast lakke. 15. novembril peavad trükifailid olema kombes ja trükikoja serveris. Nipet-näpet muutub veel, aga põhiline on paigas.

See on värssjutustus väiksemat sorti lastele koos keskmise meisterdamisosaga: saab tegelastest hampelmannid teha. Pirrus on selle asja välja mõelnud nii, et neid välja lõigates jääb raamat ise rikkumata. Imeline.
Lugu ise räägib ühest väiksest tüdrukust, kes on nii pai, et vares röövib ta ära ja viib pessa oma pojaks, ja kuidas siis kõik rahvas tormab Mannikest päästma:

“KÜLL SIIS TERVE KÜLA KÕNDIS MANNI ÄRA TOOMA,
LÄKSID EIDED, LÄKSID TAADID, LÄKSID KODULOOMAD…
TERVE VALD SEE ASUS TEELE, VIIMANE KUI PERE,
KOGU KIHELKOND JA KIRIK, ÜLE MAA JA MERE!

ANDKU VARES TAGASI ME VÄIKE MANNIKENE!
EI TA MÄNGI MÄNNI OTSAS, OSKAB ÖELDA TERE,
LASEB LAULU HELEDASTI, IIAL TA EI KRAAKSU!
EI ME VARESELE JÄTA MANNI POJAVAAKSUKS!”
jne.
Selline pikk lugulaul on. Lõpuks muidugi pääsebki Mannike varesepesast tagasi koju ja kõik on õnnelikud.
Trükikoda lubab selle valmis teha 10. detsembriks.

Aga veel ma käisin täna Läänemaa kodanikeühenduste konverentsil, kuhu mind oli palutud paneeldiskussiooni osalema. Eks ma siis diskuteerisin natuke.

Ja tõsiselt häiriv on, et U-Net jupsib ja jamab ikka veel ega lase mul ID-kaardiga tehinguid digiallkirjastada. Midagi juhtus nende koduleheuuenduste käigus ja Maci arvutitel on nüüd probleem, mida ei lahenda isegi see mitte tarkvara uus, äsjavalminud beetaversioon. Ma võin öelda, et julgelt mitu tundi iga päev olen ma selle asjaga jamanud, sest vahepeal pank teatas, et Firefoxi toimimatus on jah nende kala, aga Safariga peaks saama, aga Safarile oli vaja mingeid lisavidinaid juurde panna, aga see ei töötanud ikkagi, ja siis ma olen arvutit vanadest ID tarkvara juppidest käsitsi puhastanud ja jälle uusi tõmmanud, ja katsetanud nii seda uut beetaversiooni kui vana vabatahtlike versiooni (mis mul siiani töötas), ja mitte midagi, ja ülekandeid teha ei saa. See jama algas 30. oktoobril ning kestab praeguse seisuga. Ma lihtsalt ei või. Trükikoja arvet käisin täna pangas maksmas, nii jabur.

Ma ei teagi, kas see on hea või halb uudis, aga Kanal 2 olla tellinud uue hooaja “Saladusi” juba kevadeks. Tuuli helistas ja ütles. Nii et mul seisab ees väga töine talv.

Vahepeal ka töölkäimise kogemust

Sel nädalal olen Lääne Elu keeletoimetajat asendanud tema puhkuse ajal. Päris huvitav tunne on vahepeal kuskile mujale, välja tööle minna ja pärast õhtul töölt tulla. Naljakas. Ja niisugune segadusseajav kogemus on.
Eks ma olen enne ka Lääne Elus vahepeal keeletoimetajat aeg-ajalt asendamas käinud, aga pole kunagi selle peale suuremat mõelnud. Võib-olla praegu mõtlen sellepärast, et töölt tulles on ju pime juba ja siis on tunne, et oledki ma ei tea kus olnud ja mida teinud päev otsa, aga töö on kõik puha tegemata. Kuigi leheküljed on kõik toimetatud ja korrektuur kolm korda üle loetud.
Aga see intensiivsus on ikka kuidagi teistmoodi. Vahepeal suhtled teiste inimestega, ootad, kuni küljendaja uued leheküljed välja laseb, lehitsed ajalehti, ootad, kuni küljendaja tagasi laua taha tuleb, et talt teise korrektuuri jaoks mingi lehekülg kätte saada, käid teiselt korruselt alla õue suitsule, lobised möödaminnes viis minutit… Kõik saab muidugi parandatud ja korda, nagu käib. Ka kuulutused ja kirikuteated kolm korda üle käidud.
Kodus töötades ei lobise, ei käi väljas suitsetamas, ei lase ligi ühtegi kõrvalist mõtet, kui vähegi võimalik. Lasen järjest, iseenesest, hoog haarab kaasa, märkmikus on järjekord, peas on järjekord – kõik see töö on, nagu oleks parajasti käsil viimane päev enne maailma lõppu ja kõik peaks selleks hetkeks tehtud saama. Keskendumine ja intensiivsus on palju suuremad. Tööviljakuse kohta ma aga ei tea lubada, ei saa võrrelda võrreldamatut.
Spordiuudised lülivad. Vabandan fännide ees, aga minu jaoks on spordiuudised maailma kõige igavamad tekstid, umbes nagu telefoniraamat. Nimede ja punktisummade loetelud, millest ma sisulises mõttes ei jaga muhvigi. Hea, et Ivar oli nii tark ja teadis, et maastikuvibu laskmine on omaette spordiala, millest tulenevalt kirjutatakse maastikuvibu kokku, mitte ei lisata l-i “maastiku” lõppu.
Ah jaa, ja siis see “kakuaam”. Sain ka uudisest teada, et see on vanaaegne puust kalalaev, millest üks tüüp tahab Vormsisse turistilõksu ehitada. St ööbimiskoha 8 voodikoha, WC, duširuumi ja muude atraktsioonidega. Aga see sõna, see “kakuaam” äratab mitmeid huvitavaid fantaasiapilte, mis on kalalaevast või teistmoodi kämpingust päris kaugel.
Eile, või õigemini, nüüd juba üleeile, sisuliselt kirjutain ümber koolimuusikali käsikirja. See ikka polnud päris see. Aga ma usun, et nüüd on.
Täna lugesin lõpuks läbi hunniku laekunud rahataotlusi Läänemaa Abikassale, mille nõukogu liige ma olen (ei ole tasuline koht kahjuks). Homme kell 16 on koosolek ja hakkame hädalistele raha jagama. Õnneks päris mitte enda raha, vaid eraisikutest ja ettevõtetest annetajate poolt laekunut. Seekord on kõik juhtunud olema niisugused abivajajad, kelle toetamine minus väikest tõrget ei tekita. Ei ühtegi kiirlaenuvõlglast ega mängusõltlast. Vastupidi, seekord paluvad abi inimesed, kellest ma suudan aru saada ja kes ise on teinud oma võimete piires juba enam-vähem kõik, et ennast ka ise aidata. Näiteks eelmisel sügisel töötuks jäänud kahe alaealise lapsega üksikema, kelle mehelt laste elatist ei saa kätte ka mitte kohtutäitur, sest ametlikult mehel töökohta pole ja kogu vara on sugulaste nimel. Tööd, kusjuures miinimumpalgalist, aga siiski tööd, leidis naine alles aprillis. Aga vahepealsed kuud kuhjus oluline kommunaalmaksete võlg, sest me kõik teame, mis küttekulud eelmisel talvel olid. Suvega on ta osa võlga juba silunud, aga miinimumpalga juures on ka see ülejäänud osa ikka väga hirmutav.
Või inimene, kes õnnetuse läbi eelmisel suvel kaotas töövõime 11 kuuks, kah üksikema.
Või alevikus kortermajas elav madalama palgaga üksikisa kolme lapsega, kellele nende ema elatist ei maksa.
Minu kadunud tädi ohkaks selle koha peal ja ütleks alistunult, et selline see elu on.
Ma olen iga päev tänulik, et mul on elus teistmoodi läinud. Aga ma tean, et ma pean ilmselt elus tegema ka teistmoodi asju. Selles mõttes ei saa elusid ju võrrelda, aga… ikkagi. Mis siis, et mul on ka üsna tihti näpud põhjas – aga mitte nii, nagu neil inimestel on.
Homme läheme Oti ja Pirrusega trükikotta “Mannikese loo” eeslehti valima ja meie viimase peal toreda klienditeenindajaga mõneks ajaks hüvasti jätma. Ta siirdub nüüd mõneks ajaks töölt eemale perekonna rüppe emakohust täitma ja meie tahame teda tänada, et ta need aastad meiega nii kena, arvestav ja hooliv on olnud.
Ja nüüd ma lähen magama, muidu ei saa hommikul üles.

Newer entries »