Tere, 2011!

Kirjutan sulle esimest korda. Sa leiad selle kirja, kui tuled. Uhke oleks muidugi kirjutada kohe su olemasolu esimestel minutitel, aga siis ma ilmselt olen ametis su tuleku vaatlemisega oma kodu rõdult, klaaside kokkulöömisega ja armsate inimeste kallistamisega. Nii teengi seda praegu.
Ma loodan, et sa lased mul natuke vähem töötada ja natuke rohkem raha teenida kui 2010 – sest ausalt, mul on tunne, et olen end praktiliselt ribadeks tõmmanud, aga tasuks on peamiselt laste naeratused ja särasilmad, lapsevanemate kiidusõnad ja tunne, et olen jälle kuidagi inimeste elu veidike paremaks teinud. See on jube hea tunne, ausalt, ja see on minu jaoks väga, VÄGA suur väärtus, aga poes ega pangas ei maksa see kahjuks. Samas teeb mu kirjatöö ja raamatute ja lastega mässamine mu õnnelikuks, ma tunnen end selle juures absoluutselt omal kohal, õiges sahtlis ja väga kasulikuna. Nii et ma tänan südamest inimesi, kes on ostnud mu raamatuid ja kutsunud mind kuhugi rahvale esinema ning aidanud mul sellega konverteerida särasilmaväärtusi pangas kehtivatesse kroonidesse. Kasvagu neil inimestel toredad, tublid ja targad lapsed ning olgu neil elus rõõmu!
Aastal 2010 ilmus mul 4 lasteraamatut, nii palju pole varem ühe aasta jooksul mul neid tulnud eluski. Juuli lõpus “Mina, kana, lehm ja kratt” – vastukaja tänaseks kodudest, kus seda lastele loetakse, äärmiselt soe ja positiivne. Oktoobris mittetulunduslik ja hoopis Tartu Erahariduse Seltsi poolt kaante vahele torgatud “Ilmaveski terakesed” (mida ei müüda, ainult kingitakse) ja “Minu jalad” väikelastele, mille kohta sain ka juba kaks e-kirja, mis põhiliselt kirjeldavad 2-aastase vaimustust selle lektüüri suhtes. Nüüd vastu jõulu veel probleemiderikas “Mannikese lugu” – aga oi, kui ilus see raamat siiski sai!
Peaaegu pooleli on jutukogu täiskasvanuile, 2011, palun leia mu jaoks ka mõni pikem rahulik periood, et saaksid järjest süveneda ja selle lõpuni kirjutada! Samuti on juba ammust ajast pooleli Anni IV osa – palun sellegi jätkamise jaoks süvenemisaega!
2011, ja palun lase mul leida võimalusi välja anda “Pintsu ja Tutsiku” ühendatud kordustrükk, sest eelmised on juba peaaegu otsas, aga nii väga tahetakse seda!
2010. aasta kinkis mulle “Pintsu ja Tutsiku” eest ka Nukitsa konkursi auväärse II koha, kohe Kiviräha ja Ernitsa “Kaka ja kevade” järel – aga nende järel teiseks jäämine ongi juba sisuliselt esikoht mu meelest.
2010. aastal käisin esinemas 34 koolis/raamatukogus. Seda on umbes 10 kohta rohkem kui varasematel aastatel.
Kirjutasin täispika vabaõhuetenduse stsenaariumi (“Jäljed Promenaadil”, mis läinud suvel ka ette kanti), samuti koolinoortele muusikali libreto.
Kirjutasin 28 lugu “Saladusi”, á 14 – 17 lk.
2010. aasta parimad sündmused olidki see konkursiauhind, raamatute ilmumised ja see, et kõik mu kallid inimesed ja loomad on terved… või terveks saanud, näiteks Ints.
Kahju on sellest, et suvi otsa tolmutasin tööd teha ja aed oli kogu aeg just nagu tagaplaanil, oleksin tahtnud rohkem aega selle peale mõelda ja aiaasjadega tegelda, aga kõik käis kuidagi kiirustades ja ülejala.
2011, kas annad mulle aiaga tegelemiseks rohkem võimalusi? Ja pikemate kirjatööde tegemiseks? Ja uute raamatute väljaandmiseks? Kas hoiad mu pere ja loomad terved? Kas sa võimaldad mul jätkata vabakutselise kirjaniku tööga? Ütle jah, palun ütle jah!
Ma lähen nüüd vaatan, mis liha ahjus teeb. Ja raputan saiadele tuhksuhtkrut peale. Ja siis tulevad mõned inimesed ja me istume lauda, et sind täisväärtuslikult vastu võtta, 2011.
Head uut aastat!

Advertisements

Riigikontroll kultuuriministeeriumis

Riigikontroll muudkui osutab kultuuriministeeriumi valearvestustele ja ebaotstarbekale tegutsemisele. Täna siis teemaks ebamõistlikud ehitusprojektid
Neist ehitusprojektidest rääkides – riigikontroll tõi eraldi välja väga eeskujuliku asjaajamise Läänemaa muuseumis iloni Imedemaa loomisel.
Riigikontrolli esmased muljed umbes kümme päeva varasemast ajast linkisid eelmisse ministriteemasse Rea ja Maire, kuid teen seda siingi ja siin ka.

Niisama suulisest infost ehk veel, et kuulsin ühelt kohalviibinult Siim Suklese visiidist Haapsallu, kus ta esinemise käigus valgustanud kogu sündmust mitme tunni jooksul väga põhjalikult ja väitis, et kogu meedia on seda teemat väga kallutatult käsitlenud ja et pahad on loomulikult ikka pahad, nt ERSO arvepidamine oli ikka üle mõistuse kaoses olnud. Ma küsisin selt vestluspartnerilt, kas Sukles pühendas mõne minuti ka selliste detailide valgustamisele, kust tuli nt kiri Ilon Wiklandi autoriõiguste küsimiseks, mille Rea tõlkis ja edasi saatis.
Loomulikult mitte.

Ah jaa – ka Karin Hallas-Murula kaebas kultuuriministeeriumi kohtusse! Mitu kohtuasja kultuuriministeeriumil nüüd kaelas ongi?

Hiljem: taevake, mis seal Pärnu muuseumis nüüd lahti on? Jälle kultuuriministeerium väidab midagi, aga muuseumijuht ütleb, et neid puudusi ei ole.

Ja issand olgu kiidetud…

… sest mu ori elab jälle ja Kirjanike Liit ulatas mulle abikäe (ehk loomestipendiumi)!
Mu ori, truu Blombergi nõudepesumasin, tehti täna korda ja ta peseb jälle ning kingib mulle palju õnnelikke minuteid, mil ma ei pea käsipidi kraanikausis rasvaseid taldrikuid küürima. Ma olen selle üle iseäranis õnnelik ja silitasin tema nupupaneeli kohe hulk aega kiindunult. Ott leiab, et ma ei tohiks nõudepesumasinat enam orjaks kutsuda, sest äkki ta siis solvub jälle ja läheb uuesti rikki.
Ma armastan kodutehnikat kohutaval kombel. Pesu- ja nõudepesumasinat, elektriahju, külmkappi ja sügavkülmikut, ja keraamilist pliiti, pesukuivatit, keskküttepumpa, tolmuimejat, fööni, triikrauda, köögikombaini, õmblusmasinat ja vahvliküpsetajat… ja kas oli veel midagi? Arvuti, telekas, raadio ja kontorikombain, mõistagi!
Ilma kodutehnikata oleks mu elu sügavalt puudeline. Nii et kiidetud olgu kodutehnika!
Kiidetud olgu ka Eesti Kirjanike Liit, kes küsijale vastas ja koputajale ukse avas. Seda stipendiumi oli mul tõesti kohutavalt väga tarvis. Ilma selleta oleks minuga vist päris koledaid asju võinud juhtuma hakata. Aga nüüd saan uuele aastale vastu minna märksa tarmukamana ja julgemana.
Jõulud möödusid ka kaunisti, kui välja arvata äpardus mu venna jõulukingitusega: kinkisime talle nimelt neljanda helkurvesti. Tundub, et me polnud üldse ainsad, kes tahtsid praktilist kingitust tehes ka originaalsed olla. Nii et nüüd ma koon talle hoopis lohutussokke, ja helkurvestid tõmbasime neljakesi jõululauas selga Kännu Kuke joomise ajaks.
II püha õhtusöögil oli suhteliselt väike seltskond (7 külalist), aga ikkagi oli tore ja armas. Söögisedelis oli ühepajatoit (sest mu enda kõht igatses selleks ajaks juba midagi peamiselt köögiviljadest koosnevat), koduahjupitsa männiriisikate, kitsemamplite ja hakklihaga, Indreku ja Lydia toodud verivorstid, Heleni marineeritud männiriisikad ja minu marineeritud lima- ja sinijalg-vöödikud. Ja minu küpsetatud ning Mari glasuuritud šokolaadikook, mõistagi.
Kaius esitas verivorstide kõrvale põhjaliku analüüsi Eesti majanduse tõenäolistest arengutest järgneva kümne aasta jooksul ja see oli optimistlik, positiivne ja lootusrikas, tundudes samal ajal ka täiesti loogiline.
Nii et ma mõtlen nüüd juba tõesti, et kõik võib lõpuks veel hästi minema hakata.

Häid jõulupühi!

Sedapsi. Raamatuaktsioonid ja -üritused on selleks aastaks läbi.
Kokkuvõte: raamatuid ostetakse veel kehvemini kui aasta tagasi, ja kohe märksa kehvemini kui kaks aastat tagasi. Nii et mina ei näe kuskilt, et rahvale oleks raha juurde tulnud või masu muul moel möödumas.
Süüdlased: raamatute käibemaksu tõus turu languse ajal, palgakärped põhiliste raamatuostjate sektoris (õpetajate, raamatukogu-, muuseumi- ja muude kultuuritöötajate, lasteaednike, teadlaste, arhitektide pered, ka arstid).
Järeldus: vaim valmis panna ellujäämiskuruse jätkumiseks ka veel tuleval aastal.

Aga Ott toob täna kuusepuu, koristame maja ära ja õhtul küpsetan piparkooke ning teen pidupiruka taigna ja täidise külmkappi valmis. Kingitusi pakin öösel, “et salakõrv ei kuuleks, -silm ei seletaks.” Kingid on väiksed ja tagasihoidlikud sel aastal (nagu eelmisegi), enamik mu enda tehtud, armastusega.

Ja siis ma tahan veel öelda, kui hea meel mul on, et selle aasta lõpus kohtusin ja tutvusin nii paljude toredate inimestega, kes ka jõululaatadel ja muudel üritustel oma asjaga väljas olid, kellest mõnega sai teha ka mõlemale poolele kasulikku vahetuskaupa; kelle jutte ma kuulasin,kelle muredest-rõõmudest ja meie omast natuke erinevast elust-tööst aimu sain. Nii et ma jätkuvalt leian, et inimesed on enamasti suurepärased ja toredad, ja igaühel on oma väike vigur küljes.

Häid jõulupühi meile kõigile!

PÄKAPIKU SÕJAVÄGI

PÄKAPIKUL SÕJAVÄES
ON KA JU KÄIA VAJA.
KUIDAS TEMAST MUIDU SAAKS
TÄPSUSKOMMITAJA?
KUIDAS MUIDU SUUDAKS TA
MEETREID KUUS VÕI KÜMME
AKNA TAGA RONIDA
JA HEITA SUSSI KOMME?

SAAB POISIST SÕJAVÄES JU MEES,
SEEPÄRAST TEADA TAHAKS,
KAS SEE SIIS PÄKAPIKUST TEEB
KA LÕPUKS JÕULUVANA?

Jõulurahu kultuurivaldkonnas

Üle kõige tahaks nüüd puhata.
Aga see nädal on olnud esitlused (teisipäeval Haapsalus ja neljapäeval Tallinnas), esmaspäeval trükikojas käik, täna kiired kirjatööd, homme läheme Raplasse raamatuid müüma… auto muudkui jupsib, aga kui kord käima saab, siis pole viga. Praegu pole aega teda remonditöökotta sanatooriumisse ka saata, ega õieti rahagi – pingutame siin müügiga, et viimase raamatu trükiarve ära maksta. Pagan, peab just lasteraamatute korralikult tegemine nii palju maksma! Aga pehmete kaantega tükk ei pea pudinate käes ju kuigi kaua vastu, ning mustvalgeid pilte ka nagu väikestele lastele raamatusse panna ei tahaks.
Esitlused olid toredad: kenad inimesed, vahvad lapsed, ja Miia-Milla-Mandas on väga lahe raamatulugemise torn!
Muidu on selline tempo peal, et pea käib ringi ja kogu see orgunn niidab õhtuks nii vaimselt kui füüsiliselt. Ise ka näen, et pole aega olnud blogissegi kirjutada.
Igatahes jõulurahu! Neile, kellele on ette nähtud!

JÕULUVANA LUMES

JÕULUVANAL LÖRRIS PLAANID:
LUND ON PALJU, HANGED KÕRGED,
PÕHJAPÕDER VÄGA TÕRGES,
EI VEA LUMEST LÄBI SAANI!
NII ET NÜÜD ON OMA NAHKA
TARVIS JÕULUVANAL PÄÄSTA,
SÕIDUKIT JA TERVIST SÄÄSTA –
HOOPIS SUURT JA VÕIMSAT SAHKA
OLEKS JÕULUVANAL VAJA,
ET TA LEIAKS ÜLES MAJAD,
KUS ON OOTEL LAPSED SAJAD.

Esitlen homme Haapsalus ja neljapäeval Tallinnas “Mannikese lugu”!

Haapsalus:

Ja Tallinnas Kadriorus:

Rahvusraamatukogu raamatunädal lumetormis

Rahvusraamatukogus toimub iga-aastane raamatunädal, mille sisse mahub melu, tarkust ja kauplemist. Ja need selleaastased konverentsid tunduvad ka väga huvitavad, igal juhul tasub päevakorrad lahti klikata ja uurida.
Kui me ainult siit homme selle lumetormiga minema pääseme!
Eile tegelikult käisime ka kohal, vaatamas ja oma raamatuid müüki viimas. Nii et minu lastekad on Petrone Prindi omadega sama laua peal – peauksest sisse ja paremale ja siis veel kord sepistatud võreuksest paremale.
Aga homme oleks vaja Tallinnasse tulla veel ka sellepärast, et saada muuhulgas kätte kastitäied minu uut “Mannikese lugu”, mis tõepoolest nüüd trükikojal valmis sai.
Lumetorm saabus väga sobimatul ajal. Aga eks homme hommikul vaatame ja otsustame.
Ilmekas lehekülg “Mannikese loost”:

Abiks päkapikkudele

Päkapikud on enne jõulupühi usinasti ametis kingikottide komplekteerimisega ja meie vana hea rahvusliku tava kohaselt käivad jõuluvana koti sisse ju ka lasteraamatud. Et päkapikkudel sutike lihtsam oleks oma asja ajada ja selgem pilt neist raamatutest, mida Aidi Vallikult praegu lastele võib saada, selleks panen siia nende kohta lühikese ülevaate. Kõiki saab osta raamatupoodidest ja enamikku odavama hulgihinnaga ka otse minult, kui kirjutad aidi.vallik@mail.ee või tellid mu kodulehe kaudu.

NB! “Pintsu ja Tutsiku” raamatud, nagu ka “Unekoer” (mida selle müügikaardi peal enam ei olegi) on peaaegu läbi müüdud, viimased jäägid on paari eksemplari kaupa laiali erinevates raamatupoodides, samuti tellitavad Raamatukoi raamatupoest internetis. Sealtsamast on kättesaadavad ka minu need raamatud, millele mul endal müügiõigusi pole.