Oi, kui tore! Ja nii üllatav – pärast niisugust pikka ja kotermannirohket nikerdamist, ausalt, üks mu kõige raskemini valminud projekt üldse! Kirjutamine muidugi oli lust ja lillepidu, see tuli kiiresti, rõõmuga ja lustlikult, aga kogu see pikk juramine asja ilmumise nimel, need untsuläinud lepingud ja sekeldamised ja üldse mitte minust sõltunud apsud, ei mõjunud sugugi lootusrikkalt ega positiivselt. Kuigi see, mis lõpuks valmis sai, sai tõesti hea, ei suutnudki ma sellest nagu enam täit rõõmu tunda. Nüüd aga hakkan ise kah taas “Mannikest” lahkema pilguga vaatama!
Parimad lasteraamatud valiti Eesti Lastekaitse Liidu eestvõttel: “Raamatuid hindasid lastekirjandusega igapäevaselt kokku puutuvad inimesed üle Eesti: eksperdid Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust, Emakeeleõpetajate Seltsist lisaks lasteraamatukogude töötajad ja lastekirjanduse uurijad. Valiku tegemisel võeti arvesse ka laste endi arvamust.” Uudis selle kohta asub siin.
Aga muidu on rahulik. Elli lõpetas selleks hooajaks jooksuka ära, Hermann oli taas väga nördinud, et kutsikaid ei lastud teha, kuid meie naudime taas vaikust ja rahu. Tippajal, kui koeri lahutasid uksed ja lukud, ei lasknud Hermann meil väga magadagi, kooserdas öösel mööda magamistuba ringi, katsus kogu aeg ukselinki… üks öö ärkasin selle peale üles, kui ta seisis minu pool voodi kõrval ja vahtis mulle pingsalt näkku. Ja paari tunni pärast ärkasin selle peale, kui ta lakkus mu teki alt välja roninud põlve. Ning nii kui ta arvas, et inimesed ikka ei maga hetkel, nii lasti registrid lahti ja algas jälle see niutsumine ja vingumine. Loomulikult ei söönud ta neli päeva ivagi, nüüd on ribikondid ja selgroog silmaga näha. Ott tõi talle eile kotitäie neid konditustatud kanarindu (müüakse kana supikogu nime all, seal on siis kõik see, mis jääb üle, kui võtta küljest tiivad, koivad ja filee). Liha on seal küljes ikka veel küllaga ja eile õhtul pani Hermann neid toorelt umbes kilo jagu nahka. Ühe jättis järele ja seda nad siis Elli ja Intsuga kordamööda varastasid üksteise tagant ära ja peitsid üksteise eest, täna hommikul leidsin selle söögitoa vaiba pealt… Aga siis pani Hermann selle lõpuks nahka ja rümba veeretamine vaibal oli õnneks läbi.
Aidi Vallik avalikult 