“Mannikese lugu” valiti 2010. a parimate lasteraamatute hulka


Oi, kui tore! Ja nii üllatav – pärast niisugust pikka ja kotermannirohket nikerdamist, ausalt, üks mu kõige raskemini valminud projekt üldse! Kirjutamine muidugi oli lust ja lillepidu, see tuli kiiresti, rõõmuga ja lustlikult, aga kogu see pikk juramine asja ilmumise nimel, need untsuläinud lepingud ja sekeldamised ja üldse mitte minust sõltunud apsud, ei mõjunud sugugi lootusrikkalt ega positiivselt. Kuigi see, mis lõpuks valmis sai, sai tõesti hea, ei suutnudki ma sellest nagu enam täit rõõmu tunda. Nüüd aga hakkan ise kah taas “Mannikest” lahkema pilguga vaatama!
Parimad lasteraamatud valiti Eesti Lastekaitse Liidu eestvõttel: “Raamatuid hindasid lastekirjandusega igapäevaselt kokku puutuvad inimesed üle Eesti: eksperdid Eesti Lastekirjanduse Keskusest, Eesti Lugemisühingust, Emakeeleõpetajate Seltsist lisaks lasteraamatukogude töötajad ja lastekirjanduse uurijad. Valiku tegemisel võeti arvesse ka laste endi arvamust.” Uudis selle kohta asub siin.

Aga muidu on rahulik. Elli lõpetas selleks hooajaks jooksuka ära, Hermann oli taas väga nördinud, et kutsikaid ei lastud teha, kuid meie naudime taas vaikust ja rahu. Tippajal, kui koeri lahutasid uksed ja lukud, ei lasknud Hermann meil väga magadagi, kooserdas öösel mööda magamistuba ringi, katsus kogu aeg ukselinki… üks öö ärkasin selle peale üles, kui ta seisis minu pool voodi kõrval ja vahtis mulle pingsalt näkku. Ja paari tunni pärast ärkasin selle peale, kui ta lakkus mu teki alt välja roninud põlve. Ning nii kui ta arvas, et inimesed ikka ei maga hetkel, nii lasti registrid lahti ja algas jälle see niutsumine ja vingumine. Loomulikult ei söönud ta neli päeva ivagi, nüüd on ribikondid ja selgroog silmaga näha. Ott tõi talle eile kotitäie neid konditustatud kanarindu (müüakse kana supikogu nime all, seal on siis kõik see, mis jääb üle, kui võtta küljest tiivad, koivad ja filee). Liha on seal küljes ikka veel küllaga ja eile õhtul pani Hermann neid toorelt umbes kilo jagu nahka. Ühe jättis järele ja seda nad siis Elli ja Intsuga kordamööda varastasid üksteise tagant ära ja peitsid üksteise eest, täna hommikul leidsin selle söögitoa vaiba pealt… Aga siis pani Hermann selle lõpuks nahka ja rümba veeretamine vaibal oli õnneks läbi.

Advertisements

Päris korralik analüüs jänesehaakide kohta

Postimehes on täna täitsa korralik analüüsiv ja süüviv võrdlus ERSO ja Eesti Kontserdi ning kultuuriministeeriumi asjaajamisest. Päris kenasti on oluline minu meelest välja toodud.
“«Leiame jätkuvalt, et riigikontrolli väited võimaliku ehituse kallinemise osas on oletuslikud ja reaalset lisakulu planeerituga võrreldes ei ole ehitustööd kaasa toonud,» teatas Jänes vastuseks auditile, mis viitas tervele hulgale seadusrikkumistele.
Ja mida teatas minister siis, kui oli vallandanud Siitani? «Ministeerium ei sunni kedagi majandama valesti või üle oma võimete ja võimaluste.» Eelarvedistsipliini rikkumine oli mullu paljude teistegi kultuuriasutuste häda.
Siitani enda hinnangul riivab Jänese käitumine Peterburi Jaani kiriku ja ERSO juhtumi puhul tema õiglustunnet. Informeeritud allikas kinnitab, et rikkumised ERSOs pole kaugeltki võrreldavad rikkumistega, millega sai hakkama Eesti Kontsert toonase juhi Mäe juhtimisel.
Riigikontrolli audit ERSOsse puutuvas jõuab avalikkuse ette alles tänavu ja pärast valimisi. Praeguseks on selge, et ERSO läinud aasta lõpuks tekkinud miinuses on oma osa Jänese juhitud kultuuriministeeriumi tegevusel.”

Õhtulehes sama sisuga asjake, aga palju kokkuvõtlikumat. Võimalik, et lihtsalt refereerivad toda Postimehe lugu.

Ja Klassikaraadio kodulehel on järelkuulatav saade “Delta”, milles Tõnu Kaljuste alates 10. saateminutist arutleb ka selle ERSO teema üle.

Ilmavaadete põrkumine

Ilmavaadete ja elustiilide põrkumine on hetkel olulise teemana üleval.
See “Saladuste” lugu, mida praegu teen, jutustab kahest neiust, kes olude sunnil kokku kolivad – ning siis on senised supersõbrannad sunnitud tõdema, et tegelikult kujutavad nad endist teineteise täielikku vastandit. Üks on ökohull ja teine kodukeemiafanaatik. Üks on boheemlaslik öökull, teine peaaegu pedantsest puhtusearmastajast lõoke. Nii et võite ise arvata, milleni asjad tüürivad. Kirja sees on aga detailset infot küllaltki vähe, ka konkreetset sündmustkku nagu polegi, ainult kogu aeg see nääklemine olmeküsimuste üle. Nii et mul tuleb viia need tülid mingisugusesse gradatsiooni ja keevitada nende põhjal kokku mingi teravam intriig ja siis vaatame.

Ilmavaadetest veel – see valimiskompass on üks huvitav asi. Tõesti, väga põnev ja lahe vidin. Tulemused rikastasid mu sisemisi poliitarusaamu vägagi. Kas nüüd keegi selle järgi just valimistel hääli andma peaks, on iseasi, aga asja võlu seisneb mu meelest selles, et see kompass on poliitiliselt väga hariv instrument.

Muide, mu Tark Naabrinaine lahkub soojadele maadele. See pirukas on tal juba ammu ahjus küpsenud, aga nüüd küpsetaski valmis ja läinud nädalal vormistati müügitehing. Tark Naabrinaine on väga õigel seisukohal, et kui pole enam väikseid lapsi ega lemmikloomi ega töökohustusi, vaid on pension ja hea tervis, siis on ülim aeg realiseerida oma unistused ja minna pikkadele reisidele soojadesse maadesse. Alustuseks on ta nõuks võtnud nii pool aastat olla Austraalias.
Minul muidugi vesi ahjus. Järjekordne tore naaber, kellega rohkesti isiklikku suhtlemist, läheb ära. Tema pärast on mul muidugi hea meel, aga egoistlikult platvormilt võttes kurvastan jälle väga.

Oti kampsuni esitükk sai valmis. Ei tulnudki liiga kitsas. Ma oskan ikka päris õigesti arvutada, kui mulle selleks aega ja rahu antakse.

Ja siis ma lugesin täna väga kurba juttu, milles Saaremaa ilmatarga arvamust mööda pool lund on alles maha sadamata, et teha seda rõõmsalt veebruaris, märtsis ja aprillis. Issand jumal, kas juba ei aita? Millal see kevad siis ükskord tuleb?
Vabandust, aga viis ja kuus kuud talve ületavad selgelt mu taluvuspiiri.

Uskumatu, kui palju meedia tähelepanu kultuuriministeerium pälvib

See on tõesti juba isegi naljakas, kuidas meedia pilgu kultuuriministeeriumi tegemistel lausa painajalikult peal hoiab.
Näiteks uuritakse, ega Reformierakond oma valimisplakatitegagi Laine Jänest peita ei püüa. Ja Soome lehest nopitakse üles Olari Eltsi ütlus, et Laine Jänese ametisoleku jätkumisel pärast valimisi kaalub ta ERSO külalisdirigendina mitte jätkamist.
Ajalehtedesse jõudsid uudised Pokumaa kurvast loost, mis kah otsapidi ju kultuuriministeeriumi tegevuse(tuse)s kinni, siin ja siin.
Kui Pokumaa tõesti päris kinni jääks, siis oleks sellest lõpmata kahju. Olen seal käinud, see on imeline ja huvitav koht, nii suure arenemisruumi ja põnevate plaanidega. Väga, väga suur töö on seal juba ära tehtud. Ja see, et Edgar Valter ei ole rahvusvaheline lastekirjandussaurus nagu Ilon Wikland, on minu meelest ainuüksi selle viga, et Edgar Valteri elu ja elutöö kulgesid siinpool raudset eesriiet. Tema panus mitme põlvkonna laste kunstitaju ja raamatuarmastuse vormimisel on Eesti piires aga erakordselt, tõesti erakordselt suur.
Ja täna hommikul poole kõrvaga kuulsin “Terevisioonist”, et Siim Sukles pidi täna tulema riigikogu ette aru andma selle Peterburi eesti kiriku seadusevastase rahastamise kohta. Pärastlõunal loodan lugeda ja linkida ka stenogrammi.

Ah jaa, Postimehes ilmus vahepeal veel selline täitsa huvitav ülevaade lugemisaasta tegemistest ja vastuoludest.

Hiljem.
Mis veel: Laine Jänese väiteid ERSO palgamaksmise kohta üritati kontrollida, ja tulemus oli selline.
Üritasin leida stenogrammi Sukleselt arupärimise kohta ja sain teada, et täna sellist arupärimist polnudki. Ei tea, mida ma sealt “Terevisioonist” siis kuulsin. Pool kõrv on ikka pool kõrva.

Ja hoolimata kolme astme kohtu otsustest…

… veab kultuuriministeerium ikka kirikuga vägikaigast Niguliste kiriku asjus.
Loota tuleb, et saavutatakse ikka mingid mõistlikud kokkulepped kiriku kasutamise asjus… peaks ju olema võimalik. Mind paneb imestama, et seni pole suudetud mingitele kokkulepetele jõuda. See kipub jälle näitama, et konstruktiivseid arutelusid pole kahe poole vahel nagu peetudki, hoopis on üritatud teisel poolel käsi väänata.
Nii et hea, et nüüdki aruteluni jõuti. Pärast seda, kui ka riigikohus õigust kultuuriministeeriumile ei andnud. Nii et mis jäi neil üle.
See toob meelde mu lapsepõlve ja teismeea ühe lemmikraamatu, Jordan Radickovi “Meie, varblased“:
“Hakkasin siis Tsirrile asja selgitama ja teised selgitasid ka, aga tema ei saa ega saa aru. Siis sain vihaseks, lõin talle vastu pead ja ta sai kohe aru. Set ajast otsustasin ma, et alati enne kui Tsirrile midagi selgitada, löön talle kõigepealt vastu pead ja pärast selgitan, kui tahan, et ta aru saaks.”

Aga mul endal on täna töös lugu paljude sõbrannadega mehest, kelle naisel sellepärast juhe kokku jookseb. Just nimelt, mehel on sõbrannad. Mitte armukesed, vaid need, kellega ollakse ainult sõbrad. Huvitav, eks? Ma olen oma elus ka kohanud päris mitut meesterahvast, kellel on pigem nais- kui meessoost sõbrad, eks sellega on kaasas käinud alati ka seltskonna kahtlus nende seksuaalsete eelistuste osas. Aga tähtis pole ju see, vaid hoopis see, kuidas reageerib ja mida mõtleb sellise abielumehe naine, kelle mees ei käi väljas mitte sõpradega õlut libistamas vmt, vaid veedab oma aega paljude teiste naistega. Psühholoogiliselt põnev olukord. Minu jaoks põnev, tähendab. Naise, vaesekese jaoks päris ilmselt mitte. Kirjast juba on näha, kuidas see on tema jaoks selline pidev ja painav küsimus.

Vähemalt nina enam piima sisse ei suru

Jah, kui siin aasta või miski tagasi tuli kultuuriministri väljaütlemist mööda kultuuriinimestel nagu kassipoegadel nina piima sisse suruda, et nad aru saaks, mis neile hea on, siis nüüd, näe, see seisukoht õnneks muutunud.
Tuli vist välja, et kultuuriministeerium on hoopis ise kassipoja rollis?

Ja veel üks tänane uudis – töövaidluskomisjon Andres Siitani avaldust ei rahuldanud. Uudis on antud kultuuriministeeriumi pressiesindaja poolt.
Tegelikult selline tulemus ei üllata mind. Töövaidluskomisjonil puudub kohustus tõenditega tutvuda ja neid arvestada, neil on täielik õigus langetada otsus lihtsalt ütluste alusel. Nii ka Rea töövaidluskomisjon lõppes kultuuriministeeriumile soodsalt. Aga keerulistes juhtumites ei pääse ilma tõendeid nägemata sisunigi, mis korralikku otsust saab sealt siis tulla. Otsustame aga selle järgi, kumb pool kumma üle räägib… tänan väga.
Õnneks on meil ka kohtud olemas. Loodan väga, et Siitanil on võimalik asja sedakaudu edasi ajada.

Ja õnneks hakkasid mu tööasjad üleeilsest ka jälle edenema. Üks “Saladuste” lugu nagu naksti valmis, ja teise dialoogidega hakkan just pihta. Hea on kohe kirjutada.

Suts hiljem: ERR teeb küsitlust valimiseelistuste kohta, lehekülje allotsas paremal.

Riigikontroll pöördub kultuuriministeeriumi kohapealt nüüd prokuratuuri

Ma ütleksin, et see uudis on kooskõlas minu õiglustundega. Minu meelest on see hea uudis.
Mulle meeldib selle loo viimane lause veel eriti: “Riigikontrolli soovitab kultuuriministril võtta kasutusele meetmed korduvate seaduserikkumiste lõpetamiseks ja vältimiseks.”
Ma arvan, et veel tänase päeva jooksul jõuab meediasse kultuuriministri vastulause, milles ta ütleb: “Aga see on otse vastupidi!” või midagi erakordselt heade ja usalduslike suhete kohta.

Hm, ma pole ainus…

…, kes leiab, et majanduskriisiga oleks meie valitsus ikka märksa paremini võinud toime tulla.
Asjalik väljaütlemine, mis tuleb sotsi suust (Rein Järvelill), kuid kattub minu enda arvamusega:

“Statistika näitab seda, et Euroopas on kriisist väljunud kõige viletsamini Eesti, Läti, Leedu, Slovakia, Hispaania. Kõige vaesemaks on jäänud siiski ilmselt Eesti töötaja. Minu järeldus põhineb eurostati andmetel ja käsitleb neid faktoreid, mis puudutab otseselt tavainimest: töötus, elukallidus ning palgad. Pole mõtet vaadelda inimest otseselt mitte puudutavaid näitajaid nagu valitsusektori tasakaal või kaubandustasakaal. Alates 2008.aastast 2010 aasta lõpuni on ainult kolmes riigis palgad langenud: kõige rohkem Leedu, siis Eesti ja Läti. Lisaks palkade langusele on Eestis inflatsioon oluliselt kõrgem kui Lätis, mis teeb reaalpalga osas kõige suuremaks langejaks Eesti.
2009-2010 on 5 kõige suurema tööpuudusega riiki Hispaania, Läti, Leedu, Eesti ja Slovakia. Ja kui kõige selle taustal ütleb meie rahvas, et valitsus on olnud efektiivne võitluses kriisiga, siis ei jäägi mul muud üle, kui öelda, et see saab olla ainult ajupesu tulemus.”

Selle jutu allikas on siin.
Huvi pärast tahaks ka neid eurostati ridu oma silmaga kaeda, eks ma pärastpoole lähen otsin.

Ellil algas jooksukas ja Hermann käitub nagu vana tüütus. Tüdrukul on temast nüüd juba paari päevaga täesti kõrini, püüab paigutuda Hermannist eemale, teise tuppa; ja samas toas viibides istub ning lamab, nii et pepu vastu toanurka. Väga tubli, et ta selline pipar on. Vastasel korral oleks see kutsikategemise vältimine siin majas palju raskem.
Aga noh, see kõik praegu on alles ettevalmistav staadium. Tippaega on oodata ca nädala pärast ja siis ongi lukustatav uks kahe koera vahel ainus mõeldav lahendus. Hermanni kiunumisest, rabelemisest ja ähkimisest muidugi ei säästa ka see.

Lund sajab. Või lörtsi õigemini.

Internetist lillepilte EI vaata, sest muidu muutub unistus mu tuleviku maakodust talumatuks. Kõik õhtud istun ja koon. 2011.a skoor käesoleval hetkel on kahed meestesokid, klapiga kindad ja kirjatud sõrmikud mulle endale. Alustasin Otile suure kirjaga kampsunit (domineerib must, sekundeerib hall, näpuotsakesega siia ja sinna sutike erepunast), aga hoolimata proovilapi põhjal tehtud arvutustest ma kahtlustan, et kisub ikkagi kitsaks.

Ma pole rahul

Ma ei ole juba varsti nädal aega endaga üldse rahul. Mul on tööd vaja teha. Tööd on ees küll ja küll, ainult võta ja kirjuta järjest. Nii lihtne!
Aga umbes eelmisest neljapäevast istungi lihtsalt arvuti taga nagu töll ega kirjuta midagi. Või kirjutan repliigi ja kustutan ära. Kirjutan uue repliigi ja kustutan selle ka ära. Ja niimoodi tunde.
Ja siis vihastan ja lappan ajalehed uuesti läbi. Päevaleht, Postimees, Õhtuleht, Delfi. Siis uuesti töö: repliik, ja kustutan ära. Mõtlen ja muutun järjest vihasemaks enda peale ja tunnen, et ei tahagi enam üldse kirjutada. Lähen pesen villasokid puhtaks, tulen tagasi. Kirjutan repliigi, mõtlen, kustutan ära. Nihelen ja ägan, olen sisimas üksainus suur virisemine. Kirjutan repliigi, kustutan ära. Tõusen püsti, lähen kööki, toidan kassi. Tulen tagasi. Kirjutan repliigi, tahan kustutada, aga ei kustuta. Hingan kümme korda sisse ja välja. Mängin lihasööjat taime kohe kolm raksu järjest. Vaatan uuesti oma repliiki, kustutan ära.
P…

Jätk Jänese toimikule

No ei tule sellel ka lõppu.
Jänes vastas taas arupärimistele (stenogramm) ja selle kajastusi on kõik kohad täis, erinevate rõhuasetustega. Üldiselt, kultuuriminister jätkab harjunud kursil, mis on endiselt vale.
Väidab, et ERSOS maksti palka ka läbi ehitusfirmade (samast asjast ka Postimees), Andres Siitan aga selgitab lahkesti, kuidas sellega lugu õigupoolest oli (Postimehes ja Delfis).
Kultuuriminister kutsus ka riigikogulasi ERSO kontserdile (Postimees) ja kinnitas, et ERSOga on nüüd kõik korras.
Üks uudis oli tänastes lehtedes veel, selle kohta, kuidas Laine Jänese kinnitusel on neil Neeme Järviga ka kõik jätkuvalt hästi, aga nagu neetult ei leia ma seda hetkel enam kusagilt üles. Kui keegi leiab, palun linkige see ka kommentaaridesse!

« Older entries