Jah, kui siin aasta või miski tagasi tuli kultuuriministri väljaütlemist mööda kultuuriinimestel nagu kassipoegadel nina piima sisse suruda, et nad aru saaks, mis neile hea on, siis nüüd, näe, see seisukoht õnneks muutunud.
Tuli vist välja, et kultuuriministeerium on hoopis ise kassipoja rollis?
Ja veel üks tänane uudis – töövaidluskomisjon Andres Siitani avaldust ei rahuldanud. Uudis on antud kultuuriministeeriumi pressiesindaja poolt.
Tegelikult selline tulemus ei üllata mind. Töövaidluskomisjonil puudub kohustus tõenditega tutvuda ja neid arvestada, neil on täielik õigus langetada otsus lihtsalt ütluste alusel. Nii ka Rea töövaidluskomisjon lõppes kultuuriministeeriumile soodsalt. Aga keerulistes juhtumites ei pääse ilma tõendeid nägemata sisunigi, mis korralikku otsust saab sealt siis tulla. Otsustame aga selle järgi, kumb pool kumma üle räägib… tänan väga.
Õnneks on meil ka kohtud olemas. Loodan väga, et Siitanil on võimalik asja sedakaudu edasi ajada.
Ja õnneks hakkasid mu tööasjad üleeilsest ka jälle edenema. Üks “Saladuste” lugu nagu naksti valmis, ja teise dialoogidega hakkan just pihta. Hea on kohe kirjutada.
Suts hiljem: ERR teeb küsitlust valimiseelistuste kohta, lehekülje allotsas paremal.
Aidi Vallik avalikult 
Maire said,
21. jaan. 2011 kell 08:18
Ma pigem arvan, et otsus sündis just paberil olevate tõendite alusel. Töövaidluskomisjonile tavaliselt esitatakse kõikvõimalikku tõendavat materjali tööandjate poolt, aga inimese enda tõendid jäävad sageli vaid suulisteks. Nagu mina asjast aru sain, siis oligi eelarve lõhki ja seda on ju paberil väga lihtne näidata. Küll aga on raske tõestada ministeeriumi poolt suuliselt antud lubadusi või seda, et nad Siitanit õigel ajal jutule ei võtnud. Nii, et ma arvan, et siin oli töövaidluskomisjonil otsuse langetamine lihtne ja vaidlustada on seda otsust väga raske. Suulisi lubadusi ei saa tõestada ja paberid räägivad Siitani kahjuks.
aidivallik said,
21. jaan. 2011 kell 12:05
Täna kommenteerib töövaidluskomisjoni otsust ka Andres Siitan ise: http://www.postimees.ee/?id=375759 ja http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/siitan-vallandamise-kompensatsioon-on-ebaoiglaselt-vaike.d?id=38812467
Viimases artiklis väärib tähelepanu jälle see hirmutamistaktika: “Kohtuvaidluse kulukusele viitas Siitani sõnul ka kultuuriministeeriumi kantsler, kes meenutas talle kohtumisel, et ministeeriumi eelarve on 2,6 miljardit krooni ja küsis, kas tal on midagi selle vastu panna.”
Midagi nii rullnoklikku kultuuriministeeriumi esindaja suust tõrgub mõistus uskumast.
Paberitest: küllap on ka Siitanil oma paberil tõendid olemas – ta ei saanud ju loota endale positiivset otsust ainult suuliste ütluste peale välja minnes.
Real olid, ja väga tugevad tõendid tema mittesüülisuse kohta. Aga komisjon ei arvestanud neid. Ma täpselt nüüd ei mäleta (kuigi olen lugenud nii toda istungi protokolli kui vormistatud otsust), kas mitte nad oma otsuseski ei öelnud, et ei pidanud vajalikuks lisatud tõendite läbitöötamist? Rea, kuidas oli sellega?