Ma nüüd hakkan sellest pikast talvest tõesti väsima. See praegune külmalaine on juba ilmne liig. Ma ei viitsi päev läbi kuuri vahet joosta ja sada korda päevas paagi näitusid vahtida. Ma ei viitsi Hermannile iga kord mantlit selga toppida, kui ta õue tahab minna. Ellil pole probleemi, tema ongi enda arust polaarkoer ja tal on ka vastav karv muidugi seljas, aga Hermann oma õhukese siidja dogikarvaga on üsna-üsna külmakartlik. Nüüd neil külmadel öödel magab ta oma asemel ka teki all, sest vastu hommikut kisub põranda ligi ikka jahedaks küll.
Ma ei olegi isegi blogisse kirjutanud jupp aega. Õnneks on olukord siiski oluliselt parem kui eelmise aasta alguses, sest siis olin ma oma poolteist kuud jutti vakka ega kirjutanud üldse mitte midagi. Nüüd ma vähemalt olen “Saladustega” keskmiselt toimekamalt hakkama saanud, kuigi ma pean tunnistama – see käib kah praegu tegelikult õige tujuta ja hoota. Baasmaterjal on ju ees ja rakendan lihtsalt elementaarset “käsitööoskust”.
Töisel maastikul on avaldunud siiski päris positiivseid märke. Vahepeal nimelt ilmus Krista Kumbergi sulest jalaraamatu kohta niisugune tore positiivne arvustus!
Ja siis sain ma ühe üsna kummalise tööpakkumise – kirjutada “Klass. Elu pärast” romaaniks. Ma olen selle suhtes veel veidi kõhkleval, kuid päris uudishimulikul seisukohal. Igatahes annan siis blogis ka teada, kui ja mida ma selle pakkumise osas lõplikult otsustan.
Peale selle sain ühe rõõmustava meili, milles üks väismaine kirjandusagentuur avaldab soovi hakata romaani keeli rääkivate maade kirjastustele vahendama rea eesti autorite raamatuid, sh minu omi. Vastasin neile muidugi, kuid vastust oma vastusele veel saanud ei ole – et kas saab asja või mitte, “tuleb jaht või ei tule.”
Märtsikuuks on juba esinemiskutseid Eesti koolidesse paksult nagu putru. Jagub ka veebruari teise poolde: homme räägin Nõmme Gümnaasiumi lastele.
Muus osas aga…
Tark Naabrinaine pakkis asjad kokku, kinkis mulle kõik oma korvid ja kausid, pidasime lahkumispeo ja täna ta kolibki. Homme näeme korraks veel, siis ta tuleb maja üle andma, – ja kõik. Edaspidine suhtluskanal on paraku ainult internet, aga see pole see pole see.
Ints otsib ja hüüab ja on omadega justkui hädas kogu aeg.
Mul on plaanis kadunud Mooru asemele lõpuks uus kass võtta. Intsul-vanamehel ka ehk jälle elu seltsim ja huvitavam. Ja mu enda jaoks, ma tunnen, on ka ikka vaja selle vanatoi-põdurakese kõrvale veel kedagi positiivsemat kassifiguuri.
Lullamilladest ka veidike. Lastel üle Eesti on kindlasti paljudes kohtades külmapühad… kuid nagu ma enda lapsepõlvest mäletan, ei takistanud külmapühad sugugi keskpäeva paiku juba kelgumäele möllama minna.
HÜPPEKAS
KELGUMÄEL ON HÜPPEKAS,
MIS VÄGAGI ON NÜKKEKAS!
TÄPSELT PEAD SA TEADMA NÕKSU,
ET EI PANEKS HOOGA PÕKSU
VASTU SUURT JA KÕVA PUUD,
NII ET PURUKS KELK JA LUUD!
Aidi Vallik avalikult 