Meil on nüüd vannialune

Vanni all elab valgesse kohevasse kasukasse rüütatud proua Missy. Legend temast räägib, et proua Missy jäeti ühel sügisel Lumivalgekesena metsa metsloomadele saagiks. Kährikute, rebaste ja huntide hambu ta siiski õnneks ei sattunud. Metsa sattunud kaastundlike inimeste abil sattus ta hoopis varjupaika ja hiljem turvakodusse, kus teda raviti, toideti ja lohutati.
Nüüd elab proua Missy meie juures. Kui lõpuks koertega ära harjub, siis õnnelikult oma elupäevade lõpuni. Kui koeri pole silmapiiril, siis tuleb proua Missy vanni alt välja, kuulab, mis ma talle räägin, võtab vastu mu silitused ja pakutava söögi, nühib end minu vastu ja lööb mulle nurru.
Ma arvan, et ta lõimub ka koertega lõpuks. Lihtsalt tuleb aega anda. Ta alles reedel ju tuli, st me tõime.
Kui mul teda korralikult pildistada õnnestub, siis panen fotosid ka.

Aga muidu on Haapsalus asjad halvasti, nagu te ilmselt kõik kuulnud olete. Laupäeva öösel suri 85-aastasena Haapsalu Gunnar, juttude järgi külmus oma kodumaja trepil. Miks, kuidas, kas…. keegi ei tea.
Eile, pühapäeval, võttis väikelastekodu tulekahju kümme elu. Hilja õhtul veel oli kirbe tulekahjulõhn üle linna.
Pakases ja tules. Selles on nagu mingi õudne sümboolika.

7 kommentaari

  1. Rea Raus said,

    21. veebr. 2011 kell 19:30

    Missy on kindlasti heas kodus.
    Kurbadest sündmustest aga ei suuda rääkida, sõnad on kuidagi tühjad…

    • aidivallik said,

      22. veebr. 2011 kell 11:13

      Sellepärast minagi nii lühidalt.

  2. Kristel said,

    22. veebr. 2011 kell 03:13

    Ükskord kui bussiga Hiiumaale sõitsin, tuli Haapsalust peale üks vanaonu, kes terve sõidu aja rahva rõõmuks suupilli mängis. Kas see võis äkki Gunnar olla?

  3. aidivallik said,

    22. veebr. 2011 kell 10:53

    Võis olla, aga ei pruukinud. Mina pole ise Gunnarit suupilli mängimas näinud, aga Ott ütleb, et mängis ikka vahel küll.
    Minu väravavestlused Gunnariga keskendusid tavaliselt küsimusele, kelle matused need laupäeval, pühapäeval või mis iganes hiljutisel päeval olid. Ma elan ju leinamajast peaaegu üle tee ja Gunnari meelest pidin alati teadma, keda seal ära saadeti. Teda huvitas väga, kui palju inimesi oli, autosid, kas olid suured matused… Nii et suupili mängimiseks tal minuga aega ei olnud.

    • Kristel said,

      27. veebr. 2011 kell 03:49

      Kui ma nüüd juba selle blogi leidnud olen, siis ei saa kuidagi mainimata jätta, kui väga mulle Teie Anni-raamatud meeldivad 🙂 Olen praegu 24, esimene osa juhtus näppu kui olin kusagil 14-15. Ei läinud mul see raamatute lugemine siis sugugi libedalt, aga Anni neelasin küll vist tunni ajaga alla, uksegi panin vahelt lukku, et kodused tüütama ei tuleks. Mäletan, et see oli klassijuhataja isiklik eksemplar, mida ta järjekorra alusel õpilastele välja laenutas.
      Eriti kaasahaarav oli Kärdi päeviku osa, see raju ja müstiline 80ndate punkarite maailm, millest enamik minuvanuseid undki näha ei oska (On jah punkareid küll ka praegu, aga see pole see pole see. Hiljem kui Tartusse õppima läksin, tundus mulle, et selle kadunud maailma riismeid oli õhus veel haista…) Elasin raamatusse ikka sajaga sisse, siiamaani on toona ette kujutatud tegevuspaigad selgelt silme ees. Võin öelda, et elu üks parimaid lugemiselamusi. Suur tänu!

      • aidivallik said,

        1. märts 2011 kell 14:20

        Aitäh. Nii ilus on selliseid asju teada saada!

  4. Köögikata said,

    22. veebr. 2011 kell 19:49

    Tere tulemast Missyle!
    Muu aga…mõtleme neile. Loodetavasti on neil seal parem.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: