Nikerduste väljanäitus

Mõtlesin, et näitaks ka vähe lähemalt, mis ma sel talvel valmis olen nikerdanud. Oma seelikut ma üles ei pane, see sai juba enne jõule valmis. Aga pärastistest õhtustest näputöödest saab sellise näituse.

Oti kampsun. Kapuutsiga. Maavillasest kahekordsest hallist ja Leedu päritolu samasugusest villasest mustast lõngast, mida kokku kulus ca 900 g.

Sõrmikud ajakirjanikust sõbrale. Juhuslikud maavillase lõnga jäägid mu lõngakastist.

Kirjatud sokid, meeste suurus. Juhuslikud maavillase lõnga jäägid mu lõngakastist. Veel ei tea, kas jäävad Otile või kingin ära.

Heegeldatud vest-tuunika mulle endale. Jämedam täisvillane lõng, ostetud 35 eurosendi eest kiriku misjonimüügilt kahe väikese naisterava kampsiku kujul (helebeež ja pruunikaspunane), üles harutatud ja taas kasutatud. Kumbagi lõnga jäi päris parajalt üle, nii et sealt saab veel kaks paari häid sokke.

Sõrmikud mulle endale, uue pruuni talvise jaki juurde. Lilled on eraldi kootud ja peale õmmeldud. Pruun ja punane lõng kerge akrüüliseguga villane, umbes kümne krooni eest kaltsukast ostetud.

Mis on vahva, on see, et olen leidnud ühe proua, kes suure heameelega kudumeid lõngaks harutab. Ise ta ei koo ega heegelda, aga tahab ikka, et talvel soe lõng näppude vahel mudida oleks. Nii ma siis viin talle aeg-ajalt kuskilt kaltsukast odavalt leitud, kuid heast lõngast kootud esemeid koos kommikarbi vmt-ga ja saan varsti kena harutatud lõnga vastu. Mul on selle variandi üle tõesti hea meel.

Advertisements

Valitsusprogrammis on ikkagi kultuuri kah sees

Vajunud vahepeal kultuuripoliitika osas sügavasse pessimismimülkasse, märkan ma nüüd rõõmuga, et selles osas võib tuul tasapisi isegi pöörduma hakata. Vähemasti valitsemisliidu programmi on kultuuri asjus üsna keni sissekandeid tehtud. Kultuurkapitali hüvede jaotamisel projektide eelistamine on MTÜ-dele igatahes soodne. Päris suur kasu võib tõusta pikemaajalistest toetuskavadest igasugustele pikaaegseele tegemistele. Ja loovisikute seaduse ümbervaatamist tervitan kahe käe ning rõõmuhõisetega.
Tänasest Postimehest saab seda ilu lugeda.

Päevalehes on koalitsioonileppest päris põhjalikult ja koos leppe teksti endaga.

Ja et Rein Lang kultuuriministriks… ma ei oska tegelikult praegu midagi arvata. Näen selles valikus nii plusse kui miinuseid, aga kuidas tegelikult minema hakkab, eks see paistab edaspidi. Kultuuriministri rubriigi jätan igatahes avatuks 🙂

Potitasin ja külvasin

Täna said pottidesse mulda mu vanad, vanaema aiast pärit punased begooniad, sellised.

Eelmisel nädalal Bauhofist külvimulda toomas käies krabasin kaasa ka kolm uut ja nüüd on nemadki pottides:
niisugune tumepunane

ja rippuv oranž

ja selline roosa krähmu

Ja siis külvasin igasuguseid maitsetaimi köögi aknalauapottidesse: tilli, peterselli, koriandrit, basiilikut ja iisopit ja midagi oli nagu veel…
Ja tomatid ja paprikad said karbiga radika äärde. Veidike hilja küll, aga ikka parem kui aprillis.

Üldiselt on aknast välja peenardele vaadates pilt ikka veel masendavalt valge ja jäine. Eriti nendes kohtades, kus koerad peal on kakerdanud. Ma ei julge mõeldagi, mis sealt alt ükskord välja sulab või ei sula.
Igaks juhuks peaks vist suvi- ja uusi püsililli karpidesse külvama… ma arvan. Ma tegelikult vaatasingi seemnekarbist, et mul on varasemate aastate külvamistest üht-teist ilusat ja huvitavat järele jäänud, mingil müstilisel moel ka selliseid lilli, mida ma omas aias veel kunagi näinud ei ole. Kuidas ometi nii sai juhtuda?

Laine Jänes tagantvaates

(8.4.2013: Et Lääne Elu veebiuuenduse käigus on netist kadunud mu 2011. aasta aprillis kirjutatud pikk ja kokkuvõtlik ülevaade Laine Jänese ministriajast, aga huvi tuntakse selle vastu endiselt, kopeerisin selle arvamusloo lihtsalt nüüd oma blogisse ja seda saab lugeda siit.)

See on küll juba nädalajagu vana uudis – aga nüüd siis on selge vahe sisse tõmmatud kultuuriminister Laine Jänese ja eraisiku Laine Randjärve vahele! Võiks öelda, et Laine Jänes heitis seljast jänesenaha ning kultuuriministri taaga.
Ma olen tegelikult mõelnud küll, et arvatavasti teda ikka rõhus see toimunud skandaaliuputus päris rängalt, ja inimlikus mõõtmes oli mul temast tõesti kahju ka. Samas oli mul rohkem kahju tema asjaajamisstiili ohvritest, sest Jänesel oli siiski alati jõupositsiooni eelis. Kuid et kes külvab tuult, see lõikab tormi, sai taas kinnitust.
Jumal temaga. Ma lihtsalt soovin, et kultuuriministeeriumi tööstiil muutuks oma haldusala suhtes lugupidavamaks, teadlikumaks, isiksusi ja alluvaid arvestavamaks, demokraatlikumaks, avatumaks, ka enesekriitilisemaks. Ma soovin, et edaspidi, kui midagi kärpida on vaja, ei tehtaks seda esimesena ning kõige hoogsamalt just kultuurivaldkonna kallal, ma soovin, et raamatukogudes jaguks ikka raamatuid, mida laenutada, ja maakondades väikesi muuseume oma iseseisva otsustusõiguse ja oma fondidega, ja ma soovin, et vallandamine oleks arusaamatuste ja konfliktide korral viimasena, mitte esimesena rakendatav abinõu.

Siis mind huvitab veel kangeti, kuidas areneb edasi ERSOs see teema, et mõned järelmaksuga ostetud kallimate pillide omanikud töötasid mitte töölepingu, vaid arvete esitamise alusel ettevõtjatena – et saaks pillide soetamise maksumuse kuludesse kanda. Kallimad pillid maksavad autoga pea sama hinna, ja need on muusikutel isiklikud. (Ses mõttes ma ei kaldu ERSOs töölepinguid iseenesest üldse õigeks pidama, sest see ju eeldaks, et tööks kasutatakse tööandja vahendeid… ma ei tea, treial ei käi nagu tööl oma isikliku tööpingiga või õmbleja oma õmblusmasinaga… või mis?) Sai ju vahepeal lugeda, et direktori KT lõpetas selle võimaluse ära, instrumentide järelmaksud ja hooldus on nüüd puhtalt orkestrandi isiklik kulu. Aga see ei tundu õige. Õige tunduks töölepingute korral see, kui orkester või kultuuriministeerium ostaks ise need kallid muusikainstrumendid ja orkestrandid saaksid nad oma käsutusse mingi kasutuslepingu alusel (sest pilli kasutamine peab ikka muidugi olema isiklik, pillid on tundlikud ja erinevad ja “kasvavad” oma pillimehega kokku… ja sama pill teise inimese käes ei ole enam seesama pill.) Ning kui orkestrant tahab töölepingu lõpetada, võiks tal olla õigus oma pill riigilt või orkestrilt välja osta jääkväärtuse alusel.
Aga nii ei ole. Sest see on orkestrile ja riigile, kust tuleb orkestri eelarveraha, kulukas. Osta ise oma sada pilli, igaüks maksab pool autot kuni auto.
Ja kui nii ei ole ega saa, siis on töölepingud ERSOs vale mõte ja selle asemel peaks olema mingid muud palgamaksmise alused.
Nii et see kõigi orkestrantide viimine ühtse töölepingusüsteemi alla tundus mulle käteväänamisena. Kallimate pillide omanikud kaotavad selle tulemusena oma sissetulekus palju, ja kui nad ei taha kaotada, siis on nende ees avatud ilmselt mõne välismaise orkestri prooviruumi uksed. ERSOs võib alata kaadrivoolavus, ERSO võib kaotada oma ridadest väga oskuslikke muusikuid, kelle asemele tulevad algajamad, veidi oskamatumad, kogenematumad jne, ja see voolamine hakkab mõjutama mõistagi kogu orkestri kunstilist taset. Ja sellest oleks kahju.
Kuid väga palju on ERSO uue direktori kätes. Elame ja näeme.

Korjan end jälle vaikselt kokku

Mina ei saa aru, kuidas need esinemised ja sõidud alati niimoodi väsitavad. Igatahes see seeria on nüüd läbi, poolteist nädalat ratastel.
Viimaselt otsalt, Pärnu Raeküla koolist tulles, juhtus midagi meie Sussiga ja mootoril kadus jõud täiesti ära. Täna remonditöökojas mehed uurisid ega osanud muud midagi arvata peale selle, et midagi on seal kapitaalselt nässus ja võib-olla elektroonika. Nii et järgmine samm on Pürksi Ott, autoremondikunstnik ja inimeseks kehastunud Duracelli jänku. Ja siis diagnostika. Ja siis vaatab edasi. Järgmine esinemine ja sõit oleks muidu juba laupäeval, kui peaksime Tartus Kirjanike majas lastehommikut tegema ning õhtul Heiki sünnipäeval olema, aga tõenäosus, et me sinna ei jõua, on ülisuur. Ka sellepärast, et tütar tuli välja infoga, et on sel nädalavahetusel Tallinnas Leelo koori proovides – nii et meil ei oleks koeri kellegi hoolde jätta. Kaks jama ühe hoobiga.
Ja siis veel järgmine esinemine on Keilas 5. aprillil. Kas selleks ajaks saab Sussi korda?
Viimastest sõitudest niipalju, et neljapäeval olime Märjamaa Gümnaasiumis, kus mind kuulas vat nii palju äärmiselt toredaid, viisakaid ja huvilisi noori:

Neile oli nii tore rääkida, et isegi ajast jäi väheks, oleks tahtnud kõnelda veel sellest ja tollest ja… See Märjamaa kool oli ka niisugune väga mõnusa rahuliku atmosfääriga koht. Õpetajate ja laste suhtlemise juures vaatasin, et kõik nii vahetu, lihtne ja normaalne, ei mingit tohutut enesekehtestamist ei ühelt ega teiselt poolt, kõik nii üksteist arvestav ja inimestena üksteisest lugupidav – ja sellest ka rahulik õhkkond. Pinged ei ajanud eetrit häguseks. Õpetajad olid vist eeltööd teinud või oli muul moel auditooriumi häälestatus hästi positiivne. Lausa liigutav oli.

Umbes sama mõnus oli ka reedel Pärnu Raeküla koolis, võib-olla ehk veidike rahutum, sest ka nooremaid klasse oli hulgas, aga selline eluterve, arvestav ja viisakas. Hoolimata sellest, et oli “tunnistusepäev”, ei olnud nagu mingit rähklemist ega kannatamatust ega tungi ega tormi. Väga toredad, väga armsad lapsed. Pakkusid oma abi raamatukoti tassimisel ja küsisid ja kõike. Imelisi koole on ikka olemas.

Maja iseenesest on selline naljakas – nagu ümber ühe vana ümmarguse torni oleks erinevatel aegadel tehtud erinevaid juurdeehitisi. Ilmselt ongi.

Ma võin vist küll üsna kindlalt öelda, et valdav enamik koole, kuhu mind esinema on kutsutud, on meeldiva ja suhteliselt pingevaba õhkkonnaga. Laste pealt näeb ju kohe ära. Sest samas – on koole, kus õhk on pingetest paks, kus kuuled õpetajate ja õpilaste vahetatavatest repliikidest ja vestlusekatketest rohkem või vähem varjatud võimuvõitlust, viha ja trotsi. Kus lapsed ei keskendu mitte esinejale, vaid õpetajatele ja püüavad midagi näidata, on demonstratiivselt ignorantsed või ka väljakutsuvad, sest kirjanik on ju õpetajate järjekordne meetod neid piinata, eks ole. On koole, kus jälle hoopis õpetajad püüavad kirjanikule näidata, et neil on kõva kord majas, ja see pole sugugi meeldivam. Ja siis on koole, kus õpilased istuvad väga vaikselt ja viksilt, käed süles, ei naeratata, ei julgeta vastata küsimustele, mis ma vahel saali käest küsin, ei küsita ka ise, vaid vaadatakse õpetaja poole. Sellistes koolides on raske esineda.
Kuid nagu ma ütlesin, õnneks on neid “kuri-kari-koole” tänapäeval juba vähe. Mida aasta edasi, seda vähem ma sellistesse satun, ausalt öeldes nüüd juba vahel hästi harva satun. Mitte enda pärast, aga laste pärast on mul hea meel, et koolide õhkkond ikkagi aasta-aastalt järjest tasakaalukamaks ja sõbralikumaks muutub.

Aga see sõidunädal, mil meie tavapärane kodune elurutiin pea peale sai pööratud, mõjus Ellikesele igatahes nõnda, et ta sai vägeva hotspoti ehk märja nahapõletiku kõrva alla põsevoldi vahele. Laupäeval käisime loomaarstil, natuke karvu pügati sealt kõrva alt maha, kerge antibiootikumisüst, ja nüüd jätkame põletikupiirkonna sagedase desinfitseerimisega tugeva kaaliumpermanganaadi lahuse abil.

Võrdlevat lugemist

Väga, väga huvitav on see Priit Toobali kirjutis Savisaare kohta.
Väga huvitav on veel lugeda seda võrdluses looga Kim Jong Ilist, minu lemmikdiktaatorist.
Ma arvan, et ka Savisaarest tuleks teha sisukaid fotoseeriaid, nagu näiteks Kim Jong Ilist on tehtud see siin.

Sain Julius Oro lastekirjanduspreemia

Täna oli päris suurejooneline päev.
Kõigepealt käisin esinemas Vidruka Koolis, ja siin pildi peal olen ma peamiselt koos õpetajatega. Pluss üks väike tibu ka. Meel on muidugi hea, sest esinemine oli selleks ajaks juba täiesti õnnestunult läbi ja parasjagu ostsid õpetajad minult raamatuid.

Aga pärastpoole sõitsime Vasalemma, kus imekaunis vanas mõisasaalis anti mulle üle Julius Oro nimeline lastekirjanduspreemia.

Seda annab Vasalemma vallavalitsus 1999. aastast alates ühele sellisele eesti lastekirjanikule, kelle puhul statuudi järgi arvestatakse loomelähedust Julius Oroga, lastepärasust ja seost lasteajakirjandusega. Seni on selle auhinna saanud Leelo Tungal, Heljo Mänd, Jaan Rannap ja Aino Pervik, nii et ma olen ühes reas väga väärikatega. Kohe põlved võtab nõrgaks, kui mõtlema hakata. Siin on ka veel natuke infot selle auhinna kohta.
Aga Julius Oro “Muna”-raamat väikesest Ainost ning “Hiir rätsepaks” olid kindlad saatjad ka minu lapsepõlves. Ka tema tehtud ennesõjaaegset lasteajakirja, Laste Rõõmu, sain lugeda, sest selle vanu numbreid oli mu Palivere-kodus vanaisal alles hoitud. Mäletan neist Rõõmu-onu ja Hundipapat, samuti paari juttu, kuid vaid tükati. Igatahes suur osa Wabariigi-aegsest lastelektüürist oli mu lapsepõlves tänu koolipapadest esiisadele üsna kättesaadav.
Ja lõppude lõpuks, Julius Oro, Ernst Enno ja Jüri Parijõgi olid need, kes tegid eesti lastekirjanduse. Meie, kõik hilisemad lastekirjanikud, oleme vaid seda põldu edasi harinud.
Koju sõites arutasime Otiga autos, et huvitav – kaks saurust neist kolmest tapeti 1941. aastal punaste poolt. Ennol oli õnn surra juba aastake enne, ütlen “õnn” sellepärast, et kirjanikust koolipapana poleks vist temalgi asjad teisiti läinud.
Mis koledat ohtu endas lastekirjanikud võivad kätkeda, mis? Põlvkondi kestvaid meelsusmanipulatsioone?
Igatahes see preemia liigutas mind väga. Mul on peaaegu isegi tunne, et ma pole seda veel ära teeninud.
Siin pean ma tänukõnet.

Ole nagu turneel kohe

Pole aega kirjutadagi enam, kogu aeg olen autos või laste ees. Ah jaa, laupäeval turutasin ja vaaritasin ja võõrustasin tohutul hulgal sugulasi, sest mu pisipliks sai suureks – 18!
Nii kiiresti läheb see kasvamine. Palju õnne, mu kullakallis!
Aga läinud reedel olin väga armsas väikeses Neeme Algkoolis, mis ühtlasi on ka posti- ja rahvamaja:

(Nagu ehk näha võib meie rohelise Sussi külje pealt – üks oinas sõitis meile hiljuti Haapsalus taganurka sisse. Keeras aga uljalt parklast välja teele ega märganudki, et meie Suss seal ees oli. Kindlustus menetleb praegu, Suss sõidab, ja millalgi kuu lõpus ehk tehakse ka remont ära.)
Aga seal Neeme koolis oli küll kohe kaugele õhust tunda mõnus, tuttavlik, turvaline ja stressivaba atmosfäär, õpetajate ja laste suhted olid nii sõbralikud, armsad ja kodused… kui ma oleksin laps, ma tahaksin käia just niisuguses koolis.
Siin ma käin ringi ja näitan vahepeal pilte ka:

Köögikata, kas see kena tüdruklaps, kes emakeeleolümpiaadi ära võitis, oli sinu oma, nagu nime järgi mul kahtlus tekkis? Kui jah, siis veel kord palju õnne talle minu poolt!
Eile, esmaspäeval, olin päev otsa Sõmeru koolis, kus rääkisin väikestele ja suurtele ja pärast natuke aktusel ka, ja jagasin seal luulekonkursi aukirju.

(Aga selle triibulise seeliku ma kudusin endale detsembrikuus ja olen selle üle hirmus uhke).
Siin aktusepildi peal on näha see Oti uus kapuutsiga kampsun, mille ma nüüd aasta algul kudusin. Ja ma istun vallavanema kõrval, mistõttu mul ilmselt ongi nii magus nägu peas.

Aitäh õpetajale piltide saatmise eest!
Sõmeru koolis on väga toredad tantsivad ja laulvad poisid. Mitte et nad seda kõik ühes taktis ja väga kooskõlaliselt teeksid, aga see tegemise lust ja energia ja tahtmine – vot see oli nii särav, et tegi tuju heaks. Ja ma usun, et ka seal Sõmeru koolis, selles ilusas uueks tehtud sini-kollases ja seest täitsa rõõmsavärvilises majas on lastel mõnus olla ning õppida.
Täna Rakkes jälle kolmandat moodi tegemine ja olemine, osa koolimajast on veel remondis ja nii nad kuulasid mind treppide pealt ja põrandalt:

.. ja mina jällegi rääkisin, lugesin ja näitasin pilte. Alguses väikestele, siis suurtele.

Homme jälle sõidame.

Täitsa kevadine Rakvere

Rakvere, muide, on Viljandi kõrval üks mu lemmiklinnu Eestis.
Käisin täna seal kahes koolis esinemas, Rakvere Eragümnaasiumis ja Gümnaasiumis. Millised suurepärased lapsed. Esimeses kohas nad muudkui küsisid ja küsisid, sellised terased ja rahutu vaimuga rüblikud. Teises kohas istus mu ees poolteist tundi sadakond (hilis)teismelist, kellega õnnestus väga ilusasti ühele lainepikkusele pääseda, ja nii ma neid seal nautisin. Loodan, et neil oli kah minuga huvitav.
Mulle õudselt meeldib, kui lapsed ja noored kuulavad, mis ma räägin, ja silmad säravad.
Ja ilm oli tõeliselt lootusrikas: veed voolasid, päike küttis ning juba mitu päeva puhub ka tõeline jääminekutuuleke. Täna tundsin, et nüüd ongi kevad juba ühe jalaga kohal.
Aga praegu ma olen lihtsalt jube väsinud – mitte lapsed, vaid see sõit, Haapsalust sinna kolm ja pool tundi ning umbes sama kaua pärast tagasi.
Muide, kes pole veel näinud – päris naljakas, kuid väga probleemne oleks olla sellise pätikiisu perenaine:

Taimekataloogid hävitavad meelerahu

Ma lubasin endale, et ma hangi enam juurde ühtegi lille, sest olemasolevatelgi on ruumi kole vähe ja see 200 m2 aeda siin on selles mõttes ainult üks suur hädaorg, et kunagi mitte midagi ei mahu.
Sel eesmärgil olen ma olnud tubli, end kokku võtnud ja pole vaatamas käinud seni ühtegi taime-, mugula-, sibula – ega seemnekataloogi, ja see on nõudnud karmi enesedistsipliini. Aiablogijate jutud millegi tellimisest raputavad mu maailma alustugesid ja kisuvad verist liha mu südamest ega lase kahjutundest ning kadedusest pärast magadagi, nii et tellimisejuttudest libistan silmad kiiruga üle. hoidun süvenemast ning parem ei vaatagi, kui õnnestub.
Ja igal õhtul enne uinumist viimase kujutluspildina istutan või rohin või multšin ma mitmesuguseid lilli avaratel, avaratel peenardel.
Nüüd käisin pattu tegemas sibullilled.com leheküljel, sest pidasin nende valikut ja värki suht ohutuks. Pulss tõusis kohe, süda hakkas kiiremini lööma, jalad lõpetasid külmetamise, käed hakkasid värisema ja eriti hulluks läks kõik siis, kui ma kujutasin ette, kuidas oleks, kui need liiliad moodustaksid suuri puhmaid mu laia unistuste aia istutusaladel.
Saaks selle maja siin kuidagi ratastele panna ja kärutada mingi maakoha ja Haapsalu vanalinna vahet edasi-tagasi, vastavalt vajadusele. Sest päriselt maalekolimise osas ei ole mu perekond minuga paraku sugugi ühte meelt. Ning pealegi – kogu meie sotsiaalne elu, võrgustik ja tööasjad on ju siin, Haapsalus.
Võib-olla kunagi tulevikus. Kui plika on päris suur ja oma elu peal, ja meie vanemad ning see sotsiaalne sullapulla ei määra enam eriti.
Ja võib-olla on võimalikud mingid vahevariandid. Oh, ma olen nendegi peale nii palju mõelnud, et kole, aga midagi arukat ja ökonoomset pole veel välja nuputanud.
Ja siis on ju alati olemas jumalik juhus, mille peale loota küll ei saa, sest ta on ju alati vaid juhus, aga ruumi peab imede sündimisele jätma.
Eks ma seni, kuni kunagi ilmub lahendus ühel neist kolmest viisist, istutan ja imetlen oma lillevälju siis uinumiseelsetes unistustes.

« Older entries