Enne olgu raha küllalt, siis hakkame vaatama

See mantra viskab mul viimasel ajal ikka päris tõsiselt juba üle – reffide valimiskampaania mitteametlik, kuid oluline tunnuslause. Laiendatav kõigele. Väljendab ülimaterialistlikku maailmavaadet ja tagandab raha kõrvalt kõik teised väärtused väheolulisteks, marginaalseteks, kõrvalisteks.
Eluliselt ei päde see tõekspidamine küll ühelgi tasandil ja minu arust väljendavad reformierakondlased sellega ainult oma kitsarinnalisust, piiratust ja rumalust. Nii ei saa elada, kui lükata kõik muud ettevõtmised ja tegevused peale rahahankimise enda kuskile kaugesse kaunisse tulevikku, “kui raha on küll”!
Nii võib lastesaamist muudkui edasi lükata selle ajani, kui raha selleks küllalt on.
Nii võib abiellumist edasi lükata, kuni raha on küll.
Nii võib noor tööinimene oma perekonnaga jääda ka aastakümneteks vanemate juurde kahetoalisesse korterisse elama, lükates omaenda kodu rajamist edasi ajani, mil raha on küll.
Nii võib vana maja omanik lasta oma majal järjest enam laguneda, lükates remonttöid edasi ajani, mil raha on küll.
Nii võib keskkooli lõpetanu pigem tööle minna ja lükata edasiõppimise ajani, mil raha on küll.
Nii ei osteta endale koju, kasvõi kasvavatele lastele, ühtegi raamatut, sest küll neid jõuab ostma hakata, kui raha on küll.
Nii ei minda aastate kaupa teatrisse, kontserdile vmt, sest küll siis jõuab käia, kui raha on küll.
Nii ei lähe mõni aastate kaupa puhkuselegi, sest küll siis jõuab puhata, kui raha on küll.
Kuid hoolimata sellest, et raha pole kunagi küllalt, on inimesel enamasti siiski raha küll nende tegevuste jaoks, mis talle tähtsad on. Töötul alkohoolikul on joomiseks raha alati.
Asi on ettekäänetes.
Ma arvan, et see mees oli reformierakondlane, kes jõulude eel meie raamatute juures oma pojale niisugust juttu räääkis: “Ah tahad raamatut, jah? Noh, kõigepealt lähed kooli, õpid lugema, siis lähed tööle, teenid raha – ja siis ostad endale raamatu, kui tahad!”
Vat nii.

Advertisements

9 kommentaari

  1. thela said,

    1. märts 2011 kell 21:45

    Ma kaldun arvama, et see viimases lõigus kirjeldatud mees oli lihtsalt rumal…
    Aga kui poliitika kõrvale jätta, siis ei maksaks kultuuriinimestel majandusinimestesse nii põlastavalt suhtuda. Paraku on lihtne loogika see, et kui ei ole majandust, siis ei ole ka kultuuri, sest kultuur elab sellest rahast, mida majandus toodab. Sõltumata sellest, mismoodi seda raha ümber jaotatakse. Ka kulka rahad ei kuku taevast.
    Ütleks nii, et kultuur õilistab rahvust. Aga kultuuri nautimiseks peab inimesel kõht täis olema, muidu mõtleb ta söögist, mitte kultuurist.

    • aidivallik said,

      2. märts 2011 kell 12:37

      Ma ei suhtu majandusellu ja -inimestesse sugugi põlastavalt, vastupidi – ma ei saa aru, miks kultuuri ja majandust ainult või pigem vastandatakse? Kultuur on kah ju otsapidi majanduse osa, sest mis see kultuurimajandus siis muud on. Kontserdi- ja etendusepiletite, raamatute käibe- ja müügimaksud, samuti autorite ja kultuuritöötajate tulumaksud jooksevad ju kõik riigikassasse. See 10 – 30 % kulka rahastamist, mis projektidele peale saadakse, tuleb sama projekti maksude näol ikkagi päris kindlasti riigile tagasi, ja ma arvan, et see on päris mõistlik tubaka-, alko- ja kasiinomaksude investeerimise viis. 100% riigieelarveliste kultuuriasutuste puhul ma muidugi ei tea. Kuid kultuuriilmingud ja -sündmused loovad oma olemasoluga väga tugevaid lisaväärtusi, näiteks on neil kindel seos turismi ja hotellinduse kasvu ja arenguga, kust riik veel omakorda saab maksutulu. Veel enam – kultuurituristid statistiliselt teevad sihtkohas rohkem kulutusi, elavad kallimates hotellides, söövad paremini, ostavad kallimaid asju, st toovad riigile rohkem nende teenuste ja kaupade maksutulu. Samuti on kultuuril ilmselge seotus haridusega. Ja ka tervishoiuga näiteks – need memmed, kes kuskil külakultuurimajas rahvatantsu teevad, laulukooris, käsitööringis käivad vmt, kipuvad püsima parema füüsilise ja vaimse tervise juures kui kodusistujad ning kulutavad seega ka vähem haigekassa raha. Keskkonnahoid on tugevas seoses pärandkultuuri säilitamisega. Pärandkultuuri ei hoita ammu enam suulisel teel. Tootev tööstus kasutab disainikunstnikke, ehitusvaldkond arhitekte – kelle annet on enne seda just nimelt riigi rahade eest kõrgkoolis, kultuurilähetustes, näituste korraldamisega ja muul moel arendatud.
      Kui me ütleme, et teeme enne majanduse korda, siis hakkame kultuuri edasi toetama, siis on see umbes sama kui öelda, et kuni majanduse taastumiseni me näiteks haridusse ei investeeri. Nagu Kalevipoeg lõikaks endal mõõgaga jalad alt.
      Selles ma näen probleemi. Majandus ei ole ju ka ainult raha.

  2. kganna said,

    2. märts 2011 kell 08:30

    Yhel jõulueelsel lastevanemate koosolekul mõne aasta eest tegin mina ettepaneku, et mis kommi, kingime ikka raamatuid, ma saan odavamalt orgunnida kah. Seepeale tõstis häält yx tuunitud tädikene: aga möödunud aastal nad juba said raamatu! Noh, tõesti, joonelt sellest anekdoodist, et ‘raamat tal juba on’!

    Õnnex viibis koosolekul ka pikk, lai & jämeda häälega issi, kes tädikese põhjalikult nurka häbenema saatis. & lapsed saidki raamatuid & olid väga rahul.

    Aga mis kultuuri & majandusse puutub, need tegel’t ju ei vastandu, vaid toetavad teineteist. Lihtne näide: kui meie KUMU peax mingi nipiga saama õiguse näidata Mona Lisat, sõidax siia seda nalja vaatama paras jagu rahvast kõikjalt lähiriikidest. Kyllap nad ka ööbixid kusagil, sööxid kusagil, teexid linnaexkursiooni, ostaxid meeneid kaasa . . . & olexki hea patakas raha Eestisse saabunud. Lisax on keskmine kultuuriturist oluliselt rikkam & meeldivam kunde kui keskmine briti poissmees.

    Meie kohalikud majandusmehed, konnakesed sooserva mätta otsas, lihtsalt ei taipa seda tõika kuigi hästi. No mis parata, kui noorus kulus parteilist rasketööstust arendades & varane keskiga pankasid põhja lastes.

  3. meretuul said,

    2. märts 2011 kell 10:57

    Aidi!
    Mina olen sinuga absoluutselt nõus- nii raha kasutamise osas kui ka raha ja prioriteetide kokkusobitamise suhtes. Nagu oleks omaenese mõtteid su blogist lugenud!!
    Ehkki Thelalgi on omajagu õigus – kui esmavajadused rahuldamata, ei kipu meie aated ka kuigi kõrgele tõusma , ent samas ma arvan, blogi autor ei pidanudki silmas niiväga seda nö nälgivat kunstnikku, vaid pigem sellist keskmist, tüüpilise mõtlemisega inimest, kes põhijoontes küll eluga kenasti hakkama võiks saada (ja saabki), ent mingil põhjusel ise seda hästi ei usu.

  4. En. said,

    3. märts 2011 kell 22:46

    Reformierakondlik mõtteviis meenutab mulle hirmuäratavat tolmuimejat kunagi loetud lasteraamatust. Küsimus pole niivõrd rahategemisoskuse halvustamises minu poolt, vaid selles, kuidas ja millest raha tehakse. Nt. Eesti tasandil on raske mitte näha tervikpilti: metsareform-metsaveoautodele suuremate koormate nõutamine-tööstuse elavdamine-majanduskasv. Tolmuimeja ei peatu seni, kuni kõik, mida imeda annab (Läänemaal nt. pilliroolõikamise panek enampakkumisele) on tolmuimeja kõhus. Jäävad vaid võsastuvad raiesmikud, segipööratud kaevandusalad, solgitud põhjavesi.

    Üheks esmapilgul vähemärgatud probleemiks on keskhariduse taotluslik muutmine elitaarseks. Mis on seda kummalisem, et tehnika areng võimaldab üha vähematel inimestel pidada elu aeg sama ametit. Järelikult vajame võimalikult laiapõhjalist baasharidus, mitte 17-aastaste kitsast spetsialiseerumist. Aga noh, reformarid lahendaksid harituse probleemi kindlasti elegantselt, taotledes hiinlaste või hindude odavtööjõu sisevedu.

    Kui keskerakonda pidada rohkem geopoliitiliseks nähtuseks (orienteeritud suhetele Moskvaga), siis reformierakonna usk mammonasse on suisa religioosne. Nende tegelastega pole mõtet vaielda, kui küsimuse all on midagigi hingelist – loodus, miljööväärtuslikkus, rahvuslikkus.

    Vabandan nüüd, kui mõnele üksikule erandile liiga tegin! Pikk komentaar johtus peamiselt sellest, et kõik prognoosid (+ kõhutunne) ennustavad reformarliku parteistumise kasvu, mitte kahanemist ka pärast valimisi.

  5. juhan said,

    4. märts 2011 kell 09:53

    Väga piltlik kirjeldus Aidilt selle miltonfridmanliku ilmavaate kohta praktikas.
    Meie kohapealne olukord on tegelikult veelgi halvem.Reaalne alternatiiv RE
    on ainult IRL,IRL on aga usurpeeritud`äraostmatute`küünikute-pragmaatikute
    kamba poolt.Nende kõrval on Ansip ning lainejänesed naljamäng.Isegi
    Juhan Parts on neil ainult ikooniks,Mart Laarist rääkimata.Ansip ja Ligi pais-
    tavad vähemalt ise enda tegemistesse uskuvat.Respublikaanide Reinsalu,Va-
    er,Raudset huvitavad ainult isiklik raha ja võim vahendeid valimata.IRL vali-
    miskampaania on kinnituseks,et minu arvamus ei ole paranoia.Häältpüüdmisel
    lubati ju kõigile seda mis neid huvitab.Populism ja räigus annab Keskerakonnale silmad ette!
    Aidile tänu selle kujundliku pildi eest.

    • aidivallik said,

      4. märts 2011 kell 10:17

      Ei tea, Juhan, mina seda IRL-i Res Publica tiiva asjatamist nii mustades värvdes ei näe. Ise ju ka sattusin IRL-i RP kaudu, RP liikmeks astusin 2001 või 2002, siis kui see partei sündis.
      Nii et selles osas olen sinust erineval arvamusel, aga elu ongi mitmekesine.

  6. juhan said,

    7. märts 2011 kell 13:04

    Valimistulemused selgunud!Vaatamata ülalpool olevale minu arvamusele lootsin
    IRL võitu,ülbevõitu RE igatahes negatiivset hinnangut ei saanud.Duell Jänes-
    Siitan lõppes tulemusega 2212:129.Hindan,et ka seal jäi õiglus kaotajaks.Jä-
    nese 2007a. 9000 häälest 4500 sai ta Tartu linnapeana – järelikult enda
    tegevuse tulemusena jäi tulemus nigelamaks ainult 50% ulatuses.Mina lootsin,
    et valijad on kriitilisemad.Süütult kannatajate esindajaks läinud Siitan oleks minu
    verejanu rahudamiseks pidanud saama 300-500 häält.Lootus pidavat surema
    viimasena – uues(vanas) valitsuses võiks olla vähemalt uus kultuuriminister.

  7. aidivallik said,

    7. märts 2011 kell 17:07

    Jänese häältekaotus on siiski märkimisväärne: http://poliitika.postimees.ee/?id=398593
    IRLi võidu osas mina kuigi optimistlik ei olnud, toetajaskonna kasv on aga ikkagi päris suur ja kohti riigikogus juurde võidetud. Kui muidugi koalitsiooniläbirääkimistel hästi läheb.
    Mingi lapselik seiklushimu minus tegelikult lootis sotside veel tugevamat kõmmutamist, samas on päris selge, et isegi nende praegune häältesaak on üle ootuste tugev. Lääne maavanem sai riigikogusse – las läheb, küllap ta on seal õigel kohal. Ta on tubli ja asjalik mees, on initsiatiivi ja põhjalikkust ja kõike muud, mis hea riigikogulase juurde võiks kuuluda.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: