Ma tahan nüüd vahepeal kekutada ka. Kudusin siin Oti kampsuni vahepeale ühed soojad labakud Üllale sünnipäevaks. Kahe sama lõnga keraga kootud, seest soojapidamise eesmärgil narmalised, randmest kahe satsiga (millest sisemist ei ole kahjuks pildil näha), käeseljale kaunistuseks eraldi roosid, roosinupud, varred ja lehekesed, ning õmblesin need kinda külge kinni. Kannaks selliseid isegi, pean vist nüüd endale ka taolised kuduma, aga teiste lilledega. Üks ühele korrata ei tahaks.
Ja meie “teise ringi” vannialune on juba rida päeva vanni alt väljas, kondab mööda maja ja tolereerib juba ka koeri. Sellel pildil ta istub küll söögitoa laua all, aga mitte eriti kaugel.
Mulle vägisi tundub, et ta nimi hakkab Missyst Miisuks muutuma. Ma tunnen end hingelt kuidagi liiga noorena, kui teda Missyks kutsun, siis see igrek sealt lõpust muudkui tantsiskleb silme ees ja häirib millegipärast. Suu tahab ka kogu aeg ikka Miisu öelda. Aga eks see paistab.
Aidi Vallik avalikult 
meeli said,
2. märts 2011 kell 21:19
Meil oli ka selline valge Miisu, aga Missy on muidugi udupeen:)
Köögikata said,
2. märts 2011 kell 23:11
Nii, minu kommentaar jälle kõige hea teed läinud. Ühesõnaga nunnud – nii kindad kui Missy-Miisu.
aidivallik said,
4. märts 2011 kell 18:39
Nunnud muidugi. Kui ma veel pildi oma mehe kampsist “blokki” üles panen, siis te alles kukute kõik pikali.
Ma ei kujuta küll ette inimest, kes nii hea iseloomuga Miisu kodunt välja tõstis. Kui leplik, rahulik ja kiinduv ta on, kuidas otsib lähedust ja suhtleb, on nii viisakas ja korralik kass – no tõesti! Aga võib-olla ta lihtsalt sai oma esimesed või teised või mitmendad pojad, kes lõpetasid merekoolis, ja edasiste ekstsesside vältimiseks viidi ema lihtsalt metsa…? Steriliseeriti ta ju alles turvakodus, ja ta ei ole verinoor kassike.
Ülla said,
4. märts 2011 kell 22:07
Need on ikka tõesti superuhked disainkindad. Olen nii õnnelik nende üle. Pean hoolega jälgima, et ära ei kaotaks. Mul loll komme ühe kinda kaupa ilma jääda.