Ole nagu turneel kohe

Pole aega kirjutadagi enam, kogu aeg olen autos või laste ees. Ah jaa, laupäeval turutasin ja vaaritasin ja võõrustasin tohutul hulgal sugulasi, sest mu pisipliks sai suureks – 18!
Nii kiiresti läheb see kasvamine. Palju õnne, mu kullakallis!
Aga läinud reedel olin väga armsas väikeses Neeme Algkoolis, mis ühtlasi on ka posti- ja rahvamaja:

(Nagu ehk näha võib meie rohelise Sussi külje pealt – üks oinas sõitis meile hiljuti Haapsalus taganurka sisse. Keeras aga uljalt parklast välja teele ega märganudki, et meie Suss seal ees oli. Kindlustus menetleb praegu, Suss sõidab, ja millalgi kuu lõpus ehk tehakse ka remont ära.)
Aga seal Neeme koolis oli küll kohe kaugele õhust tunda mõnus, tuttavlik, turvaline ja stressivaba atmosfäär, õpetajate ja laste suhted olid nii sõbralikud, armsad ja kodused… kui ma oleksin laps, ma tahaksin käia just niisuguses koolis.
Siin ma käin ringi ja näitan vahepeal pilte ka:

Köögikata, kas see kena tüdruklaps, kes emakeeleolümpiaadi ära võitis, oli sinu oma, nagu nime järgi mul kahtlus tekkis? Kui jah, siis veel kord palju õnne talle minu poolt!
Eile, esmaspäeval, olin päev otsa Sõmeru koolis, kus rääkisin väikestele ja suurtele ja pärast natuke aktusel ka, ja jagasin seal luulekonkursi aukirju.

(Aga selle triibulise seeliku ma kudusin endale detsembrikuus ja olen selle üle hirmus uhke).
Siin aktusepildi peal on näha see Oti uus kapuutsiga kampsun, mille ma nüüd aasta algul kudusin. Ja ma istun vallavanema kõrval, mistõttu mul ilmselt ongi nii magus nägu peas.

Aitäh õpetajale piltide saatmise eest!
Sõmeru koolis on väga toredad tantsivad ja laulvad poisid. Mitte et nad seda kõik ühes taktis ja väga kooskõlaliselt teeksid, aga see tegemise lust ja energia ja tahtmine – vot see oli nii särav, et tegi tuju heaks. Ja ma usun, et ka seal Sõmeru koolis, selles ilusas uueks tehtud sini-kollases ja seest täitsa rõõmsavärvilises majas on lastel mõnus olla ning õppida.
Täna Rakkes jälle kolmandat moodi tegemine ja olemine, osa koolimajast on veel remondis ja nii nad kuulasid mind treppide pealt ja põrandalt:

.. ja mina jällegi rääkisin, lugesin ja näitasin pilte. Alguses väikestele, siis suurtele.

Homme jälle sõidame.

3 kommentaari

  1. Köögikata said,

    16. märts 2011 kell 01:03

    Aitähh, Aidi, minu Koogikatake see oli jah. 🙂
    Imetlen Sinu seelikut ja Oti kampsunit – nii ilusad ja hirmsuured tööd!

  2. Köögikata said,

    16. märts 2011 kell 01:12

    Ehhnohh, unustasin.
    Tahtsin ju Sinule ka õnne soovida – lapse täisealiseks saamise puhul!

    Ja siis veel väike täpsustav märkus, et kooliga samas majas on meil rahvamaja ja küla raamatukogu, selles viimases siis müüakse ka veidike marke-ümbrikuid-postkaarte, sellest see Eesti Posti märk uksel. Mingisuguseks frantsiisikontoriks vist nimetavad…Päris sidejaoskond likvideeriti juba mõni aasta tagasi, posti sorteerib postiljon omas kodus ja muud jaoskonnatoimingud peab minema Kostiveres või hoopis linnas ära toimetama. Aga noh, mis sellest rääkida, kui meil jõulust saati enam poodigi pole.

  3. aidivallik said,

    16. märts 2011 kell 20:11

    Seelik ei olnud hirmsuur töö – jämedate varrastega tegin. Kahel vardal, edasi-tagasi, ja pärast õmblesin tagant kokku. Muster iseenesest lihtne: pahempidi, siis kaks parempidist ületõstmisega, pahempidi ja kolm kuni seitse parempidist (ülaotsas kolm, allotsas seitse, niimoodi tunde järgi vahepeal kasvatasin seda keskmist siledat triipu). Lõng oli selline värvivaheldusega, nii et põikitriibud tulid täitsa ise.
    Oti kampsi jah kudusin poolteist kuud. Kirja leidsin Nõukogude Naise 1974. a 4. numbri mustrilehelt (mu vanaema pööning sisaldas vana aja mustrilehti omajagu, enne kui ma need sealt ära ajasin). Täiendasin seda punaste sissekootud “nööridega” kirjakordade vahel; kätised, alläär ja kapuuts on pärlkoes (sest Ott ei salli soonikut), alläär ja käiseääred on üles loodud kahevärvilise kalasabavõttega ja äärte lõpetuseks kasutasin kahevärvilist “kihnu vitsa”.
    Aga see, et poodigi enam pole, on vist küll maakohtade üle-eestiline kurb tõelisus.
    Tegelikult meeldib mulle väikeses poes palju rohkem käia kui suures marketis, aga ka Haapsalus neid esimesi enam eriti alles pole. Kaovad järjest.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: