Korjan end jälle vaikselt kokku

Mina ei saa aru, kuidas need esinemised ja sõidud alati niimoodi väsitavad. Igatahes see seeria on nüüd läbi, poolteist nädalat ratastel.
Viimaselt otsalt, Pärnu Raeküla koolist tulles, juhtus midagi meie Sussiga ja mootoril kadus jõud täiesti ära. Täna remonditöökojas mehed uurisid ega osanud muud midagi arvata peale selle, et midagi on seal kapitaalselt nässus ja võib-olla elektroonika. Nii et järgmine samm on Pürksi Ott, autoremondikunstnik ja inimeseks kehastunud Duracelli jänku. Ja siis diagnostika. Ja siis vaatab edasi. Järgmine esinemine ja sõit oleks muidu juba laupäeval, kui peaksime Tartus Kirjanike majas lastehommikut tegema ning õhtul Heiki sünnipäeval olema, aga tõenäosus, et me sinna ei jõua, on ülisuur. Ka sellepärast, et tütar tuli välja infoga, et on sel nädalavahetusel Tallinnas Leelo koori proovides – nii et meil ei oleks koeri kellegi hoolde jätta. Kaks jama ühe hoobiga.
Ja siis veel järgmine esinemine on Keilas 5. aprillil. Kas selleks ajaks saab Sussi korda?
Viimastest sõitudest niipalju, et neljapäeval olime Märjamaa Gümnaasiumis, kus mind kuulas vat nii palju äärmiselt toredaid, viisakaid ja huvilisi noori:

Neile oli nii tore rääkida, et isegi ajast jäi väheks, oleks tahtnud kõnelda veel sellest ja tollest ja… See Märjamaa kool oli ka niisugune väga mõnusa rahuliku atmosfääriga koht. Õpetajate ja laste suhtlemise juures vaatasin, et kõik nii vahetu, lihtne ja normaalne, ei mingit tohutut enesekehtestamist ei ühelt ega teiselt poolt, kõik nii üksteist arvestav ja inimestena üksteisest lugupidav – ja sellest ka rahulik õhkkond. Pinged ei ajanud eetrit häguseks. Õpetajad olid vist eeltööd teinud või oli muul moel auditooriumi häälestatus hästi positiivne. Lausa liigutav oli.

Umbes sama mõnus oli ka reedel Pärnu Raeküla koolis, võib-olla ehk veidike rahutum, sest ka nooremaid klasse oli hulgas, aga selline eluterve, arvestav ja viisakas. Hoolimata sellest, et oli “tunnistusepäev”, ei olnud nagu mingit rähklemist ega kannatamatust ega tungi ega tormi. Väga toredad, väga armsad lapsed. Pakkusid oma abi raamatukoti tassimisel ja küsisid ja kõike. Imelisi koole on ikka olemas.

Maja iseenesest on selline naljakas – nagu ümber ühe vana ümmarguse torni oleks erinevatel aegadel tehtud erinevaid juurdeehitisi. Ilmselt ongi.

Ma võin vist küll üsna kindlalt öelda, et valdav enamik koole, kuhu mind esinema on kutsutud, on meeldiva ja suhteliselt pingevaba õhkkonnaga. Laste pealt näeb ju kohe ära. Sest samas – on koole, kus õhk on pingetest paks, kus kuuled õpetajate ja õpilaste vahetatavatest repliikidest ja vestlusekatketest rohkem või vähem varjatud võimuvõitlust, viha ja trotsi. Kus lapsed ei keskendu mitte esinejale, vaid õpetajatele ja püüavad midagi näidata, on demonstratiivselt ignorantsed või ka väljakutsuvad, sest kirjanik on ju õpetajate järjekordne meetod neid piinata, eks ole. On koole, kus jälle hoopis õpetajad püüavad kirjanikule näidata, et neil on kõva kord majas, ja see pole sugugi meeldivam. Ja siis on koole, kus õpilased istuvad väga vaikselt ja viksilt, käed süles, ei naeratata, ei julgeta vastata küsimustele, mis ma vahel saali käest küsin, ei küsita ka ise, vaid vaadatakse õpetaja poole. Sellistes koolides on raske esineda.
Kuid nagu ma ütlesin, õnneks on neid “kuri-kari-koole” tänapäeval juba vähe. Mida aasta edasi, seda vähem ma sellistesse satun, ausalt öeldes nüüd juba vahel hästi harva satun. Mitte enda pärast, aga laste pärast on mul hea meel, et koolide õhkkond ikkagi aasta-aastalt järjest tasakaalukamaks ja sõbralikumaks muutub.

Aga see sõidunädal, mil meie tavapärane kodune elurutiin pea peale sai pööratud, mõjus Ellikesele igatahes nõnda, et ta sai vägeva hotspoti ehk märja nahapõletiku kõrva alla põsevoldi vahele. Laupäeval käisime loomaarstil, natuke karvu pügati sealt kõrva alt maha, kerge antibiootikumisüst, ja nüüd jätkame põletikupiirkonna sagedase desinfitseerimisega tugeva kaaliumpermanganaadi lahuse abil.

Advertisements

1 kommentaar

  1. pihlamari said,

    22. märts 2011 kell 16:00

    Mina käisin kunagi Raeküla koolis 🙂 Nii tore, et ka sealsed juntsud sind näha ja kuulda said! Hirmus vahva, kui koolides vaid kuiv õpetustöö ei käi ja ikka huvitavaid asju ette võetakse ja korraldatakse….Ütleb tulevane õpetaja 🙂 Hea, et on selliseid inimesi nagu sina, kes tahavad ja jaksavad pikki reise ette võtta selleks, et enda mõtteid jagada. Kiitus!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: