Põnev mäng igava lõpuga

Valimiste periood oli seekord minu meelest ülipõnev, kuid lõpp osutus siiski igavaks ja üldse mitte kirjanduslikuks. Sisuliselt tantsiti ja tolmutati tükk aega ringi ja jõuti alguspunkti tagasi… peaaegu. Sotside pärast on mul hea meel: nad ju kahekordistasid oma mandaatide arvu riigikogus, nende toetuse tõus oli tõepoolest märkimisväärne ja väga tubli! IRLi toetuse ja mandaatide kasvu pärast on mul samuti hea meel, Keski tulemus jätab mu üsna ükskõikseks, Rahvaliidust on isegi natuke kahju, ja Reformi fenomen teeb mu veidike kurvaks, kuid ega vast hullemaks ikka lähe, kui seni on olnud. Ses mõttes võib küll kindel olla, et midagi ei muutu, eriti kui ka koalitsioon jääb samaks.
Isiklikust vimmast ja puhtast õelusest ei saa ma märkimata jätta Laine Jänese toetuse kukkumist 9000-lt ca 2000-le , kuid Oti sõnutsi ongi mul kalduvusi laibapeksmisele.
Täna on siiski vastla- ja naistepäev, hommikul üllatas Ott mind rooside ja karbitäie vastlakuklitega. Ise, vaeseke, läks seejärel tagasi linna suppi sööma, sest ei suuda hetkel midagi närida. Tal lõigati eile hambaarsti juures nimelt põhjalik mädakolle igeme serva alt lahti ja topiti sinna mingi tampoon sisse, nii et ta lehkas kogu eilse õhtu nagu keemialabor, oli uimane ja päris haige ning kugistas valuvaigisteid. Mul oli temast kole kahju, aga samas jälle hea meel, et minul niisugust hirmsat asja pole juhtunud.

Advertisements

Kultuuriinimesed teie arvutiekraanile

Nagu notsu-, kure- või kakukaamera – nüüd võimalik jooksvas ajas jälgida hulka akvaariumisse pistetud kunstnikke, kirjanikke, näitlejaid, muusikuid ja filmitegijaid!
Ideeline taust:

Kaamera ise

Külmutasin oma säntpooliad ära

Tegin julma teo. Mõni lilleke ei virgu enam iialgi, nagu ma täna pärast lolli lootusega täidetud nädalat olin sunnitud nentima.
See oli siis veel nende külmade ajal. Suitsetasime Otiga kabineti töö käigus ikka korralikult täis ja pärast “tööpäeva” lõpetamist umbes kella kaheksa ajal õhtul avas tubli perenaine õhutamiseks akna ning…
… unustas selle ööseks lahti.
Siiani ma ikka lootsin, et midagi ehk hakkab veel sealt tüükast välja pugema, kuid oh ei.
Võib-olla nädal on ikka vähe oodata?
Samas on säntpoolia üks külmakartlikumaid toalilli.
Üks jõulukaktus oli ka, ere-karamellpunase õiega. Papi kingitus veel. Üks mu lemmikuid.
Olen ikka oinapea. Lillemõrtsukas, vastik suitsetaja ja igavene turakas.

Roosikindad ja juba täitsa sotsiaalne kass

Ma tahan nüüd vahepeal kekutada ka. Kudusin siin Oti kampsuni vahepeale ühed soojad labakud Üllale sünnipäevaks. Kahe sama lõnga keraga kootud, seest soojapidamise eesmärgil narmalised, randmest kahe satsiga (millest sisemist ei ole kahjuks pildil näha), käeseljale kaunistuseks eraldi roosid, roosinupud, varred ja lehekesed, ning õmblesin need kinda külge kinni. Kannaks selliseid isegi, pean vist nüüd endale ka taolised kuduma, aga teiste lilledega. Üks ühele korrata ei tahaks.

Ja meie “teise ringi” vannialune on juba rida päeva vanni alt väljas, kondab mööda maja ja tolereerib juba ka koeri. Sellel pildil ta istub küll söögitoa laua all, aga mitte eriti kaugel.
Mulle vägisi tundub, et ta nimi hakkab Missyst Miisuks muutuma. Ma tunnen end hingelt kuidagi liiga noorena, kui teda Missyks kutsun, siis see igrek sealt lõpust muudkui tantsiskleb silme ees ja häirib millegipärast. Suu tahab ka kogu aeg ikka Miisu öelda. Aga eks see paistab.

Enne olgu raha küllalt, siis hakkame vaatama

See mantra viskab mul viimasel ajal ikka päris tõsiselt juba üle – reffide valimiskampaania mitteametlik, kuid oluline tunnuslause. Laiendatav kõigele. Väljendab ülimaterialistlikku maailmavaadet ja tagandab raha kõrvalt kõik teised väärtused väheolulisteks, marginaalseteks, kõrvalisteks.
Eluliselt ei päde see tõekspidamine küll ühelgi tasandil ja minu arust väljendavad reformierakondlased sellega ainult oma kitsarinnalisust, piiratust ja rumalust. Nii ei saa elada, kui lükata kõik muud ettevõtmised ja tegevused peale rahahankimise enda kuskile kaugesse kaunisse tulevikku, “kui raha on küll”!
Nii võib lastesaamist muudkui edasi lükata selle ajani, kui raha selleks küllalt on.
Nii võib abiellumist edasi lükata, kuni raha on küll.
Nii võib noor tööinimene oma perekonnaga jääda ka aastakümneteks vanemate juurde kahetoalisesse korterisse elama, lükates omaenda kodu rajamist edasi ajani, mil raha on küll.
Nii võib vana maja omanik lasta oma majal järjest enam laguneda, lükates remonttöid edasi ajani, mil raha on küll.
Nii võib keskkooli lõpetanu pigem tööle minna ja lükata edasiõppimise ajani, mil raha on küll.
Nii ei osteta endale koju, kasvõi kasvavatele lastele, ühtegi raamatut, sest küll neid jõuab ostma hakata, kui raha on küll.
Nii ei minda aastate kaupa teatrisse, kontserdile vmt, sest küll siis jõuab käia, kui raha on küll.
Nii ei lähe mõni aastate kaupa puhkuselegi, sest küll siis jõuab puhata, kui raha on küll.
Kuid hoolimata sellest, et raha pole kunagi küllalt, on inimesel enamasti siiski raha küll nende tegevuste jaoks, mis talle tähtsad on. Töötul alkohoolikul on joomiseks raha alati.
Asi on ettekäänetes.
Ma arvan, et see mees oli reformierakondlane, kes jõulude eel meie raamatute juures oma pojale niisugust juttu räääkis: “Ah tahad raamatut, jah? Noh, kõigepealt lähed kooli, õpid lugema, siis lähed tööle, teenid raha – ja siis ostad endale raamatu, kui tahad!”
Vat nii.

Newer entries »