Täna algab HÕFF!

Ma olen juba mitmele filmile silma peale pannud, et lähen.
Minu eelistus on muidugi rohkem fantaasiafilmide poole. Neid HH-märgistusega asju ma parem ei piilugi, karm horror ei ole päris minu jaoks, ja ka H märgistus võtab veidi mõtisklema. Aga muidu loodan ma eredaid elamusi.

Filmikava saate lugeda siit
ja treiler on niisugune:

Advertisements

Haapsalu – Ahtme – Haapsalu

Jube pikk sõit. Kohtla-Järve Ühisgümnaasium asub Jõhvist Tartu poole Ahtmes. Ma parem ei püüagi sellest aru saada.
Aga noored ja vanad olid jälle väga toredad. 7., 8., 9. ja 10. klass.
Autos mängis meil valdavalt niisugune muusika, eriti väsinumalt ja tagasisõidul:

ning pärast seda, kui Riisipere tanklast väikse brändi ostsin, et mitte rooliva Oti kõrvale tukkuma jääda:

Esinemised ja lepingud, lepingud…

Rääkisin eile Sauel 7. ja 8. klassile Anni-jutte ja pärast sisimas nentisin, et 45 minutit on esinemise jaoks ikka jube väike aeg. Pooli huvitavaid asju, mis nende raamatute sünniga seotud on, lihtsalt ei jõua selle ajaga ära rääkida.
Kui aega on antud 60 või 90 minutit, siis sellega jõuab ikka oluliselt rohkem ja huvitavamalt ka.
Aga muidu on Saue Gümnaasiumi hoone väga muljetavaldav. Ilus. Uus. Ruumikas. Õhurikas.
Mu hingele on tegelikult armsamad pisikesed puust koolimajad ja vanad mõisakoolid, neis on mingi intiimsus ja vanus ja lugu. Uutes suurtes majades ma võib-olla ei oska seda lugu lihtsalt näha?
Aga see on nagunii selline emotsionaalne küsimus. Uued suured koolimajad on kahtlemata otstarbekamad ja ajakohasemad.
“Saladustega” läheb jälle kiireks. Keset esinemiste virvarri ma lihtsalt ei ole suutnud vahepeal ühtegi osa kirjutada, ja nüüd on juba kiire ning toimetaja saadab ettevaatlikke kirju, et kus on? Millal saab?
Ma käin homme veel Kohtla-Järvel ära ja siis hakkab ehk saama ka.
Ja juran siin oma vanade lepingutega – nüüd on ju vaja kõik, kogu see kaustatäis, üle käia ja väga selgeks teha, milliste raamatute peale ma vahendusõiguse tohin agentuurile anda, ilma et kirjastuste õigusi rikuksin. Kõik need territooriumid ja tähtajad ja kas on kirjastamislepingus ka vahenduse kohta punktid sees jne.
jah, ise oma asju kirjastada on ikka palju lihtsam – õigused jäävad kõik endale alles ja teen nendega, mis ise tahan. Nüüd aga siirdu veel siin võlaõigusseadust uurima, kas siin Eestis sõlmitud vahenduslepingud on meie riigis “isepikenevad”, st lepingu määratud tähtaja lõppedes pikenevad automaatselt samaks ajaperioodiks edasi, kui soovist leping tõepoolest lõpetada teisele poolele kirjalikult ei teatata. Loogika ütleb, et see oleks jabur. Samas teatud tüüpi lepingutega just nii käibki. Kas ka vahenduslepingutega?
Võlaõigusseadus ei ole kuigi huvitav lektüür.
Õnneks mu Nõuandev Organ oli ka nõus appi tulema ja aitama mul seadusepügalatest ikka õigesti aru saada.
Ja siis see ingliskeelne agentuurileping. Seal on kaks kohta, mille suhtes ma pole 100% kindel, et ma mõistan seda õigesti. Nii ma olen siin keeletundjatega konsulteerinud ja konsulteerin veel mõnega… sest siiamaani on need inimesed kah tunnistanud, et see juriidiline keel on kohutav asi, kus üks sõna võib terve eelneva lõigu mõtte pea peale pöörata.
Nüüd ma sain ühe juriidilise inglise keele spetsialisti nime ja numbri ja loodan, et sealtkaudu ehk saabub kindlus.
Ning kui kindlus on käes, siis tuleb hakata vahendusse minevate raamatute “promopakette” koostama. Sisukokkuvõtted ja ülevaated nende raamatute läbimüügist ning retseptsioonist Eestis, auhinnad jms. See kõik tuleb siis ka korralikku inglise keelde lasta panna.
Mina ei tea, mis ajaks ma selle kõigega ühele poole saan.
Õnneks hispaanlaste asjaajamistempo sobib mulle praeguses olukorras hästi: nad ei hakka mulle traumeerivaid kirju saatma, kui ma nädala ajaga neile ühe või teise asja kohta mingit põhjapanevat vastust anda ei suuda.

Lihavõttel ju ka veel 2. püha täna…

…nii et siis:

KURB PRAEMUNA

PRAETUD MUNA PANNI PEAL
KADESTADES VAATAB,
KUIDAS KEEDUMUNA SAAB
KIRJUKS NAGU SAATAN,
KUIDAS LAPSED IGAST MUNAST
TEEVAD TEOSE HUNNITUMA!
“TOIDUGA EI MÄNGITA!”
TAHAKS EEMALT HÜÜDA
PRAETUD MUNA ÄNGIGA
JA JUSTKUI VÄIKSE SÜÜGA.
MIKS, OH, MIKS MA OLEN PRAETUD,
MÕTTETUNA PRAETUD AJAL,
KUI ON VÄRVIDEGA KAETUD
KEEDUMUNE KÕIGIL VAJA,
KUI ON PÜHAD IGAL MUNAL,
MINA AGA ÕNNETUNA,
ARGISE JA IGAVANA,
UNUSTATUNA SIIN LAMAN…

Eile esinesin Valgas

… ja kohe kaks korda. Esiteks Valga Kutseõppekeskuse noortele ja pärast Valga raamatukogu ilusas vanas majas. Ja pagan küll – jälle kohe kihvatab sees, kui näen, et kõik Eesti väikelinnad on kahe tuhandendate esimese kümnendi sees suutnud endale korralikud raamatukoguhooned üles ehitada või vanast arhtektuuriväärtusest renoveerida (nagu Jõhvi ja Valga), ainult Haapsalu mitte. Haapsalu linn leiab jätkuvalt, et raamatukogu jaoks piisab paarist toast kultuurikeskuse eri otstes. Isegi arengukavva ei olda nõus mingit uut plaani lisama.
Mul on sellepärast ikka päris nukker meel.
Aga tänavad on meil Valgaga võrreldes eeskujulikud. Ka Tallinna tänavad on Valga omadega võrreldes eeskujulikud. Üks kivirobakas jäi kuhugi põhja alla kinni ja kolises seal meiega pärast kaasa kuni Kirblani, meie Otiga olime juba täiesti paanikas, et seekord on meie auto mootori, käigukasti või siduriga ikka tõesti midagi ekstraordinaalselt kohutavat lahti, kui Suss sellist jubedat lärinat ja kolinat teeb…
Valga raamatukogus muide oli üks taim, mis ajas oma pikki paljaid vääte mööda treppi alla järgmise akna poole. Pilt on mobiiliga tehtud ja seetõttu üsna vilets, aga…

Laenutusosakond:

Õues seda ilusat renoveeritud maja pildistada kahjuks ei õnnestunud, nagu ka kõrval pargis olevat Toomas Nipernaadi skulptuuri – päikesevalgus kuidagi moblale ei sobinud ja asi läks untsu. Sellest on kole kahju.

Pikk ja väsitav sõit. Hommikul kaheksast hakkasime sõitma, õhtul poole kümnest jõudsime tagasi. Veidi üle viiesaja kilomeetri. Siis võtsime poest mõned õlled ja tiksusime kodus vaikselt kustumise poole.

Täna ei julge väravast välja minnagi, mingisugused jubedad elukad luusivad ringi otse meie aia taga. Ott langes ka nende ohvriks.

Lang andis intervjuu ka Postimehele

See oli juba küll mitu päeva tagasi, aga lingin ta ikkagi – kui juba mu blogi selle rubriigi mõte on pidada järge kultuuriministri tegevusega.
Isiklikult pean Sirbis ilmunud ja siin ühes eelnevas postituses lingitud intervjuud Langi vastuste kohapealt isegi asjalikumaks. Postimehele käib ta mitu korda välja tüüpilisi reformierakondlikke postulaate, mida me kõik oleme juba sada korda kuulnud ja millele annaks vägagi vastu vaielda. Kuid eks ta ongi Reformierakonna minister, ega ses suhtes üle oma varju ei hüppa.
Üks vastus sellest intervjuust aga tekitas küll minus imestust, nimelt: “Muidugi on ka teine aspekt – kas tõepoolest siis, kui raamat Eestis ilmub, peab see olema kõigile potentsiaalsetele lugejatele raamatukogust kättesaadav? Aga millest siis kirjastajad ja autorid elavad?
Raamatukogud olidki ju uudiskirjanduse suurostjad, st nende kaudu ostis (ja ostab ka praegu raamatuid Eesti riik. Näiteks tuhandesest tiraažist umbes 400 raamatut ostetigi esimese paari kuu jooksul raamatukogudele, ülejäänud kuutsadat siis müüdi umbes aasta – n aasta jooksul raamatupoodides eraisikutele. Praeguseks on raamatukogude ostumaht aga kahanenud rohkem kui poole võrra, samas kui masu hõrendas oluliselt ka eraisikuist raamatuostjate ridu. Uudiskirjanduse kättesaadavuse vähenemine raamatukogudes ei toonud kaasa raamatute jaemüügi suurenemist ja usun, et ei too ka tulevikus või paremates majandustingimustes. Eesti oludes on raamat siiski luksuskaup, mille inimene ostab siis, kui tal on arved, kindlustused, pensionisammas ja laenumakse makstud, lastele riided selga ja vorst leiva peale ära ostetud. Siis ta vaatab, mis järele jääb, ja kui jääb, siis võib-olla ostab ka raamatu.
Ka olen ma arvamusel, et tõepoolest peaksid väga paljud Eestis ilmuvad raamatud olema kõigile potentsiaalsetele lugejatele raamatukogust kättesaadavad. Vähemalt eesti algupärane uudiskirjandus küll, nagu ka tõlkekirjandusest klassika ja uusklassika, nobelistid ning muude suurte auhindadega pärjatud raamatud ja muudki. See on rahvahariduslik küsimus. Ei saa jääda lootma sellele, et kel huvi, küll see ostab.

Aga nagu ma Sirbi intervjuugi puhul nentisin, meeldivad mulle Langi prioriteetidest nii mõnedki, ja mulle tundub, et ta on üsna õigesti suunanud oma tähelepanu mitmele Eesti kultuurimajanduse pudelikaelale. Kui tal neis asjus õnnestuks midagi liikuma saada ja kui kultuuriministeeriumil õnnestuks tema ametiajal hoiduda repressiivmeetoditest, siis läheks Lang kangelasena ajalukku.

Asjad hakkavad vist jälle paika loksuma

Ilmad on nüüd küll täielikult aiatöid soosinud ja ongi hea, kui on kogu aeg tegemist. Olen olnud ikka aias ja tasapisi hakkab seal juba nagu looma, tagaotsast on veel puhastada jäänud, siis on ring peal.
Ma loen õuduse ja kaastundega blogidest teateid lume-, hiire-, muti- ja mügrikahjustuste kohta, ja nendin, et mul on vist peaaegu ülekohtuselt hästi läinud. Minu aias neid polnud, ka lumi ei ole midagi ära lõhkunud. Aga ma suudan kujutleda seda tunnet, mis on siis, kui aed osutub kevadel laastatuks… nagu minu oma 2006. aasta kevadel. Mul on südamest kahju, ma loen teie blogisid ja tunnen teie tundeid, kui puud-põõsad on maatasa, muru ja püsikupuhmad üles küntud, maasikapeenar kadunud ja lillesibulad nahka pandud. Olge tublid ja tugevad ja ärge ikka tegelikult oma aedu asfalteerige, sest aastad ei ole õnneks vennad!

Läinud nädalast veel – peale leina ja kurbuse oli ju veel muudki, näiteks neljapäeval noortemuusikali esietendus, kus mul ka rõõm oli lavale kutsutud saada. Aga noored esitajad ja lavastus ja muusika, see oli küll tore. Ma tegelikult ei julgenudki loota, et sellest nii lahe asi välja tuleb. Seda mängitakse muide teist korda veel, 6. mail. Üks laul sellest muusikalist on netis saadaval ka:

Aa, ja siis kolmapäeva õhtul veel kutsuti mind Sadama 5 “ajakirjanike majja” spaleerõunapuid lõikama. Hinge ja käte värisedes ning suure põnevusega asusin selle töö kallale, no kui tihti ikka spaleerõunapuid saab lõigata. Inglaste aianduskäsiraamatu järgi sai palmettvõra hoolduslõikus edukalt sooritatud ja siin pildi peal vasemal all on natuke tulemust näha ka.

Reedel olin esinemas Haljala rahvamajas õpilaskonverentsil, aga pilti ma parem ei pane, sest päris fotokas oli mu emaga Hollandis ja Ott sai pildistada ainult telefoniga. Piltide kvaliteet tuli saali valgustuse tõttu selline, et neid ei kõlbagi kuhugi panna. Aga esineda iseenesest oli seal väga mõnus. Noored olid ka huvilised.

Muidu läheb harjumine ikka raskelt.
Kui enne oli selline kohajaotus:

… siis nüüd on nii.

Hea, et Missu-Miisu-Punks ikkagi olemas on. Miks ta Punksuks sai, sellest peaks ma ka kirjutama, aga ehk mõni teine päev.

Hüvastijätt Intsuga

01.08.1996 – 12.04.2011
Mu kallis kassipoeg, kelle jaoks mina olin esimene olend, keda ta silmad maailmas nägid. Ja ka viimane.

See laul ei ole tegelikult üldse kassidest, ja ka sõnum iseenesest pole päris õige, aga kajab ja kummitab mu kõrvus alati, kui mõnel kallil loomal tuleb minna lasta.

Krookused ja lumiseen

Olen nüüd juba mõnedki päevad saanud aias kaperdada, maa on isegi juba piisavalt tahenenud mul siin künka otsas ja lõunasse avatud krundil. Juba murugi riisutud.
Ainult et lumiseen on kõvasti möllanud. Koerte trampimise jälgi ei olegi niivõrd-kuivõrd, selles suhtes olukord on parem kui vähese lumega aastatel, aga sel aastal on tegija olnud lumiseen. Nii et tuleb jälle suurte laikudena uut seemet sisse siblida. Ja kavatsen need laigud ka mingi fungitsiidiga üle käia, et nakkus mulda ei jääks. Kardan, et muudmoodi ma sellest päris lahti ei saagi. Mul on ju teda varem ka olnud, siis olen neid kohti tuhaga üle raputanud ja lihtsalt uue seemnega üle käinud, aga tundub, et nõndaviisi tuleb ta ikka ja jälle tagasi.
Muidu on talvekaod ilmselgelt väiksemad, kui kartsin. Hiljem tärkavate püsilillede kohta praegu muidugi ei oska veel öelda, aga esmapilk on küll lootusrikas. Võinuks arvata, et need tohutud lumehunnikud hautavad ja lömastavad ära kõik, mis nende alla jäi – aga õnneks ei. Praegu tundub kõik või vähemalt peaaegu kõik alles olevat.
Järjest käin ja käpitsen peenraid üle, korjan mulluseid pealseid, mis sügisel talve ootamatu tuleku tõttu kõik maha lõikamata jäid. Aga pole vast paha – võib-olla see mu taimekesed päästiski, et varte ja mullapinna vahele teatavat õhuruumi jäi? Ega tea.
Kujutate ette, et juba on isegi teod väljas, mullapinnal? Igavesed jõledikud. Ja neid on nii palju! Ja nad hakkavad ju ka veel sigima! Korjan muidugi, massimõrva eesmärgil tuhaämbrisse. Aga nende hulga järgi on mul küll sügav kahtlus, et pean veel ka siniseid graanuleid raputama.
Ma arvan, et kui nüüd puhastamisega ringi peale saan, siis istutaks mõned puhmad ümber ka, neist kohtadest, kus elu väga tihedaks on läinud. Aga huvitav, kuhu?
Krookused õitsevad, kollased, valged ja tumelillad – aga ma ei saa praegu pildistada, andsin fotoka emale väljamaareisile kaasa.
Ja õunapuid tuleb nüüd ka kohe kiiremas korras lõigata, enne kui mahlad lahti lähevad.
Tomateid pikeerisin. Liiga palju sai, pean kolmveerandi neist ära kinkima. Paprikaga on sel aastal märksa kitsam, seemnetel oli mingi idanemisprobleem ja üles tõusis pärast pikka ootamist ainult paar taimekest. Seeme oli muidugi vana, eelmisest või üle-eelmisest aastast. Aga noh, ega mul mahukski neid paprikaid oluliselt rohkem. Sel aastal tahan pealegi nad ikka kasvuhoonesse ära mahutada. Räägitakse küll, et potis kasvab paprika väga hästi, aga minul pole kunagi õnnestunud neid edukalt potis kasvatada, alati olen millegagi mööda pannud ja pidanud õnne tänama, kui paar kauna tuleb.
Nii et sel aastal ei tule kasvuhoonesse kuut kõrget tomatit. Tuleb kaks kõrget, mõned madalad ja siis kolm või neli paprikat. Vat nii.

Uuest ja vanast kultuuriministrist

Rein Lang andis reedesele Sirbile väga asjaliku intervjuu. Minu meelest on ta oma tähelepanu suunanud päris õigetele teemadele ja edastab paljudes asjades ka jumala õigeid seisukohti. Kui ma võrdlen nüüd seda intervjuud Jänese esimeste intervjuudega (2007. aasta kevadest ja suvest), siis Lang on alguse kohta ikka hämmastavalt konkreetne ja selgete prioriteetidega. Ja minu meelest on see hea märk.
Ma tõesti loodan väga, et Eestis see agentide ja mänedžeride koolitamine siiski algab, sest kunagi 2005. või 2006. aastal juba me juhtisime sellele vajadusele Kirjanike Liidu töörühmaga tähelepanu ja kirjutasime sellest kultuuri- ja haridusministritele. Me isegi pakkusime välja elementaarse skeemi, kuidas nende koolitust võiks organiseerida magistriõppekohtade kaudu (juura, eesti filli või majanduse baka baasil). Aga tookord jäi see kõik sinnapaika ja edasi ei juhtunud enam midagi.
See, et kultuurkapitali rahastus peaks põhimõtteliselt nihkuma oma algsele sihtotstarbelisele eesmärgile tagasi, on ka hea ja õige.
Ja muudki veel.

Aga nüüd ma saan linkida ka sellele analüüsiloole, mis ma eelmine nädal Lääne Elu tellimusel kirjutasin. On selline kokkuvõte Laine Jänese ametiaja saavutustest, luhtumistest ja teguritest, mis kujundasid tema ministeeriumi näo. Siin see on.

« Older entries