Krookused ja lumiseen

Olen nüüd juba mõnedki päevad saanud aias kaperdada, maa on isegi juba piisavalt tahenenud mul siin künka otsas ja lõunasse avatud krundil. Juba murugi riisutud.
Ainult et lumiseen on kõvasti möllanud. Koerte trampimise jälgi ei olegi niivõrd-kuivõrd, selles suhtes olukord on parem kui vähese lumega aastatel, aga sel aastal on tegija olnud lumiseen. Nii et tuleb jälle suurte laikudena uut seemet sisse siblida. Ja kavatsen need laigud ka mingi fungitsiidiga üle käia, et nakkus mulda ei jääks. Kardan, et muudmoodi ma sellest päris lahti ei saagi. Mul on ju teda varem ka olnud, siis olen neid kohti tuhaga üle raputanud ja lihtsalt uue seemnega üle käinud, aga tundub, et nõndaviisi tuleb ta ikka ja jälle tagasi.
Muidu on talvekaod ilmselgelt väiksemad, kui kartsin. Hiljem tärkavate püsilillede kohta praegu muidugi ei oska veel öelda, aga esmapilk on küll lootusrikas. Võinuks arvata, et need tohutud lumehunnikud hautavad ja lömastavad ära kõik, mis nende alla jäi – aga õnneks ei. Praegu tundub kõik või vähemalt peaaegu kõik alles olevat.
Järjest käin ja käpitsen peenraid üle, korjan mulluseid pealseid, mis sügisel talve ootamatu tuleku tõttu kõik maha lõikamata jäid. Aga pole vast paha – võib-olla see mu taimekesed päästiski, et varte ja mullapinna vahele teatavat õhuruumi jäi? Ega tea.
Kujutate ette, et juba on isegi teod väljas, mullapinnal? Igavesed jõledikud. Ja neid on nii palju! Ja nad hakkavad ju ka veel sigima! Korjan muidugi, massimõrva eesmärgil tuhaämbrisse. Aga nende hulga järgi on mul küll sügav kahtlus, et pean veel ka siniseid graanuleid raputama.
Ma arvan, et kui nüüd puhastamisega ringi peale saan, siis istutaks mõned puhmad ümber ka, neist kohtadest, kus elu väga tihedaks on läinud. Aga huvitav, kuhu?
Krookused õitsevad, kollased, valged ja tumelillad – aga ma ei saa praegu pildistada, andsin fotoka emale väljamaareisile kaasa.
Ja õunapuid tuleb nüüd ka kohe kiiremas korras lõigata, enne kui mahlad lahti lähevad.
Tomateid pikeerisin. Liiga palju sai, pean kolmveerandi neist ära kinkima. Paprikaga on sel aastal märksa kitsam, seemnetel oli mingi idanemisprobleem ja üles tõusis pärast pikka ootamist ainult paar taimekest. Seeme oli muidugi vana, eelmisest või üle-eelmisest aastast. Aga noh, ega mul mahukski neid paprikaid oluliselt rohkem. Sel aastal tahan pealegi nad ikka kasvuhoonesse ära mahutada. Räägitakse küll, et potis kasvab paprika väga hästi, aga minul pole kunagi õnnestunud neid edukalt potis kasvatada, alati olen millegagi mööda pannud ja pidanud õnne tänama, kui paar kauna tuleb.
Nii et sel aastal ei tule kasvuhoonesse kuut kõrget tomatit. Tuleb kaks kõrget, mõned madalad ja siis kolm või neli paprikat. Vat nii.

3 kommentaari

  1. thela said,

    12. apr. 2011 kell 18:34

    Lumiseent on ka mul rohkem kui eales varem. Õnneks ei ole mul erilist muru, pigem selline madalaltniidetud heinamaa. Ehk peab vastu.

  2. Köögikata said,

    12. apr. 2011 kell 22:46

    Mul on teda ka väga palju, just tööaias, kus on korralikult hooldatud, õigel ajal väetatud ja vastu talve korralikult madalaks niidetud muru. Ja kuna kõigil muruplatsidel on veel vähemasti poole platsi ulatuses suured lumehanged, ei anna veel riisumisega appi ka asuda. Ohjahh.

  3. aidivallik said,

    13. apr. 2011 kell 01:26

    Aga saad natuke puutuhka juba peale raputada küll, eks ta pidurdab seene levikut ikka. Suurel alal ilmselt ei jaksaks neid laike ka fungitsiidiga üle käia.
    Eks sel seenel olid ka ideaalsed arengutingimused – sula maa paksu lumevaiba all. Vähemalt siin Lääne-Eestis tuli ja jäi lumi ju pehmele maale.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: