01.08.1996 – 12.04.2011
Mu kallis kassipoeg, kelle jaoks mina olin esimene olend, keda ta silmad maailmas nägid. Ja ka viimane.
See laul ei ole tegelikult üldse kassidest, ja ka sõnum iseenesest pole päris õige, aga kajab ja kummitab mu kõrvus alati, kui mõnel kallil loomal tuleb minna lasta.
Aidi Vallik avalikult 
thela said,
13. apr. 2011 kell 08:41
See on alati nii kurb. Aga nad jäävad alatiseks meie mälestusse oma käpajälgi tegema. Seni, kuni me ise siin maa peal oleme.
Kaja said,
13. apr. 2011 kell 10:10
Kuhu lähevad kassid
kui nemad koju ei tule?
Kaugel Kassiopeial
nemad süütavad tule.
Istuvad ratasringi
süte kahvatul kumal.
Tasa nendega kõneleb
kurbade kasside jumal.
Suures Vankris nad sõidavad
üle tähise taeva.
Karjane kaitseb neid külma eest
öö võtab oma laeva,
silitab siidiseks kasukad,
ravitseb armid ja haavad.
Kollastest kassisilmadest
Linnutee tähed saavad.
Astrid Reinla luuletus, mis ütleb kõik….
kganna said,
13. apr. 2011 kell 20:08
Ilusat vikerkaaresillatagust, Ints.
Jõudu, Atsu.
Ülla said,
13. apr. 2011 kell 22:17
Oi kui kurb uudis. Väga kurb.
Maire said,
13. apr. 2011 kell 23:51
Oi kui kurb… Suured kallistused sulle, Aidi! Olge tugevad ja pidage vastu, aeg võtab tasapisi ka kaotusvalu ja lõpuks jäävad vaid ilusad mälestused koosoldud aegadest… aga alguses on muidugi väga raske, sinna pole kahjuks parata 😦
Köögikata said,
14. apr. 2011 kell 08:21
Kallistused ka siitpoolt. Küllap tal tuleb nüüd sama ilus elu seal vikerkaare taga, kui oli siin, Sinuga.
eva said,
14. apr. 2011 kell 09:32
Kalli. Jumalaga, Ints.