Esinemised ja lepingud, lepingud…

27. apr. 2011 kell 14:18 (Töised asjad)

Rääkisin eile Sauel 7. ja 8. klassile Anni-jutte ja pärast sisimas nentisin, et 45 minutit on esinemise jaoks ikka jube väike aeg. Pooli huvitavaid asju, mis nende raamatute sünniga seotud on, lihtsalt ei jõua selle ajaga ära rääkida.
Kui aega on antud 60 või 90 minutit, siis sellega jõuab ikka oluliselt rohkem ja huvitavamalt ka.
Aga muidu on Saue Gümnaasiumi hoone väga muljetavaldav. Ilus. Uus. Ruumikas. Õhurikas.
Mu hingele on tegelikult armsamad pisikesed puust koolimajad ja vanad mõisakoolid, neis on mingi intiimsus ja vanus ja lugu. Uutes suurtes majades ma võib-olla ei oska seda lugu lihtsalt näha?
Aga see on nagunii selline emotsionaalne küsimus. Uued suured koolimajad on kahtlemata otstarbekamad ja ajakohasemad.
“Saladustega” läheb jälle kiireks. Keset esinemiste virvarri ma lihtsalt ei ole suutnud vahepeal ühtegi osa kirjutada, ja nüüd on juba kiire ning toimetaja saadab ettevaatlikke kirju, et kus on? Millal saab?
Ma käin homme veel Kohtla-Järvel ära ja siis hakkab ehk saama ka.
Ja juran siin oma vanade lepingutega – nüüd on ju vaja kõik, kogu see kaustatäis, üle käia ja väga selgeks teha, milliste raamatute peale ma vahendusõiguse tohin agentuurile anda, ilma et kirjastuste õigusi rikuksin. Kõik need territooriumid ja tähtajad ja kas on kirjastamislepingus ka vahenduse kohta punktid sees jne.
jah, ise oma asju kirjastada on ikka palju lihtsam – õigused jäävad kõik endale alles ja teen nendega, mis ise tahan. Nüüd aga siirdu veel siin võlaõigusseadust uurima, kas siin Eestis sõlmitud vahenduslepingud on meie riigis “isepikenevad”, st lepingu määratud tähtaja lõppedes pikenevad automaatselt samaks ajaperioodiks edasi, kui soovist leping tõepoolest lõpetada teisele poolele kirjalikult ei teatata. Loogika ütleb, et see oleks jabur. Samas teatud tüüpi lepingutega just nii käibki. Kas ka vahenduslepingutega?
Võlaõigusseadus ei ole kuigi huvitav lektüür.
Õnneks mu Nõuandev Organ oli ka nõus appi tulema ja aitama mul seadusepügalatest ikka õigesti aru saada.
Ja siis see ingliskeelne agentuurileping. Seal on kaks kohta, mille suhtes ma pole 100% kindel, et ma mõistan seda õigesti. Nii ma olen siin keeletundjatega konsulteerinud ja konsulteerin veel mõnega… sest siiamaani on need inimesed kah tunnistanud, et see juriidiline keel on kohutav asi, kus üks sõna võib terve eelneva lõigu mõtte pea peale pöörata.
Nüüd ma sain ühe juriidilise inglise keele spetsialisti nime ja numbri ja loodan, et sealtkaudu ehk saabub kindlus.
Ning kui kindlus on käes, siis tuleb hakata vahendusse minevate raamatute “promopakette” koostama. Sisukokkuvõtted ja ülevaated nende raamatute läbimüügist ning retseptsioonist Eestis, auhinnad jms. See kõik tuleb siis ka korralikku inglise keelde lasta panna.
Mina ei tea, mis ajaks ma selle kõigega ühele poole saan.
Õnneks hispaanlaste asjaajamistempo sobib mulle praeguses olukorras hästi: nad ei hakka mulle traumeerivaid kirju saatma, kui ma nädala ajaga neile ühe või teise asja kohta mingit põhjapanevat vastust anda ei suuda.