Maharaiutud kuninglikud pead ja mullased näpud

Eelmisel nädalal oli niisiis taas üks enese sodikstöötamise periood. Reede õhtuks olin seisundis, kus istusin ja virisesin omaette vaikselt ja vahtisin arvutis ajaloolisi dokfilme Henry VIII huvitavast perekonnaelust ning võimukaosest pärast tema surma. Taolise tegevuse põhjus oli see, et mu laps on terve hooaja vahtinud mingilt telekanalilt jooksvat Tudorite-sarja, mis ajalooliselt ei ole üleliia adekvaatne, ja selleks, et oma lapsega vaielda, pidin iseendalegi Inglismaa ajalugu meelde tuletama. Ning ma avastasin, et YouTube on täis videosid erinevate filmivariantidega Anne Boleyni, Catherine Howardi, Thomas Cromwelli ja Jane Gray peade mahavõtmisest. Õnneks muud materjali ka.
Enam-vähem teovõimeliseks sain alles laupäeva jooksul ja nüüd olen omajagu aias mütanud. Üldiselt on mitmes kohas probleeme. kahes kohas on toimunud jube naatide invasioon ja veel kahes (aga erinevas) kohas on kassitapp ennast asunud osavalt sisse seadma. Mis tähendab, et neis kohtades korra taastamiseks tuleks need peenraosad täiesti üles võtta, läbi kaevata, juurtest puhastada ja siis uuesti kõik vajalik tagasi istutada.
Masendav.
Ma mõtlen, et teeksin seda kõike pigem sügisel. Praegu seda suuroperatsiooni läbi viies oleks suht kindel, et neil peenardel toimuks siis suvi otsa lihtsalt juurdumine ja kosumine ning ei mingit õitsemist. Aga kui asi ette võtta septembris näiteks, siis ehk ei jätaks need tagasiistutatud taimed hooaega vahele. Oleneb taimest muidugi ka.
Loll lugu igatahes. Ja mina aru ei saa, kust need kassitapud kohale roomasid.
Pühapäeval käisin kultuurimaja juures lillepäeval ja elu sai jälle rikkam. Läksin kohale sooviga osta oma amplite kompleteerimiseks sobivaid suvelilli, aga naasin peale selle veel paari toreda püsikuga, mille jaoks mul on isegi kohad olemas, kujutage ette. Väikesed Igihalid “Panta” (nunnu täidisõieline!) ja “Verino” annavad end kenasti keskpeenra serva laotada. Ja siis sain lõunapeenra tagaotsa ühe väga kobeda laudlehetaime. Sellest ettepoole jääb valge siberi iiris. Ma arvan, et seal lehestike osas tekib väga ilus kontrast.
Aga üldiselt ma olin ikka distsiplineeritud ja üle planeeritud eelarve väljaminekuid ei teinud. Tegelikult ei olnud seal ka midagi sellist, mille puhul ahvatlus liiga suur oleks olnud.
Pärast istutasin ka oma amplid kokku, need, mis jäävad kuuri ja maja vahele poolvarju – roosadest rippuvatest petuuniatest, lilladest tukalilledest ja peenrast võetud täpilisest iminõgesest (lehestiku pärast), see ka hakkab amplis kenasti üle ääre valguma.
Lõunapoolse ampliga on aga veel küsimused üleval. Selle koha pealt on mul mitmeid mõtteid.
Sinine hortensia läks suurde potti. Lugesin netist, et laialehine hortensia on praku meie kliimas ikkagi potilill. Aga pole hullu. Kaevan ta koos sisupotiga talveks kasvuhoonesse ja kuhjan kõvasti turvast peale, pappkarp veel kõige otsa ja ehk niiviisi talvitub.

Advertisements

Mõnel lapsel

See eilne nelja lapse uudis ületab igasuguse taluvusläve.
Postimees helistas, tahtsid arvamuslugu, kirjutasin. Aga ma ei tea, kas tuleb homses lehes või esmaspäevases.

Isegi Lääne Elu lullamillat ei suutnud teistsugust teha.

MÕNEL LAPSEL

ON LAPSI, KES IIAL EI MÄNGI.
NEIL POLE SÜÜA JA SÄNGI,
PUHTAID RIIDEID JA MÄNGUKARU
JA NAD EI SAA KUNAGI ARU,
MIKS NENDE EMA EI HOOLI
JA MIKS NENDE ELU ON POOLIK.

NII KOLE KAHJU
ON LASTEST NEIST,
KEL POLE EMAKS KEDAGI TEIST,
KES PUHUKS PEALE
JA PESEKS NÄO
JA SÜÜA KEEDAKS
JA KELLE PEOD
OLEKSID PEHMED JA SOOJAD
JA ALATI ANDJAD NING LOOJAD.

KUID MÕNEL LAPSEL ON VALUS
JA TA EI SAA KUNAGI ARU,
MIKS TEMA EMA EI HOOLI
JA MIKS TEMA ELU ON POOLIK.

Minge kirjandusfestivalile kah

HeadRead-festival on alanud. Kava on igati tähelepanuvääriv, ma ise tahaks jõuda laupäeval mõnele üritusele. Kui ma reedese seisuga oma asjad vajalikku järku valmis saan mõistagi. Loodan, et saan… mingil ajal peaks ju ka puhkama ja mängima.
Elajalikult kiireks on see töötempo jälle läinud. Aga õnneks on kirjutamine hetkel näppumööda ja järgmine lause on eelmist kirjutades juba peas valmis. Alati nii ei ole. Kui on, siis tuleb ära kasutada ja viimast võtta.
Seda enam, et viimasel ajal ei leita justkui enam neid esikohaväärilisi noorteromaane.
Ma ühte praegu kirjutan, aga kuhugi võistlusele see kindlasti ei lähe, sest on päris konkreetselt tellitud töö. Jagagu oma esikohti, kellele tahavad 🙂
Muide, mida rohkem ma loen kunstnike, muusikute ja kirjanike elulugusid, seda suurema veendumusega kipun ütlema, et enamik aegumatutest kultuuriväärtustest on loodud tellimustöödena ja majanduslikult mitte sugugi viletsas seisundis inimeste poolt (kas või üheks väikeseks näiteks viimasena loetud raamatus isa ja poja Straussi eluloost, et “Ilusal sinisel Doonaul” kirjutati umbes poole tunni jooksul ja hirmsa kiiruga Viini meestelaulu seltsi poolt tellituna – oli vaja juba õhtul ette kanda, kuid isand Strauss oli unustanud… ja siis pärast viimase hetke meeldetuletust tegutses kiiresti. Muide, tellijale töö ei meeldinud ja esmaettekanne kukkus läbi. Kuulsaks sai see lugu alles hiljem, Ameerika-turneel. Mu ema oli kohutavalt pettunud, kui ma talle seda lugu rääkisin, talle ikka meeldis kujutleda, kuidas kaarikuga sõideti ja pesunaised jõe ääres jne… nagu filmis.) Vastupidiselt levinud müüdile, mille kohaselt loovisik peab olema külmetav, näljas, paljas nng motiveeritud ainult oma inspiratsioonist iseeneses.
Juhan Liive on kah muidugi olnud, aga neid on väga tuntav vähemus. Reeglina on nad ka noorelt ära surnud. Ja selle asemel, et niisugust saatust idealiseerida, peaksime hoopis mõtlema, milline raisatud ressurss. Mis sealt kõik oleks veel võinud aastatega tulla, kui inimene oleks saanud töötada normaalsetes tingimustes ja tervist hoida. Puhas kaotus.
See selleks, ma hakkan nüüd tööle tagasi.

Kiirejubekiire

Aed metsistub täiega ja teod söövad kõik ära ja mina ainult istun ja toksin arvuti taga. Üks lubatud asi, tellitud töö, ikka selline pirakas kohe… ma parem ei räägi sellest enne, kui asi natukenegi edenenud on ja midagi selgepiirilist juba paistab.
Eile hommikul poole üheksast alustasin, hilisõhtul pool kaksteist lõpetasin ja siis tahtsin veel blogida. Ja täna (tegelikult on täna ikkagi kellaaja järgi otsustades eile) olen jälle mingi kolmteist tundi arvuti taga olnud (ning isegi internetis lehti pole lugenud). Õige, vahepeal tegin pool tundi pausi ja korjasin kasvukast spinatid ära ning puhastasin kassi liivakasti, sest enam ei saanud hästi vannituppa sisse astuda, ilma et gaasimaski vajadust poleks tunnetanud.
Homme läheb kindlasti kah samamoodi.
Ja ülehomme.
Kui ma jaksan.

Ah jaa, eile toodi mulle veel tagantjärgi üks uhke sünnipäevakink ning pandi kohe kokku ka. Kallis külaline ei olnudki haavunud, et ma üsna ebasotsiaalne olin ja ainult kohati nägu näitasin – meestel oli selle müraka kokkupanemisega õues nagunii omaette lõbu laialt. Tegelikult ma ikka umbes tunnikese istusin pärast köögis seltskonnas ka, kui see värk õues kokku sai.

See kamber, kust kütmine käib, kahjuks pole pildi peal näha – jäi täpselt teisele poole. Aga ahi on äge. Väidetavalt saab sellega nii grillida, küpsetada kui suitsutada. Kuidas tegelikus praktikas sellega on, eks seda näe. Praegu pole veel olnud aega proovida. Kingitoomise ajastus iseenesest oli küll imetoredasti tuulehaugihooajaks! Mu vennal esimesed juba suitsuahjust tulnud.

Viimase nädala põrutavad kultuuriuudised

“Kultuuriministri” rubriiki on taas põhjust toita. Reedel, kui sõidus olime, tuli kohinaga ajalehtedesse kohe mitu uudist, nagu tõmmataks WC-s vett. Omamoodi ettevalmistus nendeks mul tegelikult oli, sest Lastekirjanduse keskuse Jaanika jõudis juba auhinnatseremooniale järgnenud tordisöömisel minuga jagada jahmatust selle üle, et 2011. aastal on Eestis seni ilmunud ainult 1 eesti autori lasteluuleraamat. Aastat on muidugi seitse kuud veel ees, selge see, aga läinud aastal olla samaks ajaks lasteluuleraamatuid ilmunud juba ligemale kümme. Niisugune vapustav võrdlus siis, mis taas näitab, et aastad ei ole vennad ka eesti kirjanduses.
Hilisõhtul Heiki juures leidsin Postimehest umbes sarnaseid tendentse kajastava artikli, mis teatab, et eesti keeles ilmunud trükiste arv vähenes 2010. aastal (võrreldes 2009. aastaga) umbes 1000 nimetuse võrra. See number on Eesti kohta väga suur. Eelmisel aastal oli ju kirjandusega seotud projektide taga ka lugemisaasta rahastusi, ning ometi, ka nõnda oli see langus ootamatult ulatuslik. Vara on muidugi midagi prognoosida, kuid Jaanika info täidab mind kartusega, et taoline vabalangemine on valitsev tendents ka selle aasta kirjastamismaailmas. Lugemisaastat ju enam pole, rahva ostujõud pole veel kultuuri kasuks pööranud, ka raamatukogud koonerdavad endisel säästurežiimil – ning tundub, et kirjastused on veel nutusemas olukorras kui 2010. aastal.
Ka raamatukogude kohta tuli uudislooks vormistatud statistikat: 2009.- 2010. aastal suleti Eestis neli rahvaraamatukogu ja töölt on lahkunud 86 raamatukogutöötajat. Mis põhjustel lahkunud, st kui palju on selles numbris koondamisi, seda tahaks teada, aga artikkel kahjuks ei ütle. Ütleb hoopis, et samas kõigi nende langustendentside juures on raamatukogude külastatavus hoopis tõusnud.
Eks ole. Samas peaks valitsusjuhi meelest kultuuriasutuste efektiivsus tõusma veel ja veelgi. Et ta isegi valdkondi ei täpsusta, on raske väitlema asuda. Ma ei kujuta ette, mida ta silmas peab. Mulle jäi mulje, et see oli tal ehk lihtsalt üks täiesti ettevalmistamata oletuslik väljaütlemine, mis ei põhinenudki millelgi. Mõtles ta muuseume? Kultuurimaju? Teatreid? Mida siis? Raske kujutleda. Kui väikelinna kultuurimajas näiteks on pärast masu üldse veel alles neli töötajat – direktor, loominguline töötaja ehk programmijuht, raamatupidaja ja tehniline töötaja, siis on absoluutselt tunnustustvääriv, et seal kultuurimajas veel üldse midagi tehtud saab, kuigi kvalitatiivsed puudujäägid ja teatav “narmendamine” paistab igalt poolt silma.
Ei tea. Ei oska vaielda. Ma loodan vaid, et peaminister on targem kui mina.
Et tema selline väljaütlemine kultuuritöötajaid ärritas, see on muidugi selge kui vesi. Ja nende lootusega, et koondamisplaanidele eelnevad siiski põhjalikud analüüsid, ühinen minagi.
Mõnevõrra varem avaldati Eurostati uuring, mille järgi Eesti riik eraldab kultuurile niigi pretsedenditult suuri summasid Euroopa teiste riikidega võrreldes. Jah. Siiski – ei oleks ju ebaoluline mainida esmapilgul tõesti kauni üldpildi juures seda, et Eesti riigis läheb ka spordi rahastamine kultuuri alla, erinevalt paljudest teistest riikidest. Ja teiseks seda, et Eesti riigis on erakapitali toetus kultuurile protsentuaalselt palju, palju väiksem kui mujal maailmas. Meil lihtsalt pole ei sellist traditsiooni ega ka vana kapitali, mille najal kultuuri spondeerimine mujal suuresti elab.
Nii et jah. Statistika on imelik asi ja võib oma ühtesid aspekte ette pöörates ning teisi varjatuks jättes igasuguseid muljeid luua.

Võidukalt tagasi!

Oi, tore oli küla peal olla, aga tore on alati ka koju tagasi saabuda! Eriti koos “võidupärgadega”, sest no tõesti, auhinnatseremoonial kingitud suured lillekimbud ei jää võidupärgadele mingil moel alla ja Eesti Lastekirjanduse Keskus kinkis mulle ka suure sinine hortensia, mille istutamise täpsema planeerimisega ma homme tegelema hakkan.

Ma arvan, et siinse lubjase liiva peal oleks tark teha talle rodomullaga üks pirakas istutusauk. Kas see ka ülejäänud pinnasest isoleerida? Kas rodomuld hortensiale siiski liiga hapu ei ole? Ma pean selle kõik endale selgeks tegema. Mu vana valge puishortensia on küll ülimalt leplik, aga rodoväetist armastab väga.
Luunja rahvamaja on väga ilus vana renoveeritud hoone ja saal oli lapsi täitsa täis. Sellel järgmisel pildil on n.ö VIP-loož, kus istus näiteks Luunja vallavanem, kes muide hiljem pidas väga ilusa kõne. Mule nii väga meeldivad vallavanemad, kes räägivad ladusalt ja ilusat keelt ja kellest on näha, et neile lähevad korda ka lapsed ja lastekirjandus ja kultuur ja inimesed, kes seda kõike veavad, ning kes on ürituse algusest peale kohal ega kiirusta enne lõppu minema.

Tseremoonia Luunja rahvamajas oli väga armas, väga kodune ja tore. Kõigepealt paluti meil Otiga süüdata lasteluuleratta tuled, see pilt on ka Läänlases üleval (vt eelmist postitust), nii et eraldi ma seda siia enam panema ei hakkaks. Siis olid vaheldumisi sõnavõtud ja laste etteasted, mille hulgast viimased olid lihtsalt liigutavalt hästi ette valmistatud ja lapsed tegid kõike nii rõõmu ja hooga, et seda oli täiesti võrratu vaadata ning kuulata. Oli, nagu ma ei kuulakski enda tekste, sest no tõesti, kirjalikul kujul ei ole need kunagi nõnda vahvad kui laste poolt esitatuna. Olgu loetuna või laulus.

Need teise klassi lapsed tegid mu raamatu järgi põimikut, millle osad olid kokku liidetud minu tehtud liisusalmidega ja need töötasid! Lapsed olid väga tublid, ausalt, mul ei ole kohe sõnu, kui tublid. Ja see, kui lastekirjanikul sõnad otsa saavad, näitab juba midagi.

Selle seltskonna esitatud loomaluuletuste kava oli koostatud paljude eesti lastekirjanike loomingust. Minu omi oli ka mitu tükki sees. “Kassi sabakallid” näiteks, mille peale meil Otiga silm alati veidi vesiseks kipub, sest see oli mul kadunud Moorule kirjutatud (see must-valge noor kiisu, kelle rebane viis). Ja siis veel – see vasakult teine tüdruk, tumeda peaga ja teistest pikem, luges tõelise näitlejameisterlikkusega “Kassi bluusi”. Oh jummal, sealt tuleb üks tulevane näitleja, ma ütlen teile. See oli nii hea esitus, et keset kava hakkas saal plaksutama. See oli tõesti hästi, väga-väga hästi loetud. Ma ise kunagi ei teeks seda paremini, mitte kunagi. Jaan Malin võib-olla teeks, aga ma pole tal palunud proovida. Lasteluule pole seni nagu Jaani rida olnud. (Küll aga hankisin ma endale nüüd Tartust Karlova päevadelt Jaani luuletuste plaadi. See on sõnakunst, teate. Selline see ongi. Sõnamõnu. Mängurõõm. Ütlemise ja hääldamise nauding. Luule ei pea olema ju kirjalik! Me lihtsalt oleme sellega kuidagi nii ära harjunud. Aga luule võib olla… hea, et Jaan näitab, milline luule veel võib olla.)
Siis oli veel üks imetore luuletuste kava algklassilastelt:

Ja siin me Otiga oleme värskelt auhinnatud ja lilletatud:

Saalis oli ka väljapanek koolilaste joonistustest minu raamatute kohta:

(Mul on laste joonistuste vastu täielik nõrkus. Need meeldivad mulle nii hirmsasti. Oma Mari joonistatud pilte hoian ma kiivalt alles ja ma ei viska neid kunagi ära – kõik need, mis kunagi lasteaiast ikka kevaditi koju kaasa anti. Laste joonistused on nii väga huvitavad, ja päris mitmest aspektist. Ka sellest, kuidas konkreetse lapse joonistus võib teatud detailidega väljendada selle lapse hingelist olukorda, probleeme ja unistusi.Võib-olla ma kunagi kirjutan sellest veel pikemalt, see on tegelikult hästi huvitav teema.)
Täiskasvanute sõnavõtud olid ka väga sisukad, tühja vahutamist ei olnud üldse – kõik oli niisugune siiras ja vahetu ja tore. Veidi nukraks tegi mind kogu selle auhindamise juures vaid see, et nagu kogu ürituse juhi sõnavõtust selgus, tuli see preemia mulle siiski küllaltki teenimatult. Noh, ta rääkis seal faktist, et täiskasvanute žürii esikohaeelistus kuulus tegelikult ühele teisele (ja tõesti väga heale) lasteluulekogule, ainult et laste žürii oli minu raamatu küljes väga kompromissitult rippunud ja siis tegigi täiskasvanute žürii lastele järeleandmise. Ja et mulle tegelkult ei oleks tohtinud seda auhinda üldse määrata, sest senine praktika (ja ju ka statuut?) lubab seda anda ainult selliste luuletuste peale, mis varem ei ole trükis ilmunud. Minu “kana ja kratt” aga puha need Lääne Elu lullamilladest kokku pandud. Ja siis, et minu lasteluuletused on ikka lasteluuletuste jaoks liiga pikad.
Lastekirjanduse keskuse esindaja Jaanika Palm oma sõnavõtus ütles muidugi ka, et ma olen praegu Eestis ainuke lastekirjanik, kes lastele pikki värsslugusid kirjutab, aga tema kõnest ma sain aru, et see oli hoopis voorus. Nii et mine võta kinni. Niisugused nad lihtsalt tulevad ja ega ma tegelikult ei kavatse küll hakata edaspidi mõtlema, kas kombeks on pikk või lühike luuletus ja läbi milliste kanalite. Peaasi, et sihtgrupile, lastele, korda lähevad ja neile midagi pakuvad. Ma arvan.
Aga jah. Nii tulid Vallikud ja said ebaõiglaselt endale selleaastase Söödi. Umbes taoline olukord valitseb vist ka järgmises Amanda videos (mulle eriti meeldib see mänguponidega koht, see on kuidagi mulle väga lähedane…)

Pärast sõitsime Inga juurde ja vaatasime üle tema ja ta kaks nooremat poega, Elli ema Di ja kõik teised koerad. Härra Nelson on jätkuvalt suurepärane südant sulatav musiloom.
Siis sõitsime Tartusse, kus mul jätkus rumalust Ott pillipoodi lasta (kust ta pooleteist tunni pärast naases saatusliku teatega, et talle pakuti sajandi diili ja et ta ostab nüüd omale uued trummid… 😦 …aga ma väga palusin tal vähemalt ööpäeva selle üle sügavalt järele mõelda, sest see vajaliku sissemakse raha oli hetkel umbes viimane raha meie selle kuu eelarves. Ise veetsin meeleolukat aega Creppi ees Maiemaiega lobisedes. Ja pärast läksime Pilli, mu kunagise kunstaaegse kursaõe ja hea sõbranna juurde, kus meid toideti ja joodeti ja kus Ott sai vahepeal ka tunnikeseks rõdul sohva peal silma looja lasta.
Ja siis umbes üheteistkümnest Vilepite juurde.
Mina olin nii väsinud, et läksin korraliku inimesena varakult magama (umbes kell üks). Ma ei tea, mis kell Ott Vallik mu kõrvale puges, aga igatahes oli väljas veel pime. Aga kui ma poole kaheksa paiku ärkasin, leidsin alt köögis peavalus perenaise, kes kurtis, et need teised saadanad jõmisesidki hommikuni ja Heiki olla just viis minutit tagasi magama läinud. Ja et mis nüüd Karlova päevade laadast saab, kuhu oli vaja minna raamatuid müüma.
Trikk! Me olime igatahes seal täiesti olemas ja õigel ajal ka. Ja müüsime raamatuid mis tuhises. Heiki, jah, tema tuli… hiljem.
Kokkuvõte. Imeline, imeline elu. Ma olen rõõmus, ma olen selle sõiduga väga rahul, mul oli väga hea olla, ma nägin jälle paljusid mulle armsaid inimesi ja ma jäin rahadega plussi. Mis peamine, ma sain auhinna. Teate ikka? 🙂
Aga Ott läks täna pool tundi enne kaupluse sulgemist ja ostis omale need uued trummid. Ma lööks ta hea meelega maha, aga kole kahju on. Ikkagi oma.
Pealegi on minu auhinnaraha ju alles.

Karl Eduard Söödi lastekirjanduspreemia

Hei-hei, kiiruga siit Tartust paar rida – täna oli jälle üks ilus ja uhke päev.
Luunja vald ja raamatukogu ja kool korraldasid imeilusa auhinnatseremoonia. Ja Luunja valla lapsed laulavad ja loevad lihtsalt imeliselt hästi. Teate, lapsed loevad ja laulavad mu salmid hoopis paremaks ja toredamaks, kui need muidu kirjalikul kujul on.
Pilte sellest auhiilgusest lisan ja rohkem kirjutan siis, kui jälle koju jõuan. Heiki arvutis ei julge pilditöötlust ette võtta – võõras arvuti, võõras süsteem. Küll saatis Ott juba ennist Inga juurest Roiult Läänlasele paar pilti ära ja Läänlases oli kohe ka lugu üleval. Palju-palju tänu noormehele, kes need tegi ja lahkelt kasutada andis!

Punks esimest korda puu otsas

Juba tükk aega lubasin meie veebruaris võetud Missy-Missu-Miisu-Punksust rohkem kirjutada, ja nüüd on tõesti vist see õige aeg käes ka, sest ta on praeguseks seisuks juba täielikult kohanenud. Siin pildi peal ta nüüd on, nagu pilveke või väike valge tuvi. Ausalt öeldes olin ma sügavas imestuses, kuidas ta oma priske kerega nii nobedasti üldse puu otsa suutis ronida, ja sealt pärast sama muretult ka alla tulla. Missu on ju üks paks Punks. Aga väga armas. Ja väga suhtleja kass. Ta tähelepanu- ja õrnusevajadus osutus väga-väga suureks, nii et ta ongi nagu kleebitud külge kinni. Isegi pikutada tahab nii, et ma tal vaateväljas oleksin. Ja ta nii väga armastab, kui temaga räägitakse või otsa vaadatakse või kasvõi möödaminnes pisike pai tehakse. Mõnikord tuleb Punks ligi, vaatab mind, ja käpad hakkavad isenesest põrandal timpsima ning nurr läheb lahti.
Inimesi ja külalisi ta kah enam ei karda, ei poe eest ära, vaid tuleb ja käitub täie enesekindlusega.
Siis on tal mingi kiiks silituste ja söömisega. Algul oli see reegel, nüüd jääb juba järjest vähemaks. Nii kui silitasid, nii tormas söögikausi juurde. Ja ilma silitamiseta sööma ka ei hakanud. Paari ampsu vahel oli ka paid vaja – sirutas aga kaela jälle välja ja vaatas nõudliku näoga otsa. Kass sõi, inimene silitas. Nüüd ta ikka sööb juba muidu ka, nagu loom ikka.
Kui ilmad nüüd kevadel soojaks läksid, siis hakkas Punks kah koos teistega õue tahtma, aga alguses ei julgenud hästi. Alguses istus lihtsalt lahtise ukse kõrval trepi peal, ja nii kui mingi võõras hääl tuli, põgenes tuppa peitu. Siis varsti tegi juba esimesed sammud ukse kõrvale lillepeenrasse – tuli mesimumm-summ-summ, ja Punksul paanika ja põgenes tuppa tagasi. Ja siis ühel hetkel juba tuli minuga tagatrepi ette pesu nöörile riputama, hoidis ikka vastu jalgu ja oli väga ettevaatlik. Ning siis ühel päeval jooksis mu kõrval juba kasvuhooneni. Ja püherdas murul ning mõnules päikesepaistes, kui me Otiga tünnis prahti põletasime. Ja mängis varte ja prahiga, mis ma peenardest välja puhastasin. Lemmiktegevus on muidugi see, kui mina istun tagatrepi alumisel astmel või rohu peal ja tema tuuritab nühkides ümber minu ringe teha, vahepeal on paid ka täitsa kohustuslikud. Kõtupaid ka. Oi, kui vaikseks ja tasakesi ta siis jääb, lesib selili nagu hüljes ja ainult esikäpakesed sõtkuvad õhku.
Selline Punks on. Punksuks sai ta muidugi sellepärast, et ta on jube kohmakas. Uskumatult kohmakas. Olete näinud kassi, kes ei kuku käppadele? Vot, näete. Punks kukkus söögitoa laua pealt alla, külg ees ja mürtsti maha. Ühe korra voodist ka, jälle kogu kerega mataki maha. Vaeseke.
Õnneks ta väga turnima ei kipu ka. Muidu ma oleks alalõpmata ta pärast mures, et kuidas ta nüüd kukub. Kui ta eile õunapuu otsa põrutas, siis ma väga murelikult kah tormasin puu alla valvesse, et kui ta sealt ülevalt robinaga tuleb, siis püüan sülle, aga Missu oli väga ettevaatlik ja enda kohta erakordselt osav.
Tema tervis on samuti päris hea püsinud, toiduallergia ei ole ennast meie juures ilmutanud, kuivõrd me ka ei testi tema taluvuspiire eriti. Sööb ikka toorest, köögikombainis tükkideks lastud rupskikraami, ja korralikumat sorti loomapoekrõbukaid. Ainus eksperiment oli, et vahetasin tal rammusa Orijeni välja Flatazori allergeenivaba dieettoidu vastu. Spetsiaalselt ülekaalulistele, tundlikele ja allergilistele kassidele. Haiseb veidike kalaraipe järele, nii et kui me Pet Centerist seda lahtisel kujul esimest korda prooviks ostsime, siis müüja püüdis isegi meile vastu sõdida, et ärge ikka seda ostke, see haiseb nii jubedalt. Aga kõik muud näitajad olid sellel toidul jälle Missu seisukohast ülimalt soovitatavad, nii et me ikka ostsime. Nagu välja tuli, see maitseb Missule väga hästi, ei läinud ka silmad rähmaseks ega kõrvad sodiseks.
Ma igatahes võin öelda küll, et see loomake on suutnud paari kuuga pugeda väga sügavale südamesse ja me kõik hellitame teda peaaegu et võidu. Isegi koertega nad panevad ninu kokku ja tehakse sabakallisid.

Ei jõua end ära siunata

Kirun ennast siin jah, sest tuleb välja, et sügisel olen unustanud peenrast välja kaevata Santa-Katariina jänesekapsa e. kolmetise jänesekapsa (oxalis triangularis) mugulad ja seega on ta mul nüüd läinud kõige liha teed.
Ja ma avastasin selle alles nüüd!!! Nüüd, kus otsustasin need mugulad konkust välja tuua ja mulda panna, ja neid lihtsalt ei olnud!
Mida ma sügisel küll mõtlesin? Kus mu ajud olid? Mis mõttes, et begooniad kaevasin välja ja daaliad kaevasin välja, aga oma Santa-Katariinad jätsin mulda maha?
Oehh.

Need on mul muidu olnud siin blogis selles teemas, küll kinniste õitega, ja selles teemas kah pildi peal, aga kahjuks mitte korralikus kvaliteedis.

Ma igaks juhuks lähen vaatan ühe korra veel selle konku läbi, aga… oh jumal, ma ju olen seda juba kaks korda teinud ja pole neid kuskil. Mis veel hullem, ma ei näe ka eelmise aasta aiamärkmikus ühtegi märget selle kohta, et ma oleks need maast üles võtnud.

Muhu mustrid ja Läänemaa lilled

Realiseerisin eile Apollo kinkekaardid ära, need, mis sünnipäevaks sain. Muuhulgas hankisin nende eest ka

…ja nüüd ma ei olegi nagu enam võimeline midagi muud tegema, kui vahin seda raamatut. On ikka ime küll, see meretagune asi. Nii peen, nii oskuslik, nii põhjalik näputöö – no minu pea ei võta, kust see aeg küll võeti, et suurte talutegemiste kõrvalt veel pitsi veeratada või imemustreid suka sisse kududa. Või siis… miks ka mitte, kui uskuda raamatutsitaati selle kohta, kuidas Muhu naine nelja asja korraga tegi : “Ma aasi loomad karjaarusse, kudusi vardud, aasi ärraga juttu ja kussi kua”.
Ja see lillmustri levik Läänemaal ja saartel, see on fenomen omaette. Et kust pagana kohast see siis tuli, kui vanemas rahvuskäsitöös ei olnud ja mujal Eestis ka ei ole, aga ühtäkki, plaksti, on rokokoo ja biidermeier.

“Muhu mustrite” raamat arvab, et need lopsakad lillmustrid tulid mõisa mööbliriiete ja tapeetide eeskujul, et neid hakati 20. sajandi esikümnendil koduste vahenditega järele tegema. Mkmm, arvan mina. Mõisaid oli üle terve Eesti ja mööbliriided ja tapeedid olid neis varem ka. Miks siis ainult Läänemaal hakati nende järele lilli tikkima? Pealegi Läänemaal läks see asi lahti märgatavalt varem kui 20. sajandi alguses. Lihula lilltikand hakkas levima juba 19. sajandi esimesel poolel, nagu lugenud olen.
Ja siin on üks netist leitud näide ka.

Mul on üks imelik hüpotees, õigemini täielik spekulatsioon, aga see tundub mulle endale hirmus loogiline. Kuigi see tugineb peamiselt ühele vanale legendile, millel mingi tõenäosusega on vähemalt osaliselt tõepõhi all ja seda osakest legendist saan ma tegelikult isiklikult kinnitada.
Nimelt, Läänemaa rannarahvalt on rahvaluule kogumise käigus üles kirjutatud pärimusi suurte väljamaa laevade tormi tõttu põhjaminekust kuskil Ridala ja Lihula vahele jääval rannaalal. Ülestähendused lähevad selles osas lahku, kas laevu oli olnud 1, 2 või 3. Sündmus olla toimunud juba “ammu”, kui Ridala kiriku alt veel meri paista olnud (üleüldse päris vanasti olla olnudki meri otse kirikumäe all väljas). Igatahes suured laevad ja põhjas, ja kui 20. sajandi algul pärimust korjati, siis öeldi selle sündmuse kohta “ammu”.
Minu isapoolse perekonna pärimus mäletab seda sündmust ka, õigemini see räägib, et olla olnud kaubalaevad ja osa pääsenud meeskonnaliikmetest jäänud õnnetuse järel siia rannaaladele elama, näiteks minu vaarvaarvaarisa, kellest on suguvõssa jooksma jäänud natuke tumedat verd, tõmmumat nahka ja keevalist iseloomu. Kirikuraamatus jookseb ka ta ilmselt võõrapärasest kujust kohandatud perekonnanimi, hulk aega enne talupoegadele perekonnanimede andmist. Nii et ma arvan, et see laevahukusündmus juhtus kõige tõenäolisemalt millalgi 1775. ja 1794. aasta vahel (sest 1795. aastal sündis nimelt juba tollel mehel siinse talunaisega laps ja nõnda jäänud see võõra maa mees Jaani-Tõnise tallu koduväiks). Aga lillmustrite kohapealt pole see perekonnalugu enam kuigi tähtis.
Tähtis on muistne rannaõigus, mille kohaselt need arvatavad kaubalaevad enne põhjaminekut kohalike talupoegade poolt kõigest väärtuslikust kraamist tühjaks rüüstati. Rüüstamine olla olnud pigem reegel kui erand. Seda tehti ikka suure massiga ja külade kaupa, mitte paar peret omapäi.
Nii et kui oli laevahukk ja kaubalaev(ad), siis oli pärast ümberkaudsetes taludes laiali palju võõramaist illegaalset kraami, mille hulka tõenäoliselt võisid kuuluda ka kangad – kuivõrd kangad olid oluline kaubaartikkel, mida laevadega veeti. Arusaadavalt ei võidud seda varandust ju volilt eksponeerida, aga eks ära kasutati ikka.
Niisiis, kust ikkagi tulid need Läänemaa lillmustrilised pea- ja õlarätid, põlled, põlle- ning vestivoodrid, mida alles sada aastat hiljem sai poodnikelt ja harjuskitelt ostma hakata? Ja seelikud ning tekid, mis alguses kujutanud rohkem “fantaasialilli” ning alles hiljem, 20. sajandil hakkasid kujutama meie oma looduse ning mõisaaedade taimi?

Kui siis Läänemaal 19. sajandil hakkas levima seelikute ja tekkide lilleliseks tikkimise komme, võis see alguse saada just nimelt neist taluaitadesse peidetud kangarullidest ja -restidest, mis ilmselt mitme aastakümne jooksul ka tagasihoidlikult kasutades otsa kippusid saama. Säilinud tükkidest sai aga ise tikkimiseks ju šnitti võtta küll. Näiteks sellistest. Kui mina oleks olnud tolleaegne talunaine, ma oleks just täpselt niimoodi teinudki.
Minu arust selline sündmuste käik seletaks värvilise lillornamendi plahvatuslikku levimist 19. sajandi Läänemaal kõige loogilisemalt. Ka seda, et Läänemaal oli see massiline just rannikulähedastel aladel. Et see üldse jõudis Läänemaal mõnekümne aastaga levida massiliseks, tähendab, et see levimine pidi siin olema väga kiire ja üldine. Midagi seega pidi juba ees olemas olema. Mingi soov, nõudlus ja valmisolek. Sest miks ei jõudnud taoline lilltikand siis selle umbes seitsmekümne aastaga, mille jooksul maakohtades veel rahvariideid kanti, levida mujale maakondadesse?
Säh sulle rokokood.

Igatahes selline on minu oma pisuke teooria Läänemaa lilltikandite kohta. Ma ei kavatse seda tõestama hakata, sest ma pole teadlane, nii et las ta olla selline väike asjaarmastajalik hüpotees. Ja ärge seda seega liiga tõsiselt võtke ega lastel laske referaatidesse kirjutada.

Aga Tuuli juba helistab, et kus on uus “Saladuste osa”. Nii et niipalju siis lillornamendist ja Muhu mustritest.

« Older entries