Muhu mustrid ja Läänemaa lilled

Realiseerisin eile Apollo kinkekaardid ära, need, mis sünnipäevaks sain. Muuhulgas hankisin nende eest ka

…ja nüüd ma ei olegi nagu enam võimeline midagi muud tegema, kui vahin seda raamatut. On ikka ime küll, see meretagune asi. Nii peen, nii oskuslik, nii põhjalik näputöö – no minu pea ei võta, kust see aeg küll võeti, et suurte talutegemiste kõrvalt veel pitsi veeratada või imemustreid suka sisse kududa. Või siis… miks ka mitte, kui uskuda raamatutsitaati selle kohta, kuidas Muhu naine nelja asja korraga tegi : “Ma aasi loomad karjaarusse, kudusi vardud, aasi ärraga juttu ja kussi kua”.
Ja see lillmustri levik Läänemaal ja saartel, see on fenomen omaette. Et kust pagana kohast see siis tuli, kui vanemas rahvuskäsitöös ei olnud ja mujal Eestis ka ei ole, aga ühtäkki, plaksti, on rokokoo ja biidermeier.

“Muhu mustrite” raamat arvab, et need lopsakad lillmustrid tulid mõisa mööbliriiete ja tapeetide eeskujul, et neid hakati 20. sajandi esikümnendil koduste vahenditega järele tegema. Mkmm, arvan mina. Mõisaid oli üle terve Eesti ja mööbliriided ja tapeedid olid neis varem ka. Miks siis ainult Läänemaal hakati nende järele lilli tikkima? Pealegi Läänemaal läks see asi lahti märgatavalt varem kui 20. sajandi alguses. Lihula lilltikand hakkas levima juba 19. sajandi esimesel poolel, nagu lugenud olen.
Ja siin on üks netist leitud näide ka.

Mul on üks imelik hüpotees, õigemini täielik spekulatsioon, aga see tundub mulle endale hirmus loogiline. Kuigi see tugineb peamiselt ühele vanale legendile, millel mingi tõenäosusega on vähemalt osaliselt tõepõhi all ja seda osakest legendist saan ma tegelikult isiklikult kinnitada.
Nimelt, Läänemaa rannarahvalt on rahvaluule kogumise käigus üles kirjutatud pärimusi suurte väljamaa laevade tormi tõttu põhjaminekust kuskil Ridala ja Lihula vahele jääval rannaalal. Ülestähendused lähevad selles osas lahku, kas laevu oli olnud 1, 2 või 3. Sündmus olla toimunud juba “ammu”, kui Ridala kiriku alt veel meri paista olnud (üleüldse päris vanasti olla olnudki meri otse kirikumäe all väljas). Igatahes suured laevad ja põhjas, ja kui 20. sajandi algul pärimust korjati, siis öeldi selle sündmuse kohta “ammu”.
Minu isapoolse perekonna pärimus mäletab seda sündmust ka, õigemini see räägib, et olla olnud kaubalaevad ja osa pääsenud meeskonnaliikmetest jäänud õnnetuse järel siia rannaaladele elama, näiteks minu vaarvaarvaarisa, kellest on suguvõssa jooksma jäänud natuke tumedat verd, tõmmumat nahka ja keevalist iseloomu. Kirikuraamatus jookseb ka ta ilmselt võõrapärasest kujust kohandatud perekonnanimi, hulk aega enne talupoegadele perekonnanimede andmist. Nii et ma arvan, et see laevahukusündmus juhtus kõige tõenäolisemalt millalgi 1775. ja 1794. aasta vahel (sest 1795. aastal sündis nimelt juba tollel mehel siinse talunaisega laps ja nõnda jäänud see võõra maa mees Jaani-Tõnise tallu koduväiks). Aga lillmustrite kohapealt pole see perekonnalugu enam kuigi tähtis.
Tähtis on muistne rannaõigus, mille kohaselt need arvatavad kaubalaevad enne põhjaminekut kohalike talupoegade poolt kõigest väärtuslikust kraamist tühjaks rüüstati. Rüüstamine olla olnud pigem reegel kui erand. Seda tehti ikka suure massiga ja külade kaupa, mitte paar peret omapäi.
Nii et kui oli laevahukk ja kaubalaev(ad), siis oli pärast ümberkaudsetes taludes laiali palju võõramaist illegaalset kraami, mille hulka tõenäoliselt võisid kuuluda ka kangad – kuivõrd kangad olid oluline kaubaartikkel, mida laevadega veeti. Arusaadavalt ei võidud seda varandust ju volilt eksponeerida, aga eks ära kasutati ikka.
Niisiis, kust ikkagi tulid need Läänemaa lillmustrilised pea- ja õlarätid, põlled, põlle- ning vestivoodrid, mida alles sada aastat hiljem sai poodnikelt ja harjuskitelt ostma hakata? Ja seelikud ning tekid, mis alguses kujutanud rohkem “fantaasialilli” ning alles hiljem, 20. sajandil hakkasid kujutama meie oma looduse ning mõisaaedade taimi?

Kui siis Läänemaal 19. sajandil hakkas levima seelikute ja tekkide lilleliseks tikkimise komme, võis see alguse saada just nimelt neist taluaitadesse peidetud kangarullidest ja -restidest, mis ilmselt mitme aastakümne jooksul ka tagasihoidlikult kasutades otsa kippusid saama. Säilinud tükkidest sai aga ise tikkimiseks ju šnitti võtta küll. Näiteks sellistest. Kui mina oleks olnud tolleaegne talunaine, ma oleks just täpselt niimoodi teinudki.
Minu arust selline sündmuste käik seletaks värvilise lillornamendi plahvatuslikku levimist 19. sajandi Läänemaal kõige loogilisemalt. Ka seda, et Läänemaal oli see massiline just rannikulähedastel aladel. Et see üldse jõudis Läänemaal mõnekümne aastaga levida massiliseks, tähendab, et see levimine pidi siin olema väga kiire ja üldine. Midagi seega pidi juba ees olemas olema. Mingi soov, nõudlus ja valmisolek. Sest miks ei jõudnud taoline lilltikand siis selle umbes seitsmekümne aastaga, mille jooksul maakohtades veel rahvariideid kanti, levida mujale maakondadesse?
Säh sulle rokokood.

Igatahes selline on minu oma pisuke teooria Läänemaa lilltikandite kohta. Ma ei kavatse seda tõestama hakata, sest ma pole teadlane, nii et las ta olla selline väike asjaarmastajalik hüpotees. Ja ärge seda seega liiga tõsiselt võtke ega lastel laske referaatidesse kirjutada.

Aga Tuuli juba helistab, et kus on uus “Saladuste osa”. Nii et niipalju siis lillornamendist ja Muhu mustritest.

Advertisements

5 kommentaari

  1. muhedik said,

    17. mai 2011 kell 19:10

    Ma just ennist mõtlesin, et selle raamatu pean ma endale saama. Su spekulatsioon on päris huvitav ja võib isegi tõene olla. Üldse, eks vanasti liikus igasugune teave ja materjalid ju põhiliselt vee kui peamist kaubateed mööda.
    Ka see on ju hämmastav, et paljud meie vöö- ja kindakirjad on sarnased maailma eri paikade mustritega. Mingid sidemed pidi rahvaste vahel laevaröövidele lisaks veel olema. Kahju, et me nii vähe teame sellest, kuidas see suhtlus ikkagi maailma eri osade vahel käis ja mismoodi levisid kõiksugu märgilised ja tähenduslikud taiesed või nende elemendid.

  2. aidivallik said,

    17. mai 2011 kell 19:35

    Jah, mina olen ka selle peale mõelnud. Ja suurem osa neist rändmustritest on ju veel igivanad, lausa ürgsed. Näiteks meie oma vana tuttavat kaheksakanda ja maasikalehekirja nende erinevates variatsioonides kasutab sagedasti ka Fair Isle’i päritolu kudumisstiil.
    Samas on ju ornamendisarnasusi ka Lõuna-Ameerika indiaanlaste traditsiooniliste mustritega, ja seda ei oska enam kohe kuidagi seletada.

  3. Köögikata said,

    17. mai 2011 kell 20:25

    Mina usun ka, et see selgitus on tõene. Samasse patta läheb ilmselt ka minu üsna tõmmunahaline saarlasest ülemus. 😉

  4. aidivallik said,

    17. mai 2011 kell 21:03

    Jah, väga võimalik! (Rohkesti on seda musta verd sisse tulnud veel Hiiumaa mandripoolsesse ossa, kui tähelepanekuid jagada.) Minu kaks isapoolset tädi on tõmmud mis tõmmud ja ühe näojoonedki viitavad rohkem kuhugi Edela-Euroopa suunas, kui näitavad siinset maatõugu. Ja milline ekstravertsus on mu isapoolses suguvõsas valitsenud, te ei kujuta ette.
    Aga seda et, oma teooriat kaitsva argumendina tahaksin rõhutada veel just nimelt seda, et mida vanemad on need säilinud lilltikandused, seda vähem on neil siinse reaalse botaanikaga kokkupuudet. Muhu mustrite raamat nimetabki neid fantaasialilledeks. Meie oma loodusest pärit taimi ja lilli hakati tikanditesse lisama alles hiljem. Minu arust see näitabki, et esimeste rahva hulgas levinud tikandite aluseks oli mingi laiapõhjaline võõras eeskuju. Kui seda poleks olnud ja lilletikkimine päris iseenesest oleks moodi tulnud, siis oleks vast alustatud maasikatest ja karikakardest ja no võib-olla ka mõisaaias nähtud roosidest ning pojengidest.
    Ja siis see rokokoolik võte põimida lillekimpe väänlevate väätide ja lehekestega okste vahele.
    See samblarohelise ja roosa mustriga pilt, mille siia leidsin, on nimelt üks rokokooaegne kangas. Kompositsioon ja ka “fantaasialilled”ise tulevad meile ju kuidagi väga tuttavad ette, kas pole?

  5. juhan said,

    20. mai 2011 kell 12:26

    See teooria on nii hea,et tema tõelevastavus ei omagi mingit tähtsust.Nende
    minevikuasjadega pole kunagi 100% tõestust.Meil siin Lennart Meri ja suures
    ilmas Thor Heyerdahli teooriaid võetakse üsna tõsiselt.Heitsin pilgu Wikipee-
    diasse just norralase saavutuste täpsustamiseks.Selgus,et noore mehena jäid
    tal ülikooliõpingud pooleli,kuna õpetus oli liiga akadeemiline.Hilisemat tunnustust
    akadeemilise diplomi puudumine ei seganud:kokku üle kolmekümne igatsugu
    au-doktori,-professori,-akadeemiku jms. tunnustuse.
    Aigile peaks mingi kodu-uurimise seltsi vms. auliikme staatus küll soolas olema.
    Referaadis tsiteerimine tuleks kohaliku käsitöö ajaloo käsitlemisel lausa
    kohustuslikuks teha.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: