Punks esimest korda puu otsas

19. mai 2011 kell 14:27 (Muiduelu)

Juba tükk aega lubasin meie veebruaris võetud Missy-Missu-Miisu-Punksust rohkem kirjutada, ja nüüd on tõesti vist see õige aeg käes ka, sest ta on praeguseks seisuks juba täielikult kohanenud. Siin pildi peal ta nüüd on, nagu pilveke või väike valge tuvi. Ausalt öeldes olin ma sügavas imestuses, kuidas ta oma priske kerega nii nobedasti üldse puu otsa suutis ronida, ja sealt pärast sama muretult ka alla tulla. Missu on ju üks paks Punks. Aga väga armas. Ja väga suhtleja kass. Ta tähelepanu- ja õrnusevajadus osutus väga-väga suureks, nii et ta ongi nagu kleebitud külge kinni. Isegi pikutada tahab nii, et ma tal vaateväljas oleksin. Ja ta nii väga armastab, kui temaga räägitakse või otsa vaadatakse või kasvõi möödaminnes pisike pai tehakse. Mõnikord tuleb Punks ligi, vaatab mind, ja käpad hakkavad isenesest põrandal timpsima ning nurr läheb lahti.
Inimesi ja külalisi ta kah enam ei karda, ei poe eest ära, vaid tuleb ja käitub täie enesekindlusega.
Siis on tal mingi kiiks silituste ja söömisega. Algul oli see reegel, nüüd jääb juba järjest vähemaks. Nii kui silitasid, nii tormas söögikausi juurde. Ja ilma silitamiseta sööma ka ei hakanud. Paari ampsu vahel oli ka paid vaja – sirutas aga kaela jälle välja ja vaatas nõudliku näoga otsa. Kass sõi, inimene silitas. Nüüd ta ikka sööb juba muidu ka, nagu loom ikka.
Kui ilmad nüüd kevadel soojaks läksid, siis hakkas Punks kah koos teistega õue tahtma, aga alguses ei julgenud hästi. Alguses istus lihtsalt lahtise ukse kõrval trepi peal, ja nii kui mingi võõras hääl tuli, põgenes tuppa peitu. Siis varsti tegi juba esimesed sammud ukse kõrvale lillepeenrasse – tuli mesimumm-summ-summ, ja Punksul paanika ja põgenes tuppa tagasi. Ja siis ühel hetkel juba tuli minuga tagatrepi ette pesu nöörile riputama, hoidis ikka vastu jalgu ja oli väga ettevaatlik. Ning siis ühel päeval jooksis mu kõrval juba kasvuhooneni. Ja püherdas murul ning mõnules päikesepaistes, kui me Otiga tünnis prahti põletasime. Ja mängis varte ja prahiga, mis ma peenardest välja puhastasin. Lemmiktegevus on muidugi see, kui mina istun tagatrepi alumisel astmel või rohu peal ja tema tuuritab nühkides ümber minu ringe teha, vahepeal on paid ka täitsa kohustuslikud. Kõtupaid ka. Oi, kui vaikseks ja tasakesi ta siis jääb, lesib selili nagu hüljes ja ainult esikäpakesed sõtkuvad õhku.
Selline Punks on. Punksuks sai ta muidugi sellepärast, et ta on jube kohmakas. Uskumatult kohmakas. Olete näinud kassi, kes ei kuku käppadele? Vot, näete. Punks kukkus söögitoa laua pealt alla, külg ees ja mürtsti maha. Ühe korra voodist ka, jälle kogu kerega mataki maha. Vaeseke.
Õnneks ta väga turnima ei kipu ka. Muidu ma oleks alalõpmata ta pärast mures, et kuidas ta nüüd kukub. Kui ta eile õunapuu otsa põrutas, siis ma väga murelikult kah tormasin puu alla valvesse, et kui ta sealt ülevalt robinaga tuleb, siis püüan sülle, aga Missu oli väga ettevaatlik ja enda kohta erakordselt osav.
Tema tervis on samuti päris hea püsinud, toiduallergia ei ole ennast meie juures ilmutanud, kuivõrd me ka ei testi tema taluvuspiire eriti. Sööb ikka toorest, köögikombainis tükkideks lastud rupskikraami, ja korralikumat sorti loomapoekrõbukaid. Ainus eksperiment oli, et vahetasin tal rammusa Orijeni välja Flatazori allergeenivaba dieettoidu vastu. Spetsiaalselt ülekaalulistele, tundlikele ja allergilistele kassidele. Haiseb veidike kalaraipe järele, nii et kui me Pet Centerist seda lahtisel kujul esimest korda prooviks ostsime, siis müüja püüdis isegi meile vastu sõdida, et ärge ikka seda ostke, see haiseb nii jubedalt. Aga kõik muud näitajad olid sellel toidul jälle Missu seisukohast ülimalt soovitatavad, nii et me ikka ostsime. Nagu välja tuli, see maitseb Missule väga hästi, ei läinud ka silmad rähmaseks ega kõrvad sodiseks.
Ma igatahes võin öelda küll, et see loomake on suutnud paari kuuga pugeda väga sügavale südamesse ja me kõik hellitame teda peaaegu et võidu. Isegi koertega nad panevad ninu kokku ja tehakse sabakallisid.