Viimase nädala põrutavad kultuuriuudised

24. mai 2011 kell 00:35 (Kultuuriminister)

“Kultuuriministri” rubriiki on taas põhjust toita. Reedel, kui sõidus olime, tuli kohinaga ajalehtedesse kohe mitu uudist, nagu tõmmataks WC-s vett. Omamoodi ettevalmistus nendeks mul tegelikult oli, sest Lastekirjanduse keskuse Jaanika jõudis juba auhinnatseremooniale järgnenud tordisöömisel minuga jagada jahmatust selle üle, et 2011. aastal on Eestis seni ilmunud ainult 1 eesti autori lasteluuleraamat. Aastat on muidugi seitse kuud veel ees, selge see, aga läinud aastal olla samaks ajaks lasteluuleraamatuid ilmunud juba ligemale kümme. Niisugune vapustav võrdlus siis, mis taas näitab, et aastad ei ole vennad ka eesti kirjanduses.
Hilisõhtul Heiki juures leidsin Postimehest umbes sarnaseid tendentse kajastava artikli, mis teatab, et eesti keeles ilmunud trükiste arv vähenes 2010. aastal (võrreldes 2009. aastaga) umbes 1000 nimetuse võrra. See number on Eesti kohta väga suur. Eelmisel aastal oli ju kirjandusega seotud projektide taga ka lugemisaasta rahastusi, ning ometi, ka nõnda oli see langus ootamatult ulatuslik. Vara on muidugi midagi prognoosida, kuid Jaanika info täidab mind kartusega, et taoline vabalangemine on valitsev tendents ka selle aasta kirjastamismaailmas. Lugemisaastat ju enam pole, rahva ostujõud pole veel kultuuri kasuks pööranud, ka raamatukogud koonerdavad endisel säästurežiimil – ning tundub, et kirjastused on veel nutusemas olukorras kui 2010. aastal.
Ka raamatukogude kohta tuli uudislooks vormistatud statistikat: 2009.- 2010. aastal suleti Eestis neli rahvaraamatukogu ja töölt on lahkunud 86 raamatukogutöötajat. Mis põhjustel lahkunud, st kui palju on selles numbris koondamisi, seda tahaks teada, aga artikkel kahjuks ei ütle. Ütleb hoopis, et samas kõigi nende langustendentside juures on raamatukogude külastatavus hoopis tõusnud.
Eks ole. Samas peaks valitsusjuhi meelest kultuuriasutuste efektiivsus tõusma veel ja veelgi. Et ta isegi valdkondi ei täpsusta, on raske väitlema asuda. Ma ei kujuta ette, mida ta silmas peab. Mulle jäi mulje, et see oli tal ehk lihtsalt üks täiesti ettevalmistamata oletuslik väljaütlemine, mis ei põhinenudki millelgi. Mõtles ta muuseume? Kultuurimaju? Teatreid? Mida siis? Raske kujutleda. Kui väikelinna kultuurimajas näiteks on pärast masu üldse veel alles neli töötajat – direktor, loominguline töötaja ehk programmijuht, raamatupidaja ja tehniline töötaja, siis on absoluutselt tunnustustvääriv, et seal kultuurimajas veel üldse midagi tehtud saab, kuigi kvalitatiivsed puudujäägid ja teatav “narmendamine” paistab igalt poolt silma.
Ei tea. Ei oska vaielda. Ma loodan vaid, et peaminister on targem kui mina.
Et tema selline väljaütlemine kultuuritöötajaid ärritas, see on muidugi selge kui vesi. Ja nende lootusega, et koondamisplaanidele eelnevad siiski põhjalikud analüüsid, ühinen minagi.
Mõnevõrra varem avaldati Eurostati uuring, mille järgi Eesti riik eraldab kultuurile niigi pretsedenditult suuri summasid Euroopa teiste riikidega võrreldes. Jah. Siiski – ei oleks ju ebaoluline mainida esmapilgul tõesti kauni üldpildi juures seda, et Eesti riigis läheb ka spordi rahastamine kultuuri alla, erinevalt paljudest teistest riikidest. Ja teiseks seda, et Eesti riigis on erakapitali toetus kultuurile protsentuaalselt palju, palju väiksem kui mujal maailmas. Meil lihtsalt pole ei sellist traditsiooni ega ka vana kapitali, mille najal kultuuri spondeerimine mujal suuresti elab.
Nii et jah. Statistika on imelik asi ja võib oma ühtesid aspekte ette pöörates ning teisi varjatuks jättes igasuguseid muljeid luua.