Maharaiutud kuninglikud pead ja mullased näpud

Eelmisel nädalal oli niisiis taas üks enese sodikstöötamise periood. Reede õhtuks olin seisundis, kus istusin ja virisesin omaette vaikselt ja vahtisin arvutis ajaloolisi dokfilme Henry VIII huvitavast perekonnaelust ning võimukaosest pärast tema surma. Taolise tegevuse põhjus oli see, et mu laps on terve hooaja vahtinud mingilt telekanalilt jooksvat Tudorite-sarja, mis ajalooliselt ei ole üleliia adekvaatne, ja selleks, et oma lapsega vaielda, pidin iseendalegi Inglismaa ajalugu meelde tuletama. Ning ma avastasin, et YouTube on täis videosid erinevate filmivariantidega Anne Boleyni, Catherine Howardi, Thomas Cromwelli ja Jane Gray peade mahavõtmisest. Õnneks muud materjali ka.
Enam-vähem teovõimeliseks sain alles laupäeva jooksul ja nüüd olen omajagu aias mütanud. Üldiselt on mitmes kohas probleeme. kahes kohas on toimunud jube naatide invasioon ja veel kahes (aga erinevas) kohas on kassitapp ennast asunud osavalt sisse seadma. Mis tähendab, et neis kohtades korra taastamiseks tuleks need peenraosad täiesti üles võtta, läbi kaevata, juurtest puhastada ja siis uuesti kõik vajalik tagasi istutada.
Masendav.
Ma mõtlen, et teeksin seda kõike pigem sügisel. Praegu seda suuroperatsiooni läbi viies oleks suht kindel, et neil peenardel toimuks siis suvi otsa lihtsalt juurdumine ja kosumine ning ei mingit õitsemist. Aga kui asi ette võtta septembris näiteks, siis ehk ei jätaks need tagasiistutatud taimed hooaega vahele. Oleneb taimest muidugi ka.
Loll lugu igatahes. Ja mina aru ei saa, kust need kassitapud kohale roomasid.
Pühapäeval käisin kultuurimaja juures lillepäeval ja elu sai jälle rikkam. Läksin kohale sooviga osta oma amplite kompleteerimiseks sobivaid suvelilli, aga naasin peale selle veel paari toreda püsikuga, mille jaoks mul on isegi kohad olemas, kujutage ette. Väikesed Igihalid “Panta” (nunnu täidisõieline!) ja “Verino” annavad end kenasti keskpeenra serva laotada. Ja siis sain lõunapeenra tagaotsa ühe väga kobeda laudlehetaime. Sellest ettepoole jääb valge siberi iiris. Ma arvan, et seal lehestike osas tekib väga ilus kontrast.
Aga üldiselt ma olin ikka distsiplineeritud ja üle planeeritud eelarve väljaminekuid ei teinud. Tegelikult ei olnud seal ka midagi sellist, mille puhul ahvatlus liiga suur oleks olnud.
Pärast istutasin ka oma amplid kokku, need, mis jäävad kuuri ja maja vahele poolvarju – roosadest rippuvatest petuuniatest, lilladest tukalilledest ja peenrast võetud täpilisest iminõgesest (lehestiku pärast), see ka hakkab amplis kenasti üle ääre valguma.
Lõunapoolse ampliga on aga veel küsimused üleval. Selle koha pealt on mul mitmeid mõtteid.
Sinine hortensia läks suurde potti. Lugesin netist, et laialehine hortensia on praku meie kliimas ikkagi potilill. Aga pole hullu. Kaevan ta koos sisupotiga talveks kasvuhoonesse ja kuhjan kõvasti turvast peale, pappkarp veel kõige otsa ja ehk niiviisi talvitub.

1 kommentaar

  1. eva said,

    31. mai 2011 kell 23:42

    Mis mõttes Sul oli aias veel paari püsiku jaoks vaba kohta? 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: