Vihmale lihtsalt vilistasime

… ja sünnipäev sai lusti ja rõõmuga peetud toas. Lihavärk sai grillitud ka elektriahju grillis. Kuigi koerad olid muidugi pettunud.

Iseenesest tegi mulle see vihmgi sünnipäevarõõmu – pärast lumeminekut ei ole ju siinkandis sadanud, seda oli väga-väga vaja!
Ja küll mulle meeldib, et söögituppa ovaalse laua ümber mahub päris palju inimesi ära. Eile olime viieteistkümnekesi. Lõbus pidu oli, mingi hetk südaöö paiku läks tantsuks ka, heheh. Igatahes tuli seekord välja jah päris äge pummeldamine. Selles mõttes oli küll täitsa kasulik, et vihm meid toas olema sundis, sest aias oleks võib-olla valju muusikaga probleeme tekkinud… ära tee naabritele seda, mida nemad sulle, eks. Ma tegelikult enne küll kah kiristasin hambaid ja mõtlesin vihaga, et aga kui minu sünnipäev tuleb, siis samamoodi veame proovikast kontsertkõlarid koos võimendusega kohale, paneme rõdule üles ja vaatame, kuidas meie muusikavalik süldifännidest naabriperele sobib. Aga siis jälle hakkas tunduma, et kui me kõik kordamööda hakkame üksteisele valju muusikaga tagasi tegema, siis lõpuks pole siin Koidula mäe otsas enam üldse võimalik elada. Vot nii. Ühesõnaga, väga hea, et vihma sadas ja me oma mürgliga tuppa pidime jääma. Ja ma ei tee ikka naabritele toda asja tagasi, vähemalt meelega mitte. Kui augustis Oti sünnipäev ülemeelikuks kätte läheb, siis muidugi kindlalt ette ei või teada, aga kes see ikka siis enam viitsib ja tohib proovikasse kontserttehnika järele sõita.
Tertch hakkas peo käigus huvi tundma, kus minu vanad plaadid ja kassetid on saanud – need, mida me fännasime 15 aastat tagasi. Suunasin ta üsna umbmääraste juhistega ülakorrusele, kus vastu ootusi tal ei läinudki palju aega… Ja see vallandas veel täiendava sebimise, et leida majapidamisest masin, mis kassette mängiks. Mari vana “sang” oli proovikas, Oti keskus söögitoas ei mängi kassette… tuli siis ülevalt alla tuua ja tolmust puhtaks pühkida minu vana Samsungi keskus, mis CD-sid ei mängi, aga lootus oli, et ehk kassette siiski.
Lootus täitus ja õigupoolest siis kippuski üsna kohe juba ka tantsuks. Hirmus tore oli!
Umbes poole kolme ajal hakkas rahvas siiski väsima ja samme kodu poole seadma. Vanainimeste asi, eks 🙂
Ja täna ma olen ainult vaikselt ringi tiksunud, vestelnud oma nõudepesumasinaga, pliiti kütnud, lugenud mulle kingitud iiriseraamatut (Aitäh, Muhedik, et sa nii asjaliku ja toreda raamatu oled teinud! Seal oli nii mõndagi kasulikku uudist ja tarkust sees, mida ma enne ei teadnud ja ei osanud üldse arvestada… näiteks see iirise õievarte väljamurdmise vajadus.) ja pojengiraamatut. ja siis olen vahepeal veel paar uinakut teinud. Ja käesoleva seisuga ei ole ma veel hommikumantlist välja saanudki. Aga nagunii on päev otsa vihma sadanud ja nüüd on juba õhtu, nüüd pole enam mõtet ka… või võib-olla siiski, sest äkki tuleb keegi meile Eurovisiooni vaatama. Võiks tulla küll, sest vaarika-sidrunikooki ja kringlit jäi omajagu järele ning üks šampus jäigi lahti tegemata.

Neeme Järvi tuleb ERSO juurde tagasi!

Ma olen väga tänulik maestrole, et ta nii otsustas, ja Kadri Talile, kelle tegevus sellisele tulemusele viis. Päevaleht ja Postimees kirjutasid sellest just äsja.
Eile oli Päevalehes ju ka analüüs kultuuriminister Langi tegevusplaanide kohta, see sisaldab ka paari minu ütlust. Kui Kaarel Kressa mulle selle artikli asjus helistas, sõnastas ta väga leidlikult minu meeleseisundi Langi suhtes “ettevaatlikult optimistlikuks”. Tõesti, väga täpne määratlus! Tore telefonivestlus oli.
Samas üleeilne uudis tegi mind jälle natuke kurvaks. Entsüklopeediakirjastusel läheb nimelt väga täbarasti. Mul on tõesti kahju. Olen sellest kirjastusest väga lugu pidanud.

Hiljem veel:
Täna on kultuuriuudiseid tõesti palju. Näiteks on tore teada saada, et möödunud aastaga võrreldes on kontserdipiletite müük tõusnud 3%. Samas tõdetakse ühelt poolt, et olukorda võib praegu üleval hoida kultuuripealinna eelarve rahastus, ja teisalt, et piletite hind on kallinenud. Helen Sildna näeb tänavusuvise ürituserohkuse taga kultuuripealinnaga seotud promo ja projektirahasid.
Kui kultuuripealinna-projekt on Eesti kultuurielu aidanud elavdada ja rikastada, siis on ta oma eesmärgi ju ka peaaegu täitnud. Kui muidugi ka soovitud turistidevool veel algaks, siis oleks kohe väga hästi.

Ilus, ilus sünnipäev

Jah, 11. mail on ka lund sadanud, elasin siis veel Aiavilja tänava kolmekorruselises ja hommikul oli maa ja rõdu lörtsi täis. Sel aastal on aga ilm nii imeilus ja soe!
Ja mulle on helistanud ning meilinud paljud toredad inimesed, Kirjanike liidust helistati ja sooviti õnne, ja Lastekirjanduse keskusest kirjutati, ja kaarte on postkasti saadetud ja puha. Uskumatu. Ja liigutav.
Ma olen nii rõõmus! Aitäh!

Praktilised sünnipäevasoovid

See on nüüd väga inside-postitus… palun kaugematel lugejatel mitte pahaks panna. Ühesõnaga, nagu ma kutses lubasin, et panen info blogisse, siis, mu kallid sõbrad, jagan ideid, mida teatud lugupeetud juubilarile kaasa tassida võib, üksikult või grupiviisiliselt.
Lilled on samuti oodatud, sest kremeerimist ei toimu.

1) 10 – 12 m peenemat looduslikust materjalist köit või hästi jämedat nööri (heinapakinöör ei sobi, on liig libe ja täiesti ebaväärikas.)
2) Suuremat sorti keraamilised või punutud lillepotid (või ümbrised)
3) Biolani kanakaka-väetist
4) Õhemast materjalist musta värvi peapael
5) Kätekreem
6) Pika joogi klaasid (vanad on juba peaaegu kõik otsas)
7) Väiksem (2 – 5-liitrine) kena kastekann (mitte plastmassist), mida on teatud määral dekoratiivne ka trepile vedelema unustada (sest ma olen nii lohakas, teate), aga millega oleks võimalik siiski ka potitaimi kasta. St tila on ikka tila, mitte sõel.
8) Korralikust mittepainduvast materjalist kudumisvardad erinevas jämeduses (v.a nr 4 1/2 ja sukavardad) ja heegelnõelad.
9) Alkohoolsed joogid.
10) M. Meriste, A.Pink, A. Kabur, “Meite Muhu mustrid”
11) E. Lutsepp, “Eesti sokikirjad”
12) S. Vanaselja, “Rahvuslikud heegelmustrid”
13) L. Stanfield “Kootud äärised ja kaunistused”
14) H. Jordan “Heegelkirjade kollektsioon”
15) E. Ahse “Iiris”
16) A. Kähr “Ronitaimed”
17) S. Savisaar, “Pojeng”
18) P. Alanko “Püsililled”
19) S. Smith “Heegeldatud äärised ja kaunistused”
20) Lõhn nimega “Funny”, aga ma kahtlustan, et Otil on juba selles suhtes mingi plaan, nii et vajaduse korral palun temaga konsulteerida.
21) Pakk õhukesi ühekordseid kummikindaid
22) Ootamatud jaburused ja isetehtud asjad, kui need ei ole just nööri otsas käbi.

Nagu näete, olen ma endiselt äärmiselt materialistliku ellusuhtumisega kontrollifriik.

Jaburuste kütkes

Ideed tormavad peas ringi, muudkui tulevad ja lähevad, aga ühelegi nagu ei saa õieti pihta ega suuda keskenduda… peas keerleks nagu tornaado. Ja need kindlad asjad, mida peaks kirjutama, ei tundu enam üldse huvitavad ega suuda mind köita ja loomulikult ei suuda ma neile ka keskenduda. Ohh. Selle asemel on saabunud taas mingi totruste nautimise ajajärk. Et kirjutaks “Tädi Klaara maja” jutte, mida kunagi ei julgeks trükki lasta, sest need on juba tõepoolest ning ilmselgelt absoluutselt jaburad.
Ma tallaksin sellega põrmu oma ontliku lastekirjaniku renomee ja inimestele jääks mulje, et ma olen nende juttude kirjutamise ajaks kolm päeva joonud või pilves või midagi veel hullemat.
Nii et seni ma olen “Tädi Klaara” jutte rääkinud vaid lähematele sõpradele õllelauas. Nad pole pahaks pannud.
Aga mul on ikkagi sisimas kohutav nõrkus jaburuste vastu. Nagu te ilmselt ka minu poolt siia blogisse üles pandud videotest olete juba aru saanud.
Ma siis paneks ühe veel, see räägib Jeanne d’Arcist ja on minu viimaste päevade lemmik. Laulab muide Neil Gaiman, üks mu kaasaegse lastekirjanduse lemmikuid. Sõnad on mõistagi ka tema omad. Geeniuste värk. See mees joonistab koomikseid, kirjutab lugusid nagu jumal ja nüüd on Amanda ta laulma kah pannud.

“Mina, kana, lehm ja kratt” vene keelde seekord ei lähe

No niisuke teade tuli täna jah. Tähendab, tõlkija ja kirjastaja helistas ja ütles, et üritus ei läinud läbi. Eks ta oli muidugi pettunud, tal pooled luuletused sealt on ju lausa tõlgitud juba. Tahtis selle ka samade, Oti illustratsioonidega välja anda. Väljaandja oleks olnud siis see väike eesti kirjandust vene keelde vahendav MTÜ, mida ta oma abikaasaga veab. Eks see olnuks tore muidugi, aga vaata, inimene mõtleb, jumal juhib ja kultuuriministeerium otsustab.
Ma pean tunnistama, et ei tunnegi ennast väga häirituna. Üks põhjus on see, et ma olekski olnud pigem (positiivselt) üllatunud, kui minu osalusega projekt praegusel ajahetkel oleks ministeeriumi dabroo saanud. Sellepärast ei lasknud ma end projekti ettevalmistamisse väga ihu, hinge, naha ja karvadega sisse kah tõmmata. Ma ju ei oota kultuuriministeeriumilt erilisi üllatusi, ei positiivseid ega negatiivseid.
Teine põhjus on, et ega see pooleldi tehtud tõlge maailmast ära kao ja nii ma ka lohutasin tõlkijat-väljaandjat ja veensin teda, et tuleb ikka proovida kulkat pidi ja siis sügisel ehk ka rahvuskultuuri fondi kaudu… et ei ole ju maailma lõpp. Pealegi nüüd kohe, 20. mail tuleb sellele raamatule veel Söödi lastekirjandusauhind (nagu mulle juba teada anti ja audefileele kutsuti) nii kirjaniku kui kunstniku osas, ja see saab ju kah edasiseks argumendiks eestivenelaste jaoks tõlke väljaandmisele.
Ja kui ei tulegi tõlget, siis minu poolest tühja temaga. Ainult Jelenast on kahju.
Aga et Piret Raua “Ernesto küülikud” vene keelde läheb, selle üle on mul väga hea meel. See on üks mu isiklikke viimase kümnendi eesti lastekirjanduse lemmikuid!
Postimees aga pühendas täna Langi ja Kultuurikoja kohtumisele päris palju leheruumi, juhtkirjast alustades ja sündmuse reportaažiga ülevaatega lõpetades.

Põdurakest poputades

Sellest nädalast on nüüd umbes pool töises mõttes suhteliselt raisku läinud, sest teisipäeva õhtul tegi Ott toidu valmis ja kukkus seejärel äkitselt tõvevoodisse otsekui selgest taevast kukkunud koledate valudega. (Vaata, Ivar, sellepärast ta sinuga välja ei tulnudki, kui sa helistasid!) Nendega veetis ta ka järgnevad 2 päeva, millest üks möödus haiglas uuringutel ja päevapalatis tilguti all ja mille tulemusena ei leitud ühtegi põhjust, miks tal midagi valutama peaks. Nii et ta valutas ja ägas seejärel kodus edasi veel ühe öö ja terve järgmise päeva. Õhtul helistas sõbranna ja see asi tuli jutuks ja…. nojah, tema konsulteeris siis kiirkorras ja armeenia raadio meetodil ühe oma tuttava kogenud arstiga, kelle kokkuvõte refereerituna kõlas umbes nõnda: kui on tugevad valud kõhus ja seljas või kordamööda, ja ultraheli ega vereanalüüsid mingit patoloogiat ei näita, siis võiks kahtlustada ka neeruliiva. Soovitus oli minna ikka haiglasse ja lasta end tilga alla panna, et saab vähemalt magada. Aga Ott ei läinud mitte, sest tilga otsast ei saa suitsetamas käia.
Et internet on rahvatarkuse ammendamatu allikas, siis siirusin sinna otsima ja leidsin soovituse neeruliiva korral vedeleda kuumas vannis ja sinna juurde ära juua 4-5 pudelit õlut. Ja vahepeal pissil käia, loomulikult. Soovitavalt võimalikult mitu korda.
Ja siis soovitab rahvameditsiin neeruhädade puhul tarbida ohtralt pohla-, mustika- ja mustsõstramahla.
Õlut ma Otile igaks juhuks ei andnud, sest mine seda pankreast tea, tema eelmise suve haku valud olid nimelt pankreatiidist põhjustatud. Aga kuum vann ja naturaalsed joogid kõlasid siiski küllalt ohutult ja nii ma kütsin paaki ja pistsin mehe vanni. Ja keetsin sügavkülma pohlad ja mustikad kõik mahlaks ning jootsin talle sisse. Seda oli kõva kolm või neli liitrit, ma arvan.
Teate, me saime täna öösel juba magada, sest ta ei oianud, äganud, ei püherdanud voodi ühest otsast teise. Ega käinud kordagi valuvaigisteid võtmas. Ja praeguse seisuga on ka kena valutu olemine, ptüi3X.

Uue kultuuriministri esimesed sammud

Vahepeal on nüüd ajakirjanduses ilmunud üht-teist uue kultuuriministri tegemiste kohta.
Üks esimesi asju oligi Tallinnfilmi ja filmifestivalide toetamine aprillikuus, Postimees kirjutas sellest.
Kultuuriministeerium on käivitanud ka kunstigaleriide toetusprogrammi, mis vahepealseid vastupidiseid arenguid arvestades tõesti marjaks ära kulub.
Ja sel esmaspäeval oli konstruktiivne koosolek Kultuurikojaga, kus arutati jätkuvalt Kulka suurema sõltumatuse ning samas sihtotstarbelisema tegutsemise võimalusi. Vajalikud vestlused puha. Ei ole õige, kui kõiki rahajagamisi kõikidele Eesti kultuuriprojektidele saab suunata ja mõjutada kultuuriministeeriumist. See loob minu meelest ka korruptsiooniohtliku olukorra, rääkimata sellest, et kui ministeeriumi tasemel tahetaks teatud loovisikuid “suukorvistada”, tööde eksponeerimise või avaldamise kohapealt represseerida, siis on see Eesti riigis absoluutselt võimalik ja täiesti rakendatav. Kultuurkapitali nõukogu juht on juba kulka seaduse järgi kultuuriminister ise. Teine vaal, millele kultuurirahastus toetub, on Hasartmängumaksu Nõukogu, millesse kuulub üheksa liiget, kellest kuus on Riigikogu liikmed ja kolm vastavate ministeeriumide esindajad.
Muidugi, siis on meil veel Rahvuskultuuri fond, mis peaks olema täiesti sõltumatu ja mille rahalised võimalused tulevad eraannetustest. Aga nemad ei toeta (vähemalt statuudi järgi) kirjastamist, CD-de väljaandmist, tehnika ja seadmete ostmist, ehitus- ja remonttöid ning mälestusmärkide püstitamist. Jäävad nagu ainult stipendiumid siis? Ja projektitoetused tulumaksusoodustusega MTÜ-dele. Kultuuri suunatud eraannetuste maht on meie riigis ka muidugi üsna väike, nii et ega nad palju jaksa.
Vabakutseliste sotsiaalkindlustused on ka selline põletav teema, mis lausa karjub lahendamise järele. Nii et seal kohtumisel nad rääkisid mu meelest üsna õigetest asjadest. Kuigi neid olulisi teemasid ja lahendamist vajavaid probleeme on Eesti kultuurielus rohkem kui küll.
Näiteks peale minu räägivad ka kontserdikorraldajad liig suure käibemaksutõusu (raamatutel 5%-lt 9%-le ja etendustel-kontsertidel 5%-lt 20%-le) veel täielikult maitsmata viljadest, ning see jutt kahjuks kõlab loogiliselt.
Muide, kui kultuuripealinnast veel rääkida, siis meie lähim “võistlev kultuuripealinn” Turu tundub oma ettevõtmistes aasta esimestel kuudel edukam, vähemalt turistide arvu arvestades.
Eks suvel paistab.

Keldris talvitunud pelargoon

Kulla aednikud, palun seletage, kuidas teil talveks keldrisse viidud pelargoonid ja fuksiad kevadel alles on?
Kõigil kevadeil olen olnud sunnitud nentima, et keldrisse talvituma viidud taimed ei ole kevadeks alles. Eelmine sügis julgesin alla ära viia ainult ühe pelargooni, mille teine eksemplar õnneks jäi meie juurde tuppa. Igaks juhuks. Ja õigesti tegin. See, mis toas aknalaual talvitus, on ilus ja absoluutse tervise juures. Sel, mis oli keldris, on varred seest mustad, lõikasin ta üles tuues tüükani maha, aga ta ei aja ka nüüd toas uusi võsusid. On vist surnud.
Nii on olnud iga jumala aasta. Ma ei saa aru, mis ma valesti teen. Võib-olla mu kelder on neile ikkagi liiga külm? Samas kartulid ja mahlad-moosid säilivad ilusasti, ei külmu ära, nii et miinuseid ma ei kahlustaks.
Muld oli suht kuiv, aga mitte tuhkkuiv, st mulda puurides tundis näpp ikkagi õrna niiskust, nii et ka läbikuivamises ma ei oska surmapõhjust näha.
Või ikkagi?
Hallitust vmt-t ei ole kah kusagil näha.
Igatahes ma pean vist õppima elama teadmisega, et minu kelder ei kõlba taimede ületalve hoidmiseks üldse.

Harvendasin eile kasvuhoones salateid ja rediseid. Sellise külma ilmaga, nagu nüüd on, on kasvuhoones kükitada tõesti mõnus.
Ja siis ma istutasin Kohtla-Järve ühisgümnaasiumist kingitud punase potiroosi suurde ilusasse aiapotti kompostmulla sisse ning tõstsin tema ka kasvuhoonesse soojemaid aegu ootama. Ja panin potti veel ühed Bauhofis käe külge kleepunud begooniad. Valged, täidisõiega. Tahan need suvel lemmikloomakalmistule Intsu juurde viia. Praegu on tal seal valged võõrasemad, aga need kardetavasti palju üle jaanipäeva ei kesta.

Praegu on pilvised ilmad, peaks neid ära kasutama ja mullahunnikud rooside ümbert lõpuks lahti kraapima.

Aga enne tuleb toas üks “Saladuste” osa ära lõpetada. Üks lugu tüdrukust ja tema koerast ja sellest, kuidas vanemate lahutuse käigus algab vastik manipuleerimine pere lemmiklooma kaudu. Väga liigutav ja taas mõneti ootamatu lugu.

Väsitav kultuurielu

Eile toimus tõeline kultuuriprogramm: lõuna ajal käisin festivalil filmi vaatamas (hispaanlaste “Julia silmi” ) ja õhtul Kuursaali suvehooaja avamisel ning Anna Buturlina kontserdil. Tahtsime sealt edasi veel üht südaöist Jaapani robotikomöödiat vaatama minna, aga väsimus saabus tunnike enne seda ning nii jalutasimegi hoopis koju ära. Liiga palju kultuurielamusi ühe päeva sees pole võib-olla kah väga tervislik.
Anna Buturlina oli imetore ja laulab umbes sedamoodi:

Mis täna teeme ja kuhu täna läheme, see vajab veel kooskõlastamist.
Samas kripeldab mul hinge peal umbes kolm ruutmeetrit peenraalasid, kuhu naabrite aiast on naat sisse roomanud. Ma peaks vist lausa kõik korraks üles kaevama, pinnase ära puhastama ning mingi piirde paigaldama sinna mulla sisse, et naabri naadid ikka naabri juurde jääksid. Aga see on niisugune komplitseeritud ettevõtmine, seal tara ääres naadiprobleemsetes kohtades on ju ka paar elulõnga, mis ilmselt ei reageeri väljavõtmisele väga hästi.
Nii et ma kohe ei tea.

Newer entries »