Vanad sõbrad

Ei, nii ei saa tõesti korralikult haige olla. Aga ju siis polnud enam nii põhjalikult seda võtta vajagi. Ei saa ju külge maas hoida, kui vanad head sõbrad mu Hulludest Aastatest käima tulevad, eks.
Nii mul oligi sel nädalal kaks väga armsat külalist ja ühe kohta võtsin suurima rahuloluga teatavaks fakti, et ta tuli nüüd päriselt Ruhnust ära ja vähemalt terveks suveks koju Haapsalusse. Mõnna!
See on Anne. Selle pildi peal on ta veel väga noor (nagu minagi), see on tehtud kümme aastat tagasi, kui ta Rootsis oli ja mina ka sinna sattusin. Hullud Aastad olid siis juba tegelikult möödas ja tema oli usin ning kasin rahvaülikooliõpilane ning maalis täitsa vägevaid suuri pilte. Väga värvilisi kah.

Tegelikult on Anne oma praeguses elus õpetaja koos mitmete lisaerialadega, nt kokk ja pitsaküpsetaja, vastavalt vajadusele. Ta on täitsa multifunktsionaalne, sest koob sokke ka. Ja tema kodu on minu omale kiiduväärselt lähedal, tõsi, seniks-kuniks. Kuni ta jälle kuhugi kaugustesse põrutab.
Nii et me jõime koos mõne pudeli veini ja siis jalutasime mööda Koidula uulitsat tema koduni ning uurisime kella poole kolmeses koiduvalguses üllatuslikke köögiviljapeenraid ta ema aias, mis on umbes sama väike kui minu oma (st ca 300 ruutu). Päevitamisruumi jagu oli muru siiski alles.
Järgmine päev tuli Katimati, kellega me ka veinitasime, kuigi palju tagasihoidlikumalt, sest kolme väikese lapse emaga ei tohi väga ülemeelikuks minna (lapsed olid küll mehe hoida jäetud, aga siiski). Ja meenutasime ja unistasime. Hullud Aastad ei oleks ilma Katimatita olnud üldse seda, mis nad olid.
Üheksakümnendad. Oma hipilikul ja vabameelsel kujul. Doors oli tegija, nagu ka vanad bluusiartistid ja 60-70-ndate rockmuusika üldse. Mina elasin siis veel Kollases majas ja allkorrusel elas Olle ja et suur osa meie sõpru olid ühised, siis said omavahel sõbraks ka meie need sõbrad, kes enne ei olnud omavahel sõbrad, ja siis toimus seal pidev voolamine kahe korruse vahel ja pidevalt käis mingi kino. Katimatiga just meenutasime maalimispidusid, millest temal oli meeles see kord, kus Olle ja CH ka ühe mu tekikoti guaššvärvidega ära maalisid (muidu olid meil selleks vanad tapeedirullid ja lauavakstud…). Ja siis meil olid rebi-voldi-kleebi-üritused ja igasugu muud tegemised ka. Ja kanastaklubi. Ja luuletuste ja lastejuttude plaadid. Ja Centrali kelder ning Gulliveri klubi, kus me käisime ning mis olid meid täitsa täis. Ja uksehoidja Väino, keda me hüüdsime isa Väinoks, sest ta hoidis meid väga ja mobiiltelefonide-eelsel ajastul oli asendamatu infovahendaja. Talle “karvased” meeldisid. Ja Augustibluusi festival oli veel noor, vanalinn oli ööpäevapoode täis, ka välikohvikud hoidsid öö läbi oma pinke-laudu väljas, mis mõistagi olid siis pidevas kasutuses, tekkis Sadama 5 uue kommuunina, Oti proovikas oli veel garaažis ja nad tegid palju kurjemat muusikat kui praegu.
Tagantjärgi pean ma ütlema, et me olime siiski üks väga kreatiivne seltskond. Uljas ja toores loomingulisus igas sammus ning hingetõmbes.
Ma nüüd küpsemas eas tunnen siiski sügavat piinlikkust ülejäänud majaelanike ees, kelle jaoks meie elukorraldus oli ilmselgelt häiriv, segane ja eelkõige lärmakas. Ma kinnitan, käsi südamel, et olen nüüdseks õppinud kaasinimesi märksa rohkem arvestama. Pealegi kolisime nii mina kui Olle sealt majast siiski varsti minema, tõsi, eri aegadel. Hullud Aastad kestsid veel mõnda aega, et siis vaikselt ja nagu iseenesest vaibuda.
Centrali kelder jäi tühjaks, Gulliver lõpetas tegevuse, kõik läksid kuhugi õppima või hakkasid perekondlikuks. Elu tavapärane käik. Enamusega sellest suurest seltskonnast on side kadunud, kuid trobikond sõpru siiamaani ka jäänud. Mõned on ka õnnetul moel noorena surnud.
Aga vana kallis Katimati elab juba aastaid Soomes. Õnneks paar korda aastas teeb ka pikema reisi kodumaale.
Siin mõned vanad lõbusad pildid seeriast “Katimati ja mina” koos tervitustega ka kõigile teistele asjaosalistele:
“Suusabaasis on tantsupidu” vmt. Vehime aga tantsu oma pundi poistega. Küll oli tore olla mõnikümmend kilo kergem. Ja selle pildi peal ma paistan katimatiga isegi ühepikkune.

Ja siis meil Katimatiga käis vahepeal peal mingi mootorrataste hullustus. Endal meil kahjuks ei olnud, aga teiste omadega saime sõita. Siin on näha mitut peaaegu-uunikum-ratast ja ka minu ja Katimati tegelik pikkusevahe, tema on see, kes seisab mu parema õla taga.

Ja siin me oleme kuskil väliüritusel ja päris väsinud olemisega. kahjuks ei mäleta ma enam, mis üritusega oli tegemist.

Lõpetuseks üks terve meie suure seltskonna üks kultuslaule, mida igas olekus ja erinevate instrumentide saatel ikka ja jälle üles sai võetud – “Vrr-vrr, tšahh” :). Tegelikult muidugi:

Advertisements

Minu jaanipäev

Hei hopsti, head blogilugjad! Ma tunnen end praegu lausa kohustatuna jagama teiega oma lollust ja sellele järgnenud tarkuseterakest, mis taas kinnitust sai.
Niisiis, 22. juuni õhtul oli Promenaadil Aafrika rannas linna jaanituli koos Klotsi kontserdiga. Ott oli umbes lõunast saadik kodunt ära, tegid proovi ja siis tassisid tehnikat ja kola vms, mina siin püüdsin töötada ja õhtupoolikul sedastasin, et selg on täitsa OK ning ma ikka vist saan jaanitulele minna küll. Sest kuidas ma ei lähe Oti ja teiste sõprade bändi kuulama. Ma olen ju nende kõige truum fänn üleüldse.
Aafrika rannale jõudsin kiire kõnniga ning üsna hoogsalt ja ühegi probleemita. Klots mängis umbes kuus lugu ja siis ühel hetkel nagu lambist hüppasid ette õhtujuhid, katkestasid Klotsi, süüdati jaanituli ja õhtujuhid hakkasid mänge korraldama. Saapaloopimist jms-st, osalesid väga põhiliselt lapsed, lava lähistele kogunenud täiskasvanud eemaldusid pettunult ning leidsid, et kurat küll. Edasi toimuski umbes tund aega mänge lastele, kuigi võimas mänguväljak oli täpselt sealsamas kõrval ja aktiivses kasutuses. Mina muudkui ootasin, millal Klots edasi läheb, jorisesime seal tuttavatega selle üle rahulolematult ja minu selg hakkas tasapisi valutama. Lõpuks lasti bänd edasi mängima, aga minu seljavalu muudkui forsseerus, siis läkski Klots edasi, aga suurt rõõmu mul sellest enam polnud. Tundsin hoopis, et kui ma kohe koju liikuma ei hakka, siis see etapp tuleb läbida roomates. Niisiis, hiilisin vaikselt ära, et tuttavatele-sõpradele mitte tüli ja muret valmistada, läbi pargi. Aga ma polnud veel pargist väljagi jõudnud, kui vana tenniseväljaku juures jõudiski kätte roomamise staadium ja hingata enam eriti ei saanud. Klammerdusin väljaku traataia külge, et keret kuidagi püsti hoida, püüdsin hingata, tervitasin äsja üritusele jõudnud Tintsu ja palusin pooleldi lämbununa, et tema mulle takso kutsuks, sest kui ma siin käpuli minema hakkan, räägib järgmisel päeval terve Haapsalu, kui purjus Aidi Vallik jaanitulel oli, ja kui mina kõõksudes ja õhku ahmides taksodispetšeriga räägin, siis võib-olla nad arvavad, et keegi teeb lolli nalja. Aga samal hetkel tuli mind selja tagant kallistama Angela koos Urmasega, ja Angelal võttis pool sekundit, et aru saada, et mul on seljaga midagi väga viltu. Siis ta tõmbas mulle tugevasti ümber roiete laia rihma oma teksade pealt, Urmas läks autot tooma, ja nad viisid mu kottu ää. Angela talutas tuppa ka. Ja edasi liikusin ma tõesti neljakäpakil, sest rindkeret oli võimatu püsti hoida.
Ma pean ütlema, et nii üllatunud koeri polnud ma varem näinud. Millegipärast nad arvasid, et nad peavad iga mu liigutust assisteerima, nüüd, kus ma nende kombel neljal käpal kõnnin. Ja nad jäid mulle igal hetkel ette, nt uksevahes või siis, kui ma üritasin endiselt sügavalt kummargil olles öösärki selga panna ja voodisse ronida. Väga kummaline on, käed põrandale toetumas, ringi toimetada ja magamaminekut sättida! Ja siis need koerad ka veel.
Hea küll, lõpuks ma olin voodis pikali, aga seal ka ei saanud kuidagi olla, sest igat pidi oli ilgelt valus ja Hermann trügis ja mina leidsin, et maailm on täiega ebaõiglane koos kõigi nende Olfeni plaastrite ja Ibumaxiga, mis peaksid aitama, aga ei aita. Ja et nüüd on mul kõrini ja homsest alates pöördun tagasi rahvameditsiini poole.
Kunagi 1990-ndatel olin ka seljaga hädas. Siis polnud keegi Olfenist ja Ibukast midagi kuulnud ja siis ma ravisin oma närvipõletikke meekompressiga. Edukalt. Järgmisel päeval palusingi Otil oma haige koha meega paksult sisse mätsida, ajalehe kahekordselt peale laotada, kile kõige peale ja villase salliga rinde alt kõvasti kinni siduda. Ja lamasin püüdlikult kogu päeva ning lugesin ja lugesin. Päeval käis Tom ja riidles minuga, et ma jaanitulel talle ei öelnud, et asi hulluks hakkab minema, et ta oleks mulle sealsamas käed peale pannud. Aga noh, ta tegi seda nüüd. Ja siis vahetas Ott mul ka kompressi ära ning kogu see mesi oli kehasse sisse imbunud. Nahk polnud isegi kleepsune mitte, vaid kuiv ja sile, nagu poleks eluilmas sinna mett peale määritud. Enesetunne oli ka tiba tugevam juba. Enam kummargil ega käpakil käima ei pidanudki.
Praeguseks hetkeks on mul juba päris mitmes meekompress selja peal ja juba on peaaegu nagu terve tunne. Tõsi, hapravõitu. Nii et ei mingeid avantüüre. Otsustasin, et ma ei lase nüüd päris-tervenemiseni ennast mingil kiusatusel toast voodist või tugitoolist välja tirida. Tõenäoliselt see ringisõelumine mul terveneda ei lasknudki. Nii et nüüd ma olen meelekindel ja käitun natuke aega täiskasvanulikult.
Ema juures suguvõsa-jaanitulel käisid jaanilaupäeval niisiis Ott ja Mari kahekesi, ilma minuta. Aga nad helistasid mulle sealt tule juurest ja kõik hõikasid ja tervitasid mind sealt. Mul oli kole kahju, et ma ei sinna ei saanud.
Ja nad saatsid mulle Otiga vorste ja salatit ja kooki. Armsad.
Mina olen end nüüd kahe päevaga segaseks lugenud, lesimisest täiesti tüdinenud ja iseloomu kasvatamiseks võtsin ette uue sokipaari kudumise, sest lühikeste varrastega ja kerget asja saab pikali ka kududa. Lugeda ausõna enam hetkel jutti ei viitsi.
Ja nüüd olen tunnikeseks ka arvuti taga.
Tõesti, no ei jaksa vedeleda. Ma loodan, et veel ööpäev meekompresse ja… eks paistab. Praegu on edasiminek küll olnud märkimisväärne. Käin sirgelt, ei valuta, hingan vabalt täie kopsuga, nii et laula või ooperit. Aga laps läks juba magama.

Ägisedes ja hädaldades

Ühekorra rääkis mulle üks kuulmisvaegusega naisterahvas, et huvitav – just nagu häda suurus sõltuks hirmsasti konkreetsest olukorrast ja avalduks valikuliselt. Näiteks ta tõi, et minu häält kuuleb ta probleemideta ja isegi ilma kuulmisaparaadita. Samas on olukordi ja inimesi, kellega jääb aparaadistki väheks, siis oleks nagu kurt mis kurt.
Vaadake, mul on mu seljaga umbes sama tunne. Ei takistanud see mul Muhedike juures ega Vastseliina laadal käimast ega neljatunniseid autosõite. Nüüd kodus aga jumala sant.
Aga ma panen paar laadal tehtud pilti üles ka.
Siin me oleme Heikiga Sinihamba-ühenduses, sest Heiki telefonist oli väga vaja üks väga tore helin minu telefoni sisse transportida. Helin on see koht filmist “Mehed ei nuta”, kus Ervin Abel nõuab, et see loom pandaks lühema keti otsa.

Ja selle pildi peal etendab Heiki etüüdi “Muidusööja-kultuuritegelane nõuab maksumaksja raha”.

Eile vedelesin aga peaaegu terve päeva valuga voodis (Ma olen sellest valust juba tüdinud. Ja Ibuka suhtes on vist mul juba teatud immuunsus välja kujunenud.) ja lugesin purjetamisalaseid raamatuid ning 1936. aastal välja antud “Merekaitseliitlase käsiraamatut”, mis oli kahtlemata huvitav ja arendav lugemine, aga eesmärgipäraselt saadud teadmisi ma siiski kasutada ei saanud. Meremiinidest ja sõjalaevadest ei kõlba sellisel puhul hästi kõnelda. Nii et lõpuks ma tõstsin käed püsti ja kirjutasin lihtsalt nii, nagu tuli – ja kõne sai armas ning valmis ning meeldib ka asjaosalistele, nagu juba teada anti.

“Saladustega” on seekord keerulisem lugu. Kirjas on situatsioone väga vähe, peamiselt üldise olukorra kajastus – ühesõnaga, üks ema tunneb, et ei armasta oma vanemat last üldse, ei talu ta puudutusi, ei suuda temaga tegeleda, ainult sunnib end kohusetundlikult seda kõike mitte välja näitama ja hoolitsema. Noorema lapsega sellist distantsi ei ole.
Püüdsin netifoorumitest veel taolisi kirjutisi leida, ja kas kujutate ette, kui palju neid oli!!!

Näiteks:
Suuremast pojast hoian ma siiski eemale, mulle tundub, et ta tuletab mulle meelde seda aega, kui ma olin omadega päris sassis. Sisimas süüdistan teda minuga juhtunus. Ma tõmbun eemale, kui ta mind kallistada tahab. Mulle ei meeldi kui ta mulle kaissu poeb. Ma ei taha temaga tegeleda sest me läheme alati riidu ja siis ma vihastan nii hirmasalt, ja siis tunnen ennast jälle nii halva emana ja siis algab kõik jälle otsast peale. 
Ma ei tea mida ma saaksin teha, et parandada meievahelisi suhteid. Ma tahan nii väga näha temas oma kallist pojakest aga ma näen temas lihtsalt üht last, kelle eest ma hoolitsema pean ning mul on tunne, et ma ei armasta teda, kuigi ma tahaksin, sest ta on ju minu laps.


“Ma lihtsalt ei suuda teda nunnutada ja kaisutada nii nagu väiksemat. Kõik kallistamisemomendid on nii ebamugavad ja mitte loomulikud. Ma ei näita seda talle välja aga lapsed on ju nii terased, et nad saavad aru. Tema oli see, kes aitas mul psühholoogi juurde pöörduda, kui ta 4 aastaselt mulle otsa vaatas ja küsis, emme, miks sa üldse ei naerata, ometi petsin kõik täiskasvanud ära oma võltsnaeratusega.”

“Ma ei ärganud hommikul üles mõttega, et ma ei taha armastada oma last. Ma lihtsalt arvan, et mu alateadvus ei suuda talle andestada, inimene ju hoiab alateadlikult eemale sellest, mis haiget teeb. Ma mäletan nii selgelt kui ta 3 aastasena tuli rahulikult mu juurde vaatas mulle silma ja ütles: “ema ma ei armasta sind üldse.” “

Ja uskuge, selliseid postitusi leidsin kümneid! Seda on jube teada. See teeb väga kurvaks. Ja need emad ise tunnevad end süüdi. Lapse ning kogu maailma ees süüdlasena. Tahavad armastada oma last või tunda, et armastavad – aga tunnet ei ole. Muide, väga paljud neist on selle lapse imikueas elanud üle sünnitusjärgse depressiooni. Nii et loogiline oleks arvata, et sellise ematunnete mittearenemise põhjuste juured on selles. Osa kirjutab, et neil on see mingil hetkel ise üle läinud. Osa aga, et laps juba teismeline, aga vastumeelsus ning tundetus tema vastu ei ole möödunud.
Vaesed lapsed, vaesed emad.
Mul tuleb klomp kurku teadasaamisest, kui palju on niimoodi emotsionaalselt invaliidistunud vanemaid ja lapsi. Kui õnnetu on nende elu, kui rasked need tunded.

Ja kui mõelda, et arvatavasti on selliseid emasid ja lapsi olnud igal ajal, mitte ainult tänapäeval, ning veel selle vahega, et tänapäeval on emal siiski võimalus pöörduda psühholoogi või perenõustaja poole, saada mingit abi, saada ravi – siis vanasti ju oli igaüks oma selletaolise murega üksi. Ei olnud internetti, kus anonüümselt oma murele lohutust otsida. Ja kõik ümberkaudsed inimesed olid klammerdunud üldkäibivatesse müütidesse perekonnaelu kohta, et “ema ja isa armastavad kõiki oma lapsi ühtemoodi” ja et “iga ema armastab oma lapsi”. Tänapäeva psühholoogiateadus on jah kahjuks need tõekspidamised täielikeks müütideks kuulutanud. Kole on kujutleda, kui erakordse väärakana võis end sisimas tunda siis naine, kelle sünnitusjärgse depressiooni nähtude kohta öeldi, et “piim on pähe löönud” ning kes oma selle lapse vaid kohusetundega suureks kasvatas, jättes ilma lapse jaoks kõige väärtuslikumast – armastusest. Või kui kohutav on üles kasvada lapsel, kes paratamatult tunnetab emaga suhtlemise erinevust ja armastusepuudust õdede-vendadega võrreldes.

Mina ei tea jah, ma lähen ikka alati liiga leili igasuguste lasteteemade peale. Sellepärast võib-olla ka need “Saladuste” lastelood mul sellised südantlõhestavad välja kukuvad. Äkki tuleks kasuks, kui ma ikka nii isiklikult ei suhestuks. Aga kuidas see käib? Kui ma nii oskaks, kas ma üldse kirjutakski lastele?

Üks video sattus mulle eelmisel nädalal netis ette ja ei ole ma sellestki seni üle saanud. Väga ilus muusika ja väga kurb lugu. Kohutava sisuga. Aga sõnadesse on võimalik ka mitte süveneda, eks ole. Kuigi need on taas väga hästi tehtud (ikka minu suur lemmik Amanda, seekord oma siiami kaksikute projektis koos Jason Webleyga).

Läänlased Vastseliina laadal

Hei-hei! Ma olen tegelikult juba pühapäeva õhtust saadik oma Lõuna-Eesti sõidult tagasi, aga väsimus oli niisugune, et veel eilnegi päev kulus puhtalt tiksumise peale, midagi mõistlikku veel teha ei suutnud – koperdasin ainult natuke aias, murdsin maha iiriste äraõitsenud õievarsi, sättisin ning kastsin kasvukas tomateid… ja noh, niisama. Tegime Otiga koos süüa. Mõtlesin vennanaisele sünnipäevakinki välja, mille nüüd veel paari päevaga valmis teha jõuaks, tuustisin kangakottides ja lõngakorvides ning hakkasin sellega pihta. Kena vaikne nokitsemine.
Sõit iseenesest oli väga tore, emotsiooni- ja muljerikas! Muidugi, neljapäeva päeval veel olin sügavalt veendunud, et peame selle ära jätma. Sest vaevu sain tol hommikul paar tundi arvuti taga ärgata, kui ühel hetkel oli vasakus ülaseljas selline metsik valu, et ei saanud ei liigutada ega hingata. Ott ehmus ära ja nõudis tükk aega kiirabi kutsumist, et äkki süda, aga mulle oli see valu juba tuttav. See käis mul kallal ka 2006. aasta Viljandi Folgi viimasel päeval, kui mind samamoodi peaaegu liikumisvõimetuna lõpuks auto peale pandi ja Haapsalusse ära toodi, ja siis ma käisin arsti juures ning sain teada, et selline asi on roidevaheliste lihaste närvipõletik.
Ma olen nii harva haige, et sellised asjad lihtsalt jäävad meelde.
Siis vedelesin kogu ülejäänud päeva voodis külili (ainus võimalus on lebada haigel küljel!) ja mõtisklesin, mis pagana lollide mõtete või nurjatu karmaga ma selle häda olen nüüd endale kaela kutsunud. Ja mõtlesin, et nädalavahetus on nüüd puu taga, kuu peal ja mujal koledates kohtades, et raha jääb teenimata ja Muhediku aed ning kauged sõbrad nägemata ja et üleüldse.
Pidime ju minema koos Vilepitega Vastseliina laadale raamatuid müüüma. Ja Muhedikuga oli juba kokku lepitud. Ja mina nüüd niimoodi Ibuka laksu ja Olfeni plaastri all siin külili maas, isegi vetsu minek osutumas üleloomulikuks jõupingutuseks ja isiklik laps mind Quasimodoks narrimas.
Aga siis hakkasid imed sündima – õhtul kuue paiku hüppas sisse Rootsist käima tulnud perekonnasõber, kes minu olukorda nähes oma teatavaid võimeid rakendada otsustas, küünla süütas ning töötles mu roidenärve kuldsõrmusega pendeldades ja käsi peale pannes.
Köögis seeaeg hargnenud ülalt alla tulnud tütre ja Oti vahel järgmine vestlus.
Mari: “Misasja need emme ja Tom teevad seal magamistoas?”
Ott: “Tom posib emmet.”
Mari: “Mida? Kosib emmet????”
Haa-haa-haa.
Pärast, hiljem õhtul tuli aga sõber veel korra meile, lihakarbid ja oma naine kaasas, Ott asus grilli juurde ametisse ja sõber tegi mu seljale/küljele veel ühe seansi.
Ja siis ma sain juba sirgelt käia. Ma sain isegi nendega koos aias istuda, muidugi hästi pakitult.
Järgmisel hommikul olin ma ikka veel üsna sirge ja elu tundus jälle elu. Nii et me tegime Lääne Elu laupäevatöö ära ja panime siis Lõuna-Eesti suunal ajama. Kõik, mis toimuma pidi, see toimus! Ainult et Muhedike juurde jõudsime peaaegu tund aega hiljem, kui plaanis oli, sest kohtusime teel kolme pika teeremondiga ja Vändras tui meile meelde, et peaks ka lõunat sööma.
Kahju oli, et meie Muhedike juures olles peenikest vihma tibutas, kuid nende imelise aia aiaosa sai meil ometi Muhedikupapa huvitavate juttude juhendusel ära vaadatud. Pargiosaga tutvumise otsustasime teiseks korraks jätta – et oleks ettekääne kunagi veel kord tulla! Ja meie hilisõhtune kohvitamine Muhedike toas venis ka päris pikale, sest lihtsalt nii huvitav ja tore oli. Aitäh, Muhedik!
Kesköö paiku jõudsime Tartusse Vilepite poole, kus ka enam-vähem kohe oli voodisse minek perenaise ähvarduste saatel, et homme on kella viiene äratus. Mina aga olin Muhedike aia emotsioonidest ja mõtetest nii tulvil, et ei osanud kuidagi magama jääda. Kogu aeg tükkis seal endamisi lesides totakas naeratus näole.
Järgmisel, laupäeva hommikul kella viie ajal olin ma siiski päris elus ja püsti ka. Ja siis me sõitsime Vastseliina. Ilm täitsa hoidis, kuigi vahepeal tuli raamatutele ka kile peale laotada – pisikeste vihmasabinate puhul. Aga muidu läks üsna kenasti, tasus ära küll nii kaugele sõita!
Ööbisime mõnusas üksikus suvemajapidamises kuskil Vastseliina taga metsas. Sääski oli metsikult. Jah, mere ääres neid nii palju ei ole. Ja siis korra õhtul hakkas selg jälle põrgut tegema. Eks ta vist ei olnud rahul selle päevase rabelemisega ja püstiolemisega. Aga noh, sain hakkama ja hommikul oli vorm jälle enam-vähem taastunud.
Kuid nagu ikka, päevad ei ole vennad – lõunast keeras päris pidevale sajule. Eks ilmajaam ju ausalt öeldes pühapäevaks lausvihma ju lubaski. Nii et pidimegi end kokku pakkima, sest telki meil pole ja raamatud ju vihma ei kannata. Asja positiivne külg oli muidugi see, et koju Haapsalusse jõudsime päris mõistlikul varasel õhtutunnil.
Väsimus oli kallal muidugi, aga selline hea ja mõnus väsimus. Positiivsetest emotsioonidest kantud väsimus. Lubasin endale eile siis sellise pool-puhkepäeva.
Aga nüüd tuleb seda intensiivsemalt tööde kallale tormata. Mul ju ka üks lubadus vaja täita – lubasin heale tuttavale kirjutada kõne baasteksti, millega laevakapten saaks laeval abiellujaid paari panna. Niisugused põnevad pulmad on siinkandis tulemas.
Ja siis peaks päris-tööasju ka edasi kirjutama. ja vennanaise kingitust nikerdama. Ja et vihmad on nüüd siiakanti jõudnud, peaks rohimisringiga jälle pihta hakkama, sest ka umbrohu idanemisele mõjub vihm vägagi hästi. Ning ülehomme on ju juba jaanilaupäev!

Lugu mustast mehest ja vanaema aiast

Hei-hei, ma jälle siin. Sain täna valmis ühe järjekordse “Saladuste” loo armastavast, kuid rassistlike vaadetega isast, kes koolitab oma suurt tütart Inglismaal ja ühel hetkel saab õudusega teada, et tema hoitud tütreke on mustanahalisest mehest rase. Järgneb muidugi kohutav tüli ja tüdruk lõpetab isaga suhtlemise, isa samal ajal muretseb end halliks ja näeb õudusunenägusid neegrilapsukesest, kellega vanaisa sõnagi rääkida ei oska. Ühel hetkel aga läheb tütrel oma elukaaslasega halvasti ja nii ta maabub uuesti Eestis, et siin laps sünnitada ja eluga kuidagi edasi minna. Mida tunneb ja mõtleb ning kuidas sellises olukorras käitub see õnnetu isa ning vanaisa, eks te seda kõik sügisel näete. Arvan, et stsena tuli kirja põhjal üsna hea, eks ma sain muidugi kiita ka juba 🙂 Tuuli nimelt vastas juba umbes paar tundi pärast seda, kui olin loo ära saatnud: “Ahoi! Kuule, ma vahepalaks ütlen, et sa ikka nii hästi kirjutad. Just dialoogide loomulikkuse pärast. Kuidas sa kõiki neid inimtüüpe tunned?”
Oeh, mulle meeldib kiita saada. Ja pärast rabaks end tõesti lõhki, no mis sa lolliga ära teed. Aga kuidas teiega on?
Siis veel astusin minagi lõpuks Facebooki sisse, sest püüdsin küll ignoreerida, mis ma püüdsin, aga viimasel ajal hakkas selle konto puudumine juba otseselt elu ning tööasju segama. Mõnes mõttes on see lausa nurjatu, millisel määral eesti inimeste elu F-st sõltub. Et isegi, kui väga ka ei taha, ei saa selleta enam asju ajada ega oma töödki teha. Aga ma ikka seni veel püüdsin. Ja ma mõtlesin, et ei taha mitte ennast veel ühe veebikeskkonnaga koormata, mul neid isegi mitu juba, kus ma oma tegemisi muudkui kajastan. Ei ole ju nii, et mul mingi konto lihtsalt vedeleb kuskil, siis pole sellel ju üldse mõtet ega sellest mingit kasu. Nii et kogu selle veebinduse eest on vaja hoolitseda, uut infot üles panna, muuta vana jne. jne. Senise kolme keskkonna asemel nelja keskkonda. Tore! Minu laiskuse juures?! On mul siis seda vaja?
Tuleb välja, et jah. Tuleb välja, et F. konto omamine on elementaarne ja et tööasjus näiteks saadetakse lihtsalt link mingile kommentaarireale, kust pean leidma mingi vajaliku teema hargnemise, mingid asjad, mingid värgid. Või et vaja kiiresti saada kontakti mõne inimesega, kelle telefoninumbriga SIM-kaardi Hermann juba viis aastat tagasi koos mu vana telefoniga ära sõi ja kelle meiliaadress lendas eelmisel kevadel õhku koos mu arvuti vana kõvakettaga. No mis ma teen siis?
Liitun Facebookiga.
Nüüd ma olen seal juba natuke üle ööpäeva olnud ja mul on miski kaks ja poolsada feissbukisõpra, ehhee! Kontakte nagu muda ja näpud taga igal põneval vestlusel, mis maha peetakse. Ja vaata, kui “panen laulu sisse.”
Ja kui mul uus raamat tuleb, küll ma sellest siis alles pasundan.

Aga nüüd ma näitaks teile veel mõnda pilti, mis ma pühapäeval maal ema juures tegin. Aed on õigupoolest veel vanaema nägu ja tegu, sest tema on selle rajanud ja hoolitseb jõudumööda praegugi edasi – 92-aastane inimene, kõblast käest ei pane ja tuleb sellega vaata et tuppa söömagi. Pildistasin teda ennast ka, väga armas pilt tuli sellest, kuidas ta oma kõplaga tikripõõsaste vahel müttab nagu mullamutt, aga ta palus, et ma seda teistele ei näitaks.
Aed on püsinud samasuguse plaaniga juba mu lapsepõlvest saadik, ma kasvasin ja elasin siin, vanaisa ja vanaema majas. Ma olin umbes kümneaastane, kui ehitati see suur kasvuhoone, aga püsilillepeenrad ja aedviljamaa olid juba enne just neissamades kohtades, kui praegugi. Ja siin on tema suur püsilillepeenar, mida mina häbematult umbes 1990. – 1991. aastal iiriste võrra laiendasin, ja pärast seda on vanaema ja ema muidugi neid iiriseid mitu korda täiendanud, maast üles kaevanud, tagasi istutanud ja nende ala järjest laiendanud. Iiriste taga paremas nurgas paistab pojengide osa, ja nende kohal valge täidisõieline sirel.

Järgmise pildi peal on iirised näha natuke paremini. Peenrast vasakul jookseb meetrilaiune murutee, mille teisel pool on floksid ja roosid. Need küll praegusel aastaajal pole veel mingid tegijad. Murutee lõppes kunagi tagumise värava juures, kust sai otsemat teed raudteejaama, aga kui rongid siin liikumise ära lõpetasid, siis istutati sinna aia lõppu tikripõõsad ja rabarberid.

Muide, see murutee vana värava poolne ots oli minu lapsepõlves ohtlik kant. Vanaisa pidas mesilasi ja nende lennutee käis veidral kombel otse risti üle selle alla. Nii et ma olen seal mitu head sutsu saanud ja päris väiksena lausa kartsin seda aiaosa – kuid ignoreerisin hirmu, sest seal aia taga, kohe väravast väljas vasakut kätt oli üks pirakas ja sügav liivaauk, mis oli peaaegu kõige ägedam mängupaik. Võib-olla just seda põnevam see oli, mida rohkem meid hoiatati liiva sisse käike kaevamast ning eriti neisse sisse pugemast. Terve see kant on liivaküngastel ja ühe mu tädiga tema lapsepõlves tõesti ka selline õnnetus juhtus (paarsada meetrit eemal ühel teisel paljandil), et jäi variseva liiva alla. Õnneks üks külatädi juhtus parasjagu mööda minema ning kaevas ta elusana välja.
Mingil ajal hiljem aga ehitati minu lapsepõlve mänguauku maja ja seal on nüüd teise inimese aed.

Siin on pojengide ala lähemalt. Ka need on siin kasvanud nii kaua, kui ma üleüldse mäletan.

Ja see on varjuline ning alati natuke metsik peenar sauna juures. Alguses oli tema mõte see, et sinna saaks “eest ära” istutada kõik selle, mis suurtest peenardest vahelt välja võetud. No ikka on ju vaja aeg-ajalt püsilillepuhmaid uuendada. Aga siis hakkasid ennast seal kurekellad hirmus hästi tundma.

Lõpuks ma tahaksin näidata veel oma ema tehtud amplit, mis on nii armas, et võtab vee silma. Ma jätan selle nipi meelde – et võõrasemad ja sarvkannikesed samas amplis on väga, väga ilus kooslus.

On ju?

Veel iiriseid

Nüüd sain pildistada veel mõnd kenakest oma aias.

Vana kena hipiajastu Caliente (1967) laulab pojengiga duetti:

Ja see on väga vana, kahe ilmasõja vaheline sort Indian Chief (1929):

Ja ka see on väga vana, 1930. aastast, Maisie Lowe:

Aga see on Marina Raskova, kuulus vene “emalendur” ja Nõukogude Liidu kangelane. Sõja tegi kaasa 1943. aastani pommitajate peal, kuni ükskord maandumisega nihu läks. See iiris tehti tema auks vist 1951. aastal, kui ma nüüd õigesti tean.

Aga see on 1996. aasta sort Swingtown. Näete, kui palju lokilisemaks ja edevamaks on iirisesordid ajapikku läinud. Ja suuremaõieliseks.

Minu iirised sel aastal

Naljakas on, et julge kolmandik sorte sel aastal mul ei õitse. Kas see raske lumikate oli neile liig? Eelmine august ju ometi oli õiepungade moodustamiseks väga ilus ja soodne. Samas, olgem aus, iiristel ei olegi mu aias eriti hea olla, neil on teiste taimede vahel kitsas ja teised kipuvad mõnigi kord nende risoome päikese eest varjutama, kuigi ma püüan suve teisel poolel ikka jälgida ja hooltseda, et nii ei juhtuks.
Aga siiski. Ma tean, et mu kullakestele meeldiks olla hoopis isekeskis ja üsna lagedal päikese käes varbaid praadida. Mul on kole kahju, et praegu veel ei ole mul neile selliseid võimalusi lihtsalt anda. Elan lootuses, et kunagi see aeg tuleb. Ja siis saab mul olema hoops rohkem ja hoopis edevamaid iiriseid veel, kui seni, ning oh seda rõõmuaega siis juunikuiti.

Aga praegu, sel aastal on olukord niisugune.

Abhasia õitseb rikkalikult ja rõõmsalt, on tulvil elujõudu. Aga ta enamasti ongi.

Best Bet ei ela väga hästi. Juurdekasv on jäänud niruks ja õievarsi ainult kaks. Ma ei tea, mis ta tahab.

Casa Morenal on aga head ajad. Ilus ja tubli vana, 1941. aasta sort.

Veel üks vana sort, Crispette (1954. aasta Schreiner), elab mu aias kah juba algusest peale, aga on mul niru õitseja, teeb lehelehvikute kohta väga vähe õievarsi. Sel aastal näiteks on neid ainult üks. Kahju, sest õis on lihtsalt imelist värvi.

Footloose’i paljunemine on tagasihoidlik, ootasin justkui enamat. Aga võib-olla kiirustan teda liialt takka. Ta on mu aias olnud ka kõigest kolm aastat.

Samast aastast ja umbes samas järgus näiteks ju on ka Hello Darkness. Nii et ehk on täitsa normaalne, et teda rohkem pole saanud.

Punkar Villu iiris on aga sel aastal päris pöörane. Ta lausa helgib ja särab üleni. Püüdsin teda pildistada nii mõõdukas päikeses kui ilma päikeseta, aga ühtviisi särav lugu tuli välja ikka.

Ja Stepping Out õitseb loomulikult alati. Igal aastal, iga ilmaga, täiesti vabalt. Ükskõik mis temaga teha või tegemata jätta. Täitsa pöörane ja väga mugav sort.

Siis õitsevad veel Marina Raskova, Maisie Lowe ja Gay Head, aga ma pole veel pildistada jõudnud. Ehk õhtul.

Muidugi on ka iirisemõistatusi jätkuvalt: kaks kunagi Sunwalkist hoopis teiste sortide pähe hangitud iirised, mis ei õitse küll esimest korda, aga mida ma pole veel tuvastada suutnud.

See tundub olevat õige vana lugu, st sort, aga õitseb alati usinasti, rohkelt ja lõhnavalt:

Ja see sõbrake on arvatavasti paar aastakümmet noorem sort, kuigi kindel ei saa olla:

Palun, Muhedik, kui sina mu nimetute kohta midagi arvata või välja pakkuda oskad, siis tee seda! Oleksin tänulik. Mulle meeldib oma lilli nimepidi kutsuda.

Kuum ja peavalune nädalavahetus

Õhk muutus millalgi täna õhtu jooksul. Imelik, ilma äikesevihma ega milletagi. Päeval oli veel kolmekümne kandis sooja, eks ole. Aitasime ema juures küttepuid kuuri vedada ja laduda, higi vooooooooooooooooooolas. Siis käisime saunas ära ja ikka veel oli jube palav, aga kui õhtul Haapsallu tagasi jõudsime, oli ühtäkki kõik hoopis teistsugune ja soojast järele jäänud kõigest 20 kraadi. Tundus kuidagi ebatavaline. Harjumatu. Jahedavõitu.
Just eile ilmus Lääne Elus aga selline lullamilla, mis igati sobilik 30 soojakraadi juurde:

LASTE BASSEIN

HULLAB MART JA MÜRAB REIN
SEAL, KUS AIAS ON BASSEIN,
KÕHUST SAADIK AINA VEES,
LAS SIIS PÄIKE TEEB, MIS TEEB!

MIS TA TEEB SIIS?
OI, TA PRAEB,
NII ET SUUREL INIMESEL VAEV
ON OLLA ÕUES PÄIKSE KÄES
JA HIGISTADA KÕIGEST VÄEST,
VAADATA, KUIS MÖLLAB REIN
JA MART, KEL AIAS ON BASSEIN!

Nädalavahetus oli kiire ja seltsieluline. Reede õhtul Klotsi kontsert, kus oli megalt palju rahvast. Noored enamalt jaolt, mida ma päriselt imeks panin, sest ega Klots ei ole ju nagu noh, nii väga noorte ininimeste muusika mu meelest. Aga samas see Ehte kohvik ise on ju viimased viis aastat tegelikult peamiselt noorte koht.
Ma polnud lihtsalt enam tükk aega sattunud kuhugi sellisesse kohta istuma, kus õieti liikumisruumigi ei ole – Haapsalus. Siin tavaliselt on ikka ruumi, st ruutmeetreid ühe inimese kohta jagub. Sellepärast panin justkui imeks, et seekord oli teisiti. (Aga muidu, ma selle reedese kogemuse põhjal vanematele inimestele Ehte kohvikut ei soovitaks, sest siidrit ei olnud üldse, õlut oli väga piiratud valikus ja kõik soojad ja maksid 2.50, mis on Haapsalu jaoks natuke liiga palju, ja kange alkoholi valik oli ka suht ahtake.)
Aga Klots mängib sel suvel vähemalt ühe korra Haapsalus veel: nimelt 22. juunil Promenaadil vana sanatooriumi vundamendile ehitatud laval. Ka linna jaanituli on siis sealsamas. Nad pidid nüüd kiiruga ka mõned “jaanipäeva laulud” ära õppima, et mitte rahva käest peksa saada. Eks näis.
Vastu laupäeva hommikut algas migreen, mida käesoleva õhtuni olen Ibumaxiga püüdnud taltsutada. See rikkus mul ära ka laupäeva õhtu Sadama 5-s, kus olid Ivar, Tarmo, Sirts, Kaire ja veel mõned inimesed, kellega oli väga, väga, väga tore koos olla, aga no mis ma teha sain. Ühel hetkel kadus eelmise Ibuka mõju ära ja vasaku silma taga hakkas jälle kõrvetama, siis alustas kõrva tagant valu pealetungi. Ikka kukla vasakult poolt kaarega üles vasaku silma kohale otsmikule. Ja mul polnud rohtu kaasas.
Kui ma siis täna hommikul jälle selle jama peale üles ärkasin, siis mõtlesin tõsiselt, et lähen traumasse ja küsis süsti. See, et nüüd valutas parem peapool ja kõrvetas parem silm, ei lohutanud mind kuigivõrd. Kahe ööpäevaga leht Ibumaxi pole mingi tervislik lahendus. Lihtsalt et ma suudaksin traumasse jalutada ja paremat silma lahti hoida, võtsin veel ühe tableti.
Ja siis ma juba avastasin, et iiriseid on vaja siduda ja ronikaid aia ääres taltsutada. Ja et need naadid-sunnikud olid jälle ühes nurgas nina välja pistnud. Muidugi ma traumasse ei jõudnud. Pärast oli vaja ju juba ema juurde minna. ja siis õhtul veel Henkidega välja, Kuursaali. Nende ristilapse ja minu Mari kooliaasta edukat lõppu tähistama. (Koogid on Kuursaalis jätkuvalt väga suurepärased, nagu muidugi ka muud toidud. Lihtsalt portsud on seal väga väikesed ja üsna kallid. Nii et kui sinna sööma lähete, siis olge hoiatatud: kui eesmärk on kõht täis saada, siis tuleb hea isuga inimesel tellida kindlasti vähemalt kolm käiku. See ei ole eriti rahakotisõbralik, kuid on see-eest väga maitsev, elamuslik ning kaunis atmosfääris.)
Aga kui see “kinu” mu peavaluga homme hommikuks läbi pole, siis ma lähen tõesõna traumasse, ulun, trambin jalgu ja nõuan oma “nõukogude haige” õigusi.
Praegu see valu koguneb mu parema poole pealael. Aga silm ei streigi. Mul on järel viimane tablett Ibukat ja edasi on kodus veel ainult Paracetamoli, mille peale mu peavalu lihtsalt vilistab. Nii et mul tegelikult on hirm ka.

Telepurgis ja kodukal

Täiesti teistmoodi päev oli üle tüki aja jälle – käisin ETV-s saate lindistusel. No helistati mulle sealt eelmine nädal ja paluti osaleda. Esimese hooga keeldusin, aga lõpuks hakkas huvitav tunduma ja siis lasingi omale augu pähe rääkida.
Kahjuks olen seotud “vaikimisvandega” ja sellepärast asja kohta midagi sisuliselt täpsemat praegu ei räägi. Eetris olen niisiis nüüd 4. või 5. juulil. Minu järeldus toimunu kohta – ega üle oma varju ikka ei hüppa. Naljakas ja tore oli küll. Ja palav ka. Stuudios ja pärast lõunat ka grimmiruumis tundus temperatuur veel kõrgem kui õues, nii et päeva lõpuks tundsin end nagu ilmasõjaaegse sõduri jalarätt pärast kolmepäevast jalgsimarssi suvekuumuses umbsesse säärikusse suletuna. (Väka, onju?!)
Mis siis veel. Eile uuendasin oma kodukat, mis mul vahepeal jälle kuidagi tähelepanu alt välja oli libisenud ja sellega seoses ajast mõnevõrra maha jäänud. Selle käigus õnnestus mul teha mingi jube viga, mille tagajärjel terve “Aidi Valliku” osa kodukast navigeerimatuks muutus ja kosmosesse lendas. Paar tundi nutsin kibedaid pisaraid koos sellega kaotsiläinud artiklikogude pärast ja kujutasin ette, kui ilmvõimatu või vähemalt üüratult pikaajaline saab olema kogu selle info taas ülesotsimine suurest-laiast internetist. Okei, tegelikult pisaraid just ei valanud, aga olin enda peale suurest vihast lausa plahvatamas ja vaoshoitud, kuid ääretus sisemises paanikas. Aga mu appihüüdele reageeris Heiki Vilep, kes seda keskkonda majandab, kus mu kodukas on… ja tal õnnestus kogu asi jälle korda ning tööle saada. Ma olen talle nüüd vist küll vähemalt kasti külma õllega sees, vähemalt nii ma tunnen.
Koduka kallale asusin jälle sellepärast, et eile helistas mulle üks koolilõpetaja, kes väitis, et tal on minust uurimustöö, mida ta homme kaitsma peab, ja küsis, kas mul ka pärast 2005. aastat mingeid raamatuid on ilmunud. Kõigepealt mind jahmatas üleüldse see, et ta internetist polnud mu kodukat üles leidnud, või kas või blogis mu koduka linki näinud! Ja siis see, et mis pagana materjalidele ta siis üldse oma töös tugines, kui tema jaoks kogu inff minu kohta lõppes 2005. aastaga? Mu meelest valdav enamus kogu ajakirjanduslikku materjali, mis mu tööde ja isiku kohta olemas on, pärineb ikka umbes viimasest kuuest aastast. Nii ma läksingi oma kodukale uurima, kas seal on ikka kõik korras – no enam-vähem oli, aga neid selleaastasi auhinnauudiseid polnud ma millegipärast veel taibanud üles panna ja kolme-nelja ajakirjandusartiklit kah.
Ja siis see kõmakas mul käiski.
No ma loodan, et noormees sai õhtu jooksul ikka vajaliku materjali kätte sealt. Tänu Vilepile.

Arengukavadest ja kultuurirahadest

Näe, Lang hakkab ajama veel ühte asja, mis ammu ajamist tahtis: kultuuripoliitika põhisuunade määratlemist ja arengukava väljatöötamist. Sellestsamast natuke teise nurga alt on juttu ka veel siin uudises. Nii et pole üldse paha!
Võib ju mõelda küll, ja mina ka kunagi mõtlesin nii, et mis mõtet on neil kõikvõimalikel kümnete ning sadade lehekülgede pikkustel arengukavadel, nõrkuste-tugevuste ja vajalike tegevussuundade määratlemisel, sõnastamisel ja üleskirjutamisel… sest saab ju niisamagi…? Aga aastad linnavolikogus õpetasid mulle seda, et ilma arengukavadesse sisse kandmiseta ei hakka ükski ühiskondlik asi kunagi edenema. Seda poleks seni nagu olemaski. Mis siis, et kõik näevad. Aga kuni pole arengukavas sees, seni on lihtne ignoreerida.
Ja pealegi, meie riigi kultuuripolitiika hõlmab nii paljusid erinevaid valdkondi ja erineva iseloomu, otstarbe ja tähendusega asutusi ning organisatsioone, küll täisriiklikke, küll mittetulunduslikke, küll ärilisi, küll täielikke vabaühendusi…, et seal mingid üldised tegutsemise ja/või tegutsemise toetamise/rahastuse põhimõtted ja teatav kaardistatus välja töötada oleks tõepoolest oluline.
Sinna kultuuriridade alla mahub iseenesest ju täiesti üllatavaid asju. Näiteks just lugesin, et ka vanades mõisahoonetes tegutsevad koolid saavad kultuuriridadelt toetusi. Esmapilgul kuidagi üllatav, aga sekundi jagu järele mõeldes – elementaarne, härra Watson!
Ma ju olen juba varemgi kirjutanud, kui väga mulle meeldivad need vanad kaunid mõisakoolid. Ja see, et neis hoonetes toimub aktiivne inimtegevus, hoiab neid mõisaid ju ka järje peal, säästab tühjaks jäämisest ja lagunemisest, millise saatuse osaks on sattunud hulganisti teisi, õnnetumaid mõisasüdameid Eestis.
Lihtsalt, miks ma sellest kirjutan… et jagada oma jätkuvaid ahhaa-elamusi selle kohta, mille kõigega ja kui laia diapasooniga tegeleb Eesti kultuuripoliitika. Ja et peabki tegelema, ja et see pole üldse niisama lihtne, et laulupeod, teatrid, muuseumid ja kõik.
Muidugi juba nädal tagasi tuli uudis selle kohta, et järgmise aasta riigieelarvesse planeeritakse kultuuriridadele kuus miljonit eurot vähem raha kui 2011. aastaks ette nähti. See on jälle niisugune asi, mis esmapilgul kõlab üsna halvasti, aga ei maksa unustada, et käesoleva aasta kultuurieelarvet kasvatasid oluliselt just “Kultuuripealinn Tallinn” programmi rahad. Kultuuripealinn aga lõpeb ju selle aastanumbriga otsa ja ka vastav rahastuseosa, mis suures osas tuli Euroopa Liidust ju. Kahjuks ma praegu peast ei oska öelda, mitu miljonit selle aasta eelarves oli just “Kultuuripealinnale” mõeldud, see tahaks natuke otsimist ja tuustimist… kui selle aasta kultuurirahadest üldse arvutada need Euroopast tulnud sihtotstarbelised “Kultuuripealinna” rahad maha, siis saaksime võrrelda võrreldavat ja siis oleks ka selge pilt, kas muutus on traagiline või ei ole.
Kui kultuurirahastus tervikuna kukub täiesti tagasi 2008. aasta teise poole – 2010.a tasemele, siis oleks kurb küll. Äsja ilmus ülevaade meie filmindusest 2010. aastal, mis ei rõõmusta tõesti.

« Older entries