Aidi Vallik avalikult

Ei, nii ei saa tõesti korralikult haige olla. Aga ju siis polnud enam nii põhjalikult seda võtta vajagi. Ei saa ju külge maas hoida, kui vanad head sõbrad mu Hulludest Aastatest käima tulevad, eks.
Nii mul oligi sel nädalal kaks väga armsat külalist ja ühe kohta võtsin suurima rahuloluga teatavaks fakti, et ta tuli nüüd päriselt Ruhnust ära ja vähemalt terveks suveks koju Haapsalusse. Mõnna!
See on Anne. Selle pildi peal on ta veel väga noor (nagu minagi), see on tehtud kümme aastat tagasi, kui ta Rootsis oli ja mina ka sinna sattusin. Hullud Aastad olid siis juba tegelikult möödas ja tema oli usin ning kasin rahvaülikooliõpilane ning maalis täitsa vägevaid suuri pilte. Väga värvilisi kah.

Tegelikult on Anne oma praeguses elus õpetaja koos mitmete lisaerialadega, nt kokk ja pitsaküpsetaja, vastavalt vajadusele. Ta on täitsa multifunktsionaalne, sest koob sokke ka. Ja tema kodu on minu omale kiiduväärselt lähedal, tõsi, seniks-kuniks. Kuni ta jälle kuhugi kaugustesse põrutab.
Nii et me jõime koos mõne pudeli veini ja siis jalutasime mööda Koidula uulitsat tema koduni ning uurisime kella poole kolmeses koiduvalguses üllatuslikke köögiviljapeenraid ta ema aias, mis on umbes sama väike kui minu oma (st ca 300 ruutu). Päevitamisruumi jagu oli muru siiski alles.
Järgmine päev tuli Katimati, kellega me ka veinitasime, kuigi palju tagasihoidlikumalt, sest kolme väikese lapse emaga ei tohi väga ülemeelikuks minna (lapsed olid küll mehe hoida jäetud, aga siiski). Ja meenutasime ja unistasime. Hullud Aastad ei oleks ilma Katimatita olnud üldse seda, mis nad olid.
Üheksakümnendad. Oma hipilikul ja vabameelsel kujul. Doors oli tegija, nagu ka vanad bluusiartistid ja 60-70-ndate rockmuusika üldse. Mina elasin siis veel Kollases majas ja allkorrusel elas Olle ja et suur osa meie sõpru olid ühised, siis said omavahel sõbraks ka meie need sõbrad, kes enne ei olnud omavahel sõbrad, ja siis toimus seal pidev voolamine kahe korruse vahel ja pidevalt käis mingi kino. Katimatiga just meenutasime maalimispidusid, millest temal oli meeles see kord, kus Olle ja CH ka ühe mu tekikoti guaššvärvidega ära maalisid (muidu olid meil selleks vanad tapeedirullid ja lauavakstud…). Ja siis meil olid rebi-voldi-kleebi-üritused ja igasugu muud tegemised ka. Ja kanastaklubi. Ja luuletuste ja lastejuttude plaadid. Ja Centrali kelder ning Gulliveri klubi, kus me käisime ning mis olid meid täitsa täis. Ja uksehoidja Väino, keda me hüüdsime isa Väinoks, sest ta hoidis meid väga ja mobiiltelefonide-eelsel ajastul oli asendamatu infovahendaja. Talle “karvased” meeldisid. Ja Augustibluusi festival oli veel noor, vanalinn oli ööpäevapoode täis, ka välikohvikud hoidsid öö läbi oma pinke-laudu väljas, mis mõistagi olid siis pidevas kasutuses, tekkis Sadama 5 uue kommuunina, Oti proovikas oli veel garaažis ja nad tegid palju kurjemat muusikat kui praegu.
Tagantjärgi pean ma ütlema, et me olime siiski üks väga kreatiivne seltskond. Uljas ja toores loomingulisus igas sammus ning hingetõmbes.
Ma nüüd küpsemas eas tunnen siiski sügavat piinlikkust ülejäänud majaelanike ees, kelle jaoks meie elukorraldus oli ilmselgelt häiriv, segane ja eelkõige lärmakas. Ma kinnitan, käsi südamel, et olen nüüdseks õppinud kaasinimesi märksa rohkem arvestama. Pealegi kolisime nii mina kui Olle sealt majast siiski varsti minema, tõsi, eri aegadel. Hullud Aastad kestsid veel mõnda aega, et siis vaikselt ja nagu iseenesest vaibuda.
Centrali kelder jäi tühjaks, Gulliver lõpetas tegevuse, kõik läksid kuhugi õppima või hakkasid perekondlikuks. Elu tavapärane käik. Enamusega sellest suurest seltskonnast on side kadunud, kuid trobikond sõpru siiamaani ka jäänud. Mõned on ka õnnetul moel noorena surnud.
Aga vana kallis Katimati elab juba aastaid Soomes. Õnneks paar korda aastas teeb ka pikema reisi kodumaale.
Siin mõned vanad lõbusad pildid seeriast “Katimati ja mina” koos tervitustega ka kõigile teistele asjaosalistele:
“Suusabaasis on tantsupidu” vmt. Vehime aga tantsu oma pundi poistega. Küll oli tore olla mõnikümmend kilo kergem. Ja selle pildi peal ma paistan katimatiga isegi ühepikkune.

Ja siis meil Katimatiga käis vahepeal peal mingi mootorrataste hullustus. Endal meil kahjuks ei olnud, aga teiste omadega saime sõita. Siin on näha mitut peaaegu-uunikum-ratast ja ka minu ja Katimati tegelik pikkusevahe, tema on see, kes seisab mu parema õla taga.

Ja siin me oleme kuskil väliüritusel ja päris väsinud olemisega. kahjuks ei mäleta ma enam, mis üritusega oli tegemist.

Lõpetuseks üks terve meie suure seltskonna üks kultuslaule, mida igas olekus ja erinevate instrumentide saatel ikka ja jälle üles sai võetud – “Vrr-vrr, tšahh” :). Tegelikult muidugi:

Hei hopsti, head blogilugjad! Ma tunnen end praegu lausa kohustatuna jagama teiega oma lollust ja sellele järgnenud tarkuseterakest, mis taas kinnitust sai.
Niisiis, 22. juuni õhtul oli Promenaadil Aafrika rannas linna jaanituli koos Klotsi kontserdiga. Ott oli umbes lõunast saadik kodunt ära, tegid proovi ja siis tassisid tehnikat ja kola vms, mina siin püüdsin töötada ja õhtupoolikul sedastasin, et selg on täitsa OK ning ma ikka vist saan jaanitulele minna küll. Sest kuidas ma ei lähe Oti ja teiste sõprade bändi kuulama. Ma olen ju nende kõige truum fänn üleüldse.
Aafrika rannale jõudsin kiire kõnniga ning üsna hoogsalt ja ühegi probleemita. Klots mängis umbes kuus lugu ja siis ühel hetkel nagu lambist hüppasid ette õhtujuhid, katkestasid Klotsi, süüdati jaanituli ja õhtujuhid hakkasid mänge korraldama. Saapaloopimist jms-st, osalesid väga põhiliselt lapsed, lava lähistele kogunenud täiskasvanud eemaldusid pettunult ning leidsid, et kurat küll. Edasi toimuski umbes tund aega mänge lastele, kuigi võimas mänguväljak oli täpselt sealsamas kõrval ja aktiivses kasutuses. Mina muudkui ootasin, millal Klots edasi läheb, jorisesime seal tuttavatega selle üle rahulolematult ja minu selg hakkas tasapisi valutama. Lõpuks lasti bänd edasi mängima, aga minu seljavalu muudkui forsseerus, siis läkski Klots edasi, aga suurt rõõmu mul sellest enam polnud. Tundsin hoopis, et kui ma kohe koju liikuma ei hakka, siis see etapp tuleb läbida roomates. Niisiis, hiilisin vaikselt ära, et tuttavatele-sõpradele mitte tüli ja muret valmistada, läbi pargi. Aga ma polnud veel pargist väljagi jõudnud, kui vana tenniseväljaku juures jõudiski kätte roomamise staadium ja hingata enam eriti ei saanud. Klammerdusin väljaku traataia külge, et keret kuidagi püsti hoida, püüdsin hingata, tervitasin äsja üritusele jõudnud Tintsu ja palusin pooleldi lämbununa, et tema mulle takso kutsuks, sest kui ma siin käpuli minema hakkan, räägib järgmisel päeval terve Haapsalu, kui purjus Aidi Vallik jaanitulel oli, ja kui mina kõõksudes ja õhku ahmides taksodispetšeriga räägin, siis võib-olla nad arvavad, et keegi teeb lolli nalja. Aga samal hetkel tuli mind selja tagant kallistama Angela koos Urmasega, ja Angelal võttis pool sekundit, et aru saada, et mul on seljaga midagi väga viltu. Siis ta tõmbas mulle tugevasti ümber roiete laia rihma oma teksade pealt, Urmas läks autot tooma, ja nad viisid mu kottu ää. Angela talutas tuppa ka. Ja edasi liikusin ma tõesti neljakäpakil, sest rindkeret oli võimatu püsti hoida.
Ma pean ütlema, et nii üllatunud koeri polnud ma varem näinud. Millegipärast nad arvasid, et nad peavad iga mu liigutust assisteerima, nüüd, kus ma nende kombel neljal käpal kõnnin. Ja nad jäid mulle igal hetkel ette, nt uksevahes või siis, kui ma üritasin endiselt sügavalt kummargil olles öösärki selga panna ja voodisse ronida. Väga kummaline on, käed põrandale toetumas, ringi toimetada ja magamaminekut sättida! Ja siis need koerad ka veel.
Hea küll, lõpuks ma olin voodis pikali, aga seal ka ei saanud kuidagi olla, sest igat pidi oli ilgelt valus ja Hermann trügis ja mina leidsin, et maailm on täiega ebaõiglane koos kõigi nende Olfeni plaastrite ja Ibumaxiga, mis peaksid aitama, aga ei aita. Ja et nüüd on mul kõrini ja homsest alates pöördun tagasi rahvameditsiini poole.
Kunagi 1990-ndatel olin ka seljaga hädas. Siis polnud keegi Olfenist ja Ibukast midagi kuulnud ja siis ma ravisin oma närvipõletikke meekompressiga. Edukalt. Järgmisel päeval palusingi Otil oma haige koha meega paksult sisse mätsida, ajalehe kahekordselt peale laotada, kile kõige peale ja villase salliga rinde alt kõvasti kinni siduda. Ja lamasin püüdlikult kogu päeva ning lugesin ja lugesin. Päeval käis Tom ja riidles minuga, et ma jaanitulel talle ei öelnud, et asi hulluks hakkab minema, et ta oleks mulle sealsamas käed peale pannud. Aga noh, ta tegi seda nüüd. Ja siis vahetas Ott mul ka kompressi ära ning kogu see mesi oli kehasse sisse imbunud. Nahk polnud isegi kleepsune mitte, vaid kuiv ja sile, nagu poleks eluilmas sinna mett peale määritud. Enesetunne oli ka tiba tugevam juba. Enam kummargil ega käpakil käima ei pidanudki.
Praeguseks hetkeks on mul juba päris mitmes meekompress selja peal ja juba on peaaegu nagu terve tunne. Tõsi, hapravõitu. Nii et ei mingeid avantüüre. Otsustasin, et ma ei lase nüüd päris-tervenemiseni ennast mingil kiusatusel toast voodist või tugitoolist välja tirida. Tõenäoliselt see ringisõelumine mul terveneda ei lasknudki. Nii et nüüd ma olen meelekindel ja käitun natuke aega täiskasvanulikult.
Ema juures suguvõsa-jaanitulel käisid jaanilaupäeval niisiis Ott ja Mari kahekesi, ilma minuta. Aga nad helistasid mulle sealt tule juurest ja kõik hõikasid ja tervitasid mind sealt. Mul oli kole kahju, et ma ei sinna ei saanud.
Ja nad saatsid mulle Otiga vorste ja salatit ja kooki. Armsad.
Mina olen end nüüd kahe päevaga segaseks lugenud, lesimisest täiesti tüdinenud ja iseloomu kasvatamiseks võtsin ette uue sokipaari kudumise, sest lühikeste varrastega ja kerget asja saab pikali ka kududa. Lugeda ausõna enam hetkel jutti ei viitsi.
Ja nüüd olen tunnikeseks ka arvuti taga.
Tõesti, no ei jaksa vedeleda. Ma loodan, et veel ööpäev meekompresse ja… eks paistab. Praegu on edasiminek küll olnud märkimisväärne. Käin sirgelt, ei valuta, hingan vabalt täie kopsuga, nii et laula või ooperit. Aga laps läks juba magama.