Lugu mustast mehest ja vanaema aiast

Hei-hei, ma jälle siin. Sain täna valmis ühe järjekordse “Saladuste” loo armastavast, kuid rassistlike vaadetega isast, kes koolitab oma suurt tütart Inglismaal ja ühel hetkel saab õudusega teada, et tema hoitud tütreke on mustanahalisest mehest rase. Järgneb muidugi kohutav tüli ja tüdruk lõpetab isaga suhtlemise, isa samal ajal muretseb end halliks ja näeb õudusunenägusid neegrilapsukesest, kellega vanaisa sõnagi rääkida ei oska. Ühel hetkel aga läheb tütrel oma elukaaslasega halvasti ja nii ta maabub uuesti Eestis, et siin laps sünnitada ja eluga kuidagi edasi minna. Mida tunneb ja mõtleb ning kuidas sellises olukorras käitub see õnnetu isa ning vanaisa, eks te seda kõik sügisel näete. Arvan, et stsena tuli kirja põhjal üsna hea, eks ma sain muidugi kiita ka juba 🙂 Tuuli nimelt vastas juba umbes paar tundi pärast seda, kui olin loo ära saatnud: “Ahoi! Kuule, ma vahepalaks ütlen, et sa ikka nii hästi kirjutad. Just dialoogide loomulikkuse pärast. Kuidas sa kõiki neid inimtüüpe tunned?”
Oeh, mulle meeldib kiita saada. Ja pärast rabaks end tõesti lõhki, no mis sa lolliga ära teed. Aga kuidas teiega on?
Siis veel astusin minagi lõpuks Facebooki sisse, sest püüdsin küll ignoreerida, mis ma püüdsin, aga viimasel ajal hakkas selle konto puudumine juba otseselt elu ning tööasju segama. Mõnes mõttes on see lausa nurjatu, millisel määral eesti inimeste elu F-st sõltub. Et isegi, kui väga ka ei taha, ei saa selleta enam asju ajada ega oma töödki teha. Aga ma ikka seni veel püüdsin. Ja ma mõtlesin, et ei taha mitte ennast veel ühe veebikeskkonnaga koormata, mul neid isegi mitu juba, kus ma oma tegemisi muudkui kajastan. Ei ole ju nii, et mul mingi konto lihtsalt vedeleb kuskil, siis pole sellel ju üldse mõtet ega sellest mingit kasu. Nii et kogu selle veebinduse eest on vaja hoolitseda, uut infot üles panna, muuta vana jne. jne. Senise kolme keskkonna asemel nelja keskkonda. Tore! Minu laiskuse juures?! On mul siis seda vaja?
Tuleb välja, et jah. Tuleb välja, et F. konto omamine on elementaarne ja et tööasjus näiteks saadetakse lihtsalt link mingile kommentaarireale, kust pean leidma mingi vajaliku teema hargnemise, mingid asjad, mingid värgid. Või et vaja kiiresti saada kontakti mõne inimesega, kelle telefoninumbriga SIM-kaardi Hermann juba viis aastat tagasi koos mu vana telefoniga ära sõi ja kelle meiliaadress lendas eelmisel kevadel õhku koos mu arvuti vana kõvakettaga. No mis ma teen siis?
Liitun Facebookiga.
Nüüd ma olen seal juba natuke üle ööpäeva olnud ja mul on miski kaks ja poolsada feissbukisõpra, ehhee! Kontakte nagu muda ja näpud taga igal põneval vestlusel, mis maha peetakse. Ja vaata, kui “panen laulu sisse.”
Ja kui mul uus raamat tuleb, küll ma sellest siis alles pasundan.

Aga nüüd ma näitaks teile veel mõnda pilti, mis ma pühapäeval maal ema juures tegin. Aed on õigupoolest veel vanaema nägu ja tegu, sest tema on selle rajanud ja hoolitseb jõudumööda praegugi edasi – 92-aastane inimene, kõblast käest ei pane ja tuleb sellega vaata et tuppa söömagi. Pildistasin teda ennast ka, väga armas pilt tuli sellest, kuidas ta oma kõplaga tikripõõsaste vahel müttab nagu mullamutt, aga ta palus, et ma seda teistele ei näitaks.
Aed on püsinud samasuguse plaaniga juba mu lapsepõlvest saadik, ma kasvasin ja elasin siin, vanaisa ja vanaema majas. Ma olin umbes kümneaastane, kui ehitati see suur kasvuhoone, aga püsilillepeenrad ja aedviljamaa olid juba enne just neissamades kohtades, kui praegugi. Ja siin on tema suur püsilillepeenar, mida mina häbematult umbes 1990. – 1991. aastal iiriste võrra laiendasin, ja pärast seda on vanaema ja ema muidugi neid iiriseid mitu korda täiendanud, maast üles kaevanud, tagasi istutanud ja nende ala järjest laiendanud. Iiriste taga paremas nurgas paistab pojengide osa, ja nende kohal valge täidisõieline sirel.

Järgmise pildi peal on iirised näha natuke paremini. Peenrast vasakul jookseb meetrilaiune murutee, mille teisel pool on floksid ja roosid. Need küll praegusel aastaajal pole veel mingid tegijad. Murutee lõppes kunagi tagumise värava juures, kust sai otsemat teed raudteejaama, aga kui rongid siin liikumise ära lõpetasid, siis istutati sinna aia lõppu tikripõõsad ja rabarberid.

Muide, see murutee vana värava poolne ots oli minu lapsepõlves ohtlik kant. Vanaisa pidas mesilasi ja nende lennutee käis veidral kombel otse risti üle selle alla. Nii et ma olen seal mitu head sutsu saanud ja päris väiksena lausa kartsin seda aiaosa – kuid ignoreerisin hirmu, sest seal aia taga, kohe väravast väljas vasakut kätt oli üks pirakas ja sügav liivaauk, mis oli peaaegu kõige ägedam mängupaik. Võib-olla just seda põnevam see oli, mida rohkem meid hoiatati liiva sisse käike kaevamast ning eriti neisse sisse pugemast. Terve see kant on liivaküngastel ja ühe mu tädiga tema lapsepõlves tõesti ka selline õnnetus juhtus (paarsada meetrit eemal ühel teisel paljandil), et jäi variseva liiva alla. Õnneks üks külatädi juhtus parasjagu mööda minema ning kaevas ta elusana välja.
Mingil ajal hiljem aga ehitati minu lapsepõlve mänguauku maja ja seal on nüüd teise inimese aed.

Siin on pojengide ala lähemalt. Ka need on siin kasvanud nii kaua, kui ma üleüldse mäletan.

Ja see on varjuline ning alati natuke metsik peenar sauna juures. Alguses oli tema mõte see, et sinna saaks “eest ära” istutada kõik selle, mis suurtest peenardest vahelt välja võetud. No ikka on ju vaja aeg-ajalt püsilillepuhmaid uuendada. Aga siis hakkasid ennast seal kurekellad hirmus hästi tundma.

Lõpuks ma tahaksin näidata veel oma ema tehtud amplit, mis on nii armas, et võtab vee silma. Ma jätan selle nipi meelde – et võõrasemad ja sarvkannikesed samas amplis on väga, väga ilus kooslus.

On ju?

Advertisements

5 kommentaari

  1. kriux said,

    16. juuni 2011 kell 10:57

    Aidi, kaks päeva FB-d on hea küll, aga tegelikult ei jaksa eriti kaua suhelda ja “näppu” vestluste vahel hoida. Vähemalt mulle tundub, et see võtab v. palju energiat, mida saaks produktiivse(ma)lt “raamatusse raiuda”. Ahjaa, võõra vere teema on ju Eesti kirjandusklassika 😀 Igapäevaelust rääkimata. Aga edu igatahes!

  2. aidivallik said,

    16. juuni 2011 kell 11:35

    Tähelepanek F. kohta jumala õige, ennemalt olen olnud ju Orkutis ja tean, et ega tegelikult viitsi ju. Ma ei pidanud selle näpu vahel hoidmisega mitte niivõrd seda silmas, et lakkamatult suhtlen (isver, ma ei jaksa ju), vaid seda, et pääsen jälle ligi igasugusele teiste inimeste infole, mis vahel väga häid ideid annab. Ja miks ma oma konto eest hoolitsema pean – sellel on tasuta reklaami väärtus. Ma elan ju suures osas siiski oma raamatute müügist. Raamatul, kui räägime raamatust kui kaubast, tootest, on sukkpükste või vorstikiloga võrreldes see oluline erinevus, et ta ei ole anonüümne, ta seostub otseselt oma autoriga ja on otsekui osa temast. Ja vastupidi, autor on osa oma raamatust, nii sisulises kui turunduslikus tähenduses. Kuue vabakutselisena elatud aasta jooksul olen näiteks täheldanud täiesti kindlat korrelatsiooni mõne enda asjade ajakirjandusliku kajastuse ja tolle kuu müüginumbrite vahel. Nii et see avalikkuses virvendamine ja pildis olemine ON oluline, kui tahta kirjutamisest ära elada. (See ausalt öeldes on ka peaaegu ainus põhjus, miks ma need telekutsed vastu võtan. Pärast seda on paar nädalat müük laes. Kuigi mulle tegelikult üldse ei meeldi end telekas või fotodel näha, ma häbenen oma suurt keret ja parema meelega kükitaks sellega kuskil kõrgete lillede vahel, nii et välja ei paistaks.)
    Aga peale selle avaliku huvi hoidmise on F-l ka minu jaoks olemas see kaugemal elavate päris-sõpradega suhtlemise väärtus. Või koerandus- või aiandussõpradega, keda ma võib-olla tegelikult päris elus näinudki pole, või näen äärmiselt harva. Pärast seda, kui Orkut tühjaks jooksis, polnudki mul enam selleks mingit kanalit.
    Igatahes on elu jälle huvitav. Õnneks läheb ka see elu segav entusiasm paari nädalaga üle ja siis saab seal tasakaalukalt edasi toimetada.

  3. Maire said,

    17. juuni 2011 kell 09:29

    Minul on igal juhul väga hea meel, et sa Aidi FB-sse tulid 🙂 Kui muidu paljud käivad siin sinu elust lugemas ja juba ammu on tekkinud tunne nagu oleksid vana tuttav, siis sina ju meie kui mitteblogijate elust üldse osa ei saa. Nüüd FB kaudu natuke saad ja see on tore 🙂 Pealegi jagavad paljud seal väga kasulikku ja huvitavat infot, kasvõi näiteks viitavad mõnele ajaleheloole, mida ise pole märganud jne jne. Seepärast on FB üks hea asi 🙂

  4. Köögikata said,

    19. juuni 2011 kell 10:28

    Jah, FB on hea infosait, aga mina ka seal kogu aeg väga aktiivne olla ei jaksa.

    Aga ema aia piltidest sellel esimesel on suur lauk potiga peenraservas, kas see on sellepärast, et talvel-kevadel on ta kasvuhoones, et varakult supirohelist saada?

  5. aidivallik said,

    19. juuni 2011 kell 18:39

    Ei, see ei ole lauk, see on tal mingi tellimusega varakevadel tulnud mugul või lillesibul, mis on algul potti pandud ja nüüd lehed peale kasvatanud. Ta igaks juhuks kasvatab kõik tellitud taimed potis ette, enne kui peenrasse oma kohale paneb.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: