Ägisedes ja hädaldades

22. juuni 2011 kell 17:04 (Muiduelu, Töised asjad)

Ühekorra rääkis mulle üks kuulmisvaegusega naisterahvas, et huvitav – just nagu häda suurus sõltuks hirmsasti konkreetsest olukorrast ja avalduks valikuliselt. Näiteks ta tõi, et minu häält kuuleb ta probleemideta ja isegi ilma kuulmisaparaadita. Samas on olukordi ja inimesi, kellega jääb aparaadistki väheks, siis oleks nagu kurt mis kurt.
Vaadake, mul on mu seljaga umbes sama tunne. Ei takistanud see mul Muhedike juures ega Vastseliina laadal käimast ega neljatunniseid autosõite. Nüüd kodus aga jumala sant.
Aga ma panen paar laadal tehtud pilti üles ka.
Siin me oleme Heikiga Sinihamba-ühenduses, sest Heiki telefonist oli väga vaja üks väga tore helin minu telefoni sisse transportida. Helin on see koht filmist “Mehed ei nuta”, kus Ervin Abel nõuab, et see loom pandaks lühema keti otsa.

Ja selle pildi peal etendab Heiki etüüdi “Muidusööja-kultuuritegelane nõuab maksumaksja raha”.

Eile vedelesin aga peaaegu terve päeva valuga voodis (Ma olen sellest valust juba tüdinud. Ja Ibuka suhtes on vist mul juba teatud immuunsus välja kujunenud.) ja lugesin purjetamisalaseid raamatuid ning 1936. aastal välja antud “Merekaitseliitlase käsiraamatut”, mis oli kahtlemata huvitav ja arendav lugemine, aga eesmärgipäraselt saadud teadmisi ma siiski kasutada ei saanud. Meremiinidest ja sõjalaevadest ei kõlba sellisel puhul hästi kõnelda. Nii et lõpuks ma tõstsin käed püsti ja kirjutasin lihtsalt nii, nagu tuli – ja kõne sai armas ning valmis ning meeldib ka asjaosalistele, nagu juba teada anti.

“Saladustega” on seekord keerulisem lugu. Kirjas on situatsioone väga vähe, peamiselt üldise olukorra kajastus – ühesõnaga, üks ema tunneb, et ei armasta oma vanemat last üldse, ei talu ta puudutusi, ei suuda temaga tegeleda, ainult sunnib end kohusetundlikult seda kõike mitte välja näitama ja hoolitsema. Noorema lapsega sellist distantsi ei ole.
Püüdsin netifoorumitest veel taolisi kirjutisi leida, ja kas kujutate ette, kui palju neid oli!!!

Näiteks:
” Suuremast pojast hoian ma siiski eemale, mulle tundub, et ta tuletab mulle meelde seda aega, kui ma olin omadega päris sassis. Sisimas süüdistan teda minuga juhtunus. Ma tõmbun eemale, kui ta mind kallistada tahab. Mulle ei meeldi kui ta mulle kaissu poeb. Ma ei taha temaga tegeleda sest me läheme alati riidu ja siis ma vihastan nii hirmasalt, ja siis tunnen ennast jälle nii halva emana ja siis algab kõik jälle otsast peale. 
Ma ei tea mida ma saaksin teha, et parandada meievahelisi suhteid. Ma tahan nii väga näha temas oma kallist pojakest aga ma näen temas lihtsalt üht last, kelle eest ma hoolitsema pean ning mul on tunne, et ma ei armasta teda, kuigi ma tahaksin, sest ta on ju minu laps.
”

“Ma lihtsalt ei suuda teda nunnutada ja kaisutada nii nagu väiksemat. Kõik kallistamisemomendid on nii ebamugavad ja mitte loomulikud. Ma ei näita seda talle välja aga lapsed on ju nii terased, et nad saavad aru. Tema oli see, kes aitas mul psühholoogi juurde pöörduda, kui ta 4 aastaselt mulle otsa vaatas ja küsis, emme, miks sa üldse ei naerata, ometi petsin kõik täiskasvanud ära oma võltsnaeratusega.”

“Ma ei ärganud hommikul üles mõttega, et ma ei taha armastada oma last. Ma lihtsalt arvan, et mu alateadvus ei suuda talle andestada, inimene ju hoiab alateadlikult eemale sellest, mis haiget teeb. Ma mäletan nii selgelt kui ta 3 aastasena tuli rahulikult mu juurde vaatas mulle silma ja ütles: “ema ma ei armasta sind üldse.” “

Ja uskuge, selliseid postitusi leidsin kümneid! Seda on jube teada. See teeb väga kurvaks. Ja need emad ise tunnevad end süüdi. Lapse ning kogu maailma ees süüdlasena. Tahavad armastada oma last või tunda, et armastavad – aga tunnet ei ole. Muide, väga paljud neist on selle lapse imikueas elanud üle sünnitusjärgse depressiooni. Nii et loogiline oleks arvata, et sellise ematunnete mittearenemise põhjuste juured on selles. Osa kirjutab, et neil on see mingil hetkel ise üle läinud. Osa aga, et laps juba teismeline, aga vastumeelsus ning tundetus tema vastu ei ole möödunud.
Vaesed lapsed, vaesed emad.
Mul tuleb klomp kurku teadasaamisest, kui palju on niimoodi emotsionaalselt invaliidistunud vanemaid ja lapsi. Kui õnnetu on nende elu, kui rasked need tunded.

Ja kui mõelda, et arvatavasti on selliseid emasid ja lapsi olnud igal ajal, mitte ainult tänapäeval, ning veel selle vahega, et tänapäeval on emal siiski võimalus pöörduda psühholoogi või perenõustaja poole, saada mingit abi, saada ravi – siis vanasti ju oli igaüks oma selletaolise murega üksi. Ei olnud internetti, kus anonüümselt oma murele lohutust otsida. Ja kõik ümberkaudsed inimesed olid klammerdunud üldkäibivatesse müütidesse perekonnaelu kohta, et “ema ja isa armastavad kõiki oma lapsi ühtemoodi” ja et “iga ema armastab oma lapsi”. Tänapäeva psühholoogiateadus on jah kahjuks need tõekspidamised täielikeks müütideks kuulutanud. Kole on kujutleda, kui erakordse väärakana võis end sisimas tunda siis naine, kelle sünnitusjärgse depressiooni nähtude kohta öeldi, et “piim on pähe löönud” ning kes oma selle lapse vaid kohusetundega suureks kasvatas, jättes ilma lapse jaoks kõige väärtuslikumast – armastusest. Või kui kohutav on üles kasvada lapsel, kes paratamatult tunnetab emaga suhtlemise erinevust ja armastusepuudust õdede-vendadega võrreldes.

Mina ei tea jah, ma lähen ikka alati liiga leili igasuguste lasteteemade peale. Sellepärast võib-olla ka need “Saladuste” lastelood mul sellised südantlõhestavad välja kukuvad. Äkki tuleks kasuks, kui ma ikka nii isiklikult ei suhestuks. Aga kuidas see käib? Kui ma nii oskaks, kas ma üldse kirjutakski lastele?

Üks video sattus mulle eelmisel nädalal netis ette ja ei ole ma sellestki seni üle saanud. Väga ilus muusika ja väga kurb lugu. Kohutava sisuga. Aga sõnadesse on võimalik ka mitte süveneda, eks ole. Kuigi need on taas väga hästi tehtud (ikka minu suur lemmik Amanda, seekord oma siiami kaksikute projektis koos Jason Webleyga).