Minu jaanipäev

Hei hopsti, head blogilugjad! Ma tunnen end praegu lausa kohustatuna jagama teiega oma lollust ja sellele järgnenud tarkuseterakest, mis taas kinnitust sai.
Niisiis, 22. juuni õhtul oli Promenaadil Aafrika rannas linna jaanituli koos Klotsi kontserdiga. Ott oli umbes lõunast saadik kodunt ära, tegid proovi ja siis tassisid tehnikat ja kola vms, mina siin püüdsin töötada ja õhtupoolikul sedastasin, et selg on täitsa OK ning ma ikka vist saan jaanitulele minna küll. Sest kuidas ma ei lähe Oti ja teiste sõprade bändi kuulama. Ma olen ju nende kõige truum fänn üleüldse.
Aafrika rannale jõudsin kiire kõnniga ning üsna hoogsalt ja ühegi probleemita. Klots mängis umbes kuus lugu ja siis ühel hetkel nagu lambist hüppasid ette õhtujuhid, katkestasid Klotsi, süüdati jaanituli ja õhtujuhid hakkasid mänge korraldama. Saapaloopimist jms-st, osalesid väga põhiliselt lapsed, lava lähistele kogunenud täiskasvanud eemaldusid pettunult ning leidsid, et kurat küll. Edasi toimuski umbes tund aega mänge lastele, kuigi võimas mänguväljak oli täpselt sealsamas kõrval ja aktiivses kasutuses. Mina muudkui ootasin, millal Klots edasi läheb, jorisesime seal tuttavatega selle üle rahulolematult ja minu selg hakkas tasapisi valutama. Lõpuks lasti bänd edasi mängima, aga minu seljavalu muudkui forsseerus, siis läkski Klots edasi, aga suurt rõõmu mul sellest enam polnud. Tundsin hoopis, et kui ma kohe koju liikuma ei hakka, siis see etapp tuleb läbida roomates. Niisiis, hiilisin vaikselt ära, et tuttavatele-sõpradele mitte tüli ja muret valmistada, läbi pargi. Aga ma polnud veel pargist väljagi jõudnud, kui vana tenniseväljaku juures jõudiski kätte roomamise staadium ja hingata enam eriti ei saanud. Klammerdusin väljaku traataia külge, et keret kuidagi püsti hoida, püüdsin hingata, tervitasin äsja üritusele jõudnud Tintsu ja palusin pooleldi lämbununa, et tema mulle takso kutsuks, sest kui ma siin käpuli minema hakkan, räägib järgmisel päeval terve Haapsalu, kui purjus Aidi Vallik jaanitulel oli, ja kui mina kõõksudes ja õhku ahmides taksodispetšeriga räägin, siis võib-olla nad arvavad, et keegi teeb lolli nalja. Aga samal hetkel tuli mind selja tagant kallistama Angela koos Urmasega, ja Angelal võttis pool sekundit, et aru saada, et mul on seljaga midagi väga viltu. Siis ta tõmbas mulle tugevasti ümber roiete laia rihma oma teksade pealt, Urmas läks autot tooma, ja nad viisid mu kottu ää. Angela talutas tuppa ka. Ja edasi liikusin ma tõesti neljakäpakil, sest rindkeret oli võimatu püsti hoida.
Ma pean ütlema, et nii üllatunud koeri polnud ma varem näinud. Millegipärast nad arvasid, et nad peavad iga mu liigutust assisteerima, nüüd, kus ma nende kombel neljal käpal kõnnin. Ja nad jäid mulle igal hetkel ette, nt uksevahes või siis, kui ma üritasin endiselt sügavalt kummargil olles öösärki selga panna ja voodisse ronida. Väga kummaline on, käed põrandale toetumas, ringi toimetada ja magamaminekut sättida! Ja siis need koerad ka veel.
Hea küll, lõpuks ma olin voodis pikali, aga seal ka ei saanud kuidagi olla, sest igat pidi oli ilgelt valus ja Hermann trügis ja mina leidsin, et maailm on täiega ebaõiglane koos kõigi nende Olfeni plaastrite ja Ibumaxiga, mis peaksid aitama, aga ei aita. Ja et nüüd on mul kõrini ja homsest alates pöördun tagasi rahvameditsiini poole.
Kunagi 1990-ndatel olin ka seljaga hädas. Siis polnud keegi Olfenist ja Ibukast midagi kuulnud ja siis ma ravisin oma närvipõletikke meekompressiga. Edukalt. Järgmisel päeval palusingi Otil oma haige koha meega paksult sisse mätsida, ajalehe kahekordselt peale laotada, kile kõige peale ja villase salliga rinde alt kõvasti kinni siduda. Ja lamasin püüdlikult kogu päeva ning lugesin ja lugesin. Päeval käis Tom ja riidles minuga, et ma jaanitulel talle ei öelnud, et asi hulluks hakkab minema, et ta oleks mulle sealsamas käed peale pannud. Aga noh, ta tegi seda nüüd. Ja siis vahetas Ott mul ka kompressi ära ning kogu see mesi oli kehasse sisse imbunud. Nahk polnud isegi kleepsune mitte, vaid kuiv ja sile, nagu poleks eluilmas sinna mett peale määritud. Enesetunne oli ka tiba tugevam juba. Enam kummargil ega käpakil käima ei pidanudki.
Praeguseks hetkeks on mul juba päris mitmes meekompress selja peal ja juba on peaaegu nagu terve tunne. Tõsi, hapravõitu. Nii et ei mingeid avantüüre. Otsustasin, et ma ei lase nüüd päris-tervenemiseni ennast mingil kiusatusel toast voodist või tugitoolist välja tirida. Tõenäoliselt see ringisõelumine mul terveneda ei lasknudki. Nii et nüüd ma olen meelekindel ja käitun natuke aega täiskasvanulikult.
Ema juures suguvõsa-jaanitulel käisid jaanilaupäeval niisiis Ott ja Mari kahekesi, ilma minuta. Aga nad helistasid mulle sealt tule juurest ja kõik hõikasid ja tervitasid mind sealt. Mul oli kole kahju, et ma ei sinna ei saanud.
Ja nad saatsid mulle Otiga vorste ja salatit ja kooki. Armsad.
Mina olen end nüüd kahe päevaga segaseks lugenud, lesimisest täiesti tüdinenud ja iseloomu kasvatamiseks võtsin ette uue sokipaari kudumise, sest lühikeste varrastega ja kerget asja saab pikali ka kududa. Lugeda ausõna enam hetkel jutti ei viitsi.
Ja nüüd olen tunnikeseks ka arvuti taga.
Tõesti, no ei jaksa vedeleda. Ma loodan, et veel ööpäev meekompresse ja… eks paistab. Praegu on edasiminek küll olnud märkimisväärne. Käin sirgelt, ei valuta, hingan vabalt täie kopsuga, nii et laula või ooperit. Aga laps läks juba magama.

10 kommentaari

  1. Maire said,

    25. juuni 2011 kell 11:29

    Jube lugu 😦 Minul on seljavalud öösiti juba mitu aastat, kõiksugu arstid läbi käidud, aga keegi midagi ei leia ja ravida ei oska. Nii tassingi igale poole oma nn seljavalupatju kaasa, sest kui valutama hakkab, siis pean end poolenisti istukile ajama. Kõik ööd on vaheldumisi istukil/pikali. Päeval õnneks ei valuta. Tervisehädad pidid hakkama end tunda andma peale neljakümnendat, me vist oleme nüüd sinnamaale jõudnud 🙂

  2. Anni said,

    25. juuni 2011 kell 20:32

    Üks läbiproovitud nipp. Võta mingi täis klaaspudel (mitte tühi). Keera see froteerätikusse. Nüüd heida ise toenglamangus (selili) sellele, kätega end üle pea toetades. Nii rullid ennast sellel pudelil edasi tagsi. On küll valus, aga- aitab! Head proovimist. 😉 🙂
    Seljavalude ja -hädade puhul on hea ka venitus (on olemas spets. venituspingid) ja ka rippumine näiteks kangil.

  3. aidivallik said,

    25. juuni 2011 kell 23:02

    Täna hommikul valuliselt sugenenud tarkus: ära hõiska enne õhtut.
    Pudelitrikid vist ei lähe praeguses olukorras läbi. Kui isegi hingata ega vähimatki liigutust valuhoo ajal teha ei saa, ei ole võimalik endale pudelit ega froteerätikut otsida, rääkimata selle otsas enda rullimisest.
    Jälle päev otsa pikali, jälle diklofenakki täis topitud. Poolteist sokki valmis kootud. Nüüd tulin korraks ja väga ettevaatlikult arvutisse.

  4. moosiriiul said,

    26. juuni 2011 kell 00:06

    Püüaks ka natuke oma tarkusest hädalist aidata. Olen sarnases seisus olnud kaks korda viimase viie aasta jooksul. Esimesel korral võtsin südame rindu (tegelikult polnud julgust palju koguda vajagi, häda ajab härja kaevugi) ja läksin kiropraktiku juurde. Sisse kõndisin, kõver kui kreeka e ja välja tulin sirge seljaga. Selle diski, mis oli välja kummunud, pani ta igatahes paika. Ja ütles muidugi, et võimelda on vaja ja näitas harjutused ette.
    Aga juhtus see jama nii, et tegin lillepeenrale ilusaid ääri ja labidas hästi maasse ei läinud, eks ma siis natuke jalaga lõin ja lõin ilmselt ühe diski paigast ära. Kohe aru ei saanud, aga kui järgmisel päeval auto tagaistmelt midagi võtma hakkasin, siis enam välja ei saanud. Kukkusin sinnasamasse autopõrandale ja ahmisin õhku, valu oli väljakannatamatu. Aga tookord siis tegi kiropraktik imet.
    Ja siis ma muidugi võimlesin. Kuskil kolm nädalat. Aga kui oled juba terve, ega siis harjutuste tegemine enam meeles seisa.
    Viimasel talvel juhtus jälle sama. Kuidagi halvasti tõusin kuskilt ja enam sirgeks ei saanud. Ibumetin ei mõika üldse, sõin karbitäie diclofenakki ja kõik need olfenid ja muud plaastrid on ka ära proovitud. Perearst ütles, et sellise hädaga aitab ainult üks asi ja see on võimlemine! Venitusharjutused! Näitas mõned ette ja käskis iga päev teha, kiropraktiku juurde ei soovitanud minna. Ta kinnitas, et kui korralikult neid venitusi teha, läheb see väljakummunud disk ise paika. Aega võttis ja kannatamist ka, aga lõpuks kadus valu ära ja siis võimlesin veel mõne nädala ja jätsin jälle sinnapaika.
    Nüüd annab aeg-ajalt õrnalt tunda, siis püüan hästi ettevaatlik olla. Näiteks ütles mu tark perearst, et selline poolkummardav liigutus, kus seisad näiteks laua ääres ja kummardud laual olevat dokumenti allkirjastama, on kategooriliselt keelatud. Nõrga seljaga inimesele eluajaks keelatud. Et tuleb istuda ja siis kirjutada.
    Ühe tuttava taimetarga käest küsisin ka, mis seljahädade vastu aitaks. Tema ütles, et reumaatiliste valude vastu on ainult üks ravi – külm vesi. Nüüd tuleb meelde, et käisin ju talvel mõned korrad isegi tema jutu peale ujulas ja oli hea küll. Et tuleb end näiteks kord päevas või paari päeva jooksul kasta üleni külma vette. Kas või tünni või vanni, aga vesi peab olema jahe ja vähehaaval aina jahedam ja kasta tuleb nii, et pea ka vee alla.
    Mu 66aastane ema käis eelmisel sügisel veel oktoobri algulgi ujumas ja nüüd kevadel alustas aprillis. Ütles ka, et esimene aasta, kus tal pole selg kordagi valutanud.
    Aga meekompressidest kuulen küll esimest korda! Panen igaks juhuks kõrva taha…
    Kui vähegi venitada kannatab, kas või lihtsalt selili põrandal end varbaotstest üle pea tõstetud käte sõrmeotsteni võimalikult pikaks venitada, siis sellest võiks ehk vähehaaval abi olla. Või mine sa tea…
    Head paranemist igatahes!

  5. Köögikata said,

    26. juuni 2011 kell 00:14

    Oh jumaluke! Hoia ennast, ikka väga hoolega!
    Aga see on küll tõsi, et umbestäpselt 40selt igasugused tervisehädad ennast tugevamalt ilmutama hakkavad. Hate it! 😦

  6. Hundi ulg said,

    26. juuni 2011 kell 01:55

    Kroonilise seljavalu vastu oli üks kevadine ravikuur ülastega. Kuidas ja täpselt mismoodi nende mürgise taimemahladega toimida, leiad kindlasti tarkadest raamatutest või asjatundlikelt blogijatelt. Meeles peab aga kindlasti pidama, et valutava selja või mõne liigese möksimisel peab olema mõistlikult ettevaatlik. Liialt kaua peal olles võivad tekkida põletushaavad! Igal juhul minul võttis terava nimmevalu aastakümneteks. Kas ülased nüüd just aitasid või usk rahvameditsiini, ei oma tähtsust. Peaasi, et aitas.

  7. thela said,

    27. juuni 2011 kell 08:46

    Seljavaludel, nagu ma hiljuti teada sain, võib olla üsnagi erinev allikas ja seepärast tuleb teiste õpetustega ettevaatlik olla. Näiteks tuli välja, et minu seljavalud on hoopis opereeritud kõhu kaasnähtus. Nüüd olen hoolega kõhulihaseid treeninud ja asi on parem. Ka kiropraktikutest on mul palju abi olnud, kuigi jah, osa perearste vaatavad nende peale vingus ninadega (kuigi ise aidata ei oska)

  8. MUHEDIK said,

    27. juuni 2011 kell 23:28

    Haapsalus on ju meie parim taastusravikeskus, kus tööl kõiksuguseid spetsialiste. Kõigepealt oleks vaja Sul ikkagi seljast pilt lasta teha ja siis saad juba edasi otsustada, kas võimlemine, muide väga hea on vesiaeroobika (kontrollitud) või mingid muud protseduurid oleks vajalikud ja võimalikud Sinu häda puhul. Peoga tablettide neelamisega ainult mürgitad end ja põhjust ju tegelikult ei kõrvalda, vaid valu võtad vähemaks
    t

  9. aidivallik said,

    28. juuni 2011 kell 13:11

    Aitäh kaasa elamast ja nõu andmast! Olen perearstiga mitu korda ühenduses olnud ja arutanud igasuguseid variante, selgroo probleemid ei ole seekord teema. Minu valu elab abaluu all roietes ning on seal korra elanud ka nelja või viie aasta eest varem, ning et roietevaheliste lihaste närvipõletik on sageli kroonilise iseloomuga, ei ole ebatavaline, et see asi mind taas külastas.
    Praegu hoian end ja stabiliseerun. Vaatan aknast aeda ja närin küüsi, sest kõik see värk kipub hukka minema, kui teist nädalat ligi ei saa. Kaks paari sokke on valmis.

  10. aidivallik said,

    28. juuni 2011 kell 13:36

    Aa, Muhedik – jaa, taastusravikeskus on meil siin tõesti hea, ja nagu siin end ravivad rootslased räägivad, mitte ainult Eesti parim, vaid ka kõigi Põhjamaade peale parim. Usun seda täiesti, sest minu väga raske sünnitraumaga laps, kes Tartu haiglast omal ajal lahkus prognoosiga, et tõenäoliselt ei hakka kunagi käima ega rääkima, on siin Haapsalus järjekindlalt ravituna täiesti kõikvõimeliseks kasvanud ja andekas ning igati suutlik noor inimene. Aeg-ajalt küll saab siiani tugiravi, nt eelmisel aastal seal kõnniroboti kaudu sai selgeks teha, kuidas ta luustik liikumisel käitub ja vastavalt sellele ravivõimlemist sättida.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: