Vanad sõbrad

30. juuni 2011 kell 01:40 (Muiduelu)

Ei, nii ei saa tõesti korralikult haige olla. Aga ju siis polnud enam nii põhjalikult seda võtta vajagi. Ei saa ju külge maas hoida, kui vanad head sõbrad mu Hulludest Aastatest käima tulevad, eks.
Nii mul oligi sel nädalal kaks väga armsat külalist ja ühe kohta võtsin suurima rahuloluga teatavaks fakti, et ta tuli nüüd päriselt Ruhnust ära ja vähemalt terveks suveks koju Haapsalusse. Mõnna!
See on Anne. Selle pildi peal on ta veel väga noor (nagu minagi), see on tehtud kümme aastat tagasi, kui ta Rootsis oli ja mina ka sinna sattusin. Hullud Aastad olid siis juba tegelikult möödas ja tema oli usin ning kasin rahvaülikooliõpilane ning maalis täitsa vägevaid suuri pilte. Väga värvilisi kah.

Tegelikult on Anne oma praeguses elus õpetaja koos mitmete lisaerialadega, nt kokk ja pitsaküpsetaja, vastavalt vajadusele. Ta on täitsa multifunktsionaalne, sest koob sokke ka. Ja tema kodu on minu omale kiiduväärselt lähedal, tõsi, seniks-kuniks. Kuni ta jälle kuhugi kaugustesse põrutab.
Nii et me jõime koos mõne pudeli veini ja siis jalutasime mööda Koidula uulitsat tema koduni ning uurisime kella poole kolmeses koiduvalguses üllatuslikke köögiviljapeenraid ta ema aias, mis on umbes sama väike kui minu oma (st ca 300 ruutu). Päevitamisruumi jagu oli muru siiski alles.
Järgmine päev tuli Katimati, kellega me ka veinitasime, kuigi palju tagasihoidlikumalt, sest kolme väikese lapse emaga ei tohi väga ülemeelikuks minna (lapsed olid küll mehe hoida jäetud, aga siiski). Ja meenutasime ja unistasime. Hullud Aastad ei oleks ilma Katimatita olnud üldse seda, mis nad olid.
Üheksakümnendad. Oma hipilikul ja vabameelsel kujul. Doors oli tegija, nagu ka vanad bluusiartistid ja 60-70-ndate rockmuusika üldse. Mina elasin siis veel Kollases majas ja allkorrusel elas Olle ja et suur osa meie sõpru olid ühised, siis said omavahel sõbraks ka meie need sõbrad, kes enne ei olnud omavahel sõbrad, ja siis toimus seal pidev voolamine kahe korruse vahel ja pidevalt käis mingi kino. Katimatiga just meenutasime maalimispidusid, millest temal oli meeles see kord, kus Olle ja CH ka ühe mu tekikoti guaššvärvidega ära maalisid (muidu olid meil selleks vanad tapeedirullid ja lauavakstud…). Ja siis meil olid rebi-voldi-kleebi-üritused ja igasugu muud tegemised ka. Ja kanastaklubi. Ja luuletuste ja lastejuttude plaadid. Ja Centrali kelder ning Gulliveri klubi, kus me käisime ning mis olid meid täitsa täis. Ja uksehoidja Väino, keda me hüüdsime isa Väinoks, sest ta hoidis meid väga ja mobiiltelefonide-eelsel ajastul oli asendamatu infovahendaja. Talle “karvased” meeldisid. Ja Augustibluusi festival oli veel noor, vanalinn oli ööpäevapoode täis, ka välikohvikud hoidsid öö läbi oma pinke-laudu väljas, mis mõistagi olid siis pidevas kasutuses, tekkis Sadama 5 uue kommuunina, Oti proovikas oli veel garaažis ja nad tegid palju kurjemat muusikat kui praegu.
Tagantjärgi pean ma ütlema, et me olime siiski üks väga kreatiivne seltskond. Uljas ja toores loomingulisus igas sammus ning hingetõmbes.
Ma nüüd küpsemas eas tunnen siiski sügavat piinlikkust ülejäänud majaelanike ees, kelle jaoks meie elukorraldus oli ilmselgelt häiriv, segane ja eelkõige lärmakas. Ma kinnitan, käsi südamel, et olen nüüdseks õppinud kaasinimesi märksa rohkem arvestama. Pealegi kolisime nii mina kui Olle sealt majast siiski varsti minema, tõsi, eri aegadel. Hullud Aastad kestsid veel mõnda aega, et siis vaikselt ja nagu iseenesest vaibuda.
Centrali kelder jäi tühjaks, Gulliver lõpetas tegevuse, kõik läksid kuhugi õppima või hakkasid perekondlikuks. Elu tavapärane käik. Enamusega sellest suurest seltskonnast on side kadunud, kuid trobikond sõpru siiamaani ka jäänud. Mõned on ka õnnetul moel noorena surnud.
Aga vana kallis Katimati elab juba aastaid Soomes. Õnneks paar korda aastas teeb ka pikema reisi kodumaale.
Siin mõned vanad lõbusad pildid seeriast “Katimati ja mina” koos tervitustega ka kõigile teistele asjaosalistele:
“Suusabaasis on tantsupidu” vmt. Vehime aga tantsu oma pundi poistega. Küll oli tore olla mõnikümmend kilo kergem. Ja selle pildi peal ma paistan katimatiga isegi ühepikkune.

Ja siis meil Katimatiga käis vahepeal peal mingi mootorrataste hullustus. Endal meil kahjuks ei olnud, aga teiste omadega saime sõita. Siin on näha mitut peaaegu-uunikum-ratast ja ka minu ja Katimati tegelik pikkusevahe, tema on see, kes seisab mu parema õla taga.

Ja siin me oleme kuskil väliüritusel ja päris väsinud olemisega. kahjuks ei mäleta ma enam, mis üritusega oli tegemist.

Lõpetuseks üks terve meie suure seltskonna üks kultuslaule, mida igas olekus ja erinevate instrumentide saatel ikka ja jälle üles sai võetud – “Vrr-vrr, tšahh” :). Tegelikult muidugi: