Kuuma aja tegevused

Totaalne kuumus pani korraga kõik ümberistutusplaanid seisma. Hea, et osagi ümber kolida jõudsin, ka on suurem rohimisring aial peal, väetised sees ja taraäärsetele ronijatele vajalikesse kohtadesse uued nöörid veetud.
Kõrgetel iiristel on sel aastal nii palju õiepungi! Sealt ootan kohe põnevusega. Ilmselt neile eelmise aasta august meeldis, et nii palju õiepungaalgeid tekkis. Ja puhkemine on nüüd ilmselt järgmise nädala küsimus.
Lõuna-Eestis ja Tartu kandis pidid kõrged suureõielised juba uhkelt õitsema, aga siin mitte, jah. Siin on see elu ikka umbes kümnepäevase sammuga Lõuna-Eestist maas. Mis siis, et palav on siingi mis hirmus.
Ellil on märja T-särgi päevad käes, sest mina seda koerte kuumarabandust kardan nüüd veel eriti, pärast seda kui läinud suve kuumalaine ajal Targa Naabrinaise tiibeti mastif loojakarja läks. Ning eks neid uudiseid palava ilmaga hukkunud koertest jõuab minuni iga suvi. Nii ongi jääkuubikud joogikausis ja plikale väikseksjäänud T-särgid külmas vees märjakstehtuna ning väljaväänatuna koertel seljas. Sel aastal seni küll ainult Ellil, sest Hermann lesib peamiselt meie juures töötoas ventilaatori all.
Eilne kuum päev hoidis mind kenasti töölaua taga ja valmis sai kole lugu “Saladustele” sellest, kuidas täiskasvanud tütar vihkab oma ema. See valmis kolme erineva inimese loo baasil, mis kõik olid parajad painajad. (Peab ütlema, et need emad ise on oma tütarde lapsepõlves teinud ka kõik selle heaks, et laps neid vihkama hakkaks… aga mina ei ole siin kohtumõistja. Ega see, kuidas need tütred oma emadele lõpuks nii-öelda tagasi tegid, olnud sugugi vähem võigas.) Niisiis kõigepealt viisteist lehekülge stsenaariumit ja pärast õhtul käsime Ristil külas, ühel koosolek-aiapeol. Väga meeldiv viis palavat päeva lõpetada.
Aga mul tuli meelde, et läinudnädalast lullamillat ma ei olegi veel üles riputanud. Teate, mu naabruses elab korraga väga palju väikseid poisse (tk 4 vist, või kohati tundub neid igatahes palju rohkem?), vanuses 2 – 7. Tegelikult nad minu aias ikka puude otsas turnimas ei käi, õnneks. Aga nende mänge ja sekeldamist kõrvalt näha-kuulda on igatahes huvitav ja inspireeriv. Kuigi mõneti lärmakas, pean ma tunnistama – aga laste mänguhääled ei häiri mind eriti. Vastupidi, sealt kuuleb jumala huvitavaid asju. Selles kolme pere laste pundis on tegelikult üks väike tüdruk ka, kes paar päeva tagasi lasi kuuldavale tõeliselt armsa statementi: “Mina teiega rohkem kulli ei mängi, sest H. jookseb liiga kiiresti ja K. ja J. on lihtsalt pätid!”

MIS MEIL KASVAB KIRSIPUUS

MIS MEIL ÕITSEB ÕUNAPUUS?
MIS MEIL KASVAB KIRSIPUUS?
ARVA ÄRA! ARVA ÄRA!
VIHJE ON: SEE TEEB KA KÄRA,
SEE EI TUKU LADVAS VAKKA
EGA USSITAMA HAKKA
EGA KUKU ALLA PUUST,
SEST ON ÜSNA LIHAST-LUUST!

MITTE AINULT ÕUNU, KIRSSE,
VAID KA RÕÕMSAID VÄIKSEID POISSE
KASVAB VAHEL KIRSIPUUS,
ÕITSEB ÕUEL ÕUNAPUUS,
KUI ON POISS JA MÕNI PUU
JA RONIMISE ISU SUUR.

Kaks iirisemõistatust

Ma vihkan situatsiooni, kus esimest korda õitsev iiris ei tundu olevat see, kes pidi. No ei ole see sort, noh! Mitu päeva käin ja nuputan. Kes need ometi võivad olla?

See on esimene selline. Hirmus ilus iseenesest. Hangitud 2008. aasta suvel, pidi olema Poem of Ecstasy. Nüüd…. värvide poolest isegi justkui teoreetiliselt ja mööndustega võiks võib-olla nagu ollagi, aga no ei ole TB! Kõigil TB-del aias on pealegi õied alles tugevas tihedas rohelises pungas. Aga tema õitseb praegu. Kõrgust nii 50 cm. Õie läbimõõt ca 8 – 10 cm. Õitsemisaja, kõrguse ja õie väiksuse tõttu tundub, et on IB või MTB. Iseenesest kena ja kompaktne, õis on mõõdukalt gofreeritud ka, nii et ma oleks temaga jumala rahul. Kui ainult nime teaks! Raspberry Blush? Strawberry Love? Veel midagi?

Teine on MDB, saadud 2007. aastal Azureana, kellel Hermann mingi hetk peal tallas, nii et vaene lill pikalt põdema jäi ning alles nüüd mulle õit näitas. Niipalju sai selgeks, et Azurea ta ei küll ei ole.

Aga kes siis? Green Spot? Ice and Indigo vaevalt, selles on kollast vähem, habe sutsu teine ja minu omal pole kontrastid nii selged. Ditto?

Jätkumasu kultuurimajanduses, aga head kah

Tahtsin juba mitu päeva tagasi linkida uudised, mis üsna ilmekalt lähevad kokku minu 24. mai postituse sisuga ja näitavad, et kirjastamissmaailmast niipea veel häid uudiseid loota ei ole.
Kirjastamise ja raamatute ilmumise vähenemisest annab panoraamse ülevaate Rahva Raamatu juhatuse esimees ning selles loos kinnitab raamatuturu närust olukorda keegi anonüümseks jääda soovinud ärimees… jutu järgi oletan, et mõni suurkirjastuse juht. Aga kindel see muidugi pole.
Selle olukorra kestvusega võrdeline on oht, et rahva hulgast hakkab kaduma raamatuostmise harjumus üleüldse. Et isegi siis, kui inimestel jälle rohkem raha käes hakkab olema, raamatuid ikkagi enam ei osteta, sest tarbimisharjumused on muutunud ja raamat jääb pikaks ajaks inimese teadvusesse luksuskaubana. Et ei raatsita seda enam osta isegi siis, kui raha selleks oleks.
Muidugi ma loodan vastupidist, sest tahan ikka seda tööd teha ja sellest tööst ära elada, mis mul kõige paremini välja tuleb ja mille küljes ise südamega ripun.
Aga kuidas tegelikult läheb, ei tea.

Vähemalt on lootust haiguskindlustust kuidagi lihtsamalt omada, sest kultuuriministeerium pani selle heaks terve töörühma kokku.
Ja häid uudiseid on tegelikult veel.
Pokumaa, mis sügisel tumeda tuleviku ees uksed sulges, avas need nüüd taas ja plaanib suveks toredat programmi. Kallid algkooliõpetajad ja lapsevanemad, minge ikka ekskursioonide või väljasõitude raames lastega sinna ka, see on nii tore koht! Ja meie külastused aitavad neil hinge ja tegutsema jääda ning sellega Edgar Valteri mälestust põlistada.

Newer entries »