Vahepealsed asjad ja tegemised

Ikka veel ei saa neid Norraga seotud uudiseid lugeda, ilma et kananahk selga ei tuleks. Hea seegi, et tulistamisohvreid on vähem, kui algul öeldud. Kuid siiski, nii palju leinas kodusid, nii palju elamata jäävaid elusid; nii valus hoop meie usu ja veendumuse pihta, et rahulikes Põhjamaades ei saa midagi sellist juhtuda ja et meie lapsed kasvavad kõik kindlasti suureks ja elavad vanaks.
Ja läheb vaja vaid ühte relvastatud psühhopaati, et kogu see kindlus, usk ja turvatunne kukuks kokku nagu kaardimajake.
Ka minu laps oli nüüd kodust ära, rokkis reedest pühapäevani Viljandis Rock Rambil ja tänaseni Valgas oma toanaabri juures. Ma olin tegelikult juba umbes kuu aega enne seda sisemiselt paanikas. Kesse paremini teaks, mida kõike võib juhtuda, kui komplektis on massina noori, alkohoolseid jooke, rock ‘n’rolli ja kõike muud, mis siia ritta kuulub.
Aga ta saab hakkama, ta on ju suur, see mu lapseke, olgu ta õnnistatud. Ja temast oli väga arvestav ja hooliv mulle aeg-ajalt sõnumeid saata, et oma jätkuvat tervist ning olemasolu kinnitada – nagu ma palusin.
Ma arvan, et see vana lugu meeldiks talle ka.

Aias olen pisitasa teinud tavapäraseid väikesemahulisi hooldustöid. Muide, orientpetid ja orientaalid õitsevadki! Aga neile ma tahaks pühendada kohe eraldi postituse… näiteks homme. Praegu panen muidu paar pilti.

Selle peal kadaka kaisus on näiteks üks üllatus. Mingi vägihein, ma pakuks. Huvitav on see selles mõttes, et seemnepaki järgi pidi siit sirguma villane sõrmkübar.

Siin on kirdenurk enne orientpettide puhkemist, tegijateks seega too roosa floks, kelle nime ma ei tea, ja kõrge heleroosa kassinaeris. Siit on näha ka, kui uhkeks on orientpettide ja orientaalide puhmad kasvanud ja kui vägevad on õiepungad.

Ja siin on üks üldvaade mu akendealusele suurele peenrale. Nii kirju siis sel aastal.

Ja mis ma siis ise veel teinud olen? Aias kõpitsenud. Õmblusmasina välja tarinud ja parandanud hunnikut ammu parandamist oodanud rõivaid ja ümber õmmelnud üht-teist. Teinud Otile kahed teksad tema kasvule sobivalt lühemaks näiteks, ja lõpuni õmmelnud omale kaks seelikut, mis värvli pealepanemise staadiumis kunagi vedelema jäid. Ja siis olen “Saladusi” kirjutanud, sest sügishooaeg tuleb iga päevaga lähemale. Väikesel Oru laadal käisime raamatuid müümas ja saime vahepeal äikest kah kaela – aga turvavarustus suure kile näol päästis meid. Oma kalli täditütre sünnipäeval käisin tagantjärgi ja see oli äärmiselt tore õhtu pluss pool ööd. Lugenud olen. Natuke kudunud olen ka. Ja koristanud.
Eks see ongi olnud selline väike hingetõmbeaeg kahe suure külalistelaine vahel – järgmine saabub seoses Augustibluusiga umbes poolteise nädala pärast ning eks siis teeme jälle punki ja pulli.

Advertisements

Need Norras tapetud noored

Viimastel päevadel on kiire olnud.
Õnneks. Muidu oleks mul rohkem aega musti mõtteid mõtelda nendest Norras mõrvatud noortest. Lastest. See on vana õpetajakiiks – ka 19-aastased kaheteistkümnendikud on ikka “lapsed”. Ja kui ma oma kaheksateistaastast ja tema sõpru vaatan – on ju lapsed.
Kaheksakümmend viis ohvrit tähendab kolme klassitäit surnud lapsi.
Mul vist ikka ei ole piisavalt kiire olnud.

Liiliate aeg

Nüüd on nii läinud, et varased liiliad on suutnud juba kõik ära õitseda, nii et ma pole fotoaparaadiga nende ligi saanudki. Hilised asiaadid aga õitsevad veel kenasti ning väikese retke nende seltsis suudan organiseerida küll.
Ootan orientaale ja orientpette – pungad on prisked nagu vorstid ja nad on hämmastavalt kenasti paljunenud viimasel paaril aastal. Nojah – kuumad suved on neile vägagi mokkamööda. Tuleb vaim valmis panna ja ootusi mitte liiga kõrgele kruvida, sest lokkamisaastatele järgnevad kardetavasti virelemisaastad, kui suved taas kahekümne kraadi ümber ennast kokku tõmbavad ja vihmased või lumeta talved tagasi tulevad.
Aga praegu asiaadid, jah.
Sõber Centerfold köögiakna alt. Ta ei pane mulle peaaegu üldse pahaks, et veel mai lõpus teda rappisin ja ta külje alt sibulaid välja urgitsesin (sõpradele, kes teda tahtsid).

All paremas nurgas elab aasia liilia, kes pole see, kes ta pidanuks olema. Tegemist oli Hollandi laiatarbesibulatega ja sordinimi “Dimention” kauniste paki pääl kirjas. Asiaatliilia Dimension, mis on väga kaunis ja suurejooneliselt mustjaspunane, aga ta kindlasti pole. See pilt polegi ausalt öeldes selle liilia presenteerimiseks suurem asi, on pigem tore ja veidi metsik grupipilt, kus ka mu aia ainus elupuu (Yellow Ribbon, istutatud 2006), elulõng Huldine ja metssalveid, mille nime olen ära kaotanud. Ja need humala “Aureum” kasvud on tänase seisuga juba korrale kutsutud.

Teisel pool elupuud elab aga Navona.

Minu töötoa akna all õitseb Gironde. Jõuline kollane.

Veel üks tugev kollane, Nove Cento, elab aga lõunapeenras oma elu ja kujutab midagi ette. Ma juba kolm suve plaanin teda ümber istutada, sest ta on liiga ette laienenud. Võib-olla sel suvel isegi suudan end kokku võtta ja ta ümber kolida.

Toronto meeldib mulle imeliselt hästi. Ma nii naudin seda kollakat kuma tugeval roosal.

Aga nüüd tuleb “müstikusi muinasmaailmast”. Mina ei tea, kes ta on ja kust siia sai, ja ta pealegi elab täiesti seljas ühel vaesel orientaalil, kelle päästmiseks läheb kohe, kui see kõrge punane on õied närtsitanud. Ma pole ainult veel päris selgeks mõelnud, kumb ära kolida: kas see punane elukas või orientaal “Lovely Girl”. Pakun siiski viimast, sest orientaalile oleks mul tegelikult hetkel ka paremat ja päikeselisemat kohta pakkuda kui see seal.
Ja see kõrge punane… ei ole mul sellist liiliat aias olnud, ei ole, ja raiuge või surnuks, mina ei mäleta, et ma oleks sellise siia istutanud. Ühtegi kirja pole kah maha jäänud, kust ma ta sain, miks ja kuidas. Oma meeter nelikümmend on ta kõrge ka, nii et nagu tõsine võsa.

Ta meeldib mulle oma tugeva olekuga hirmus hästi tegelikult. Isegi viimati siit üle läinud äikesehood oma rahe ja tuulepuhangutega, mis mul begooniad potist välja puhusid, ei teinud sellele kõrgele punasele mitte midagi – ja pange tähele: ta on mul sidumata!
Vägev lill.

Südasuvi vanadel rannaluidetel

Käisime neljapäeva õhtul oma külalistega sõitmas. Tuli juttu vanadest pooleldi liiva sisse mattunud rannamändidest, hongadest, ja et pereisa on fotohobiline, siis lubasin näidata Nõva lähedal kohta, kus olen hongasid näinud päris hulganisti.
Minu lisamotiiviks oli muidugi ka piiluda, ega sealkandis kukeseeni ole. Muidugi mitte päris nende luidete peal, enne neid on ikka kohevam ja niiskem vöönd, kus kukekad teoreetiliselt elada võiksid. Etteruttavalt aga võin öelda, et kukekaid polnud ja üldse ühtki seent ei olnud ning mets oli täiesti krõbekuiv. Ning valdavalt suurema osa ajast kolasime ringi ikka luidetel endil, kus islandi- ja põdrasambliku seest olnuks kukekaid igal ajal täiesti mõttetu otsida. Sealt ma toon muidu sügiseti hoopis oma liivtatikud, männiriisikad ja hobuheinikud.
Aga hongad leidsime üles Aitäh Evale, kes enda tehtud fotosid lubas kasutada, nõnda et nii see kui ka kõik selle postituse järgnevad fotod on Eva tehtud.
Niisugused huvitavad jändrikud näevad nad välja. Leili Mihkelson on oma metsablogis neist samuti kirjutanud.

Nägime ja pildistasime veel põnevaid taimi, millest osa tundsime ära, näiteks nõmm-liivatee, kuid meie üllatuseks kasvas sealkandis umbes sama rohkesti ka selle heleroosaõielist vormi, ja tihtilugu selle tavalise lillaga lausa kõrvuti. Niisugune nägi see välja. Kui see nüüd ikka on sama liik?

Ja see peaks olema tõrvalill… vist. Või mitte?

Leidsime sealt liivast ka ühe käpalise, meie nii-öelda loodusliku orhdeeliigi, mille hiljem kodus suutsime määrata tumepunaseks neiuvaibaks. Pidavat Hiiumaal suhteliselt massiline olema. Lubjalembene. Nii et ma ei oska kujutleda, mis valemiga ta ennast sinna noorde männikusse sisse on seadnud.

See on tema alumine ots, lehed nagu päris:

Aga siis jäime me määramisega jänni. Ilmsiks tuli kohutav puudujääk mu koduses raamatukogus – et mul nimelt pole ühtegi looduslike rohttaimede määrajat! Ja eFloora netimäärajaga jäime me tõsiselt hätta. Nii et äkki keegi tunneb need kenakesed ära? Kasvukoht ikka seesama – vanadel samblastunud liivaluidetel mändide vahel.
Selle taime puhul on mul tunne, et ma nagu isegi teaks ta nime, oleks nagu keele peal, aga no välja ei tule! Õievarte kõrgus oli umbes 7 – 10 cm, kuid nupud kahjuks kinni. Võib-olla polnud need veel puhkenudki, aga võib-olla oli kellaaeg lihtsalt hiline (kohtasime neid taimi umbes poole kümne kuni kümne ajal õhtul).

Ja siis jäi meid kummitama veel üks mõistatus – niisugune kena väike roosaõieline taim. Näeb välja, nagu võiks talle miskid marjad otsa tulla, aga me küll ei osanud arvata, millised nimelt. Kui keegi oskab tema identiteedi kohapealt midagi arvata, oleks suurepärane. Pildistasime teda selleks otstarbeks igast asendist.


Suvi teeb soodaks küll

Teeb soodaks jah, aga ei saa öelda, et mõnus poleks. Aeg on edasi kulgenud väga seltskondlikul lainel ja teeb seda jätkuvalt – praegu ootangi nelja järgmise külalise sisseastumist. See seltskond jääb pühapäevani, aga vahepeal võib ette tulla veel lisandusi. Reedel tuleb vanasse heasse Gambrinosse mängima Sven Kullerkupp, kelle edasistest liikumistest mul hetkel veel täpset infot ei ole, aga võimalik, et tuleb tallegi majutust pakkuda. Mul oleks selle üle hea meel, sest ehk saaks siis ka meie klaveri jälle häälde 🙂 Seda pole oma kuus või seitse aastat häälestatud ja pill annab sellest juba väga, hm, häälekalt märku.
Mulle meeldib see Wormsi kellameistri lugu:

Aga muidu oli üleeile üks tähtpäev. Ükskord ammu 11. juulil kukkus mulle taevast alla üks poiss. Ta tegi seda ainsal võimalikul õigel ajahetkel, kui ma olin parasjagu pettunud ning kurb ning otsustanud ennast lahti raputada teatud kurnavatest emotsionaalsetest sidemetest.
Mina nägin siis välja selline (ja see pilt on tehtud täpselt selsamal õhtul samal üritusel):

Trallisime oma seltskonnaga piiskopilinnuse alumisel terrassil, ja ülemisel pidutsesid ka mingid seltskonnad. Igatahes ühel saatuslikul hetkel andis ülemise terrassi põrand järele ja koos lauajuppidega kukkusid alla meie lauda niisugused poisid, trummar Ott Vallik koos oma kidramehe Mäksuga:


See parempoolne otsustas, et pärast õhtutäit tantsimist ja naljategemist ta mul enam minna ei lase.
Mina suhtusin sellesse päris alguses umbes nii:

Aga sügiseks oli selge, kuidas asjad tegelikult on. Ja siis veel veidi hiljem me abiellusime ühel ilusal päikeselisel jaanipäeval Haapsalu toomkirikus.
Kõik oli muutunud. Aidi Vallikust sai kohe varsti lastekirjanik. Ott Vallik sai kohe varsti lasteraamatute illustreerijaks. Oleme koos lammutanud, loonud ja lehvitanud.
See ei oleks olnud teisiti võimalik. Ilma Otita poleks ma päris kindlasti ka Anni-lugusid kirjutanud. See oli ainult tema katkematu õhutamine, julgustamine ning jäägitu toetus, mis selle võimalikuks tegi.
Näe, mis juhtub, kui poiss taevast kaela sajab.

Vedelungid kuivas kuurortlinnas

Nüüd on läinud küll elu nii lustlikuks kätte, et täna olen juba päris väsinud ja õlu võiks minu poolest mõneks ajaks maapealt kadunud olla. Iga päev käivad külalised või käime ise külas, vedeleme aedades, ujume meres, lobiseme, kuulame muusikat… huvitav, kes vahepeal mu eest kirjatöö ära teeks? Sest süveneda ja mõtelda ei ole keset sihukest sebimist üldse võimalik. Mul lesib siin kirjutuslaua vasemas eesservas juba nädalavahetusest saadik väljaprinditud paberileht terve valmiskavandatud “Saladuste” loo eeltööga, läheb teine justkui järjest plekilisemaks ja kulunumaks, aga selle kõige valmiskirjutamiseks oleks mul vaja umbes kuut rahulikku ja vaikset tundi järjest pluss stabiilset meeleseisundit ja keskendumisvõimet. Kus need on, ma küsin?
Lõpuks on vähemalt mu haigusnädalate jooksul aias kujunenud bardakk ja džungel likvideeritud, peaaegu kõik daaliad pottidest välja istutatud, ronitaimed tagasi lõigatud, kõik iirisevarred maha murtud, roosidele kolinud lehetäisid pritsitud, viinamarjakobarad lehepadrikust taas päikese kätte praadima päästetud… ja veel niisugust nipet-näpet. (Viinamarju tuleb see aasta kõvasti, seda peab ütlema. Siin Ott juba räägib miskeid veinitegemisjutte, aga ma tahaks seda näha.) Liiliapuhmaid peaks kah veel kuidagi siduma, enne kui nad massiliselt õide puhkevad. Praegu õitsevad alles mõned mu kõige varasemad asiaadid: Nove Cento, Lollypop, Salmon Classic ja keegi täiesti tundmatu erepunane, kelle sibulad ma läinud aastal Kalli käest sain.
Ah jaa, kastnud olen ka. Kole-kole kuiv on. Eile tegin ühele suurele daaliale istutusauku nisugusse kohta, mida ma voolikuga kastnud sel suvel ei olegi, ja pooleteise labidalehe sügavuselt oli maa täiesti tuhkkuiv. Eks ma neid istutusauke siis uputasin kõvasti, enne kui ma neisse üldse midagi sisse hakkasin panema.
Ja täna öösel nägin unes pika habemega vanameest, ilmateadlast, kes justkui mingis tuleviku-ajas rääkis meie praegusest suvest. Meelde jäi tema kõnest see koht, kus ta ütles, et sel aastal leidis aset üldse kogu Eesti kirjapandud ajaloo jooksul teadaolev kõige pikem põud… ta ütles ka päevade arvu ja see oli nagu päris jube, kuigi ma enam seda numbrit ei mäleta. Üle saja miskit.
Õnneks see oli ainult uni,sest täna olen ma siiski ainult päeva võrra vanem kui eile, ja unevanameeste põuastatistika loodetavasti reaalsesse ellu ei rakendu. Ma loodan. Kuigi täna hommikul just helistas ema ja rääkis, et neil pole pärast jaanilaupäeva vihmanatukest enam üldse midagi sadanud ja marjapõõsad hakkavad juba kollaseks tõmbuma. Ega liivamaa peal olegi selle põuaga nalja, ja suurt aeda ei jaksa ju kasta ka.

Lasteluuletus issist ja äikesest

Neljapäeva õhtul mürgeldas äike Haapsalus päris korralikult. Ott oli sõpradega samal ajal bändiproovis ja kui tagasi tuli, siis rääkis, et ühele sõbrale olid lapsed äikese ajal suure ärevusega helistanud: issi, tule koju, tule koju, äike on!
Reedel polnud niisiis lullamillaga mitte mingit probleemi.

ISSI JA ÄIKE

ALLES TAEVAS PAISTIS PÄIKE,
AGA ÄKKI RAKSUB ÄIKE!
OH SA IGAVENE JUBE!
MÜRIN REBIB TAEVATUBE!
VÄLGUNOOL LÖÖB ÜLALT ALLA,
NAGU ÄMBRIST VIHMA KALLAB,
VOODI ALLA VAENE KOER
VÄRISEDES PEITU POEB,
LAPSED PEITU EMME SÜLLE,
LÄHEKS ÄIKE JUBA ÜLE!

AGA KUS ON VAENE ISSI,
KES EI OLE TULNUD TÖÖLT?
ÄKKI HIRMUST PÜKSI PISSIB,
ÄKKI VÄLK TA PIHTA LÖÖB?
ISSI, TULE RUTTU KOJU,
EMME KAITSEB ÄIKSE EEST!
KAITSEB TÜTART, KAITSEB POJU,
KÜLLAP SIIS KA OMA MEEST!

Juunikuised kultuuriteated

Nüüd on jälle kogunenud rida huvitavaid linke kultuuriasjade kohta sel varasuvel. Parem jagan need teiega ära, enne kui neid korraga liiga palju saab.

17. juunil sain oma suureks jahmatuseks lugeda, et haridusminister Aaviksoo seab Eesti Kunstiakadeemia jätkusuutlikkuse kohale suuri küsimärke ning peab võimalikuks isegi selle ülikooli kaotamist – kui nüüd ajakirjandus tema suhtumist ikka õigesti kajastas. Kui see nii läheks, siis tehtaks sellega eesti kunstile ja tarbekunstile ja kogu selle valdkonna arengule ning kestmisele tõesti korvamatut kahju. Teatud erialad teiste ülikoolide vahel ära jaotada ei ole ju selles olukorras mingi lahendus! Igasugustel loomingulistel aladel on õppekavajärgsete ainepunktide kõrval sama oluline ka suhtlemine ning koostegevused teiste kunstnike ja kunstitudenditega, sest loovuse arengu tingib nimelt seltskond, milles inimene iga päev liigub. Õppekavapunkte saab kokku ajada kus iganes, aga tegeliku loovuse, tungi ja tormi pärast ei tohiks laiali lammutada suure kunstiülikooli vaimu ja aurat, sest selle asemele lihtsalt ei olegi midagi pakkuda.
Jubedalt häirib mind ka see mitu korda kuuldud seisukoht, et kunstiharidus kui selline olevat üldse mõttetu. Et kui inimene on andekas, siis oskab nagunii. Aga minu arust palju rumalamalt enam ei olegi võimalik mõelda. Igasugune kunstiline eriala on igas oma žanris siiski teatud tehnikate, mõjutuste, stiilide jmt võtete kogum (ning mitte väike!), mida peab valdama, et oma alal edukas olla ja oma annet lõpuni avaldada. Kui andeomast haridust üldse mitte anda, jääb inimene paraku siiski hobitasemele, või vähemalt areneb tema anne ja oskus niimoodi liiga aeglaselt. Tema töö võib küll olla nauditav kunstiliselt vähenõudlikumale ja väheteadlikumale vaatajale-kuulajale, aga asjatundlikuma publiku ees see kriitikat ei kannataks ja selle väljund ning mõjuväli oleks piiritletud inimese lähiümbrusega. See on iseloomulik harrastuskunstile. Ma ei halvusta seda üldse, sest seda on vaja ja sellinegi väljund on paljudele-paljudele inimestele tarvilik ning nende kuulajatele-vaatajatele meeldiv. Ma tahan lihtsalt ütelda, et profikunstil või profikultuuril üldse on erinevad ülesanded, erinevad eeldused ja erinev mõjuväli ja et kõrgkultuuri ei tohi võtta samadel alustel harrastuskultuuriga. See oleks liiga ohtlik. Iga kunstnik, kirjanik, muusik, näitleja, kes suudab oma loominguga end kehtestada rahvusvahelisel tasemel mujal maailmas, on meie riikluse rahvusvahelise renomee ja seekaudu riikluse püsimise seisukohalt ülisuure väärtusega. Aga niikaugele suudavad jõuda siiski eriti suurte looduslike eeldustega, eriti andekad inimesed, kes samal ajal on oma valdkonnas ka väga sügavuti haridust saanud.
Kunstiakadeemiat on vaja. Nagu on vaja ka Muusika- ja teatriakadeemiat.
Ja asi ei ole ju ka selles, et meil napiks looduse poolt andekaid inimesi, kellega Kunstiakadeemia õppekohti täita. Vastupidi – nagu näitab konkurss kunstiakadeemia õppekohtadele.

Kultuuriministeerium kinnitas muide kuu lõpus ametikohale uue kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre, kes asub tööle septembrist. Tema senise tegevuse kirjeldust vaadates ei saa teda kindlasti asjatundmatuses kahtlustada. Tore!

Ah jaa, 20. juunil rääkis raadios Ilmar Tomusk väga huvitavalt keeleseaduse muudatustest ja laste nadist lugemusest. Laste lugemise kohta algab jutt 30. saateminutil. Ilmar Tomuski lasteraamatut “Tere, Volli!” ma soovitan igal juhul soojalt, see on äge raamat. Lapsele huvitav ja täiskasvanu saab ilmselt ka mitme koha peal laginal naerda.

See ei lähe nüüd küll juunikuu kirja, vaid on päris värske,lausa tänane teadasaamine: uue ERM-i ehitusplaanid said järgmise tagasilöögi.
Sellest projektist on ajalehed kirjutanud ju juba kaua, aastajagu vähemalt. Selle suureks veaks on peetud küll hoone pompöössust, küll selle tulevast paiknemiskohta Raadil, küll midagi kolmandat. Kas mitte ühel hetkel ka väliseksperdid, kellel projekti hinnata lasti, ei olnud selles osas üsna kõhkleval seisukohal? Kahjuks ei ole ma neid ERMi saaga linke kogunud ega oska nüüd allikatele viidata.
Kahju jah, et selle uue ERMiga seni peamiselt üks häda ja viletuses kaasas käib, aga ma mõtlen, et kui olemasolevale projektile on erinevatest kanalitest olulist asjatundlikku kriitikat tulnud ja ka ehitushange läheb prognoositust kolmandiku kallimaks, siis võib-olla tasuks projekt ikkagi veel kord üle vaadata ja vajadusel äkki oludele sobivamaks kohandada? Muidugi ei pruugi ka see võimalik olla, sest projekti muutmised pole kah mingi odav lõbu. Pealegi on kultuuriminister siiski selle asja kohapealt üsna otsusekindel ja optimistlik. Mis on minu meelest hea.

Kõige lõpetuseks midagi hingele. David Vseviov kirjutab eesti kultuurist väga ilusasti ja õigeid asju. Minu väga sügav lugupidamine sellele inimesele.