Aidi Vallik avalikult

Ikka veel ei saa neid Norraga seotud uudiseid lugeda, ilma et kananahk selga ei tuleks. Hea seegi, et tulistamisohvreid on vähem, kui algul öeldud. Kuid siiski, nii palju leinas kodusid, nii palju elamata jäävaid elusid; nii valus hoop meie usu ja veendumuse pihta, et rahulikes Põhjamaades ei saa midagi sellist juhtuda ja et meie lapsed kasvavad kõik kindlasti suureks ja elavad vanaks.
Ja läheb vaja vaid ühte relvastatud psühhopaati, et kogu see kindlus, usk ja turvatunne kukuks kokku nagu kaardimajake.
Ka minu laps oli nüüd kodust ära, rokkis reedest pühapäevani Viljandis Rock Rambil ja tänaseni Valgas oma toanaabri juures. Ma olin tegelikult juba umbes kuu aega enne seda sisemiselt paanikas. Kesse paremini teaks, mida kõike võib juhtuda, kui komplektis on massina noori, alkohoolseid jooke, rock ‘n’rolli ja kõike muud, mis siia ritta kuulub.
Aga ta saab hakkama, ta on ju suur, see mu lapseke, olgu ta õnnistatud. Ja temast oli väga arvestav ja hooliv mulle aeg-ajalt sõnumeid saata, et oma jätkuvat tervist ning olemasolu kinnitada – nagu ma palusin.
Ma arvan, et see vana lugu meeldiks talle ka.

Aias olen pisitasa teinud tavapäraseid väikesemahulisi hooldustöid. Muide, orientpetid ja orientaalid õitsevadki! Aga neile ma tahaks pühendada kohe eraldi postituse… näiteks homme. Praegu panen muidu paar pilti.

Selle peal kadaka kaisus on näiteks üks üllatus. Mingi vägihein, ma pakuks. Huvitav on see selles mõttes, et seemnepaki järgi pidi siit sirguma villane sõrmkübar.

Siin on kirdenurk enne orientpettide puhkemist, tegijateks seega too roosa floks, kelle nime ma ei tea, ja kõrge heleroosa kassinaeris. Siit on näha ka, kui uhkeks on orientpettide ja orientaalide puhmad kasvanud ja kui vägevad on õiepungad.

Ja siin on üks üldvaade mu akendealusele suurele peenrale. Nii kirju siis sel aastal.

Ja mis ma siis ise veel teinud olen? Aias kõpitsenud. Õmblusmasina välja tarinud ja parandanud hunnikut ammu parandamist oodanud rõivaid ja ümber õmmelnud üht-teist. Teinud Otile kahed teksad tema kasvule sobivalt lühemaks näiteks, ja lõpuni õmmelnud omale kaks seelikut, mis värvli pealepanemise staadiumis kunagi vedelema jäid. Ja siis olen “Saladusi” kirjutanud, sest sügishooaeg tuleb iga päevaga lähemale. Väikesel Oru laadal käisime raamatuid müümas ja saime vahepeal äikest kah kaela – aga turvavarustus suure kile näol päästis meid. Oma kalli täditütre sünnipäeval käisin tagantjärgi ja see oli äärmiselt tore õhtu pluss pool ööd. Lugenud olen. Natuke kudunud olen ka. Ja koristanud.
Eks see ongi olnud selline väike hingetõmbeaeg kahe suure külalistelaine vahel – järgmine saabub seoses Augustibluusiga umbes poolteise nädala pärast ning eks siis teeme jälle punki ja pulli.

Nüüd on läinud küll elu nii lustlikuks kätte, et täna olen juba päris väsinud ja õlu võiks minu poolest mõneks ajaks maapealt kadunud olla. Iga päev käivad külalised või käime ise külas, vedeleme aedades, ujume meres, lobiseme, kuulame muusikat… huvitav, kes vahepeal mu eest kirjatöö ära teeks? Sest süveneda ja mõtelda ei ole keset sihukest sebimist üldse võimalik. Mul lesib siin kirjutuslaua vasemas eesservas juba nädalavahetusest saadik väljaprinditud paberileht terve valmiskavandatud “Saladuste” loo eeltööga, läheb teine justkui järjest plekilisemaks ja kulunumaks, aga selle kõige valmiskirjutamiseks oleks mul vaja umbes kuut rahulikku ja vaikset tundi järjest pluss stabiilset meeleseisundit ja keskendumisvõimet. Kus need on, ma küsin?
Lõpuks on vähemalt mu haigusnädalate jooksul aias kujunenud bardakk ja džungel likvideeritud, peaaegu kõik daaliad pottidest välja istutatud, ronitaimed tagasi lõigatud, kõik iirisevarred maha murtud, roosidele kolinud lehetäisid pritsitud, viinamarjakobarad lehepadrikust taas päikese kätte praadima päästetud… ja veel niisugust nipet-näpet. (Viinamarju tuleb see aasta kõvasti, seda peab ütlema. Siin Ott juba räägib miskeid veinitegemisjutte, aga ma tahaks seda näha.) Liiliapuhmaid peaks kah veel kuidagi siduma, enne kui nad massiliselt õide puhkevad. Praegu õitsevad alles mõned mu kõige varasemad asiaadid: Nove Cento, Lollypop, Salmon Classic ja keegi täiesti tundmatu erepunane, kelle sibulad ma läinud aastal Kalli käest sain.
Ah jaa, kastnud olen ka. Kole-kole kuiv on. Eile tegin ühele suurele daaliale istutusauku nisugusse kohta, mida ma voolikuga kastnud sel suvel ei olegi, ja pooleteise labidalehe sügavuselt oli maa täiesti tuhkkuiv. Eks ma neid istutusauke siis uputasin kõvasti, enne kui ma neisse üldse midagi sisse hakkasin panema.
Ja täna öösel nägin unes pika habemega vanameest, ilmateadlast, kes justkui mingis tuleviku-ajas rääkis meie praegusest suvest. Meelde jäi tema kõnest see koht, kus ta ütles, et sel aastal leidis aset üldse kogu Eesti kirjapandud ajaloo jooksul teadaolev kõige pikem põud… ta ütles ka päevade arvu ja see oli nagu päris jube, kuigi ma enam seda numbrit ei mäleta. Üle saja miskit.
Õnneks see oli ainult uni,sest täna olen ma siiski ainult päeva võrra vanem kui eile, ja unevanameeste põuastatistika loodetavasti reaalsesse ellu ei rakendu. Ma loodan. Kuigi täna hommikul just helistas ema ja rääkis, et neil pole pärast jaanilaupäeva vihmanatukest enam üldse midagi sadanud ja marjapõõsad hakkavad juba kollaseks tõmbuma. Ega liivamaa peal olegi selle põuaga nalja, ja suurt aeda ei jaksa ju kasta ka.