Juunikuised kultuuriteated

Nüüd on jälle kogunenud rida huvitavaid linke kultuuriasjade kohta sel varasuvel. Parem jagan need teiega ära, enne kui neid korraga liiga palju saab.

17. juunil sain oma suureks jahmatuseks lugeda, et haridusminister Aaviksoo seab Eesti Kunstiakadeemia jätkusuutlikkuse kohale suuri küsimärke ning peab võimalikuks isegi selle ülikooli kaotamist – kui nüüd ajakirjandus tema suhtumist ikka õigesti kajastas. Kui see nii läheks, siis tehtaks sellega eesti kunstile ja tarbekunstile ja kogu selle valdkonna arengule ning kestmisele tõesti korvamatut kahju. Teatud erialad teiste ülikoolide vahel ära jaotada ei ole ju selles olukorras mingi lahendus! Igasugustel loomingulistel aladel on õppekavajärgsete ainepunktide kõrval sama oluline ka suhtlemine ning koostegevused teiste kunstnike ja kunstitudenditega, sest loovuse arengu tingib nimelt seltskond, milles inimene iga päev liigub. Õppekavapunkte saab kokku ajada kus iganes, aga tegeliku loovuse, tungi ja tormi pärast ei tohiks laiali lammutada suure kunstiülikooli vaimu ja aurat, sest selle asemele lihtsalt ei olegi midagi pakkuda.
Jubedalt häirib mind ka see mitu korda kuuldud seisukoht, et kunstiharidus kui selline olevat üldse mõttetu. Et kui inimene on andekas, siis oskab nagunii. Aga minu arust palju rumalamalt enam ei olegi võimalik mõelda. Igasugune kunstiline eriala on igas oma žanris siiski teatud tehnikate, mõjutuste, stiilide jmt võtete kogum (ning mitte väike!), mida peab valdama, et oma alal edukas olla ja oma annet lõpuni avaldada. Kui andeomast haridust üldse mitte anda, jääb inimene paraku siiski hobitasemele, või vähemalt areneb tema anne ja oskus niimoodi liiga aeglaselt. Tema töö võib küll olla nauditav kunstiliselt vähenõudlikumale ja väheteadlikumale vaatajale-kuulajale, aga asjatundlikuma publiku ees see kriitikat ei kannataks ja selle väljund ning mõjuväli oleks piiritletud inimese lähiümbrusega. See on iseloomulik harrastuskunstile. Ma ei halvusta seda üldse, sest seda on vaja ja sellinegi väljund on paljudele-paljudele inimestele tarvilik ning nende kuulajatele-vaatajatele meeldiv. Ma tahan lihtsalt ütelda, et profikunstil või profikultuuril üldse on erinevad ülesanded, erinevad eeldused ja erinev mõjuväli ja et kõrgkultuuri ei tohi võtta samadel alustel harrastuskultuuriga. See oleks liiga ohtlik. Iga kunstnik, kirjanik, muusik, näitleja, kes suudab oma loominguga end kehtestada rahvusvahelisel tasemel mujal maailmas, on meie riikluse rahvusvahelise renomee ja seekaudu riikluse püsimise seisukohalt ülisuure väärtusega. Aga niikaugele suudavad jõuda siiski eriti suurte looduslike eeldustega, eriti andekad inimesed, kes samal ajal on oma valdkonnas ka väga sügavuti haridust saanud.
Kunstiakadeemiat on vaja. Nagu on vaja ka Muusika- ja teatriakadeemiat.
Ja asi ei ole ju ka selles, et meil napiks looduse poolt andekaid inimesi, kellega Kunstiakadeemia õppekohti täita. Vastupidi – nagu näitab konkurss kunstiakadeemia õppekohtadele.

Kultuuriministeerium kinnitas muide kuu lõpus ametikohale uue kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre, kes asub tööle septembrist. Tema senise tegevuse kirjeldust vaadates ei saa teda kindlasti asjatundmatuses kahtlustada. Tore!

Ah jaa, 20. juunil rääkis raadios Ilmar Tomusk väga huvitavalt keeleseaduse muudatustest ja laste nadist lugemusest. Laste lugemise kohta algab jutt 30. saateminutil. Ilmar Tomuski lasteraamatut “Tere, Volli!” ma soovitan igal juhul soojalt, see on äge raamat. Lapsele huvitav ja täiskasvanu saab ilmselt ka mitme koha peal laginal naerda.

See ei lähe nüüd küll juunikuu kirja, vaid on päris värske,lausa tänane teadasaamine: uue ERM-i ehitusplaanid said järgmise tagasilöögi.
Sellest projektist on ajalehed kirjutanud ju juba kaua, aastajagu vähemalt. Selle suureks veaks on peetud küll hoone pompöössust, küll selle tulevast paiknemiskohta Raadil, küll midagi kolmandat. Kas mitte ühel hetkel ka väliseksperdid, kellel projekti hinnata lasti, ei olnud selles osas üsna kõhkleval seisukohal? Kahjuks ei ole ma neid ERMi saaga linke kogunud ega oska nüüd allikatele viidata.
Kahju jah, et selle uue ERMiga seni peamiselt üks häda ja viletuses kaasas käib, aga ma mõtlen, et kui olemasolevale projektile on erinevatest kanalitest olulist asjatundlikku kriitikat tulnud ja ka ehitushange läheb prognoositust kolmandiku kallimaks, siis võib-olla tasuks projekt ikkagi veel kord üle vaadata ja vajadusel äkki oludele sobivamaks kohandada? Muidugi ei pruugi ka see võimalik olla, sest projekti muutmised pole kah mingi odav lõbu. Pealegi on kultuuriminister siiski selle asja kohapealt üsna otsusekindel ja optimistlik. Mis on minu meelest hea.

Kõige lõpetuseks midagi hingele. David Vseviov kirjutab eesti kultuurist väga ilusasti ja õigeid asju. Minu väga sügav lugupidamine sellele inimesele.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: