Kui tore, et läksin jälle lendu

Mõnus! Kaks päeva voolab jälle kõik kirjatööga seotu nii, nagu vaja. Olen nüüd päris palju jälle tehtud saanud – “Saladustele” loo sellest, kuidas õnnetul kombel kiilakaks jäänud tüdruk alevi uue tüdrukuga alatut nalja viskab, ja loo, kuidas poeg veel õnnetumal kombel armub isa armukesse ning milline segapuder sealt sünnib, kui piiga emmast-kummast rasedaks jääb -, aga tööjärg ees on kümneid kordi pikem veel. Nii et annaks nüüd kõik head väed seda keskendumist ja jõudu, et edasi põrutada. Kihvloom on selleks korraks seest välja aetud ja kraanikausist alla lastud.
Mulle meeldib õhtul lõpetada nii, et tahan hommikul edasi teha!
Ja Otil lõpeb täna kümnes päev ilma suitsuta. Ta on müstiliselt tubli. Tema otsus on muidugi välja toonud minu nõrgad kohad… harjumuse arvuti taga kirjatööd tehes järjest tossutada, ja mida ludinamal läheb, seda rohkem. Kohutav asi. Aga Oti juures, samas ruumis, ma ei tohi ju. Siis ongi nii, et mõte hakkab jooksma, tahan sellele paremini keskenduda, haaran paki järele, tuleb meelde, lidun trepile, trepil mõtted mujale.
Nokk kinni, saba lahti. Saba lahti, nokk kinni.
Viimased kaks päeva olen ma niisiis töötoas üksinda olnud, tossanud ja kirjutanud. Sest Otti pole seal olnud, ta on jälle tegelenud maja kõpitsemisega. Aga töötoa suhtes on meil nüüd mõttekoht, kuidas edasi.
Ma olen sügavalt nõus oma arvutiga kolima perifeersesse “aiatuppa”, aga see mõte ei meeldi Otile, sest magamistoa uks avaneb just sinna.
Teine perifeeria muidugi ongi töötuba ise, see on teisel pool trepikoda ja sealt toss mujale majja ei levi. Sellepärast just sinna sai töötuba tehtudki… kui me veel mõlemad suitsetasime.
Aga kuidagi alatu tundub tubli Ott sealt söögituppa pagendada.
Jube. Millised probleemid. Mittesuitsetajad ei saaks vist neist aru. Kui ma ise oleks mittesuitsetaja, siis mina ka ei saaks aru. Aga suitsetajana, tundub, on mu loomingulisus ja eneseväljendus otseses sõltuvuses manustatavast nikotiinihulgast ja torukesest sõrmede vahel. Kõrsikuga asendada ei anna, tänan, olen proovinud. Ei peta ära.
Aga eks me püüame kuidagi selle olukorra lahendada. Peaasi on ikkagi see, et Oti kopsud oleksid säästetud.

Advertisements

Meie kinnistu tänavaäärne maja vajab sobivaid üürnikke

Ma FB-sse juba panin selle, aga see on tegelikult ka terve blogipostituse teema.

Kas leiduks kedagi, kes tahaksid Haapsalu vanalinnas (peaaegu piiskopilinnuse kõrval) võtta rendile meie krundil oleva tänavaäärse maja (ca 55 m2, 3 tuba (üks läbikäidav) ja väike köök, ahiküte)? Meil siin häda kohe, sest sel majal on teine omanik ja too tahab nüüd sisse võtta uued üürilised… soovi on seni avaldanud kolme lapsega perekond, kus neljas laps kohe sündimas. Kinnistu osadel vaheaeda ei ole, nii et mina ei tea, kuidas klapitada kolme last, meie kaht koera ja värava kinniseismise vajadust ning minu iluaiandust. Ma tõenäolisest mürareostusest parem ei räägigi, sest meie töötoa aknad on täpselt nende kinnistuosa poole. Ott on pärast seda uudist närvid täielikult kaotanud.

Omanik tahab selle eest renti 160 euri kuus.

Meie koerad on sõbralikud, sotsiaalsed, kontrolli all ja pole eluski kedagi hammustanud. Nad ei söö ära ei uusi naabreid ega küti nende lemmikloomi, sest tolle maja üüriliste pideva vahetumisega on nad õppinud tolerantsi (seal on aastate jooksul peetud erinevaid inimesi, kasse ja koeri). Me ei lase neil haukuda, korjame kokku junnid ja viime vahel naabritele pirukaid (teistsuguse täidisega, kui on meeldivad naabrid). Muidu oleme ka vaiksed ja puhtad vanainimesed.

Ja Ott niidab muru ka.

Nii et äkki tahaks ikka keegi peale paljulapselise pere seda maja tädi Urve käest üürida?

Augusti lullamillapõimik ja muud

Otil kaheksas päev suitsuta ja muidu ta peaaegu täitsa terve. Käisid poistega laupäeval Harjumaal ühel juubelil laulmas ja mängimas, naasesid väga heade emotsioonidega ja Ott kohe kuidagi nagu ka kergendatult. Eks ta oli mures muidugi – nad on sel suvel vähe proovi saanud teha ja kokkumäng logises Ehte 8 kontserdil omajagu… Aga seekord olnud neil hoopis parem päev. Ainult kidramehele tulnuks kolakat anda, sest too hakkas viina jooma ja viimase ploki viimase veerandiku ajaks poetas pilli käest ning unustas ära, et on tööl, mitte peokülaline. Kaigast!
Laps läks jälle kooli – papa kolib teda just praegu Pürksi ja auto on kola täis. Mind teevad veidi murelikuks tibu plaanid ühikas vannitoa 2 seina tumesiniseks värvida, mille tarvis ta ennast mõistagi ka vastavate vahenditega varustas. Ma loodan, et ta saavutab selleks tegevuseks eelnevalt ikka ka kasvataja nõusoleku.
Minul püsib totter energeetiline puudujääk, kuigi ma umbes viiel päeval juba olen käinud päikeseloojangu ajal emakese Maa pinnal istumas (siiski mitte palja peega, sest see tundub isegi mulle liiga veider juba) ja mõtisklemas sellest, kuidas miljoneid aastaid vana jõud võiks mööda minugi tüve ülespoole voolata ja täita mind tarmu, püsivuse ja töövalmidusega.
Varsti ma olen vist valmis rakendama “Kunksmoori” raamatust mällu jäänud mooduseid, et kõigepealt seista, käed üleval püsti, ja kohiseda ning hiljem vanni pikali heita ja kujutada ette, et mind parvetatakse. Ja võib-olla ka üks imeline aur oleks äge.
Sest kuni mingit muutust ei tule, seni on kõik tegemata. Mitte sellepärast, et ma ei tahaks, vastupidi… vaid sellepärast, et ma ei taha. Kohe mitte midagi ei taha teha. Isegi telekat ei taha vaadata. Koristada ei taha. Ei taha pesu masinasse panna, siis ei taha seda sealt välja võtta. Ei taha pesu nöörile viia ega tuppa tuua. Ei taha magama minna ega üles tõusta. Ei taha pead pesta ja ei taha musta peaga olla. Ei taha, et varbad külmetaksid, aga sokke ka jalga ei taha panna. Niisugune seis siis hetkel. Iko Marani “Londiste” raamatus oli selle asja nimeks Kihvloom ehk Cichvalomicus Crussicus. Laiemates hulkades tuntavat teda musta ussi nime all ja ta pääsevat meisse ainult ühte teed kaudu – see on täitmata kohustus.
Iko Maran oli väga tark mees.

Aga nüüd need augusti lullamillad. Alustuseks midagi minimalistlikku. Võiks isegi öelda, et kergelt jaapanipärast.

AUGUST

SOOJAL ÖÖL
AUGUSTIKUUS
KUKUB ÕUNU ALLA PUUST.
POTS
JA POTS.
POTS
JA POTS.
SEE ON SUVE SABAOTS.

Ja siin on midagi naabrilastest inspireeritut:

POISID

VÄIKESEL POISIL
ON MILJON MÄNGU,
TUHAT TEGU
JA SADA SEGADUST!
POISS ILMA NENDETA
KASVUS JÄÄB KÄNGU!
NÕRGAKS JÄÄB, KUI EI TEE
ÜHTEGI SIGADUST.

KÜSIMUS AINULT ON,
KUI PALJU JUST
TEHA VÕIB NATUKE PAHANDUST?
KUI PALJU ON PARASJAGU,
MIS REEGLITE SISSE MAHUB,
JA KOGEMATA VÕI MEELEGA?
JALAGA, KÄEGA VÕI KEELEGA?
JA KUSTMAALT ON POISS
LIHTSALT ÜKS POISS
JA KUSTMAALT SAAB ALGUSE
PAHA POISS?

Ja siin midagi teistest naabrilastest inspireeritut (ma olen nendega ümber piiratud):

LAPSE VANAISA

KUI ON LAPSEL VANAISA,
SIIS ON VÄHEM JONNIKISA,
PIRTSUTAMIST, IGAVUST,
SEST SIIS ON ELU RÕÕMSAM JUST!
VANAISA LAPSEGA
ON KOGENUD,
EI KATSETA,
EI RIIDLE ÜLDISELT (NOH, VAHEL…)
JA KOMMI OSTAB IGATAHES.
TA OSKAB HOIDA SALADUST
JA UNUSTADA VANADUST,
EI KASVATA MIS HIRMUS LAST
NING TA EI TÜDI MÄNGIMAST
VÕI LORIJUTTU AJAMAST
VÕI LAPSELAPSI VAJAMAST.

Laupäevast kolmapäeva

Kiire ülevaade siis vahepeal: terve pika laupäeva olime raamatutega Vanamõisa laadal, kuigi terve öö ja hommikulgi veel olin seisukohal, et me ei peaks minema.
Oti tervis nimelt keeras kohutavalt halvaks, aga tegelikult juba enne, läinud kolmapäeval või nii.
Ega ta ole käitunud ka kuigi ennastsäästvalt. Eriti arvestades, et viimase aasta lõikes on ta samadel põhjustel raskete tervisehäiretega ravi saanud mitu korda ja meedikute prognoos teemal, mis juhtub lähima kümne aasta jooksul, kui ta samas vaimus jätkab, täidab mind musta masendusega iga kord, kui see meelde tuleb.
Ja ma olen ju iga kord paha, kui talle seda meelde tuletan.
Ööl vastu laupäeva proovikas võtsid sõbrad teema üles, mitte mina. Teema laienes. Enesehävituseni üldisemalt. Ma teadsin, et see on tõsi.
Koju aga läksin temaga ju ikka mina. Vihma sadas ja me kõndisime, käest kinni, ladiseva vihma all, läbimärjad.
Öösel tulid tal koos köhaga jälle lämbumishood. Aga hullemad, kui eelmisel kolmel ööpäeval olid olnud.
Ühesõnaga, see, mis temaga toimus laupäeva õhtul, ööl vastu pühapäeva ning terve pühapäevase päeva, oli täiesti kohutav, piinav ja väga-väga hirmutav.
Pühapäeva hommikupoolikul kleepis ta endale Nicorette plaastri peale ja neljas ööpäev jookseb ainsagi sigaretita. Muidugi ravime kõigi teadaolevate ja käepäraste asjadega. Käis täna lõpuks ka arsti juures, kuigi midagi uut sealt küll ei kuulnud; vähemalt oli tal seekord enesekaitseks öelda, et tegeleb parajasti suitsetamise mahajätmisega.
Minul nüüd muidugi on paanikakeskus kõik need päevad töös püsinud. Vaevu suudan midagi muud teha, kuigi eile sain mõne asja ikka laabuma ja jooksma, jõudsime kindlustusega kokkuleppele selle kevadise matsu hüvitise väljamaksmise korras ja sellega saab nüüd kenasti; samuti sai makstud hunnik rohkem või vähem tuliseid arveid ja pühapäeval veel kokku panna, korda teha ja raamatupidaja kätte viia MTÜ juulikuu dokumendid, aga kirjatöö jaoks on ajud hetkel liiga sõlmes. Mis omakorda kütab paanikat, sest tähtajad, tähtajad…
Ja hispaanlased (see Hisp. kirjandusagentuur) on asunud nüüd ka tagant kiirustama, neil enda väitel on eellepped juba olemas 3 kirjastusega, kes on väga “interested” minu lasteraamatute kohapealt. Nii et täna ma peangi ühendust võtma daamiga, kes mu raamatute sisukokkuvõtteid koos muu “promopaketiga” korralikku inglise keelde tõlgib, et kaugel on. Ja siis mul on vaja lõpuks ometi saada rääkida autorite ühingu juristiga, kes lubas mind selle agentuurilepingu juures aidata.
No ja siis pean ma lõpuks otsustama, mida ma teen Anni-raamatutega kogu selle asja juures. Nende õigused tulevad minu kätte tagasi ju alles uue aasta algul. Alles siis mul on endal omapäi õigus nende peale ka näiteks tõlkeõigusi müüa jmt.
Aga promopaketi vormistamist, saatmist ja võimalikke eellepinguid ka enne uut aastat see ei tohiks ju takistada?
Ma pean selle endale väga selgeks tegema. Keskenduda suutma. Oma energia jälle üles leidma.

Sajab

Hommikul käisin Kerstiga seenel: üle 10 liitri mahedamaitselisi pilvikuid ja natuke puravikke Spithami metsast. Puhastasin, kuumutasin pannil vee välja, sügavkülma. Osa sõime muidugi ka täna koos pelmeenide ja praetud sibulaga.
Ja siis kirjutasin kella kümneni õhtul igasugu papreid kulka jaoks ja panin uue lasteraamatu taotluse kokku. Homme ju see päev.
Ja pakkisin homsed müügikastid.
Klots mängis hilja õhtul Ehte 8-s. Aga pärast proovikas keeras asi rasketeks vestlusteks. Sain teada, et ma pole üldse ainus, kes südant valutab.
Ühesõnaga, on asju, mis on pahasti. Oh jah. Valvaku taevaisa me samme.

Töises olekus

Õhus on palju tööd.
Eilne läks nagu sutsu liiale mu meelest, aga parem, kui sellise tempoga taas ära harjun.
Hommikul lullamilla laupäevasesse lehte, mis pühade puhul ilmub juba neljapäeval. Siis 5 A4 lk lastejuttu. Kui sellega lõpetasin, oli vaja sõita Tallinna ühest hulgilaost viimaseid pakke “Koletise lugusid” ära tooma. Läksime õhtul nendega linnusesse, nagu õpetajate suveseminarirühmaga olime kokkku leppinud – nad tahtsid juba eelmisel õhtul, kui esinesin, neid saada, aga siis mul ju polnud. Muide, “Koletise lugusid” ongi järel veel vaid mõnikümmend eksemplari, nii et keda haarab hirm ilma jääda, kirjutage mulle.
Ah jaa, siis tegin veel trükikotta uue lasteraamatu kohta hinnapäringu. Täna-homme, kui vastus saabub, panen selle peale siis ka kulka taotluse kokku ja saadan teele. Enne aasta lõppu võiks ju MTÜ-lt siiski mingi uus raamat ilmuda, eks.
Ainult et üks või võib-olla kaks lugu on sellest uuest raamatust ikka veel puudu, selle probleemi lahendamine on mu tänane päevanõue. St need lood on olemas, aga kahjuks veel ainult mu peas. Kuidagi tuleb nad paberile saada.
Ja siis need “Saladused”.
Kohutav. Ega ma endalt nüüd ühtäkki liiga palju lootma pole hakanud…

Augustis jõuludest. Ja Gambrinost ka

Täiesti ühekorraga on mulle pähe hüpanud kolm väga head jõulujutu ideed. Justkui nagu ma juba nüüd augustis unistaksin kuusepuust ja piparkookidest ja fetišeeriksin punaste kuubedega vanamehi. Ei-ei. Ja justkui mul ei olekski praegu tohutut hulka muud tööd ees: see “Klass – elu pärast” romaaniks kirjutamine tellimustööna ning “Saladuste” uue hooaja täiskomplektist veel puudu olevad 9 lugu, st neli ja pool saadet. Kusjuures hooaeg hakkab teles jooksma juba 5. septembril.
Ma ei saa ise ka aru, kuidas see nüüd nii läks… “ja siis, tolksti, see pisuhänd.”
Ega mul muidugi muud üle jää, kui need jutud ära kirjutada, muidu veeretavad ennast mu peas edasi ja tagasi ning risustavad eetrit. Ma ei saa nagu eriti ka muid asju kirjutada, kui midagi nii akuutset ees pulbitseb.

Valge Daami Aja kolm päeva möödusid minu ja Oti jaoks leti taga. Väga tulemuslikult. Oleme äärmiselt rõõmsad, müük oli laupäeval ja pühapäeval täitsa üle ootuste ning nüüd õnnestub ehk MTÜ-l mõned augud kokku lappida. Homme esinen õpetajate suveseminarile ja siis on vist septembrini avalike käimistega ühel pool, saab kogu auru kirjutamise peale panna.
Seekordselt raamatumüügilt tulin huvitava tähelepanekuga: uskumatult palju vene peresid käis oma lapsele eestikeelset lasteraamatut ostmas! No ikka mõniteist! Ma ei ole varem midagi sellist täheldanud. On küll käinud eestivenelased raamatuid lehitsemas, aga ostnud küll ei ole, on hoopis huvi tuntud, kas neid raamatud vene keeles olemas ei ole. Nii et nüüd imestasin ja rõõmustasin.

Ma siiski ei üldistaks selle kogemuse põhjal midagi. Mul nimelt on kahtlus, et asja taga on Gambrino Mama sõbrad ja sugulased. Pärast seda, kui Ott hakkas neile puhtast entusiasmist ja lojaalsusest muusikuid kohale organiseerima ja seal kontserte korraldama, on ta muutunud sealse kollektiivi jaoks väga popiks poisiks.
Gambrino on viimasel kolmel-neljal aastal olnud minu ja Oti ja mitme meie sõbra lemmikkoht, kuhu reede õhtul minna õlut võtma nind natukest seltsielu elama. Mulle on aegade algusest ka nende köök väga hästi meeldinud, kuigi tõele au andes on paar inimest jaganud minuga ka oma halbu kogemusi selle koha toiduga. Nii et peaks vist ütlema, et nende söögi kvaliteet võib olla kõikuv? Kuigi mu enda puhul see kõikunud ei ole.
Gambrinot hakkas 2000-ndate algul sama maja teises tiivas ja palju väiksemas ruumis pidama Mama, ukrainlanna, kes abielus leedukaga, ning tema pojad-tütred-miniad-väimehed. Mama on pealik ja ükski kõrs ei kuku seal ilma tema nõusolekuta. Koht töötab peaaegu ainult perekondliku tööjõu abil, mis ilmselt aitas neil ka väga tühjad 2009. ja 2010. aasta üle elada – vaeseks jäänud rahvas enam kõrtsis ei käinud ja sügisest kevadeni on Haapsalus ka turistidega ikaldus. Aga Gambrino oli just enne masu teinud suure laenu ja ehitanud restoraniks välja vana tuletõrjedepoo osa hoonest ning sinna ümber kolinud. Pere ise oma lemmikloomadega elab sama maja teisel korrusel, ja kui olla väga hiline ning “kodustatud” külaline, siis võib näha, kuidas veel enne baari lõplikku sulgemist keegi teenindavast personalist koeraga jalutama läheb ja kuidas kass õue lastakse.
Muidugi on seal seetõttu ka lemmikloomad lubatud. Ma arvan. Vähemalt meile on olnud. Neile on kausiga vett toodud ja puha.
Minu ja Oti meelsust võib muidugi kallutada ka asjaolu, et neil on neile klientidele, kes ka talvel tihti käivad, tublisti teine õllehind. Mis ongi Otti liigutanud sedavõrd, et kui kevadel Mamale tuli mõte, et äkki hakkaks suvel muusikuid mängima kutsuma, võttis Ott sõnal sabast. Mama ja kogu selle seltskonna probleem on siiski ikka see venekeelse kogukonna suhteline isoleeritus eestikeelsest. Info ei liigu, nad ei tea eesti muusikast ega muusikutest eriti palju.
Neil bändiga õhtutel on maja ikka punnis täis olnud ja Mama väga rahul.
Ja nüüd suve lõpuks on Mama sisuliselt valmis Oti üle kuldama, või peaaegu leivale võtma või umbes nii. Laupäeval, kui laadal olles keskpäeva paiku kõht tühjaks läks ning Ott keeldus järsult järgmistest pirukatest, vaid nõudis vahelduseks lahjat suppi, kõndis ta Gambrinosse ja menüüd sirvides kurtis oma muret ja soovi, ning et menüüs sellist toodet ei leidunud, olla Mama ise tormanud kööki talle suppi keetma. Koorest juustu-šampinjoni püreesuppi pisikeste tervete beebiporganditega.
Ma märkasin jah, et Ott jäi kuidagi kauaks ära. Aga see-eest tuli tagasi täiesti õnnelik mees, kes ülevoolavalt kiitis seda suppi veel õhtuni välja ega väsinud imestamast, et Mama ei võtnud talt selle eest ametlikku ühe õlle hindagi.
Nii pälvitakse püsiklientide täielik lojaalsus, ma ütlen.
Aga see on vist võimalik ainult väikeses linnas ja väga väheste püsiklientidega, sest muidu jääks ettevõtja vaeseks.
Ma ei tea, mis on Mama päris nimi. Ja selle poja või väimehe nime, kes enamasti baaris leti taga on, ei tea me tegelikult ka, kuigi oleme küsinud… aga see on olnud midagi väga leedupärast, nii et meelde pole jäänud. Kokkuleppeliselt hüüame teda omavahel Vytautaseks. Aga poeg Kirill on päriselt Kirill. Tütred ja miniad on kärmed ja tagasihoidlikud ning askeldavad kogu aeg, nii et nendega me eriti lobisenud ei ole ja nimesid ei tea.
Aga niisugused isiklikud suhted meil siis Gambrinoga. Mis võiski olla põhjus, et venekeelne kogukond siin hakkas meie raamatuid ostma. Teisiti ma ei oska seda seletada.

Väga elus tunne on jälle

Uimane ja kuum on vist selleks korraks läbi. Tunne kah hoopis teistsugune. Ebatavaliselt energiline. Aga palju on teha ka. Juulikuu leboga konstrueerisin ma endale ootamatult (?tõesti?) töise suvelõpu ja ilmselt ka sügise. Selgeks said mõeldud mõned mõtted ja seoses sellega olen astunud mõned sammud, mis vähemalt teoorias peaksid natukenegi sellele viimasel-ajal-igavesele rahamurele natukene ehk leevendust tooma.
Oleme Otiga otsinud nüüd omale veel mingit kõrvalt-tööd, sest sajaprotsendiliselt ja ainult oma loovtööga, mis veel kolme aasta eest elatas meid meie suht väikeste nõudmiste juures täiesti rahuldavalt, ei ole võimalik enam edasi minna. Midagi peab veel lisaks otsima. Aga prioriteedid on igal juhul selged ning seetõttu on otsitava kriteeriumid üpris piiritletud… eks seda muud tööd peaks saama ikka teha vabagraafiku alusel tähtajaliselt ja oma koduse kirjutuslaua taga, muidu tuleks kirjutamis- ja joonistamistöö koos MTÜ asjadega sootuks seenele saata. Selsamal põhjusel keeldun ma ka tagasi õpetajaks minemast, sest nii aja- ja energiamahuka ameti kõrvalt ei tee muud enam suurt midagi. Aga see muu – kirjutamine, joonistamine, Oti puhul ka muusika – on meile eluliselt kuidagi sama vajalik kui mingi rahaline toimetulekumiinimum.
Ma võiksin sobida päris hästi keeletoimetajaks, eks.
Eile õhtul ja täna öösel, pärast seda, kui olin lõpetanud ühe “Saladuste” osa stsenaariumi, tegin ära ka kümme lehekülge üht mulle saadetud proovitööd. Täitsa tore oli, rasket ei midagi, mõne koha peal võttis sõnastuse ümberseadmine küll natuke nuputama, aga üle hulga aja oli jälle päris äge võõrast teksti kohendada.
Ega muidugi tea, kas see töö ülevaatajatele sobib, nagu ka minu vajadus vähemalt enamikul nädalapäevadel töötada Tallinnast eemal, kodus Haapsalus.
Küll ma annan teada.
Ja Ott koostab hooga oma erinevat laadi kunstitöödest vägevat portfooliot, mida netis eksponeerida ja mille linki igasugustele tarvilikele kirjadele juurde panna. Põhjaliku pessimistina räägib ta vahepeal ka mingit ogarat juttu Soome ehitajaks minemisest, aga ma annaks talle selle peale kaikaga, sest ma ei tea ühtegi inimest, kellele ehitustööd oleksid loomuvõõramad ja vastumeelsemad kui Otile, või tema pikk eemalviibimine masendavam kui mulle. Nii et parem ärme sellest rohkem räägi.
Räägime parem rõõmusõnumitest.
Sadama 5 õnnestus juristi abiga päästa, maja teisele poolele leiti ostja ja täna olla notari juures kaks tundi toimunud igasuguseid tehinguid selle asjaga seoses. Võtsime Kerstiga selle rõõmu tähistamiseks juba keset päeva pitsikese brändit.
Oma linase seeliku pitsi sain kah valmis.
Ja palju tänu Hengule, kes mind eile õhtul IT osas täiesti nörritavast olukorrast välja päästis.
Õunu on tänavu palju.
Missu-Punks on vihmast hoolimata väga õnnelik.
Ma leidsin YouTube’ist Heiki bändi video. Enn laulab ja suupillib, Heiki on trummide taga, Vilho kitarriga ja Seku bassil. Sama toredasti esinesid nad nüüd ka Haapsalus.

Oh ja, mis veel – nüüd on õige aeg tulla Haapsallu vaatama noortemuusikali, mille libreto autor olen mina ja mis tuleb taas ettekandmisele Haapsalu Piiskopilinnuses 12. augustil kell 18. Pileteid on piiramatult, sest vabasse õhku mahub palju rahvast. Läänlane kirjutab sellest taas. Ja FB lehel on ka selle kohta info üleval koos mõne kena kommentaariga.
12. ja 13. augustil müün ma Haapsalu Valge Daami Aja ürituste ajal ka raamatuid ja olen muidu liikvel.

Kiire ülevaade Augustibluusist

Hoi-hoi! Nõnda kiirelt on nüüd elu jälle käima läinud, et terve pikk tühik postituste vahele tulnud! Aga vahepeal oli ju Bluus, Augustibluus, mille toimumiseks ma ei olnudki sel aastal liiga väsinud ega lasknud end tööhunnikute alla matta, võtsin ise lõdvemalt ja üllatasin isegi oma Otti, kui ta festivali teisel päeval ärgates leidis, et olen kõik külalised juba majast välja linna peale saatnud ja ise lobisen paari õlle saatel naabrimehega. Häbi minu naturaalhalli pähe, mis küll reeglipäraselt mahagonikarva saab värvitud, nii et hallist teistel inimestel aimugi ei ole.
Aga maja oli rahvast täis-täis-täis, kõik asemed asustatud ja kõik inimesed hirmus toredad. isegi laupäevane Klotsi bluusprojekt, mille puhul kõik asjaosalised tõsist feili kartsid (enne seda polnud neil 10 päeva aega üldse proovi teha, sest solist/bassimees oli rängas kopsupõletikus ega saanud laulda ega vahepeal mitte voodist väljagi, ning tagatipuks hakkas laupäeva lõuna ajal veel sadama kah), õnnestus sajaprotsendiliselt, kohal oli sada kuni paarsada rahvast ja kõik olid Klotsi kuuldes väga õnnelikud ja kaasaelavad, nii et poisid said ka mitu lisalugu mängida. Imepärane. Ja nad tegid oma asja ikka niivõrd vägevalt, et kahe looga said minul pisara jooksma, kuigi ma olin neid lugusid nii diktokast kui arvutist proovikalingistustena juba kordi ja kordi kuulnud. Kohalik Urb publiku hulgast oli ennast festivali teiseks päevaks konferansjeeks joonud ja võttis lugude vahel asja suunamise sujuvalt enda peale, mis tuli jumala naljakalt välja, ning ta püsis kuni kontserdi lõpuni kindla arvamuse juures, et tegemist oli ansambliga Kork ja et minul on arbuus peas. Kohutavalt naljakas oli.
Heiki ja tema bänd mängisid reede õhtul gambrinos ja laupäeval raudteejaamas ning olid kah hirmus toredad, kuigi seda lugu, milles Enn klaasitükkidega mängib, nad mu suureks pettumuseks ei teinudki.
Aga mõlemad päevad olid täis täitsa vaimustavaid bluusibände mitmel laval, mitmes kohas ja mitmes laadis, aftekad öösel kultuurimajas olid lõbusad ning hoogu täis, Taavi (Peterson?) tegi täiesti vahvalt Jim Morrisoni ning ta saatebänd oli ka jube kõva, nii et isegi mul paadunud Doorsi-fännina polnud võimalik neid poisse süüdistada oma lemmikute teotamises. L.A Womanit tegid nad nii, et isegi minusuguse tädikese jalad võttis kepslema ja Alabama’s Song ehk polnud päris see, frustratsioon polnud päris samas skaalas, kuid väga äge siiski. Järgmisel ööl tantsitas sealsamas meid ja sadu teisi inimesi Compromise Blue, ning siis oli saal nii täis, et ma ei saa aru, kuidas inimesed seal ometi tantsima mahtusid. Meie sebisime end vabale alale kultuurimaja helitehniku selja taga ja tantsisime Otiga seal. Sai ka õlletopse lauale toetada (arvutist mõistagi ohutusse kaugusse).
Põhilava kontsertkavad olid kah täitsa ägedad, kuigi veidike võib-olla mind häiris see ilmne tahe põhilava-programmi panna Nimesid: Uku Suviste ja Ivo Linna puhul oli mul üldsegi enne seda kava lugedes raske aru saada nende seosest bluusiga, Tanel Padaril seda puudet küll rohkem, kuid noh… kui siia liita veel Tõnis Mägi pealaval, ja Kaire Vilgats, siis see “majanduspoliitiline” plaan oli kaunis läbinähtav. Aga kontserdid olid tugevad ja eks kõik nad on meistermuusikud ju tõesti, nii et ega ma virise. Ma pean häbenedes siiski ütlema, et Tõnis Mägi ajal ma läksin poole pealt ära kultrasse, sest mulle tundus, et tema vanad lood ei tule enam sellesama eheduse ja väega, mis 80.- 90.ndatel. Kõik oli muidugi tehniliselt väga hästi ja taevake, see mees on väga andekas professionaal, ei saagi ju teisiti olla… aga ma ei kuulnud enam seda tungi ja tormi ja ängi, mis neis lugudes kunagi sees oli, kui Tõnis Mägi neid laulis, ja nii ma ei tahtnudki igaks juhuks edasi kuulata, kuni ta mu tolleaegsete lemmiklugudeni jõuab. Ei olegi nii oluline, kas Tõnis Mägi lauliski neid lugusid teistmoodi ning kerge tüdimusega, või polnud minu kui kuulaja kõrvad enam sama inimese kõrvad mis 20 aasta eest. Mõlemad võimalused on täiesti tõenäolised ja tegelikult ei ole ju kummaski midagi halba.
Aga need olid vaid kergete kriitikakalduvustega tähelepanekud, mis mu jaoks midagi ära ei rikkunud ja ma nautisin bluusifestivali algusest lõpuni koos kõige kaasnevaga. Välisesinejad olid imetoredad, melu vanalinnas oli sõbralik ja rõõmus, no kõik oli suurepärane.
Plussina ma tahaks veel mainida seda, et niisama-kalkareid sel aastal festivalialal peaaegu ei töllerdanudki. Teate ju, neid, kes kontsertidel ei käi, keda see muusika üldse ei huvitagi, kellel pole selle muusika kuulajatega eriti ühist, aga kes kasutavad festivaliõhkkonda niisama lakkumiseks kuskil väravate taga ja siis kõvatavad, otsivad tähelepanu ning käituvad teiste inimestega nõmedalt. Eelmisel aastal oli Krahviaias selliseid ikka mitmeid. Sel aastal aga peaaegu ei ühtegi!
Ma arvan, et sel aastal toimis lollimagnetina Airport Jam 5 km kaugemal, lennuväljal. Nii-öelda festivalikiibitsejad olid arvatavasti sinna kanti jooma ja laiama kogunenud, sest see muusika on neile enamasti ka südamelähedasem kui mingile nišile mõeldud bluus või folk või…
Siit idee festivalikorraldajatele: kui oleks soov oma mingisuguse nišimuusikale pühendunud, kuid sellegipoolest suureks kasvanud festival väravatagustest joodikutest puhtana hoida, tasub korraldada ohutus kauguses veel üks teine, laiatarbemuusika festival.
Ma loodan, et ka järgmisel aastal korraldatakse Airport Jam ja Augustibluus samal ajal. Pliis-pliis-pliis!
Ainus oinas, keda ma Augustibluusi ajal üldse nägin, oli keegi ülemeelik purjune ja plätudes noormees, kes laupäeva öösel kella poole kolme paiku kultra ees oma auto katusel ringi hüppas, huilgas ja kultrasse aftekale kogunevate inimeste tähelepanu otsis. No ta ei pälvinud seda eriti, ja õnneks ei olnud see eksemplar ka agressiivne.
Huhh, ma olen nüüd ühe soojaga oma peamised muljed siia kõik kirja pannud, ja see tükk sai nii pikk, et rohkem kirjutada oleks teie vastu juba kuritegu vist… ning ma ausalt öeldes ei viitsi seda pikka saagat hetkel enam ka üle lugeda, sest koerad teevad ühemõttelisi vihjeid toidukausside suunas.
Tegelikult oleks mul juttu veel, sest ega Bluus pole ainus asi, mis mu maailmas vahepeal toimunud on… Aga jätaks osa asju homseks ka.

Imeväärsed liiliad

Näitan nüüd siis ka oma väheseid 7. rühma liiliaid ja orienpette. Ammugi ju lubasin, aga muud teemad hüppasid kolksuga vahele ja nii ta läks.
Peab ütlema, et nad õitsevad seekord hämmastavalt pikka aega. Pildid on tehtud umbes kümne päeva eest, aga praegugi veel on need puhmad õites. Välja arvatud Halloween, mis on tangoliilia.

Aga nood õiged, need on jätkuvalt kaunid.
Marco Polo:

Rosie Wonder:

Shocking:

Kaks puhmast on veel pildistamata, need puhkesid hiljem ja olen oodanud kõige ilusamat hetke, mida tabada. Ehk täna õhtul saan neistki pildid ära teha.
Aga kuuritagusele kirdenurgale, kus need siin üles pandud kaunikesed elavad, avaneb teerajalt praegu niisugune vaade. Ja kujutage ette, kuidas see kõik lõhnab! Ei tahaks ööseks aknaid kinni pannagi, seda imeväärset lõhna on lihtsalt kõik kohad täis.

« Older entries