Äpardustest ja abist

Hei-hei! Olen tagasi ja hakkan toibuma. See Folk on üks väsitav värk, eriti sihuke transvaal, mis meil sealt ära tulles lahti läks.
Tegelikult oli see väga töine Folk. Pühendusime peaasjalikult nimelt raamatute müümisele ja lust ning lillepidu olid kavas alles number kaks. Kuigi tegelikult õnnestus tööd ja lõbu omavahel ühendada üsna suures ulatuses.

Nagu ikka, olime koos Heiki Vilepiga…

…ja osa ajast moodustas ka Aapo Ilves endast meiega liitudes atraktsiooni, seda ka tänu tema kuulsale särgile.

Reklaam sai vormistatud käepärastest vahenditest ja tasuta tööjõudu kasutades…

…tühjaksmüüdud raamatukasti ja õllekorkidest tehtud jänkude abil.

Nii et kui ostsid kaks raamatut, võisid soovi korral tasuta jänku saada 🙂 Aga et paljud neist naerdes loobusid, siis unustasime me varsti juba neid ka pakkuda.

Ööbisime Vilepi tuttava pilllimehe majaesisel muruplatsil telgis kummimadratsil, mida täis pumbata ei õnnestunudki, sest pump läks katki. Ja bensuka õhuvooliku ots ei klappinud madratsiga kokku. Nii et külje alla sai peale tühja madratsi veel kaasa võetud paks tekk ja peale võtsime nagunii pidevalt autos tagaistme kattena funktsioneeriva koerte teki – õnneks on see korralik paks villane ja heegeldatud. Nii et oli küll kõvavõitu, aga me ei külmetanud.
(Majja poleks me kahjuks ka hea tahtmise ning jutu juures mahtunud, sest see pisike kahetoaline poissmehemajake oli juba pilgeni inimesi täis ning ruutmeetreid ei jagunud enam ka mitte põrandapinnal. Aga meil polnud ka telgis häda mitte midagi, eriti mul, kui nagunii oma loomulik vedrustus kaasas.)

Seekordse Folgi märksõnaks meie jaoks sai Eesti Politsei. Ei tea jah, kuidas nii juhtus, aga nagu Ott tabavalt märkis, meil pole mitme aasta jooksul olnud politseiga nii tihedat kokkupuudet, kui oli seekord nende loetud päevade jooksul Viljandis. Ja need kokkupuuted olid sügavalt positiivsed. Võiks öelda, et politsei inimlik mõõde ja abistav funktsioon said meile selgesti nähtavaks.
Nimelt peeti Ott autoga kinni hetkel, kui ta hakkas selle kuramuse madratsiga bensukasse sõitma, et see täis pumbata. Väljas oli juba täitsa pime, linna ei tunne, oli ainult teadmine, kuspool on peatänav ja Statoil, nii et sinnapoole ta hoovist keeraski. Paarikümne meetri pärast esimesel ristmikul peeti ta kinni ja selgitati, et tegemist on ühesuunalise tänavaga, millel tema sõidab vales suunas. Pandi puhuma ka, aga Ott oli kaine. Muidugi kaine. Tema võtnuna põhimõtteliselt rooli taha ei lähegi, ei kuskil ega kunagi, ja seega ka mitte Viljandi Folgil. Igatahes trahvi ei tehtud ega nahutatud ka, vaid näidati õige suund kätte ja juhendati, kuidas sedakaudu kohale saab. No tõesti au ja kiitus. Minu meelest on nii tore vahepeal näha, kuidas politsei ilmtingimata ei tahagi “ära teha”, vaid täitsa saab aru, kui inimene tegelikult paha peal väljas ei ole, ainult et lihtsalt ei tea, kuidas võõras linnas asjad käivad.
Ja pikem saaga politseiga toimus siis, kui olime asjad kokku pakkinud ja hakkasime Folgilt koju sõitma. Siis nimelt selgus, et Otil oli autos lõunauinakut tehes konditsioneeriga õnnestunud aku täiesti tühjaks lasta. Lükkasime-lükkasime-lükkasime-lükkasime, ikka allamäge ja ja järve poole, Heiki ja juhuslikud folginoormehed abiks… ei läinud käima, no ei läinud, nii tühi oli… ja lõpuks olime lükanud Sussi ühele huvitavale väikesele tänavale täiesti kaussi, nii et isegi lükata enam ei saanud kuhugile poole.
Suitsetasime ja mõtlesime väga musti mõtteid.
Seal tänaval oli ka peatumise ja parkimise keeld. Ning me ei saanud isegi ohutulesid põlema panna, sest akut lihtsalt ei olnud enam olemas.
Ja kui nägime eemalt möödumas politsei jalgsipatrulli, sööstsime nende poole ja palusime, et nad teeksid midagi. See oli jummala naljakas, tegelikult halenaljakas, see “Härra politseinik! Härra politseinik! Oodake!”
Siis me suitsetasime ümber meie Sussi koos politseinikega. Jumala nõutu olukord oli, aga need mehed olid väga asjalikud ja toredad ja nii me seal mõtlesime igasuguseid variante, kuidas võiks ja saaks. Nad vaatasid Sussile kapoti alla ja puha. Ja kutsusid autoga ekipaaži appi. Ja siis nad vedasid meid trossi otsas mööda Viljandi äärelinna, et äkki ikka läheb masin käima. Helistasid jaoskonda, et kas seal mingid masinas “krokodille” on, aga ei olnud. Siis vedasid meid trossi otsas bensukasse, et me saaks sealt “krokodilli” osta. Ning natukese aja pärast tulid veel ise oma masinaga tagasi, et kas me saime ja kuidas on. Kujutate ette? Nii lihtne oleks olnud ju probleem oma õlgadelt maha raputada, et küll te siit kedagi leiate, kelle autolt särtsu võtta, aga nad tulid tagasi! Bensukas oli saba ja rahvast murdu, nii et põhimõtteliselt oligi Ott alles letist riista kätte saanud, nii et Suss pani siis politseiautoga ninad kokku ja sai oma särtsu kätte. Ja läks käima.
Ma ei oska küll neid mehi ära tänada, kes meiega seal jahmerdasid.
Ma olin ju juba täitsa paanikas, et mis nüüd saab, ja kuidas ja. Laps helistab, et millal te jõuate, ja kõik asjad ju autos, ja mismoodi jätta auto Viljandisse ja ise hakata bussidega Tallinna kaudu Haapsallu minema, kui nii hilisõhtul enam Tallinnast Haapsallu ei lähegi enam midagi. Täiesti kreisi olukord. Mul käed värisesid pärast veel tükk aega nii, et ma ei suutnud autos isegi heegeldada.
Ja pärast veel see hirm, et ei julge õieti hoogu maha võttagi, äkki jääb jälle seisma. Nii et põrutasime Vändra, Pärnu-Jaagupi ja Vigala kaudu, kus ei ole teeremonte ees ega midagi, väikesed peaaegu tühjad asfaltteed. No vahepeal ka umbes seitse kilti kruusakat. Aga see on kõige otsem tee Haapsalust Viljandi, Elva ja Tartu poole.
Et ma niisiis autos heegeldada ei suutnud, siis tulid pähe hoopis igasugused mõtted abist ja võrgustikest ja muust taolisest. Muus olukorras ei kipu nagu väga aru saama, kui vajalik on inimestele organiseerumine… et on suguvõsad ja perekonnad ja sõbrad ja ühiskondlikud instantsid, aga kui tuleb üks hetk, kus sa absoluutselt sõltud teiste inimeste abist, siis…
Ühesõnaga, ma olen tänulik, et meid niimoodi aidati. Kohutavalt tänulik. Heikile, kes meiega seal jahmerdas, nendele võõrastele poistele, kes lükkasid, politseinikele, kes tegid meie heaks kindlasti rohkem, kui nende ametijuhend ette näeb, olen tänulik, et meie ümber on nii palju häid inimesi ja tuge ja abi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: