Raamatuturult jätkuvalt halvad uudised

Niisiis, vabalangus jätkub neljandat aastat, nagu selgub viimasest raamatustatistikast Postimehes.
Ma näen seda ammugi. Ma kuulen seda. Ma tunnen selle lõhna. Ma kompan seda. Minu ellu sekkus see küll alles 2009. aasta kevadel, kuid mul on sellegipoolest sest jamast kõriauguni.
Oleks siis, et elektrooniliste raamatute ostmine meie mail kuidagi tõusutrendi näitaks, aga praegu pole sedagi.Pakun, et enne seda tõusu eriti ei teki ka, kuni valitsuse poolt pole ära otsustatud, kas elektrooniline raamat on raamat või ei, st kas seda käibemaksustatakse soodustusega nagu raamatut või täismahus nagu arvutimängu.(Praegu on elektrooniline raamat igatahes suvalise tööstuskaubaga samal real.)
Igatahes pole see hetkel mu selles postituses ju ka teema. Teema on see, et väikese rahva kultuurile on ohtlik ja valus, kui vähenevad väljaantavate nimetuste arv ja tiraažid, mis polnud suured ennegi. Kitsenevad lugeja ning raamatuostja valikuvõimalused ning väheneb nimetuste ja eksemplaride arv raamatukogudes. Tõmbub koomale eesti (kirjandus-)kultuurimaailm ja vähenevad selle avaldused. Sedakaudu saab pärsitud ka paljude andekate inimeste loominguline ressurss, kui äraelamiseks pöördutakse teiste ametite poole.
Võib-olla elektroonilise raamatu tulek päästab siin midagi, aga millal. Probleem ju ongi, et massidesse pole Eestis see veel levinud, elektroonilisi raamatuid ostavad alles väga-väga üksikud. Hinnavahe on meil kah paberraamatu ja elektroonilise raamatu vahel kummaliselt väike, eriti kui arvestada tolle viimase palju odavamaid tootmiskulusid – ei paberit, ei trükiseadmeid ja ka tööjõukulu ühe raamatu valmimisel on väiksem. Käibemaksu erinevus on muidugi küllalt suur, jah.
Eks ta ole.

Aga Haapsalu linn valmistub Augustibluusiks ja Airport Jamiks, nagu oleks sõda tulemas. Ma ei tea, kas ma ise küll kontsertidele lähen, või hoopis koonerdan. Ma üldse olen selline viimase hetke otsustaja ja ei viitsi kuigi pikalt oma asju ette mõelda. Spontaansel tegutsemisel on kah omad võlud.

Mul tuleb hoopis üks sihuke lugu “Saladustesse” valmis saada, kus mees annab oma naisele majapidamis- ja toiduostmisraha ainult seksi eest. Naine ise on 2-aastase lapsega kodune, emapalk otsa lõppenud ja kodu majandamine sõltub rahaliselt ainult mehest. Aga mees annab majapidamiseks ainult sularaha ning väikesi summasid ning mitte enne, kui abielurahva asja pole aetud.
Seal puudub küll igasugune spontaansus. Masendav, kui seksid oma mehega mitte sellepärast, et isu tuleb peale või armastad teda hirmsasti, vaid ainult sellepärast, et lapsele on vaja tenniseid, pesu pesemiseks pesupulbrit ja homseks makaronide juurde hakkliha osta.
Minul on kole lihtne muidugi praegu öelda, et mina sellist elu ei elaks.
Tegelikult me ju kunagi ei tea, mis on sellise olukorra taga.

2 kommentaari

  1. KK said,

    6. sept. 2011 kell 18:55

    ma arvasin et see saade on tõsielu lugude peale üles ehitatud.

  2. aidivallik said,

    6. sept. 2011 kell 19:03

    Jutt ju käibki sellest, et niisuguse sisuga kirja põhjal on stsenaarium vaja kirjutada. Näitlejad ei saa hakata lihtsalt 20-realise kirja põhjal mängima ega režissöör filmima. Vaja on stsenaariumit – kes mida ütleb, kes kuhu astub jne.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: