Kiire ülevaade Augustibluusist

8. aug. 2011 kell 22:29 (Muiduelu)

Hoi-hoi! Nõnda kiirelt on nüüd elu jälle käima läinud, et terve pikk tühik postituste vahele tulnud! Aga vahepeal oli ju Bluus, Augustibluus, mille toimumiseks ma ei olnudki sel aastal liiga väsinud ega lasknud end tööhunnikute alla matta, võtsin ise lõdvemalt ja üllatasin isegi oma Otti, kui ta festivali teisel päeval ärgates leidis, et olen kõik külalised juba majast välja linna peale saatnud ja ise lobisen paari õlle saatel naabrimehega. Häbi minu naturaalhalli pähe, mis küll reeglipäraselt mahagonikarva saab värvitud, nii et hallist teistel inimestel aimugi ei ole.
Aga maja oli rahvast täis-täis-täis, kõik asemed asustatud ja kõik inimesed hirmus toredad. isegi laupäevane Klotsi bluusprojekt, mille puhul kõik asjaosalised tõsist feili kartsid (enne seda polnud neil 10 päeva aega üldse proovi teha, sest solist/bassimees oli rängas kopsupõletikus ega saanud laulda ega vahepeal mitte voodist väljagi, ning tagatipuks hakkas laupäeva lõuna ajal veel sadama kah), õnnestus sajaprotsendiliselt, kohal oli sada kuni paarsada rahvast ja kõik olid Klotsi kuuldes väga õnnelikud ja kaasaelavad, nii et poisid said ka mitu lisalugu mängida. Imepärane. Ja nad tegid oma asja ikka niivõrd vägevalt, et kahe looga said minul pisara jooksma, kuigi ma olin neid lugusid nii diktokast kui arvutist proovikalingistustena juba kordi ja kordi kuulnud. Kohalik Urb publiku hulgast oli ennast festivali teiseks päevaks konferansjeeks joonud ja võttis lugude vahel asja suunamise sujuvalt enda peale, mis tuli jumala naljakalt välja, ning ta püsis kuni kontserdi lõpuni kindla arvamuse juures, et tegemist oli ansambliga Kork ja et minul on arbuus peas. Kohutavalt naljakas oli.
Heiki ja tema bänd mängisid reede õhtul gambrinos ja laupäeval raudteejaamas ning olid kah hirmus toredad, kuigi seda lugu, milles Enn klaasitükkidega mängib, nad mu suureks pettumuseks ei teinudki.
Aga mõlemad päevad olid täis täitsa vaimustavaid bluusibände mitmel laval, mitmes kohas ja mitmes laadis, aftekad öösel kultuurimajas olid lõbusad ning hoogu täis, Taavi (Peterson?) tegi täiesti vahvalt Jim Morrisoni ning ta saatebänd oli ka jube kõva, nii et isegi mul paadunud Doorsi-fännina polnud võimalik neid poisse süüdistada oma lemmikute teotamises. L.A Womanit tegid nad nii, et isegi minusuguse tädikese jalad võttis kepslema ja Alabama’s Song ehk polnud päris see, frustratsioon polnud päris samas skaalas, kuid väga äge siiski. Järgmisel ööl tantsitas sealsamas meid ja sadu teisi inimesi Compromise Blue, ning siis oli saal nii täis, et ma ei saa aru, kuidas inimesed seal ometi tantsima mahtusid. Meie sebisime end vabale alale kultuurimaja helitehniku selja taga ja tantsisime Otiga seal. Sai ka õlletopse lauale toetada (arvutist mõistagi ohutusse kaugusse).
Põhilava kontsertkavad olid kah täitsa ägedad, kuigi veidike võib-olla mind häiris see ilmne tahe põhilava-programmi panna Nimesid: Uku Suviste ja Ivo Linna puhul oli mul üldsegi enne seda kava lugedes raske aru saada nende seosest bluusiga, Tanel Padaril seda puudet küll rohkem, kuid noh… kui siia liita veel Tõnis Mägi pealaval, ja Kaire Vilgats, siis see “majanduspoliitiline” plaan oli kaunis läbinähtav. Aga kontserdid olid tugevad ja eks kõik nad on meistermuusikud ju tõesti, nii et ega ma virise. Ma pean häbenedes siiski ütlema, et Tõnis Mägi ajal ma läksin poole pealt ära kultrasse, sest mulle tundus, et tema vanad lood ei tule enam sellesama eheduse ja väega, mis 80.- 90.ndatel. Kõik oli muidugi tehniliselt väga hästi ja taevake, see mees on väga andekas professionaal, ei saagi ju teisiti olla… aga ma ei kuulnud enam seda tungi ja tormi ja ängi, mis neis lugudes kunagi sees oli, kui Tõnis Mägi neid laulis, ja nii ma ei tahtnudki igaks juhuks edasi kuulata, kuni ta mu tolleaegsete lemmiklugudeni jõuab. Ei olegi nii oluline, kas Tõnis Mägi lauliski neid lugusid teistmoodi ning kerge tüdimusega, või polnud minu kui kuulaja kõrvad enam sama inimese kõrvad mis 20 aasta eest. Mõlemad võimalused on täiesti tõenäolised ja tegelikult ei ole ju kummaski midagi halba.
Aga need olid vaid kergete kriitikakalduvustega tähelepanekud, mis mu jaoks midagi ära ei rikkunud ja ma nautisin bluusifestivali algusest lõpuni koos kõige kaasnevaga. Välisesinejad olid imetoredad, melu vanalinnas oli sõbralik ja rõõmus, no kõik oli suurepärane.
Plussina ma tahaks veel mainida seda, et niisama-kalkareid sel aastal festivalialal peaaegu ei töllerdanudki. Teate ju, neid, kes kontsertidel ei käi, keda see muusika üldse ei huvitagi, kellel pole selle muusika kuulajatega eriti ühist, aga kes kasutavad festivaliõhkkonda niisama lakkumiseks kuskil väravate taga ja siis kõvatavad, otsivad tähelepanu ning käituvad teiste inimestega nõmedalt. Eelmisel aastal oli Krahviaias selliseid ikka mitmeid. Sel aastal aga peaaegu ei ühtegi!
Ma arvan, et sel aastal toimis lollimagnetina Airport Jam 5 km kaugemal, lennuväljal. Nii-öelda festivalikiibitsejad olid arvatavasti sinna kanti jooma ja laiama kogunenud, sest see muusika on neile enamasti ka südamelähedasem kui mingile nišile mõeldud bluus või folk või…
Siit idee festivalikorraldajatele: kui oleks soov oma mingisuguse nišimuusikale pühendunud, kuid sellegipoolest suureks kasvanud festival väravatagustest joodikutest puhtana hoida, tasub korraldada ohutus kauguses veel üks teine, laiatarbemuusika festival.
Ma loodan, et ka järgmisel aastal korraldatakse Airport Jam ja Augustibluus samal ajal. Pliis-pliis-pliis!
Ainus oinas, keda ma Augustibluusi ajal üldse nägin, oli keegi ülemeelik purjune ja plätudes noormees, kes laupäeva öösel kella poole kolme paiku kultra ees oma auto katusel ringi hüppas, huilgas ja kultrasse aftekale kogunevate inimeste tähelepanu otsis. No ta ei pälvinud seda eriti, ja õnneks ei olnud see eksemplar ka agressiivne.
Huhh, ma olen nüüd ühe soojaga oma peamised muljed siia kõik kirja pannud, ja see tükk sai nii pikk, et rohkem kirjutada oleks teie vastu juba kuritegu vist… ning ma ausalt öeldes ei viitsi seda pikka saagat hetkel enam ka üle lugeda, sest koerad teevad ühemõttelisi vihjeid toidukausside suunas.
Tegelikult oleks mul juttu veel, sest ega Bluus pole ainus asi, mis mu maailmas vahepeal toimunud on… Aga jätaks osa asju homseks ka.