Augustis jõuludest. Ja Gambrinost ka

Täiesti ühekorraga on mulle pähe hüpanud kolm väga head jõulujutu ideed. Justkui nagu ma juba nüüd augustis unistaksin kuusepuust ja piparkookidest ja fetišeeriksin punaste kuubedega vanamehi. Ei-ei. Ja justkui mul ei olekski praegu tohutut hulka muud tööd ees: see “Klass – elu pärast” romaaniks kirjutamine tellimustööna ning “Saladuste” uue hooaja täiskomplektist veel puudu olevad 9 lugu, st neli ja pool saadet. Kusjuures hooaeg hakkab teles jooksma juba 5. septembril.
Ma ei saa ise ka aru, kuidas see nüüd nii läks… “ja siis, tolksti, see pisuhänd.”
Ega mul muidugi muud üle jää, kui need jutud ära kirjutada, muidu veeretavad ennast mu peas edasi ja tagasi ning risustavad eetrit. Ma ei saa nagu eriti ka muid asju kirjutada, kui midagi nii akuutset ees pulbitseb.

Valge Daami Aja kolm päeva möödusid minu ja Oti jaoks leti taga. Väga tulemuslikult. Oleme äärmiselt rõõmsad, müük oli laupäeval ja pühapäeval täitsa üle ootuste ning nüüd õnnestub ehk MTÜ-l mõned augud kokku lappida. Homme esinen õpetajate suveseminarile ja siis on vist septembrini avalike käimistega ühel pool, saab kogu auru kirjutamise peale panna.
Seekordselt raamatumüügilt tulin huvitava tähelepanekuga: uskumatult palju vene peresid käis oma lapsele eestikeelset lasteraamatut ostmas! No ikka mõniteist! Ma ei ole varem midagi sellist täheldanud. On küll käinud eestivenelased raamatuid lehitsemas, aga ostnud küll ei ole, on hoopis huvi tuntud, kas neid raamatud vene keeles olemas ei ole. Nii et nüüd imestasin ja rõõmustasin.

Ma siiski ei üldistaks selle kogemuse põhjal midagi. Mul nimelt on kahtlus, et asja taga on Gambrino Mama sõbrad ja sugulased. Pärast seda, kui Ott hakkas neile puhtast entusiasmist ja lojaalsusest muusikuid kohale organiseerima ja seal kontserte korraldama, on ta muutunud sealse kollektiivi jaoks väga popiks poisiks.
Gambrino on viimasel kolmel-neljal aastal olnud minu ja Oti ja mitme meie sõbra lemmikkoht, kuhu reede õhtul minna õlut võtma nind natukest seltsielu elama. Mulle on aegade algusest ka nende köök väga hästi meeldinud, kuigi tõele au andes on paar inimest jaganud minuga ka oma halbu kogemusi selle koha toiduga. Nii et peaks vist ütlema, et nende söögi kvaliteet võib olla kõikuv? Kuigi mu enda puhul see kõikunud ei ole.
Gambrinot hakkas 2000-ndate algul sama maja teises tiivas ja palju väiksemas ruumis pidama Mama, ukrainlanna, kes abielus leedukaga, ning tema pojad-tütred-miniad-väimehed. Mama on pealik ja ükski kõrs ei kuku seal ilma tema nõusolekuta. Koht töötab peaaegu ainult perekondliku tööjõu abil, mis ilmselt aitas neil ka väga tühjad 2009. ja 2010. aasta üle elada – vaeseks jäänud rahvas enam kõrtsis ei käinud ja sügisest kevadeni on Haapsalus ka turistidega ikaldus. Aga Gambrino oli just enne masu teinud suure laenu ja ehitanud restoraniks välja vana tuletõrjedepoo osa hoonest ning sinna ümber kolinud. Pere ise oma lemmikloomadega elab sama maja teisel korrusel, ja kui olla väga hiline ning “kodustatud” külaline, siis võib näha, kuidas veel enne baari lõplikku sulgemist keegi teenindavast personalist koeraga jalutama läheb ja kuidas kass õue lastakse.
Muidugi on seal seetõttu ka lemmikloomad lubatud. Ma arvan. Vähemalt meile on olnud. Neile on kausiga vett toodud ja puha.
Minu ja Oti meelsust võib muidugi kallutada ka asjaolu, et neil on neile klientidele, kes ka talvel tihti käivad, tublisti teine õllehind. Mis ongi Otti liigutanud sedavõrd, et kui kevadel Mamale tuli mõte, et äkki hakkaks suvel muusikuid mängima kutsuma, võttis Ott sõnal sabast. Mama ja kogu selle seltskonna probleem on siiski ikka see venekeelse kogukonna suhteline isoleeritus eestikeelsest. Info ei liigu, nad ei tea eesti muusikast ega muusikutest eriti palju.
Neil bändiga õhtutel on maja ikka punnis täis olnud ja Mama väga rahul.
Ja nüüd suve lõpuks on Mama sisuliselt valmis Oti üle kuldama, või peaaegu leivale võtma või umbes nii. Laupäeval, kui laadal olles keskpäeva paiku kõht tühjaks läks ning Ott keeldus järsult järgmistest pirukatest, vaid nõudis vahelduseks lahjat suppi, kõndis ta Gambrinosse ja menüüd sirvides kurtis oma muret ja soovi, ning et menüüs sellist toodet ei leidunud, olla Mama ise tormanud kööki talle suppi keetma. Koorest juustu-šampinjoni püreesuppi pisikeste tervete beebiporganditega.
Ma märkasin jah, et Ott jäi kuidagi kauaks ära. Aga see-eest tuli tagasi täiesti õnnelik mees, kes ülevoolavalt kiitis seda suppi veel õhtuni välja ega väsinud imestamast, et Mama ei võtnud talt selle eest ametlikku ühe õlle hindagi.
Nii pälvitakse püsiklientide täielik lojaalsus, ma ütlen.
Aga see on vist võimalik ainult väikeses linnas ja väga väheste püsiklientidega, sest muidu jääks ettevõtja vaeseks.
Ma ei tea, mis on Mama päris nimi. Ja selle poja või väimehe nime, kes enamasti baaris leti taga on, ei tea me tegelikult ka, kuigi oleme küsinud… aga see on olnud midagi väga leedupärast, nii et meelde pole jäänud. Kokkuleppeliselt hüüame teda omavahel Vytautaseks. Aga poeg Kirill on päriselt Kirill. Tütred ja miniad on kärmed ja tagasihoidlikud ning askeldavad kogu aeg, nii et nendega me eriti lobisenud ei ole ja nimesid ei tea.
Aga niisugused isiklikud suhted meil siis Gambrinoga. Mis võiski olla põhjus, et venekeelne kogukond siin hakkas meie raamatuid ostma. Teisiti ma ei oska seda seletada.

2 kommentaari

  1. Maire said,

    15. aug. 2011 kell 23:44

    Tore, et raamatumüük edeneb. Ja Gambrino-lugu on hästi armas 🙂

  2. Ann said,

    19. aug. 2011 kell 14:04

    Paar aastat tagasi käisime mööda linna erinevates baarides reedeõhtuks head kohta otsimas. Cambrinius oli siis veel väikestes vanadses ruumides ja tundus kuidagi imelik ja võõras. Keegi polnud seal käinud. Aga see koht üllatas meid oma viisakuse ja teenindusega juba siis. Ei tasu ikka eelarvamusega suhtuda… Palju pole sattunud sinna, aga meeldivad inimesed on seal tõesti.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: